Jutu ettelugemine I. Lember Hambaarsti juures M. lk 103 Kunst Maalimine Sööbik ja Pisik Laste arv rühmas:13 Õpetaja palub lapsed vaiba peale istuma. Ta räägib lastele heast ja halvast hundist. Kui sa toidad head hunti siis saab sinust hea , vastupidiselt saab sinust halb hunt. Lapsed teavad, et paha teha ei tohi. Õpetaja küsib, mida hea hunt veel teeb? Lapsed ütlevad, et rumalusi ei tohi teha. Õpetaja palub lastel kasvatada endas head hunti. Seejärel pöördub ta laste poole ja küsib: Mis päev täna on? Lapsed loendavad kõik nädalapäevad ette. Seejärel hakkab õpetaja lugema ette juttu. Lapsed kuulavad, mida õpetaja loeb. Õpetaja loeb lastele juttu ette väga ilmekalt. Lapsed kuulavad teda huviga. Õpetaja küsib kas see oli tõsine jutt? Lapsed arvavad, et see oli tõsine jutt. Kelle hammas oli haige? Õpetaja palub, et tõstame käe, kui midagi räägime. Õpetaja laseb lastel palju rääkida. Õppetegevuses valitseb kord
teistega arvestada. Vaba mäng aga loob eelkõige eeldused õpitegevustes osalemiseks süvenemisoskus, soov midagi innuga teha, mõtlemise liikuvuse areng ja enesekindlus. · Aja ning ruumi andmine vabaks spontaanseks füüsiliseks liikumiseks, mille tagamiseks on vajalik sobivate rajatiste ja ehitiste olemasolu õueala ja ka rühmas. · Tingimused õigete sotsiaalsete oskuste kujunemiseks. Seda saab toetata läbi esimeste punktide ja ka sellega, et laste arv rühmas oleks optimaalne, mis tagab, et pedagoog ei pea kõigi lastega kiirustades ja möödaminnes suhtlema, vaid emotsionaalsemalt, luues rühmas perekondliku õhkkonna. Soovituslik oleks ka see, et rühmas oleks erivanuses lapsi, kus siis nooremad saaksid vanematelt õppida ning vanemad lapsed saavad kogeda, mida tähendab olla suurem ja vanem. Kuna tänapäeval on üha enam
htm c. Erivajadusega laps lasteaias Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastest vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest, sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks, areng lapsevanema teadlikkusest ja energiast. Varajase sekkumise olulisi põhimõtteid on, et lapse arengu kõrvalekaldeid tuleb võimalikult varases eas ära tunda. Tõhustatakse lapse personaalset arengut, toetatakse perekonda ja lapse sotsiaalset kaasatust ning tugevdatakse perekonna pädevust. Last saab tõhusalt aidata vaid siis, kui teda ja ta vajadusi hästi tuntakse ja ta arengut järjekindlalt hinnatakse. Kõigepealt hindavad lapse võimeid ja vajadusi tema lähedased, need, kes lapsega kõige enam aega koos veedavad. On vaja märgata, et lapse areng kulgeb eakaaslaste omast veidi erinevalt
ta on võrdsete õigustega grupi/rühma liige ning et ta võib oma õpetajat usaldada. Ajal, mil laps saab piisavalt vanaks, et lasteaeda minna, võib keskkonnavahetus talle keeruliseks osutuda. Vaja on kohaneda uute keskkonnaoludega, õppida tundma selle võimalusi ja piiranguid, tulla toime värskelt alanud suhetega õpetajate ja kaaslastega (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Laste gruppi tulevad väga erineva iseloomu ja temperamendiga, erineva arenguloo ja peretaustaga, erinevate sotsiaalsete ja kognitiivsete oskustega lapsed (Lapse kohanemine lasteaia ja lastehoiuga lapsevanemate ja õpetajate ning lstehoidjate hinnangul Tartu linna näitel, magistritöö, K. Martin, Tartu 2010, lk. 8). Kasvatajal on oluline teadvustada ning ta peab meeles pidama, et kõige esimene suhe on 1 lapsel tema perekonnaga ja vastavalt sellele on ülesehitatud mudilase töömudel
töökad ja füüsiliselt vastupidavad. Lärmakad, ükskõiksed ja riidu kiskuvad lapsed oma õigelt arenguteelt kõrvale kaldunud ja neile peaks kätte andma õige suuna, et sinna tagasi pöörduda. Kuna laps ei ole siia ilma sellisena sündinud, nimetab ta õigelt teel kõrvale kaldumise 1 põhjustajateks lapsevanemad. Ta liigitab laste kõrvalekaldeid normaalsest arengust kolme eri rühma: ulakad, head ja andekad lapsed. Ulakad lapsed on need, kes oma vajavad alati oma tahte läbisurumist ning kasutavad selleks ka vägivaldseid ja riiakaid võtteid. Head lapsed on sõnakuulelikud, kuid vähese tahtejõu, huvipuudusega, arglikud ja täiskasvanutest ülisõltuvad lapsed. Andekad lapsed on mõningal määral teistest mõnel alal võimakamad, kuid tihti lärmakad, keskendumisvõimetud ja püsimatud.
