75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline,
Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka.
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma
moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor. Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest, mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest Vähkide (Crustacea) klassid: Kl. mõlajalgsed (Remipedia): Tillukesed, usja kehaga, rindmik ja tagakeha üsna ühtmoodi lülistunud ja ühtmoodi jäsemetega. Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks
I. Jooksiklaste kehaehitus Pea kinnitub tavaliselt väljakujunenud kaela abil liikuvalt eesrindmiku külge. Silmad on mitmesuguse suuruse ja kujuga ning asetsevad pea külgedel, tundlate taga. Tundlad kinnituvad laubale (pea kumerama ülapoole silmadevaheline osa) või põskedele (suuava ja silmade vaheline osa) ning on niitjad ja koosnevad 11 lülist, mis on mitmesuguse karvastusega. Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul, mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just
tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm, elavad enamasti maismaal, vähem magevetes ning väga vähesed meres.
praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm.
Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid, käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed. Karbon Taimestik oli lopsakas osjad, kollad, sõnajalad. Taimede mattumisel tekkisid kivisöe-lademed. Poolustel leidis aset mandrijäätumine. Kiiresti kasvas maismaaselgroog-sete jalülijalgsete mitmekesisus. Osal putukatel tekkis lennuvõime. Kiiresti evolutsioneerusid algelised kahepaiksed. Ilmusid roomajad. Perm Kasvas paljasseemnetaimede osatähtsus. Selgroogsete hulgas olid ülekaalus kahepaiksed. Kiiresti kasvas luukalade mitmekesisus. Tekkis Pangea hiidmanner. Ajastu lõpul leidis aset Maa ajaloo suurim massiline väljasuremine, hävis üle 90% mereliste selgrootute rühmadest. Triias Maismaataimede hulgas olid valdavad paljasseemnetaimed, okas- ja hõlmikpuud, palmlehikud ning sõnajalad
Osa liike elab vabalt, paljud on loomade või taimede parasiidid. Nt taimede küljes elavad kiduussid on taimekahjurid, loomade parasiidid on aga nt solkmed ja naaskelsabad, ohtlikud inimestele. Elavad ka mullas, merede ja mageveekogude põhjas. Pmst kõikjal, kus on niiskust. Väga väikesi kuni suuri , lausa meetrites mõõdetavad. Rõngussid- pikk lüliline keha, mis on paindlikum ja liikuvam kui eelmistel. Keha koosneb lülidest. Kõik lülid on samade organitega, seetõttu talitlevad lülid üpris iseseisvalt. Vaid paljunemisorganid paiknevad teatud kindlates lülides. Rõngasussid on enamasti mõlemasugulised, kuid viljastavad end ise harva. PIkkuselt 1mm- 3m. Siia kuuluvad kaanid, vihmaussid, merepõhjas elavad harjasliimukad. 5. Vihmaussi välisehitus. Vihmausside tähtsus looduses. Nad ei talu kuivust. Tulevad maapinnale hingama. Tähtsus looduses:
paikenevad rohelised näärmed. Ämblikud (ristämblik): elavad maismaal. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, lõugtundlad, kobijad, sugaküünised, kaheksa lihtsilma. Tähtsamad meeleelundid: lõugkobijad, tundekarvakesed, jalad. Toit ja toitumine: putukatest,kelle ta seedenõredega lagundab, hiljem omastab ta vedela toidu, kehaväline seedimine. Hingamiselundid: raamatkopsud, trahheed. Erituselundid: eritustorukesed. Putukad (rohutirts): elavad niitudel ja heinamaadel. Välisehitus: pea, rindmik, tagakeha, kolm lihtsilma, kaks liitsilma, kuus jalga. Tähtsamad meeleelundid: kuulmiselund, suised, tundlad. Toit ja toitumine: lehetükke, hammustab ja neelab alla. Hingamiselundid: trahheed, trahheoodid. Erituselundid: malpinghi sooned. Ämblikud lõugkobijad lõugtundlad pearindmik
org/mb/crustacea.htm Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Keldrikakandid on maismaal elavad vähid. kakandid 39. Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on ämblikuga sarnased lülijalgsed. Koibikud sarnanevad ämlikuga kõige rohkem. Tema kehal on sageli punased parasiitlestad. Väga pikkade jalgadegs.Võrku ei koo. koibik Skorpionid elavad enamasti sooja või kuuma kliimaga maades. Tagakeha lülid on lühikesed ja peened ja tipus on mürgiastel. Sellega surmab om ohvri. Siis rebib selle tükkideks ja imeb tühjaks. Ei joo üldse, vajaliku vee saavad toidust. Lestad on kõige arvukamad ämblikulaadsed. Mullas elab sametlest, vees vesilest. Mõlemad on punase värvusega röövtoidulised liigid. sametlest http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/amblikulaadsed.htm Kõige suuremad lestalised on puugid. Eestis tavalised võsapuuk ja ka laanepuuk.
