Võlaõiguse arvestus (0)

 
 
 
TALLINNA MAJANDUSKOOL 
Ametnikutöö osakond 
 
 
 
 
 
 
 
 
Võlaõiguse  arvestus 
 
Kodutöö 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Juhendaja: 
 
 
 
TALLINN 2016 
 
 
Küsimused: 
1. Kuidas toimub kohustuste täitmine (millistele tingimustele peame kohustuste täitmisel 
tähelepanu pöörama) ja kas kohustuste täitmine tähendab nõuetekohast täitmist? Palun 
põhjendage oma seisukohta! 
2.  Kuidas toimub lepingu lõpetamine ning mille poolest erineb lepingust taganemine lepingu 
ülesse ütlemisest? 
3. Kuidas toimub õiguskaitsevahendite kohaldamine kohustust rikkunud isiku suhtes ehk 
mida tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamiseks teha? 
4. Millal saab nõuda kahju hüvitamist ja kuidas toimub tekkinud kahju hüvitamine? 
5. Palun selgitage, mida tähendab kõrvalkohustus ning millal saab nõuda leppetrahvi? 
6. Millal ja kuidas on võimalik lepinguid lõpetada ning mille poolest erineb taganemine 
ülesütlemisest? 
 
Vastused: 
 
1.   
§ 76. Kohustuse täitmine 
(1) Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. 
(2) Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse 
tavasid ja praktikat. 
 (3) Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks 
õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. 
(4) Kui võlausaldaja  on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud , siis eeldatakse, et 
täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. 
Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud 
isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.  
 
Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et 
täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Võlgnik peab 
kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise  kohustuse 
täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma 
asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse 
liigitunnustega asi ja sellesse liiki kuuluvad asjad on erineva kvaliteediga, peab võlgnik 
kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga asjaga. Kui kohustuse täitmiseks 
võlgnetakse liigitunnustega asi ja võlgnik on kohustuse täitmiseks kõik omapoolselt vajaliku 
teinud, sealhulgas omandanud selliste liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade  
liigitunnustega asjadest, siis loetakse, et kohustuse esemeks on omandatud või eraldatud asi. 
Kui isik on kohustatud üle andma kindlaksmääratud asja, peab ta asja eest kuni üleandmiseni 
hoolitsema mõistlikul viisil.  
 
Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb 
kohustus täita sellel tähtpäeval. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on 
määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või 
asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kui kohustuse täitmise 
aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse 
täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul 
alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. 
Võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või 
võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised 
kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte 
olemusest ei tulene teisiti. Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul 
teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool 
täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei 
tulene teisiti. Võlausaldaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingust tuleneva 
kohustuse võib võlgnik täita ning kohustuse täitmine tuleb vastu võtta  tavalisel tööajal, kui 
lepingust ei tulene teisiti. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda 
kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist 
kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui 
kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib 
võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja 
möödumist. 
 
Kohustuse täitmise koht. Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega 
kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks 
määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kui kohustuse täitmise 
kohta ei saa määrata eelnimetatud alustel, tuleb: 
 
rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem 
seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas; 
kindlaksmääratud asja või kindlaksmääratud asjade kogumist võetava asja üleandmise 
kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal; 
kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, 
kus asi valmistati või toodeti;  
eelpoolnimetamata kohustus täita võlgniku võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige 
rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- või asukohas. 
 
Kui kohustus tuleb täita võlausaldaja tegevus-, elu- või asukohas ja võlausaldaja muudab seda 
kohta pärast kohustuse tekkimist, võib ta nõuda kohustuse täitmist uues tegevus-, elu- või 
asukohas, kui ta kannab sellega seotud lisakulud ja  riisiko . Kui kohustus tuleb täita võlgniku 
tegevus-, elu- või asukohas ja võlgnik muudab seda kohta pärast kohustuse tekkimist, võib ta 
kohustuse täita uues tegevus-, elu- või asukohas tingimusel, et ta kannab sellega seotud 
lisakulud ja riisiko. Kui kohustuse täitmiseks on määratud mitu alternatiivset kohta, on 
täitmise koha valiku õigus võlgnikul, kui seadusest või võlasuhte olemusest ei tulene, et see 
õigus on võlausaldajal või kolmandal isikul. 
 
