Varane lapseiga (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
TÕ I-1
Svetlana Müürsepp
VARANE LAPSEIGA
Referaat
Tallinn 2010
SISUKORD
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. LAPSE ARENGU ERIOMADUSED VARASE LAPSEPÕLVE PERIOODIL 4
1.1. Füüsiline ja psüühiline areng 4
1.2. Aineline tegevus 6
1.3. Mängutegevus 7
1.4. Kõneareng 8
1.5. Kõnearengu etapid 9
1.5.1. Esimene kõnearengu etapp 9
1.5.2. Teine kõnearengu etapp 10
1.5.3. Kolmas kõnearengu etapp 11
1.6. Lapse kõne funktsioonid 11
1.7. Emotsionaalne areng 12
1.8. Kolmanda aasta kriis 13
2. ARUTELU 15
KASUTATUD KIRJANDUS 16
SISSEJUHATUS
Varane lapsepõlv on eriline periood lapse elus. Sellel ajal toimub tormiline psühhiline ja füüsiline areng, pannakse alust lapse nagu isiksuse edaspidiseks kujunemiseks ja saamiseks.Varase lapsepõlve põhilisteks saavutusteks, millised määravad lapse psühhika arengu on: kehaga vallutamine , kõnega vallutamine, ainetegevuse areng. Kvaliteetsed muutused, millised laps talub esimese kolme aastate jooksul, on väga tähtsad ja on inimese psühhilise arengu keskkoht.
1. LAPSE ARENGU ERIOMADUSED VARASE LAPSEPÕLVE PERIOODIL
Esimesed eluaastad on kõige intensiivse ja moraalse arengu periood, kus pannakse füüsilise, psüühilise ka moraalse tervise alust. Sellest, millistel tingimustel see hakkab mööduma, paljudes sõltub lapse tulevik.
Varase lapsepõlve vanusepiirid alates 1 kuni 3 eluaastani:

