Võim, vormid, allikad 13
MAINORI KÕRGKOOL
Rakenduspsühholoogia õppesuund
Personalijuhtimise eriala
VÕIM,
VORMID, ALLIKADReferaat
Juhendaja : Toomas
Saal Tallinn
2007
SISUKORDSISSEJUHATUS 3
1. VÕIMU OLEMUS 4
1.1. Avalik ja varjatud võim 5
2. VÕIM ORGANISATSIOONIS 7
3. VÕIMU ALLIKAD 9
4. VÕIMU
AVALDUMISVORMID 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 13
SISSEJUHATUS
Tänapäeva ühiskonnas
käivad juhtimine ja võim käsikäes. Vaatamata nii negatiivsetele,
kui ka positiivsetele hinnangutele, ei tulda juhtimisel võimuta
toime.
Käesolevas referaadis
käsitleme võimu olemust ning selle vajalikust. Anname edasi näiteid
ja
arvamusi . Arutleme võimuga seotud probleeme ja seletame lahti
võimu eelised.
Töö koosneb neljast
osast, esimeses osas räägime võimu olemusest, samuti
avalikest ja
varjatud võimu külgedest.Teises osas keskendume võimule
organisatsioonis. Kolmandas osas arutame võimu allikate üle,
millised on erinevate allikate head ja vead. Neljandas osas käsitleme
võimu avaldumisvorme, milliseid meetmeid kasutatakse organisatsiooni
käitumise mõjutamiseks.
VÕIMU OLEMUS
Ükskõik millises kontekstis
sõna võim ka ei kasutata, eeldame, et nii kõneleja kui ka kuulaja -lugeja teavad, millest räägitakse, sest võim tundub olevat
mõiste, mille sisu on enesestmõistetavalt selge kõigile. Paraku on
võimu defineerimine osutunud keerulisemaks, kui arvati. Siiani pole
suudetud võimu määratleda nii, et suurem osa teoreetikuid sellega
rahul oleks. Arvatakse, et me kõik teame väga hästi, mis on võim
selle hetkeni, mil meilt seda küsitakse (Bierstadt 1950, viidatud
V. Partsi 2006 järgi).
Max Weber on
öelnud lühidalt, et võim on inimese
võime sundida oma tahet
peale teistele inimestele. Raoul Üksvärav (2004:
177) defineerib võimu järgnevalt, võim
on juhi võime mõjutada alluvate tegutsemist ja käitumist, laskmata
alluvatel abasoovitavalt mõjutada enda tegutsemist ja käitumist.
Ilmekalt iseloomustab võimu
olemust ja osa Hando Runnel: ”Kui võtta riigi juhtimist kui suurt
tööd, siis vajatakse võimuga ümberkäitumise oskust. Võim on
nagu kõrgepinge. Ei tohi ennast ära tappa ega ka teisi ära tappa.
Aga ilma kõrgepingeta ka ei saa. See teebki valitsemise raskeks.
( Postimees , 31.detsember 2002.)
Tegevuse
kooskõlastamiseks ja kontrollimiseks peab juhil olema mõju inimeste
üle, kelle tööst sõltuvad nii organisatsiooni kui ka tema enese
saavutused. Anda inimestele ülesandeid, teha neile midagi
kohustuslikuks või paluda tulemustest teatada ainuüksi sõnadega ei
ole millegi kordasaatmiseks organisatsioonis tavaliselt piisav. Läheb
tarvis tugevamaid mõjutusviise, mille hulgas kesksesk on võim.
(Üksvärav 2004: 176)
Vaatamata
võimule antavale mahategevale ja hukkamõistvatele hinnangutele, ei
tulda juhtimisel võimuta toime. Võimu abil pannakse inimesed
tegutsema nii, nagu nad muidu võib-olla ei tegutseks. Samas, mida
vähem võim endast märku annab, seda tugevam ta on.