2. 
 
Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine  on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4 
kohaselt õiguskaitsevahendid, mida saab lepingu kahjustatud pool kasutada lepingut rikkunud 
poole suhtes.  
Ülesütlemist reguleeritakse VÕS-i §-des 195 ja 196. Lepingu ülesütlemise kõrval on seaduses 
lepingu lõppemise  alusena  reguleeritud ka lepingust taganemine (VÕS § 116). Põhimõtteliselt 
on tegemist kahe küllaltki sarnase lepingu lõpetamisele suunatud õigusega, mille erinevus 
seisneb eelkõige nende kasutamise tagajärgedes. Nii lepingust taganemisel kui ka lepingu 
ülesütlemisel lõpevad poolte täitmiskohustused, juba tekkinud õigused ja kohustused jäävad 
aga kehtima. 
Ülesütlemise alus sõltub sellest, kas on tegemist tähtajatu või tähtajalise kestvuslepinguga. 
Tähtajatu kestvuslepingu võib pool üles öelda mõjuva põhjuseta, s.o korraliselt. Tähtajatu 
kestvuslepingu võib igal ajal mõistliku etteteatamisega üles öelda, kui seadusest või lepingust 
ei tule teisiti. Mõistagi eeldab see ülesütlemise avalduse esitamist , kuid seadus ei näe selleks 
ette kohustuslikku vorminõuet ega  tähtaega . Tähtajalise kestvuslepingu puhul saab lepingu 
üles öelda üksnes VÕS § 196 lg 1 alusel mõjuva põhjuse olemasolul, s.o erakorraliselt.. 
Leping tuleb üles öelda teisele poolele avalduse esitamise teel mõistliku aja jooksul olulisest 
rikkumisest . 
 
Ülesütlemine vabastab lepinguosalised edasiste lepinguliste kohustuste täitmisest ning 
ülesütlemisele eelnevalt üleantut tagastama enam ei pea. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni 
tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingust taganemist kasutatakse selliste 
lepingute lõpetamisel, mis on suunatud ühekordsele sooritusele, näiteks müügileping . 
Taganeda  saab vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust. 
Taganemise  eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks 
on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi  kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud 
täiendava tähtaja jooksul. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega 
teisele lepingupoolele. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe  VÕS § 189 
lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. VÕS § 189 lg 1 näeb ette õiguse nõuda lepingu 
alusel üleantu tagastamist lepingust taganemise korral. Tekkida võivad nõuded üleantu 
väärtuse vähenemisest või suurenemisest (nt. kasu väljaandmine). Lepingust saab nii taganeda 
kui ka üles öelda osaliselt kui ka  tervikuna . Kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita 
ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, 
võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa 
suhtes; kogu lepingust võib kahjustatud lepingupool taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei 
ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine  on oluline lepingu kui terviku 
suhtes. 
 
3. 
Enne kui õiguskaitsevahendeid rakendama saab asuda , tuleb kontrollida nende välistatust. 
Tuleb tuvastada nii rikkumine kui tagajärg (kahju). Teo ning tagajärje vahel peab olema 
põhjuslik seos - tegu peab vahetult olema põhjustanud tagajärje. 
Võlausaldaja ei saa  tugineda  kohustuse rikkumisele võlgniku poolt, kui ta ise põhjustas selle 
rikkumise. Reeglina ei vastuta võlgnik lepingu rikkumise eest, kui rikkumine on vabandatav 
vääramatu jõu tõttu (asjaolu, mida võlgnik ei saa mõjutada, näiteks loodusjõud). Seaduses või 
lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü 
olemasolu korral. Võlgniku vastutusest hoolimata võib võlausaldaja rakendada teatud 
õiguskaitsevahendeid. 
Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool võib rikkumise heastada, kui teine pool sellega 
nõustub. Kui kohustust on rikutud, siis on võlausaldaja jaoks oluline, kas ta saab nõuda 
täitmist ja mittenõuetekohase täitmise parandamist või on ta täitmisnõude kaotanud ja peab 
leppima kahju hüvitamise  või muude nõuete esitamisega. 
 