Keldrikakandid on maismaal elavad vähid. kakandid http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/vahid.htm 39. Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on ämblikuga sarnased lülijalgsed. Koibikud sarnanevad ämlikuga kõige rohkem. Tema kehal on sageli punased parasiitlestad. Väga pikkade jalgadegs.Võrku ei koo. koibik Skorpionid elavad enamasti sooja või kuuma kliimaga maades. Tagakeha lülid on lühikesed ja peened ja tipus on mürgiastel. Sellega surmab om ohvri. Siis rebib selle tükkideks ja imeb tühjaks. Ei joo üldse, vajaliku vee saavad toidust. Lestad on kõige arvukamad ämblikulaadsed. Mullas elab sametlest, vees vesilest. Mõlemad on punase värvusega röövtoidulised liigid. sametlest http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/amblikulaadsed.htm Kõige suuremad lestalised on puugid. Eestis tavalised võsapuuk ja ka laanepuuk.
Eristatakse välishingamist, mis seisneb gaasivahetuses organismi ja väliskeskkonna vahel ning sisehingamist ehk koe- e. rakuhingamist, mis seisneb hapniku toimel toitainete lagundamises. Difusioon põhjustab komponentide kontsentratsioonide ühtlustumist, N. 02 liigub sinna, kus teda on vähem). Lõpused, trahheed, kopsud (lindudel õhukotid). 3.2. Vere transport Amööbidel - läbi raku pool-läbilaskva membraani. Alamatel loomadel N. limustel, putukatel jt. lülijalgsetel esineb lahtine vereringe, külm, värvitu verelaadne hemolümf voolab paiguti soontes, paiguti kudede vahel. Lühikesed veresooned juhivad hemolümfi südamesse ja südamest välja, kuid ülejäänud kehas vedelik liigub vabalt loomade kudede vahel. Süda on väga lihne, meenutades enam pulseerivat toru. Mõningate raamatute järgi ei nimetatagi seda südameks, veri liigub soonte kokkutõmbe tõttu
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad. Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg 7 on väga mürgine, hukkuvad kättesaadud saakloomad silmapilkselt. Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad
loomadest, nt kärbsevastsed. Pilt ja alltekst: Putukavastsed söövad lehtedesse käike. Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitainerikast vedelikku. Õitest hangivad magusat nektarit näiteks mesilased ja liblikad. Paljud sellised parasiitsed putukad nagu lehetäid ja lehekirbud imevad lehtedest taimemahla, paljud aga teiste loomade verd (sääsed, parmud, täid, lutikad, kirbud, puugid jt). Selleks on putukatel kujunenud sobiva ehitusega suised. Tinglikult võib ka ämblikke lugeda vedelikust toitujateks, sest nemad lasevad oma saagi väljaspool keha osaliselt seedida, mistõttu toit muutub vedelaks ja seejärel imevad ohvri seest tühjaks ning seedivad toitu ise edasi. Suurem osa loomi neelab eri suurusega tahkeid toidupalu: terveid loomakesi või taimede ja loomade tükke. Et saakloom kinni püüda ja surmata või toidust tükke rebida, on neil mitmesuguseid abivahendeid: näiteks ainuõõssetel kõrverakud ja
Lameussid on kõige lihtsama ehitusega kahekülgsed loomad. Keha on pehme ja nii lame, et neil pole vaja vereringet ja hingamiselundeid. Suurem osa on parasiitse eluviisiga, kuid osa neist elab ka meredes, magevees ja niisketes kohtades maismaal. Ümarussid-lülistumata ümara kehaga, mis aheneb mõlemast otsast, enamus mikroskoopilised (mullas), lahksuguline, pikk, lihtsustatud ehitusega, elab vabalt sooles, ei kinnitu. Rõngussid- pikk lüliline keha, lülid on enamasti ühetaolised, paljunemisorganid teatud osades, mitmesugulised, viljastavad end ise harva, 1mm kuni 3mm pikkune. Tähtsus looduses ja inimesele -toiduahelas, lagundajatena, parandavad põllumulla omadusi. LÜLIJALGSED (kahetiivalised, kiletiivalised, liblikalised, mardikalised, teised putukad) Jaotatakse-koorikloomad, ämblikulaadsed, putukad. Ehitus-neil on kitiinkest, kestuvad et kasvada. Lüliline keha ja kehajätked, avatud vereringe, neid leidub kõikjal.