Mõiste ”võim”
on käsitlevas valdkonnas käibel kahel viisil. Ühel juhul esineb
võim valitsemise tähenduses, s.o kordasaatmine on valitsemise
tagajärg. Valitsemine ise sealjuures võim kellegi üle, mis avaldub
suhtena võimu kandva isiksu (subjekti) ja isiku vahel, kellele on
võim suunatud (objekt). See esineb näiteks ülemuse ja alluva
vahekorras, kus juht kasutab töötajat millegi ärategemiseks.
Teisel juhul on võim kui kellgi isikupärane omadus, s.o
kordasaatmine on inimese isikliku suutlikkuse tagajärg. Võimu
olemus, st subjekti-objekti vahekord ei muutu, küll aga omandab
parterluse ja koostöö vormi ja sisu. Tööriistaks on juhi võime
mõjutada kellegi kauda või millegi abil kedagi võ midagi, panna
midagi toimuma ja saavutada soovitud tulemus. (Üksvärav 2004: 177)
Võimu
küsimusi käsitletakse peale juhtimisteooria üksikasjalikult ka
sotisoloogias, politoloogias, filosoofias ja psühholoogias. Nagu
teada, pöörasid võimu küsimustele suurt tähelepanu juba
Vana-Kreeka filosoofid , teiste hulgas Platon ja Aristotele, XVII
sajandil aga filosoofid T.Hobbes, J. Locke , XVIII sajandil – I.Kant.
Huvitavaid mõtteid võimu käsitlemisest ja oma käes hoidmisest
avaldas kuulus itallane N. Machiavelli oma raamatus ”Riigivalitseja”.
Võimuteooriate väljatöötamisse andsid olulise panuse sotsioloogid
V.Pareto, M.Weber, T.Parsons. (Lukjanov 2000:202).
Avalik ja varjatud võim
Kuigi võimu võtmekomponentide
suhtes ollakse ühel meelel , on võimu analüüsida keeruline (Rorty
1992, viidatud V.Partsi 2006 järgi).
Esiteks on võim nii avalik kui
ka varjatud (nt inimesed annavad poliitikuile võimu nende poolt
hääletades; samal ajal kindlustab poliitikute kui domineeriva grupi
võimu parteide varjatud võim ühiskonnas). Teisisõnu, avalik võim
on tihti tagatud võimulolijate varjatud võimuga.
Teiseks teostatakse võimu alati
vastastikuste jõudude väljas, sest ei ole olemas absoluutset võimu. Kellelgi on võim alati ja ainult kellegi teise võimu puudumisega
võrreldes.
Kolmandaks on võim vaataja silmades ehk võimu
puudumist kogetakse ilmekamalt kui võimu omamist, seetõttu
subjektiivne võimutunne ei ole adekvaatne võimu analüüsimiseks
(üldiselt ollakse vähem teadlik enda võimust kui meid piiravatest
asjadest ja sellest, kuidas ise teiste võimu piiratakse).
Neljandaks on võim tihti
nähtamatu, sest kõige võimsam võim on suutlikkus reaalsust
defineerida: mõjutada, kujundada või määrata indiviidide
võimalikke soove, s.o mõtete kontroll, mis võtab erinevaid vorme
info kontrollimise ja sotsialiseerimise protsessi kaudu.
Sotsiaalsed, majanduslikud,
poliitilised jms struktuurid kujundavad eri gruppide huve, samal ajal
kui grupid, kellega inimene on seotud, mõjutavad individuaalse võimu
ulatust ja tugevust.
Tegevuse institutsionaalsest
struktureeritusest ei ole inimesed enamasti teadlikud, s.t nad ei
tea, kuidas sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid on siduvaks
lüliks võimu teostavate jõudude vahel, võimaldades või piirates
inimeste huve ja nende rahuldamist. Grupid ja struktuurid iseenesest
ei piira ega suuna, kuid määrates mõjuvõimu suuna ja juurdepääsu
informatsioonile, kaupadele ja teenustele, suunavad ja piiravad need
indiviidide võimalikke valikuid . Kuna tegemist ei ole millegi
tajutavaga, on nende mõju palju raskem märgata ja reformida kui kindlaid opositsioonijõude. (Velli Parts 03.02.2007)
VÕIM ORGANISATSIOONIS
Organisatsioonis
aetakse mõiste ”võim” sageli segamini mõistega ”õigused”.