4. 
Kahju hüvitamise nõue on kõige laiaulatuslikum  õiguskaitsevahend . Kui rikutakse  lepingulist 
kohustust, võib võlausaldaja vastu võtta mittenõuetekohase täitmise ja nõuda sellest tekkinud 
kahju hüvitamist või nõuda mittetäidetud kohustuse täitmist ning lisaks sellele ka täitmisega 
viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõue on õiguskaitsevahend, mida 
saab kasutada reeglina ka koos kõikide teiste õiguskaitsevahenditega. Hüvitamisele kuulub nii 
varaline kui mittevaraline kahju. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine 
olukorda, milles ta oleks olnud, kui poleks esinenud kahju kaasa  toonud asjaolu. Kui juba 
lepingu rikkumine on aset leidnud, tuleks kõigepealt  võimalikult kiiresti esitada  pretensioon  
lepingut rikkunud poolele. Sellega demonstreerib kahjustatud pool  ühelt  poolt oma head tahet 
ning annab lepingut rikkunud poolele rikkumine kõrvaldada või see heastada.  Teiselt poolt on 
aga rikkumisest kiire teatamine tihti ka hilisema kahjuhüvituse eeltingimuseks ning 
rikkumisest vastaspoolele mitteteatamine võib kahjustatud poole õiguskaitsevahenditest 
hoopiski ilma jätta. On täiesti võimalik, et rikkunud pool vabatahtlikult hüvitab oma 
eksitusega tekitatud kahju või heastab rikkumise. Sageli tuleb aga siiski hüvitised välja nõuda 
ja õiguskaitsevahendeid rakendada kohtu kaudu. 
 
5. 
 
Leppetrahvi kui kõrvalkohustuse kokkuleppimine erinevates lepingutes on praktikas laialt 
levinud. Ühelt poolt aitab leppetrahvis kokkuleppimine tagada lepinguliste kohustuste 
täitmise ning teiselt poolt on leppetrahvi eesmärgiks lihtsustada kohustuse rikkumisega 
tekitatud kahju hüvitamist, kuna leppetrahvi saab nõuda sõltumata tegeliku kahju suurusest  
või selle tõendamisest.  Lepingulises vaidluses võib siiski juhtuda, et kuigi leppetrahv on 
lepingus sõnaselgelt sätestatud ning ka kohustuse rikkumise üle ei ole vaidlust, osutub 
leppetrahvi nõudmine kohustatud poolelt siiski keerukaks kui mitte võimatuks. Nimelt on 
võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatud leppetrahvi nõudmisele teatud piiranguid, mis 
kohustavad lepinguosalisi nimetatud piirangutega seonduvate küsimustega õigeaegselt 
arvestama. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi juhtida tähelepanu mõningatele leppetrahvi 
nõudmisega seonduvatele probleemküsimustele.   Esmalt vajab rõhutamist, et VÕS § 159 lg 1 
kohaselt tuleb eristada leppetrahvi, mis on mõeldud kohustuse täitmise sundimiseks ning 
leppetrahvi, mis on sätestatud kohustuse täitmise asendamiseks. Viidatud kahe erineva 
leppetrahvi eristamine ei valmista ilmselt probleeme, kui see on lepingus sõnaselgelt välja 
toodud. Ometi tuleb praktikas tihti ette  olukordi , kus pole täpselt selge, kas leppetrahvi saab 
nõuda lisaks kohustuse  täitmisele  või tähendab leppetrahvi nõudmine seda, et kohustuse enda 
täitmise nõudmisest loobutakse. Kui leping küsimust otseselt ei reguleeri, tuleb küsimus välja 
selgitada lepingu tõlgendamise teel. Siiski on  soovitav nimetatud küsimus vaidluste 
vältimiseks lepingus selgesõnaliselt fikseerida.  Kui võlgnik rikub oma lepingulist kohustust 
ning rikkumise puhuks on sätestatud ka leppetrahv, on võlausaldaja huviks tihti nõuda 
korraga nii kohustuse täitmist kui ka leppetrahvi. Kui oletada, et lepingut tõlgendades on 
mõlema nõude samaaegne esitamine võimalik, peab esmalt rõhutama, et võlgnikule kohustuse 
täitmise teate saatmine ei asenda teadet leppetrahvi sissenõudmise kohta - leppetrahvi 
nõudmise kohta tuleb võlgnikule saata vastav teade. Nimetatud kohustus tuleneb otseselt VÕS 
§ 159 lõikest 2. Iseenesest võivad mõlemad nõuded siiski sisalduda samas dokumendis, kuid 
need tuleb siiski eraldi välja tuua.   
 