• Füüsiline areng
  
• Psüühiliste funktsioonide areng
  
• Tegevuse juhtivtüüp
  
• Kõneareng
  
• Emotsionaalne areng
  
• 3 aasta kriis
  

1.1. Füüsiline ja psüühiline areng
Lapse esimeste kahte eluaastate füüsilisele ja närvi-psüühilisele arengule on iseloomilik kiire tempo. Sellel perioodil suureneb lapse kasv ja kaal, intensiivselt arenevad organismi kõik funktsioonid. Aastaks laps vallutab iseseisvat kõndimist. Teisel ja kolmandal esluaastal täienevad tema põhiliseid liigutuseid, tema hakkab koordineerima oma liigutusaktiivsust ümbruskonnaga. Varases vanuses toimub oma kehaga aktiivne vallutamine. Kehaga üldine vallutamine, otsekõndimine, diferentsilised käsitegevused on saavutused psüühilises ja füüsilises arengus, millega kaasneb naudingu tunne, iseendaga rahulduse tunne. Kehaliselt suhtudes tähtise täiskasvanuga hakkab laps mõistma kehalise kokkupuutumise väärtust ja tähtsust. Sellised kontaktid annavad lapsele enesekindlust. Varase vanuse psüühiliste funktsioonide arengus domineerib tajumine. Laps on maksimaalselt seotud kujukase situatsiooniga, kõik tema käitumine on impulsiivne, teda ei huvita midagi, mis asub kujukasest situatsioonist väljaspool.
Varases vanuses on märgata kujutlusvõime elementaarseid vorme, sellised on nagu ennetamine, aga loomingulist kujutlusvõimet veel ei ole, laps ei ole suuteline valetada, midagi välja mõelda. Sellel perioodil tajumise aktiivsesse protsessisse astub mälu. Peamiselt see on äratundmine, vaatamata sellele, et laps võib ka tahtmatult taasesitada seda, mida kuulis ja nägi.
Selle vanuse lapse mõtlemise siseareng toimub kahte põhiliste suundade kohaselt: intellektuaalsete operatsioonide areng ja mõistete kujundamine. Mõistete kujundamise aluseks on üldistused, millised toimuvad ilma sõnade kasutamiseta. Sellel staadiumil võib laps abstraheerida ja eristada eseme vormi ja värvi. Esemete grupeerimise ülesanne lahendamiseks nende tunniste järgi esialgu orienteeruvad lapsed esemete suurusele ja värvile. Umbes kahe aasta vanusel esemete eristuse aluseks on juba teisi olulised ja mitteolulised tunnuseid: nägemus-, kuulmis-, kompimistunnuseid. Umbes 2,5 aasta vanuses liigetakse esemed lastega mingi esemetele omaste oluliste tunniste järgi.
Selliste tunnistena lastega järjekindlalt eristatakse ja kasutatakse värvi, vormi ja eseme suurust.
Selles vanuses mõtlemise protsessis toimub selle eseme tegevuse protsessis ja kannab ainelise- tegeva iseloomu. Aineline tegevus on intellektuaalse arengu allikas.Laps omandab erinevate esemetega tegevuse viise (eristada eseme tegevuse objektina, paigutada seda ruumis ümber, tegeleda mõne esemetega nende teineteisele suhte järgi) täiskasvanute koostöös. Lapse psüühilises arengus otsustavat tähendust omab täiskasvanu kuju. Selle perioodil lapse mõtlemise iseloomulikuks eriomaduseks on sünkretism, jagamatus – laps püüab lahendada ülesannet üksikute parameetrite eristamiseta, tajub olukorra tervikliku pildina, kus kõikidel detailidel on ühesugused tähendused.
Lapse psüühiline areng algab suhtlemisest. Ainult täiskasvanute inimestega kontaktis lapsel on võimalik omandada inimkonna ühiskonna-ajaloolise kogemust. Inimeste vahel psüühilise kontakti loomine on võimatu ilma suhtlemiseta. Paljud uurijad märkasid, et lapse lahutamine emaga esimesel eluaastal põhjustab suhtelised häired lapse psüühilises arengus, mis jätab kustumatut pitserit kogu tema elule.