Üksvärav (2004:177) selgitab, et õigused ei võrdu võimuga vaid
on osa võimust.Võim organisatsioonis seostub inimese võimega
mõjutada otsuseid. Võimu olemust võib antud juhul piltlikult
kujutada koonusena, mille tipust aluseni jooksev telg esindab võimu
kesksust ehk südamikku. Mida lähemale võimu südamikule, seda
suurem on mõju otsustele. Niisugusest käsitlusest selgub kaks
tõsiasja:
- mida kõrgemale organisatsioonis ametiredelis asub, seda lähemal on ta võimusüdamikule,
- suurema võimu saamiseks ei ole tingimata tarvis liikuda ülespoole, vaid liikuda võib ka rõhtsalt, s.o samal redelipulgal lähemale võimusüdamikule.
Seisundilt
silmapaistmatul inimesel, näiteks nõunikul, võib seetõttu olla
suur mõju, sest ta asub võimusüdamiku keskmes asuvale inimsele ,
näiteks juhatuse lähedal. Samuti võivad võimukeskuse lähedal
olla harva või elutähtsusega inimesed. Aga ka madalal ametikohal
asuvad inimesed, kellel on kõrgel ametikohal olevaid sugulasi ,
sõpru, huvikaaslasi. Omaette maailm on lähedus poliitilisele
võimule, näiteks mõnele valitsevale erakonnale.
Kuigi
tavaliselt silmatorkamatu, on võim juhtimise üks iseloomulikumaid
ja tähtsamid, samas ka keerulisemaid koostisosi. Võimuta ei ole
õigus, õiguseta ei ole korrale allumist, korrale allumiseta ei ole
korda. Võimuta ei ole juht midagi enamat kui ametikoha kaunistus või
mõttetu osatäitja. Kui inimsel puudub võimuajend, on vähe
tõenäoline, et temast saab hea juht. Õnneks on enamikule, eriti
aga edukaile juhtidele võimuajend iseloomulik.
Kui inimesel on
võimuajend, mida ta ei kasuta enda ülendamise, vaid organisatsiooni
hea käekäigu nimel teiste mõjutamiseks, sobib ta juhiks. Tundes
ennast tugevana, laseb ta ka alluvail enda tunda tugevaina ja
vastutavaina ning loob õhkkonna, kus igaüks teab, mida ta peab
tegema ja mida talt oodatakse .
Seevastu
võimutus kaldub tõelise eestvedamise asemel arendama ülemuslikkust.
See on nuhtlus suurtele ettevõttele ja asutustele, kus on mitu
juhtimistasandit ja palju allüksusi. Võimutus on tegur, mis sageli
põhjustb ebajärjekindla ja -tõhusa tegutsemise ning määrustemeelse
ja kitsarinnalise juhtimisstiili. End võimuta ja nõrkade tunduvad juhid kasutavad enam karistavaid mõjuviise, aga ka ülbitsevat suhtumist . Võimutus tuleneb inimese võimetusest, millest võib üle
saada inimese koolitamise või asendamisega. Organisatsioonis võib
võimutus tuleneda ka seisundist, millesse inimene on asetatud. Kui
tal ei ole teistele midagi anda ega teistelt midagi saada, on
näilikule võimutäiusele vaatamata tagajärjeks mitteküllaldane
mõju või hoopski selle puudumine. Riisutud on nii võim neid
hankida ja tagada kui ka midagi ootuspärast korda saata.
