A.Kivirähk "Rehepapi" lühikokkuvõte (0)

A. Kivirähk
REHEPAPP
Koostas:
Martin Aulik , Aut2-11
Tegevus toimub ühe novembrikuu jooksul 19. sajandil (umbes 1885-1935, Tallinn). Põhiline käsitletav teema on eestlaste iseloom ja olemus, külasisesed suhted ja ka suhted mõisaga. Suur rõhk on üksteise tagant näppamisel ja varanduse kokkukandmisel.
Raamatus on käsitletud inimeste elu ühe kuu lõikes, mis on päevade kaupa jagatud peatükkideks. Tegevus toimub novembrikuus 30 päeva jooksul. Raamatus on 30 peatükki ja iga peatükk oleks just nagu päeva järgi päevikut täidetud.
Tegevuskoht on Eesti külas kus eestlased orjavad mõisnikke ja rahvas kannatab raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaidast või teede ristmikul vanakurja käest.
Olustik vastab mõnes suhtes 19. sajandi Eesti külale ja mõisale, kuid tegelasteks on lisaks inimestele erinevad mütoloogilised olendid - Vanapagan , kratid , tondid, libahundid jm. Neid kujutatakse inimeste maailmaga lahutamatult seotuna; inimesed võtavad neid iseenesestmõistetavatena, pea igas peres on varandust kokku kandev kratt ja hingedepäeval võetakse söögilaua ja saunaga vastu surnud esivanemaid. Kivirähk on romaani nappi tegevustikku põiminud hulgaliselt ehtsaid folkloorseid motiive muistenditest ja naljanditest. Romaan algab Koera Kaarli sulase Jaani kõhuvalu kirjeldusega - rumal Jaan on mõisa sahvris seepi söönud . Kutsutakse rehepapp Sander, kes õpetab, kuidas hädalist ravitseda. Räägu Liina ostab mõisateenijalt Luiselt vanaproua tagant näpatud kleidi ja tasub selle eest oma isa hõbeprossiga. Liina isa Rein kahtlustab hõbeprossi varguses kiltrit ja käib tuulispea kujul tema kodu läbi otsimas; kui viimane tuleb samal moel kätte maksma, saab Rein temast jagu ja surmab vastase. Koera Kaarel on hädas piinava halltõvega; rehepapi õpetuse järgi saab ta viina abil haigusest lahti, kuid peab nüüd päevad läbi purjutama. Imbi ja Ärni on vanapaar, kelle elu sisuks on vargil või santimas käimine; nende õnnelootus on suur, kui nad püüavad kinni erakordse piimaanniga merilehma , kuid nad trumpab kavalusega üle Aida-Oska ning võtab lehma endale. Vahepeal kimbutab külaelanikke katk, kellest tänu rehepapi kavalusele siiski jagu saadakse. Mõisa kubjas Hans armub kaunisse parunipreilisse, kuid tal pole vähimatki lootust oma armastatuga kokku saada. Ta meisterdab lumest krati, kes preili tema kambrisse tooks, kuid elustunud lumemees osutub mitte varavedajaks vaid romantiliste rüütlilugude vestjaks. Preili akna taga õhkavasse Hansu armub omakorda Räägu Liina. Kui Hansu kratt lumemees sulab, tuleb Vanapagan ja käänab Hansu kaela kahekorra. meeleheitel Liina tahab end uputada, kuid Imbi ja Ärni sekkumise tõttu jääb plaan katki. Abielu Õuna Endliga jääb ära, kui Räägu Rein kuuleb , et Endel on Hansu asemel kupjaks hakanud. Endel tahab Reinule kätte maksta, kuid langeb ise tema salapärase kolkijate meestega koti ohvriks. Rehepapp kavaldab üle Vanapagana, kelle hundid lõhki kisuvad. Loll sulane Jaan aga tulistab andresepäeval armulaualeivaga kiriku ust ning saab selle nõiatembu läbi üheks päevaks tohutu väe ja võimu osaliseks . Oskamata aga sellega midagi mõistlikku peale hakata peksab ta esmalt oma peremehe läbi, vägistab mõisas Luise , keda ta seni tulutult piiranud oli, sööb siis mõisas veel seepi ja jääb viimaks magama. Talurahvas on Kivirähni kujutluses ahne , riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde - teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes süüdistab teda varastamises: "Meil pole, millega maksta. On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõlgub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte , tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida." "Rehepapi" tegelaste hulgas on ka omamoodi aatelisi, kuid needki on karikatuursed nagu mõisa toapoiss Ints: "Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija , ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!" Helgema noodi toovad sisse Hans ja Liina, kelles elab kõigele vaatamata igatsus ilu ja õrnade tunnete järgi, kuigi see võib vahel väljenduda halenaljakalt nagu Hansu " luuletuses ". Romaani lõppu võib tõlgendada kui hoiatust - vabadus, voli ja võim lollide käes viivad traagiliste või põlastusväärsete tagajärgedeni.