J.Piaget´i arvamusel laps on loomupärane olend , aga sel samal ajal sündimise momendil tema kujutab endast autonoomset ja aktiivset üksikut, kes omab sisemist struktuurit. Lapse tegevused, märkab Piaget, vahendatakse ümbriskonnaga. Kuna tema ei vasta lihtsalt välismõjule, aga ka seedib neid läbi, teeb endale sobivaks . Välismaailm omakorda osutab lapsele mingi vastupanuna, millega kutsub vastutegevused esile ja see kergendab tema kohanemist maailmaga.
L.S.Võrotski arvas, et lapse suhtumine maailmasse on sõltuv ja tuletatud suurus tema kõigest vahetustest ja konkteersetest suhtumistest täiskasvanule inimesele. Sellepärast on nii tähtis panna usaldavate suhete alust lapse ja täiskasvanu vahel, tagades emotsionaalselt ja psüühiliselt soodsaid tingimusi lapse harmooniliseks arenguks. Sest nimelt täiskasvanutega suhtlemisel areneb lapsel kõne, tekib märgiline funktsioon, laps omandab erinevaid vormi käitumiseks ühiskonnas. Lapse ja täiskasvanu koostöö roll tingitud ka sellega, et ainult täiskasvanu abil ( kontrolli, karistuste, ergutuste kaudu õpib laps valitseda oma tahtmisi, omandab käitumisnorme ühiskonnas, mis on tema edaspidise sotsiaalse elu pant ). See L.S Võrotski põhimõte leidis laiemat kajastamist ja edaspidist arengut psühholoogia-pedagoogilises teaduses.
Varase vanuse lapse tegevuse juhtivaks tüüpiks on aineline tegevus, mis on suunatud ühiskondlikult kaevandatud esemetega vastastikuste toimete omandamisele.
1.2. Aineline tegevus
Selle erinevus ümbritsevate esemetega lihtsast manupuleerimisest, mis on iseloomulik väikelapsevanusele, koosneb sellest, et lapse tegevused esemetega algavad alluma nimetatud esemete funktsionaalsele tähendusele. Täskasvanu õpetab lapsele seda, kuidas kasutada lusikat ja tassi, kuidas hoida pliatsi käes ja kuidas hoida kühvelit, mida on vaja teha mänguasjadega – vedada autot, nukku magama kiigutada, vilespilli puhuda.
Poolteistaastane laps tegutseb lusika, palli, raamatu ja tooliga hoopis teisisti, kui kuus-kaheksakuuene laps – vanema vanuse lapse aktiivsus nende esemetega vastab nendele üldkultuurilisele tähendusele. Nii laps õpib tassi suu juurde tõsta, aga temale palju kergem käsitseda tühja või pooltühja tassiga, kui piimatäis tassiga. Natuke rohkem tegevuse vabadust tema omandab mänguasjadega manipuleerides.
Kolmanda eluaasta alguseni aineline tegevus on juba kujundatud, vähemalt nende majatarbete suhtes, millist laps kasutab. Ainelised tegevused täienevad.
Varases vanuses hakkavad lapsel kujunema teadlikult kontrollitavaid suvaliseid tegevuseid. Need ilmnevad joonistuses, konstrueerimises, loomingutegevuse teistes liikides. Need tegevused nimetatakse suvalisena sellepärast, et nemad tekivad mitte väliste stiimulite mõjul nendele reaktsioonina, aga sisemise kavatsuse tagajärjena, mis juhendab lapse tegevuseid. Suvalised tegevused on sihikindlad tegevused, lapsel varases vanuses need võivad olla püsivusetud. Kui laps algab neid teha kindla eesmärgiga, siis laps üsna kiiresti kaldub kõrvale, unustab nendest juhuslikute välisasjaolude mõjul.
Kolmandal eluaastal on märgata soorolli käitumise esimese kujundamise tunnuseid lastel jäljendamise kaudu. Laps hakkab rohkem jäljendama temaga ühesoo täskasvanule, kusjuures oma vanematele lapsed jäljendavad tihedamini, kui teistele täiskasvanutele.