(Üksvärav
2004: 177-179)
VÕIMU ALLIKAD
Miks allutakse võimule? Kust
tuleb liidril see võim et talle allutakse, kes või mis talle selle
võimu annavad? Võimu allikad (French, Bell, Zawacki, 1989, viidatud Alas , 2004 järgi):
- Tasul põhinev võim – inimesed tajuvad, et juhil on ressursse, millest võib neile kasu olla: edutamine , palgakõrgendus, paremate tingimuste võimaldamine; mõju tekib, kui juht oskab näidata, et tegevuse ja tasu vahel on otsene seos.
- Karistusel põhinev võim – inimesed tajuvad, et juhil on võimalus korraldada neile ebameeldivusi, kui nad ei allu: noomitused, palga- või ametikõrgendusest või suhtlemisvõimalusest ilma-jätmine.
- Positsioonil põhinev võim – inimesed tajuvad, et liider on neist kõrgemal positsioonil; seda seostatakse turvatundevajaduse, jäljendamissoovi jt teguritega.
- Karismaatilisusel põhinev võim – tajutakse liidri isiksuse võlu, ta meeldib järgijatele, temaga tahetakse sarnaneda ja suhelda; mõjuvõim tekib isiklike inimlike suhete kaudu ja on väga isikupärane.
- Ekspertvõim – liidril on suuremad teadmised organisatsiooni tegevuse olulises valdkonnas; mõjuvõim kujuneb erialasest kompetentsusest, juhi kogemustest ja teadmistest selle kohta, kuidas vajalikke ülesandeid täita.
Tabel
1. Liidri võimu allikad (Alas,
2004:119)
Positsioonist tulenev võim
Isiksusest tulenev võim
Tasu
Karistus
Sundus
Asjatundlikkus
Karismaatilisus
Uuemates uurimustes lisatakse
veel võimuallikaid, näiteks kontroll informatsiooni ja keskkonna
üle. Tavaliselt saab ühe inimese võimu kirjeldada kombinatsioonina
neist teguritest. Tegelikkuses on tähtis, et liider saavutab
vähemalt ühe võimu allika.
Võimu sisu
ilmneb võimuallikates ja –vahendites. Võimuallikaid
on organisatsioonis tegutsemisel kolm, nad
on omavahel seotud, tingides ja põhjustades üksteist (Üksvärav
2004:179):
- Varustuslättest tulenev võim tähendab, et juhil on väliskeskkonna esindajatele mingi mõju ning setõttu ka võime hankida ettevõttele vajalikke inimesi, rahalisi ja ainelisi hüviseid;
- Teabelättest tulenev võim on juhi käsutusse saabuv mitmekesine ametlik ja mitteametlik teave, milleta ei ole juhi edukas tegutsemine mõeldav; kui kiiresti teave saabub ning kui usaldusväärne ta on, see määrab suuresti juhi otsuste õigsuse ja õigeaegsuse ning seega ka organisatsiooni liikmete hinnangud ja suhtumise ;
- Toetuslättest tulenev võim tähendab, et juht võib ülesannete täitmisel tegutseda suhteliselt vabalt ja iseseisvalt, kohates ümbritsejate mõistmist ja poolehoidu; see tähendab ka, et juht võib ilma ranget ja sageli pikka kooskõlastamis- ja heakskiidukampaaniakadalippu läbimata astuda ebatavalisi, uuendavaid ja riskantseid samme .
VÕIMU AVALDUMISVORMID
Võim, millele põhinevad
organisatsioonis mitmesugused tegutsemist ja käitumist mõjutavad
meetmed, võib avalduda kehalises , ainelises, kaudses ja
seaduspärases vormis.
- Kehaline võim põhineb isiklikul jõul, kaasa arvatud mõne vahendi (nt relva) kasutamine, ning väljendub sundimisena ja sellest tekkiva kartusena;
- Aineline võim põhineb millegi andmisel, millest saajal on kasu ning mida ta seetõttu hindab (nt rahaline hüvitamine);
- Kaudne ehk sümboolne võim seondub kindla suhtumisega, väljendudes eelkõige tunnustuse , lugupeetavuse ja austusena; tuginedes väljakujunenud käitumisreeglitele ja –normidele püütakse inimene midagi tegema panna;
- Seaduspärane võim tugineb inimeste kohale ametiredelil (ülema-alluva suhe).