Leppetrahvi nõudest teatamise  olulisust on korduvalt rõhutanud ka  Riigikohus ning märkinud, 
et teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt selge ja 
ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edaspidises käitumises arvestada. Samuti 
peab võlgnikule olema tagatud selgus oma tulevaste kohustuste osas. Äärmiselt oluline on 
rõhutada  Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta, et leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda 
leppetrahvi suuruse märkimist. Seega  piisab sellest, kui võlausaldaja saadab võlgnikule teate, 
kus viidatakse lihtsalt leppetrahvi nõudmise õigusele (näiteks viitega  konkreetsele lepingu 
punktile) ning selle  rakendamise  soovile. Leppetrahvi nõudest teatamine iseenesest ei pruugi 
veel tagada seda, et nimetatud nõudele vastu ei saaks vaielda . Nimelt tuleb VÕS § 159 lõike 2 
kohaselt kahjustatud poolt leppetrahvi nõudmise õiguse kasutamisest teavitada mõistliku aja 
jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.   Sätte eesmärk on kaitsta võlgnikku ning 
tõkestada võimalik õiguste kuritarvitamine võlausaldaja enda poolt. Mõistliku etteteatamisaja 
mittejärgmine võib võlausaldaja jaoks seega kaasa tuua olukorra, kus vastava vastuväite 
esitamise korral võlgniku poolt kaotab võlausaldaja leppetrahvi nõudmise õiguse. Mõistet 
„mõistlik aeg“ ei ole seadusandja täpsemalt sisustanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-28-
08 rõhutanud, et tegemist on määratlemata õigusmõistega ning seda tuleb kohaldada  iga 
juhtumi eripärasid silmas pidades. Riigikohus on küll oma hiljutises lahendis viidanud, et 
teate edastamine 3 kuu möödumisel rikkumisest teadasaamisest ei pruugi mõistlik olla, kuid 
mingit reeglipärasust ei saa sellest tuletada. Iga olukorda tuleb siiski eraldi analüüsida. 
Loomulikult saab ka mõistliku aja küsimust lepingus endas reguleerida ning praktikas seda 
tihti ka tehakse. Kui mõistlikku aega lepingust endast ei tulene, peab võlausaldaja 
lepingurikkumise korral võlgnikuga suheldes tähelepanelik olema ning mõistliku aja 
järgimise kohustusega arvestama. Tihti on olukordi, kus võlgnik on lepingulist kohustust 
rikkunud ning võlgnik ise seda ka ei vaidlusta. Samas ei ole võlausaldaja sooviks koheselt 
konflikti tekitada ning säilib lootus vaidluse rahumeelsele lahenemisele. Kui aga võlgnik 
olukorda pahauskselt ära kasutab ning pikema aja vältel lubab kohustuse täitmist, ning 
võlausaldaja seda lubadust ka usaldab, võib juhtuda, et võlgnik ühtäkki keeldub ka senistest 
lubadustest. Selleks ajaks võib esialgse rikkumise avastamisest olla möödunud oluliselt pikem 