Kokkuvõte Lõpeta kirjalikult lause „Sellest peatükist sain teada, et ..... “. --- 8 Peatükk 22. Ussid Ülesanne 1. 1.1. Mis iseloomustab usse? Täienda (a-c). a) Kehakuju: … b) Ehitus: … c) Elupaik: … 1.2. Miks saavad vihmaussid elada vaid niiskes keskkonnas? Ülesanne 2. Ussid jaotatakse kolme suurde rühma. Kirjuta iga usside rühma (A, B, C) iseloomustuse järele rühma nimi ja üks liigi näide. A. Neil on pikk lüliline keha, mille iga lüli eraldab vahesein. Lülid on enamasti ühetaolised ja talitlevad üsna iseseisvalt. Vaid suguelundid ja südamed paiknevad kindlates lülides. Neil on suletud vereringe. Rühm: … Liik: … B. Nad on pehmed ja lamedad väga lihtsa ehitusega loomad. Neil pole vereringet. Paljud neist on parasiidid. Rühm: … Liik: … C. Nende silindrikujuline keha on kaetud tiheda tugeva kestaga ja on mõlemast otsast ahenev. Neil pole vereringet. Paljud neist on parasiidid. Rühm: … Liik: … Ülesanne 3. 3.1
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
ARENGUBIOLOOGIA 1.Spermatogenees 1. Milline on imetajate testise ehitus? Imetajate munand koosneb väänilistest seemnetorukestest ja seemnetorukeste vahelisest sidekoelisest vaheruumist (interstitium). 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees on, ehitus) Seemnetorukesed on peenikesed, väändunud ja pikad – algavad ja lõpevad munandi keskseinandis paiknevas munandivõrgus, moodustades suletud ringid. Väänilised seemnetorukesed suubuvad munandivõrgus viimajuhakestesse (mis on ripsmetega varustatud), need ühinevad munandimanusese peaosas üheks munandimanuse juhaks. Väänilised seemnetorukesed sisaldavad nii Sertoli rakke kui ka erinevas arenguastmes olevad seeemnerakke spermatogeenne epiteel e iduepiteel). Väljaspoolt ümbritsetud basaalmembraaniga, mida toodavad peritubulaarsed epiteelirakud (müeloidsed rakud, vajalikud spermatiidide vabanemiseks Sertoli rakkudest ja
väline,( rõngussidel on sisemiselt ka lülistunud) ilma sisemiste lülivaheseinteta. 99. Mis on erinevat ja ühist ümarussidel ( Nematoda ) ja lülijalgseil ( Arthropoda )? Viimastel aastakümnetel leiti, et lülijalgsed on molekulaargeneetiliselt hoopis lähemalt sugulased lülistumata “alamatele ussidele” – ümarussidele (Nematoda) jt. Kasvades peavad nad kesta vahetama nagu ümarussidki. Keha mõlemal pealtvaadates ümar. Mõlemal lihaseline neel ja kloaak. Pea ja rindmik eristatavad, jäsemed, tundlad ja suisedlülijalgsetel. 100. Rõngusside ( Annelida ) erinevaid elupaiku ja eluvorme. Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene (maismaaja mageveevormid) või trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid). Hulkharjasussidenamik mereliigid. Hulkharjasusse on tuhandeid liike, peamiselt merepõhjas, nii vabalt liikuvaid kui kinnitunuid. ujuvad, põhjas roomavad, urus elavad (ja sekundaarselt
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
BOTAANIKA KÜSIMUSED TTÜ 1. Botaanika eri harud ja seosed teiste teadustega. Botaanika eriharud: 1) morfoloogia (ehitus) - anatoomia (koed & organid) - tsütoloogia (rakkude ehituse varieeruvus) - embrüoloogia (looteline areng, seeme) 2) süstemaatika (liikide rühmitamine) - florograafia (liikide käsitlemine regioonides; floorad) 3) taimegeograafia (annab flooradele tähenduse) 4) (taime-) ökoloogia 4 & 5 = ökofüsioloogia 5) taimefüsioloogia 6) paleobotaanika (väljasurnud taimed) Seosed teiste teadustega: - botaanika – meditsiini eriharu, täpsemalt farmaatsia (rohud-ravimid; rohuteadus) - agronoomia (maamajandus ja põlluteadus) - looduskaitse 2. Kes on taim? Biosüstemaatika mõttes taimeriigi esindaja. Primaarsed plastiidid, ühendav tunnus (va pruunvetikatel). Veepõhine fotosünteesiv organism. Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoo
1. Süstemaatika teaduslikud alused. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nimetatakse taksoniteks: Liik < perekond < sugukond < selts < klass < hõimkond < riik 2. Liigi mõiste. Liik bakteritel, eukarüootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi mõiste piiritlemisel. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potentsiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi. Liigi tunnuseks on ka levila areaal. Raskusi liigi mõiste piiritlemisel - liik kui põhiühik on üldistus - tunnetusühik. Üks rahuldavamaid liigi määratlusi kuulub V. Komarovile: "Liik on ühest esi
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