Romaani tegelased:
Rehepapp Sander (peategelane): Ta oli raamatu peategelane, kes oli umbes 70-aastane, pisut küürakas ja väga tark. Ta ei olnud selline nagu ülejäänud külaelanikud – ehk tema ei varastanud eriti tihti. Rehepapp oli lesk ja tema ainus kaaslane oli vana kratt Joosep , kes oli talle väga ustav.
Vana kratt Joosep: Rehepapi ustav teener ja kaaslane, kelle mees oli leidnud kraavist mädanemas. Sander ravis Joosepi terveks ja sellest päevast peale on kratt olnud Sandrile nii ustav, et ei plaani isegi mehe tapmist.
Vanapagan: Ta andis krattidele hingesid, kuid peaaegu iga kord suutsid külaelanikud ta üle trumbata.
Mõiskubjas Hans: Ta oli meeletult armunud Luisesse ja tegi endale krati, et neiu enda koju kanda. Kahjuks ei suuda kratid inimesi vedada. Ta sureb, siis kui tema kratt sulab ja vanapagan ta nina kahekorra keerab.
Halltõbi: Kimbutas Koera Kaarlit, kuid mees ajas viinaga tõve ära.
Koera Kaarli sulane Jaan: Tema rumalast eksimusest saab raamat alguse ning hiljem lõppeb raamat samuti tema tegevuste käigus. Raamatu alguses sööb ta seepi ning peaaegu sureb. Raamatu lõpus tulistab ta kiriku ukse pihta armuleivaga ja saab üleloomuliku väe osaliseks. Selle väega peksab ta esmalt oma tööandja Koera Kaarli läbi, siis vägistab Luise ning hiljem sööb veel seepi. Jaani elu muutus kõvasti siis, kui Koera Kaarel joodikuks hakkas.
Koera Kaarel: Mees, kes sai võitu halltõvest, kuid selleks pidi ta hakkama joodikuks. Iga jumala päeva veetis Kaarel kõrtsis viina kõrist alla libistades.
Räägu Rein: Mees, kes vihkas mõisa ja kõike sellega kaasnevat. Ta ei varastanud kunagi mõisa tagant, küll aga teiste külaelanike tagant, kes omakorda mõisast näppasid. Reinul oli üks salajane kotike , millest väikesed mehed välja tulid ja vajadusel Reinu vaenlast tümitasid.
Räägu Liina: Reinu tütar, kes armastas Hansu. Kahjuks ei lubanud tüdruku isa tal Hansuga abielluda, sest mees oli mõisas kubjas. Liina sõi tihti võluputru, mis muutis ta hetkega libahundiks. Sedasi sai tüdruk end välja elada ja metsades ringi uidata.
Õuna Endel: Kõige ropema suuga tegelane raamatus. Pärast Hansu surma sai Endlist uus mõisakubjas.
Imbi ja Ärni: Vanapaar, kelle elu eesmärk oli vargil käia. Nad varastasid kõigi tagant ja lootsid leida peidetud kulda. Ühel korral suutsid nad leida sinise merilehma, kui Aida-Oskar kavaldas nad üle ja sai selle looma endale. Peidetud varanduse leidsid nad siis, kui juhtusid kogemata Liinale peale. Liinal oli plaan end ära uputada, kuid veest välja tulnud varandus peatas tüdruku ja vanapaar asus kohe asja kallale.
Mõisateenija Luise: Varastas vana parunessi tagant kleite ja kandis neid. Oli üpris nipsakas tüdruk ja pidas Jaani lolliks.
Mõisa toapoiss Int: Uskus siiralt, et on Lembitu järeltulija ja kõik, mis on sakste käes, peaks kuuluma talle.