EELKOOLIPEDAGOOGIKA EKSAM I. MÕISTED: eelkoolipedagoogika, alusharidus, koolieelne lasteasutus, selle põhiülesanne ja lasteasutuse liigid EELKOOLIPEDAGOOGIKA Eelkoolipedagoogika on kasvatusteaduse valdkond, mille põhisihiks on toetada kuni 7 aastase lapse eesmärgistatud arengut ja õpetamist. Eelkoolipedagoogika on teadus laste kasvatamisest ja õpetamisest vanuses 0-7, mille raames uuritakse, kuidas kasvatada ja õpetada lapsi nii perekonnas kui koolieelses lasteasutuses. Eelkoolipedagoogikas uuritakse nii indiviidi tasandit, kus selgitatakse kavatatava ja kasvataja suhteid kui ka ühiskonna tasandit, mis puudutab kasvatus- ja koolitus-süsteeme laiemalt. Eelkoolipedagoogika uurimisobjektiks on nii eelkoolipedagoogika ajalugu ja filosoofia,
Erivajaduseks loetakse kõike seda, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda ja tegevusi, et tagada lapsele maksimaalsed võimalused arenguks (Kõrgesaar, 2002). Erivajadusi võib liigitada Kanepi (2008) andmetel peamiselt kaht erinevat liiki tunnuse põhjal, nendeks tunnusteks on last iseloomustavad tunnused (nt. lapse meditsiiniline diagnoos) ning lapse täiendavad vajadused, mida tuleks arvestada lapse parima võimaliku arengu tagamiseks. Erivajadused võivad puudutada Sandri (2014) andmetel kõik lapsi, olgu siis tegemist pikaajaliste erivajadustega (invaliidsus, pikaajalised õpiraskused, käitumisprobleemid, autism, düsleksia jne) või siis ajutise erivajadusega (paranev vigastus, lühiajalised õpi- või käitumisraskused, ka näiteks sotsiokultuurilised raskused, mis võiva tekkida teise riiki kolimisel). Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) on hariduslikud erivajadused alushariduses klassifitseeritud
sümboolset tähendust. Laps räägib eri rolle mängides erineva hääletooni ja ilmekusega. Et laps saaks oma ideid ellu viia, peab mängumaterjal olema mitmekesine. Mängumaailma rikastamisel on tähtsad ka lapse sotsiaalne maailm, loodus ning inimeste tegevus. Olulisel kohal on kirjandus. Laps õpib mängima koos kaaslastega kestvamalt ja sõbralikumalt. Rolle jaotatakse enne mängimist omavahel harva. Tuled arvestada seda, et mängukogemus omandatakse ka teiste laste mängu jälgides. Mängu võiks korraldada nii, et õpetaja mängib väikese rühmaga, võttes endale juhtrolli, lapsed täidavad aga ülejäänud rolle. 5-6 aastaselt: Lapsed oskavad ühendada eri allikatest saadud kogemusi, teadmisi ja muljeid. Lapse mängule on omane suur iseseisvus, ta omandab mängides rollidele iseloomulik käitumise. Mängusüzeed muutuvad keerukamateks. Lapse vanusega koos kasvab nõudlikkus rolli täitmise suhtes
Kõik kommentaarid