Laps juba suudab liigendada oma tegevuseid täiskasvanutega koostööst, mis mõjub ka kõnele: “ Vova annab süüa!, “ Tata valab vesi”, aga pärast: “ Mina mängin”, “ Mina lähen jalutama ”. Isiklikute tegevuste mõistmine on iseseisvuse uue plaksatuse aluseks ja valmistab järgmise murdeperioodi ette – 3 aasta kriis.
1.3. Mängutegevus
Sellel perioodil aineline-manipuleeriline tegevus muutub juhtivaks. Laps ei mängi, vaid manipuleerib esemetega, sealhulgas ja mänguasjadega, keskendudes nendega tegevustele.
Aga vaatamata sellele, varase vanuse lõpus mäng oma esialgsetes (ainelistes) vormides ikkagi tekib. See on nii nimetatud lavastaja mäng, kus lapsega kasutatud esemetele antakse mängutähendus. Näiteks, õrisemisega veatud laua peal mänguklots muutub lapse silmis autoks.
Sellised mängud on lühiajalised ja tekivad episoodiliselt, nendele on iseloomulik sündmustiku primitiivsus ja tehtud tegevuste üksluisus. Aga järgmisel vanuseetappil nemad muutuvad süzee-rollimängude üheks allikaks. Sellise mängu arenguks on tähtis sümboolsete ja asendatavate tegevuste tekkimine. Näiteks, kui nukku pannakse puulatile voodi asemel – see on asendamine. Kui laps pöörab nukku peaga allapoole, raputab seda ja ütleb, et puistab soola soolatossist – need on veel keerulisemad asenduslikud tegevused.
Sellel ajaperioodil ilmuvad esimesed katsed pöörata kujutustegevusele paberi peal joonistamise vormis. Esialgul lapsed joonistavad kritseldised, millised võivad tähendada mis tahes: kass, koer või inimene, igaüks lapsele tuttav objekt. Kolmandal eluaastal lapse joonistused leiavad juba rohkem sarnasust kujundava objektiga.
Teisel eluaastal taastab laps täiskasvanu tegevuseid esemetega, temal ilmuvad ainelised mängud – jäljendamised. Need kujutavad endast esimesed sammud täiskasvanute normide ja vormide omastamisele, aga pärast – kindlate isiklikute omaduste kujundamisele lapsel.
Hiljem ilmub süzee-rollimäng. Selle ilmumine on seotud erinevate asjaoludega. Esiteks, selleks ajaks lapse sümboolne funktsioon peab saavutama kõrget arengut, tema peab õppima esemeid mitte ainult nende otsese tähenduse järgi kasutamist , aga ka vastavalt mängu mõtele. Teiseks, lapsel peab tekkima vajadus täiskasvanute tegevuste kopeerimisel. Kolmandaks , tema peab õppima tegutseda teiste inimestega – laste ja täiskasvanutega – koos mängus.
Süzee-rollimängus kopeerib laps inimeste käitlemisviisid esemetega ja inimeste suhte viisid teineteisega erinevates sotsiaalolukordades. Sellega laps paremini omandab aineliseid tegevuseid, suhtlemise norme, samuti ka rollikäitumist. Süzee-rollimängu saab vaadata funktsionaalse vaatepunktist läbi lapse ettevalmistamisena osaleda ühiskonnaelus erinevates sotsiaalsetes rollides .
1.4. Kõneareng
Varane lapsepõlv on sensitiivne periood kõne omandamisele. Lapse autonoomne kõne üsna kiiresti (tavaliselt poole aasta jooksul) transformeerib ja kaob. Ebatavalised nii kõla, kui ka mõte poolest sõnad asendatakse “täiskasvanu” kõne sõnadega.
Kõnearengu tingimused. Üleminek kõnearengu uuele tasemele on võimalik ainult soodsatel tingimustel - lapse täisväärtusliku suhtlemise täiskasvanutega tingimusel. Kui lapse suhtlemine täiskasvanutega ei ole piisav, või vastupidi, lähedased täidavad kõiki lapse soove, orienteerudes tema autonoomsele kõnele, siis kõne omandamine aeglustub. Kõnearengu peatus toimub ka nendel juhtumitel, kui kasvavad kaksikud, kes intensiivselt suhtlevad üksteisega ühises lastekeeles.
1.5. Kõnearengu etapid
Lapse kõneareng jaguneb kolme etappi:

• Esimene kõnearengu etapp
  
• Teine kõnearengu etapp
  
• Kormas kõnearengu etapp
  

1.5.1. Esimene kõnearengu etapp
Toimub vanuses alates esimesest eluaastast kuni 1,5 aastani ja on seotud passiivse ja aktiivse kõne kujundamisega.
Passiivne kõne. Varases vanuses kiiresti kasvab passivne sõnavara – arusaadavate sõnade kogus. Täiskasvanu kõne, mis organiseerib lapse tegevused, arusaadetakse temaga piisavalt vara. Selleks ajaks hakkab laps juba aru saama täiskasvanu inskruktsioonidest ühistegevuste suhtes. Aga umbes 1,5 aastani areneb lapsel ainult kõne arusaamine aktiivse sõnavara väikse kasvaga.
Kõigepealt omandab laps teda ümritsevate esemete sõnaliseid tähistuseid, pärast täiskasvanute inimeste nimesid, mänguasjade nimetuseid ja lõpuks, kehaosade ja näo nimetuseid. Kõik see on nimisõnad ja tavaliselt neid omandakse teise eluaasta jooksul. Kahe aastani normaalselt arenev laps saab peaaegu kõikidest sõnade tähendustest aru, millised kuuluvad teda ümritsevatesse esemetesse.
Aktiivne kõne. Intensiivselt areneb ka aktiivne kõne: kasvab aktiivne sõnavara, kusjuures hääldatud sõnade kogus on suhteliselt väiksem, kui arusaadavate sõnade arv. Laps hakkab nimetama asjad oma sõnadega umbes ühe aasta vanuses. Tavaliselt selleks ajaks lapsel juba on kujutlused ümbritsevast maailmast kujundite viisil. Sellistes tingimustes kõne omandamise alguseks lapsel on vaja seostuda temal juba olevad kujundid häälikute ühendiga, millised hääldavad täiskasvanud vastavate esemete või ilmingute olemasolul silmaringis.
Kõne grammatika. Kõnearengu esimene periood, mis hõlmab vanust alates 1 aastast kuni 1,5 aastani, iseloomustatakse grammatiliste struktuuride nõrga arenguga ja lapsega sõnade kasutamisega tavaliselt muutumatul viisil.
1.5.2. Teine kõnearengu etapp
Toimub vanuses umbes 1,5 aastast kuni 2,5 aastani. Teisel eluaastal lapse aktiivne sõnavara järsult tõuseb. Kuni poolteist aastani laps keskmiselt omandab alates 30-40 kuni 100 sõnu ja kasutab neid väga harva. Peale poolteist aastast tuleb järsk tõus kõnearengus. Teise eluaasta lõpuks teavad lapsed juba umbes 300, aga kolmandaks aastaks juba 1200-1500sõnu. Sellel kõnearengu etappil hakkavad lapsed kasutama ka lauseid oma kõnes.
Lapse huvi teda ümritsevale maailmale kasvab. Laps tahab kõike teada saada, puutuda, kuulda, nähda. Eriti huvitab teda esemete ja ilmingute nimetused ning tema alati esitab täiskasvanule küsimust: “ Mis see on ?” Kui tema saab vastust, siis laps iseseisvalt kordab seda, kusjuures tavaliselt õpib nimetuse kohe pähe ja ilma raskusteta meenutab ja kordab seda. Selles vanuses lapse passiivne sõnavara mitte palju erineb aktiivsest ning nende vastavus kolmeaaastases vanuses on umbes 1:1,3.
Laused . Esialgul kasutab laps ühesõnaliseid lauseid, millised väljendavad mingit lõplikut mõtet. Sellised sõnad-laused tekivad seoses mingi konkreetse, nägemuslikult omandava olukorraga. Pärast ilmuvad laused, millised koosnevad kahest sõnast, kus on olemas nii alus, kui öeldis.Selliste kahesõnaliste lausete mõte on sama: mingi mõte või terviklik ütlus. See on tavaliselt subjekt ja selle tegevus (“ema tuleb”), tegevus ja tegevuse objekt (“anna sai”, “ tahan kommi”) või tegevus ja tegevuse koht (“ raamat on seal”)
Selles vanuses õpivad lapsed kombineerida sõnad, ühendudes neid väikestele kahe-kolmesõnalistele fraasidele, kusjuurest sellistest fraasidest kuni terviklikutele lausetele nemad edenevad väga kiiresti. Lapse teise eluaasta teine pool iseloomustatakse iseseisvale aktiivsele kõnele üleminekuga, mis on suunatud ümbritsevate inimeste käitumise juhtimisele ja oma käitumisega vallutamisele.
Kõne grammatika. Kõnearenemise teine periood kujutab endast lause grammatilise struktuuri intensiivse kujundamise algust. Sellel ajal üksikud sõnad kujunevad lause osadele, toimub nende lõpude ühildumine.
Kolmandaks aastaks rakendab laps tavaliselt õigesti käändeid, ehitab paljusõnaliseid lauseid, millede sees tagatakse kõikide sõnade grammatilist ühildumist. Umbes samal ajal toimub ka omaenda kõneütluste õigsuse eest teadlik kontroll.
1.5.3. Kolmas kõnearengu etapp
Vastab 3-aastasele vanusele. Kolmandaks aastaks omandatakse põhiliseid grammatilisi vorme ja põhiliseid emakeele süntaaktiliseid konstruktsioone. Lapse kõnes saab märgata peaaegu kõiki sõnaliige, erinevad lausete tüüpe.
Kõige tähtsam lapse kõne omandamises kõnearengu kolmandal etappil on see, et sõna omastab ainelist tähendust tema jaoks. Laps märkib ühe sõnaga esemed, millised on väliste omaduste kohaselt erinevad, aga sarnased mingi nende põhiliste tunnustuste või nendega tegevuse viiside järgi. Sõnade aineliste tähenduste ilmumisega on seotud esimesed üldistused.