Muna Ott: Oli olnud vanapagana teenistuses kaua ja kui vanapagan ta ära ajas, tuli mees oma külla tagasi ja hakkas töötama kirikus. Ta lasi nõid Minnal kirikuõpetaja rumalaks teha.
Kratt-lumemees: Hansu kratt, kes on tehtud lumest. Terve talve rääkis ta Hansule lugusid rüütlitest ja printsessidest ning kui ta ära sulas, tuli vanapagan ja keeras Hansul nina seljataha. Mees oli teinud kuradiga kokkuleppe ja loovutanud enda verd.
Kilter Lembit: Tal tekkis tüli Räägu Reinuga ning Rein tappis ta ära.
Aida Oskar: Varastas Imbi ja Ärni merilehma. Ei suitsetanud, pettis osavalt vanapaganat ja vahetas kratte väga tihti.
Kirikuõpetaja Moosel: Oli kirikuõpetaja, kelle Muna Ott rumalaks tegi.
Nõid Minna: Ta oli sabaga naine, kellele meeldis lapsepõlves Rehepapp. Pärast seda, kui Sander oli oma naisega abiellunud, siis tappis Minna naise ära. Minna elas külast eemal metsas ja tal oli tohutult palju kasse . Räägu Rein tappis ta ära, kui ta väljaheite hunnikuna Reinu hoovis lebas. Katk: Rehepapi kavalusega suudeti katk tappa.
Sulane Timofei : Endine soldat, kes oli Lembitu pere sulane. Katk tappis ta.
Romaani probleemid:
Tänapäevale omaselt oli üheks oluliseks teemaks ja probleemiks armukolmnurk Räägu Liina, kubjas Hansu ja mõisapreili vahel (Liina armastas Hansu, Hans mõisapreilit, kes sellest ei teadnud). Teiseks probleemiks oli inimeste pidev võitlus oma elu esmavajaduste ja kestmajäämise eest (varastati toitu ja riideid ning võideldi pidevalt kollide ning haigustega, kes inimesi tappa ähvardasid).
Näited tsitaatidest:
„Mina olen kõigest hoolimata Lembitu järeltulija.“
"Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksipäini rabama . Kui sa ise ei tee, on tegemata kõik!" 
,,Eks ikka mõisas! Ikka mõisas, kus mujal! Mõis on see neetud hädaorg!"
„ Vanadest pole üldse mõtet rääkida, nad varastaksid sipelgapesast okkad ka ära, kui saaksid.“
,,Lõhnas nagu roos? No mis sa sellest siis suhu ahmisid! Kas sa's suvel lilli sööd ? Justkui lehm !"
Minu arvamus romaanist ja romaani kirjanikust:
A.Kivirähk tahab minu arvades oma teosega seda lugejatele öelda millised me eestlased tegelikult oleme. Kogu see jutt mis antud teosest lugesin vastab kohe täitsa tõele. Tegelt ju ongi niimodi ,et iga üks üritab ja püüab teisest võimalikult parem olla.
Kogu teoses oli see teema kui lollid me eestlased tegelt oleme ja kui ahne tegelt keegi meist ikka on.
Suhtumise eestlastesse, kes ei oskagi elult midagi enamat tahta, vôtab kôige paremini kokku raamatu üks viimastest lôikudest:”Mida edasi teha? Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kôik tema unistused olid täitunud. Romaani lugedes sain veel hea ülevaate eestlaste põhilistest iseloomujoontes kus igas tegelases on midagi eestlaslikku, mis kokku pannes annavad ideaalse inimese. Mina arvan, et iga eestlane peaks seda teost lugema ja selle üle pisut mõtlema. Lugedes saab küll palju naerda tegelaste üle, kuid see on naermine iseenda üle kuna me ise käitume ka tihtipeale niivisi. Ausalt öeldes kõik need halvad iseloomujooned, mis raamatus on esile toodud, käivad ju meie kohta. Kindlasti on meil, eestlastel ka häid külgi, kuid need negatiivsed jooned tahaksid lihvimist .
Soovitaksin seda raamatut kõigil kel vähegi viitsimist ja ega on seda lugeda. Ja ma usun ,et peale seda raamatut lugedes hakkavad paljud teisiti mõtlema ja nii mõnigi võib muuta oma käitumist.