aeg, kui mõistlikuks võiks pidada. Riigikohus on siiski asunud seisukohale, et ka sellises 
olukorras saab leppetrahvi nõude esitamist õiguspäraseks pidada ning võlgnik ei saa 
pahauskselt käitudes leppetrahvi nõudest kõrvale hiilida. Nimelt, kui kohustuse täitmise 
tähtaeg on möödas, kuid pooled jätkavad läbirääkimisi kohustuse  hilinenud  täitmise osas, 
saab seda teatud juhtudel käsitleda kui täiendava tähtaja andmist võlausaldaja poolt. Sellisel 
juhul lükkub nimetatud tähtaja võrra edasi ka aeg, millest arvates hakkab jooksma 
leppetrahvinõudest teatamise mõistlik aeg. Sellega seoses on siiski oluline, et võlausaldaja 
fikseeriks selgelt muutunud olukorra ning kohustuse täitmiseks antava täiendava tähtaja. 
Vastasel juhul võib võlgnik asuda seisukohale, et võlausaldaja pole üldse avaldanud soovi 
hilinenud täitmiseks või on ebaselge antud täiendava tähtaja pikkus ning seda eriti olukorras, 
kus poolte vahel toimuvad nimetatud läbirääkimised just suuliselt. Samas tuleb silmas pidada, 
et kui täiendava tähtaja andmisele eelnevalt ei teata leppetrahvi nõudma  õigustatud pool 
soovist leppetrahvi nõuda, kaotab ta ilmselt õiguse nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra 
täitmise aega pikendati. Seega tasub ka täiendava tähtaja andmisel võlgnikku teavitada, et 
võlausaldaja nõuab lisaks täitmisele ka leppetrahvi. Vastav nõue võib olla esitatud ka 
reservatsiooniga, et leppetrahvi nõutakse vaid juhul, kui kohustust ei täideta ka täiendava 
tähtaja jooksul. Võlausaldaja peaks vältima olukorda, kus näiteks võlgniku viivitamise korral 
kohustuse täitmisega nõuab ta küll jätkuvalt nimetatud kohustuse täitmist ning asi võetaksegi 
hilinemisega vastu, kuid leppetrahvi nõue esitatakse esmakordselt alles pärast hilinenud 
kohustuse täitmise vastuvõtmist. Kokkuvõtvalt võib seega anda järgnevad soovitused. 
Lepingus on võimaluse korral otstarbekas selgelt sätestada, kas leppetrahv täidab nö 
kohustuse täitmise asendusfunktsiooni või on lepingupoolel õigus nõuda samaaegselt nii 
täitmist kui ka leppetrahvi. Leppetrahvi nõude õiguse kasutamisest tuleb kohustatud poolele 
teada anda ning otstarbekas on seda teha kirjalikult või e-kirja teel, et sellest jääks nö „märk 
maha“ ning kui leppetrahvi nõuet soovitakse kasutada koos täitmisnõudega, tuleb võlgnikku 
sellest teavitada.  Eelnevaga  seoses on oluline silmas pidada, et kohustuse täitmise nõude 
esitamine ei ole samastatav leppetrahvi nõudega. Sama oluline on leppetrahvinõudest 
teatamine mõistliku aja jooksul, vältimaks olukorda, kus nõue esitatakse võlgnikule nö 
üllatuslikult. 
 
6.  
Sama, mis punkt 2 vastus.