Nüüdisaegseks suundumuseks on
eemaldumine sundivast ja ainelisest võimust ning üleminek kaudsele
võimule. Tavapärane on rakendada võimuvorme mingis nendevahelises
koosluses, mis on osutnud mõjusamaks ja vähem riskantseks kui
ükskõik missuguse võimuvormi kasutamine eraldi. (Üksvärav 2004:
180)
Tööst tulenevate mõjutustega
ja sõltuvustega edukaks toimetulekuks võib võimu saada, säilitada
või suurendada järgmiste asjaolude toimel (Üksvärav 2004: 181):
- Tänukoshustuste loomine võimu toena tähendab kellegi poolt osutatud teenete eest vastuteenete osutamist, mida inimene peab oma kohuseks ;
- Asjatundlikkuse väljendamisega saavutab juht teatud valdkonnas või asjades eksperdi maine; mida suuremad ja nähtavamad on saavutused, seda suurem kaldub olema ka võim;
- Eeskujuks olemisega püütakse tugevdada teiste alateadlikku soovi samastada end eeskujuks oleva inimesega või ideega, mille eest ta seisab; mida rohkem alluv leiab juhi oleva ideaalse inimesena , seda rohkem annab ta niisugusele juhile järele;
- Rippuvuse saavutamiseks püütakse toita ja süvendada teistes arvamust, et neile abi andmine või haiget tegemine sõltub juhist; mida rohkem inimene tunneb end sõltlasena, seda innukamalt püüab ta töötada abiandjaga koos.
KOKKUVÕTE
Esitatud töö kokkuvõttes
võib öelda, et igasugusne juhtimine on seotud võimuga. Ei ole üht
ilma teiseta. Võim võib olla nii varjatud kui avalik võim ehk
keegi on alati võimul.
Organisatsiooni tasandilt on tähtis, et juht oleks suure võimuajendiga, mida ta kasutaks
organisatsiooni hea käekäigu mõjutamiseks. Selle vastand on
võimutus, kus selgub, et see põhjustab ebatõhusa tegutsemise.
Käesoleva referaadi
tulemusena võib öelda, et hea juht peab valima endale võimu
allika, mis oleks arendav mõlemale osapoolele. Asjatundlikus ja
kompetensus on see, mida oodatakse liidrilt. Tavaliselt on ühe
inimese võim kombineeritud mitmest allikast, tähtis on see, et juht
neid ise teadvustaks.
Samuti on tavapärane, et
võimuvorme kasutatake erinevates kooslustes, mis on ka palju
tõhusam. Nii näiteks on tihti omavahel seotud sümboolne ja
seaduspärane võim.
Kokkuvõttes võib öelda,
et hea juht valib ise oma võimu meetodid, mitte ei lase end
paigutada teatud positsiooni. Liider, kes tunneb võimu omadusi ja
oskab neid kõige paremini ära kasutada muudab organisatsiooni
edukaks. Võimu ei tohi kuritarvitada, hea liider tunnetab piire ja
oskab mõjutada alluvate käitumist nii, et võimu tunnuseid kõige
vähem oleks märgata.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID
Alas, R. (2002). Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim.
Alas, R. (2004). Juhtimise alused. Tallinn: Külim.
Lukjanov, A. (2000). Juhtimise alused: algkursus . Tallinn: Kommunaalprojekti trükikoda.
Parts, V. (03.02.2008). Võimust Eesti noorte silme läbi. [ http://www.riigikogu.ee/rva/toimetised/rito13/artiklid/14parts.ht m].
Üksvärv, R. (2004). Organisatsioon ja juhtimine. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
Kõik kommentaarid