1.6. Lapse kõne funktsioonid
Lapse kõne kommunikatiivne funktsioon on seotud kõne suhtlemise vahendina kasutamisega, teisete inimestega käitumise juhtimise ja isereguleerimisega. Aastast kuni kolmanda aastani vanuuses laieneb lapse suhtlemise ringkond – tema võib kõne abil suhelda mitte ainult lähedaste inimestega, aga ka teiste täiskasvanute ja lastega. Mida lausub laps suheldes täiskasvanutega? Tavaliselt lapse praktilised tegevused või see näitlik situatsioon, kus toimub suhtlemine. Laps vastab täiskasvanu küsimustele ja ise esitab küsimuseid sellest, mida nad koos teevad. Kui laps alustab oma eakaaskasega suhtlemist, tema vähe süveneb teiste lapse repliikude sisusse, sellepärast need dialoogid on kehvad ja lapsed mitte alati vastavad teineteisele.
Lapse kõne semantiline funktsioon on seotud sõnade mõiste määramisega ja sõnadele üldistatud tähenduste omandamisega. Lapse ühe ja kolmanda eluaasta vahel on olemas kõnearengu etapp, kus lapse kõnes ilmuvad mitmetähenduslikud sõnad. Nende kogus on suhteliselt väike, 3-st % kuni 7 %-ni lapse sõnavarast. Edasi toimub mittetähenduslikute sõnade lagunemine , sõnad lapse kõnest omandavad kindlat tähendust.
Vanuses ühe aastast kuni 1,5 aastani lapse kõnes saab eristada sõnaliste üldistuste arenemise astmeid. Esimesel astmel rühmitab laps esemed väliste, kõige ergumate ja silmadele torkivate tunniste järgi. Teisel astmel toimub üldistus funktsionaalsete tunnuste järgi, see tähendab selle rolli järgi, millises esemeid kasutatakse lapsemängus.
Kolmas aste iseloomustatakse ülduste ja püsivate tunnuste eristamise oskusega, millised peegeldavad nende olemust ja on iseseisvad nende esemete asendilist, funktsionaalsest kasutamisest.
Kõne tunnetusfunktsioon. Umbes kolme aasta vanuses algab laps tähelepanelikult kuulata seda, millist täiskasvanud räägivad omavahel. Tema eriti meeldib kuulata jutud, muinasjutud , luuletused.2-3 aasta vanuses tekib kõne-jutu arusaamine. Kergelt arusaadetakse jutustest, millised puutuvad lapse ümbritsevatesse esemetesse ja ilmungutesse. Selleks, et tema saaks jutust või muinasjutust aru, millede sisu väljub temaga vahetult omandatava situatsiooni piiride taha, on vaja lisatöö – täiskasvanud peavad spetsiaalselt õpetada seda.
Kõne tunnetusliku funktsiooni tekkimine määrab tähtsat momendi lapse kõnearengus.
1.7. Emotsionaalne areng
Lapse psüühiliste funktsioonide areng on tihedalt seotud tema emotsionaalse keskkonnaga. Emotsioonaalse keskkonna areng sõltub lapse suhtumisest täiskasvanute ja eakaaslastega. Varases lapsepõlves on iseloomulikud ergud emotsionaalsed reaktsioonid. Emotsioonid on seotud lapse soovidega. Vanuses 1 aastast kuni 3-aastani lapse soovid kiiresti muutuvad ja tema ei saa neid kontrollida.
Laps ei saa ka valida midagi üht. Kõik soovid omavad ühesugust jõudu. Suheldes teiste lastega varase vanuse laps alati lähtub iseenda soovidest, ei arvesta teiste soove. See on egotsentrismi väljendus. Väike laps ei oska veel läbi tunnetada.
Varase vanuse last saab kergesti eemale kiiskuda, kui tema on halvas tujus , on piisavalt, kui täiskasvanu näitab temale lemmikut või uut mänguasja, pakub teha midagi huvitavat ja laps momentselt hakkab uue asjaga tegelema. Sellel ajal lapse emotsioonaalse keskkonna areng on tihedalt seotud tekitava eneseteadvusega.
Kaheaastane laps hakkab end tundma peeglist ära. See on eneseteadvuse esimene vorm. Varases vanuses eneseteadvuse areng on seotud iseenda eraldumisega oma tegevustest, oma soovide mõistmisega. Lapsel tekib uhkust oma saavutuste üle. Teadvus “ mina”, “ mina ise”, “ mina olen hea” see on üleminek uuele arengu tasemele. Laps võrdleb end täiskasvanutega ja tahab olla nendega sarnaseks kõigis. Kui täiskasvanu demonstreerib üle olemist, siis lapsel tekib negatiivne käitumine, mis on iseloomulik kolmeaastase kriisile.
1.8. Kolmanda aasta kriis
Kolmanda aasta kriis on üks kõige raskematest perioodist lapse elus. See on sotsiaalsete suhete vana süsteemi lagunemine, oma “ mina” eraldamise kriis (D.B. Jelkonini järgi). Eraldudes täiskasvanutelt püüab laps seada nendega uusi, rohkem sügavamaid, suhteid sisse. Laps muutub iseseisvaks ja aktiivseks ja nõuab täiskasvanute ümberseadmist. Kui uued suhted lapsega ei klapi, piiratakse tema iseseisvus , siis lapsel tekivad kriisiinähtumuseid. L.Võgotski kirjeldab kolmeaastase kriisi 7 iseloomustust:

• Negativism
  

• Kangekaelsus
  
• Tõrksus
  
• Omavoli, isemeelsus
  
• Väärtuste kaotamine
  
• Protest – mäss
  
• Despotism
  

Negativism on kriisinähtumus, mis peab ajaga kaduma. See on negatiivne reaktsioon palvele või täiskasvanu nõudmisele. Tegevuse põhiliseks motiiviks on teha vastupidi. Negativismi ei saa ajada sõnakuulamatusega segi, sõnakuulmatus võib olla ka varasemas vanuses.
Kangekaelsus on lapse reaktsioon, kus laps jääb mingile juurde mitte sellepärast, et väga tahab seda, aga sellepärast, et tema nõuab, et teised arvestasid tema arvamusega.
Tõrksus. See on suunatud mitte konkreetse inimese vastu, aga kõige suhete süsteemi vastu, millised seniajani olid. See on eluviisi pealesundimise vastu.
Omavoli, isemeelsus. Laps tahab teha ja otsustada kõike ise. Üldiselt see on positiivne nähtumus, aga kriisi ajal see ülesuureneb. See meenutab esimese eluaasta kriisi, kus laps pürgib füüsilisele autonoomsule poole. Siin aga räägitakse kavatsuste, plaanide iseseisvusest.
Väärtuste kaotamine. Samuti kui ka täiskasvanuelu kriisides, selles kriisis kõik, mis omas lapse jaoks mingit väärtust, võib seda kaotada. Vanemad ei ole rohkem lapse jaoks autoriteetiks. Lapse kõnes ilmuvad halvad sõnad, sõimusõnad, millised tema võib kasutada täiskasvanute ja lemmikmänguasjade suhtes.
Protest-mäss. Mõnedel lastel konfliktid täiskasvanutega muutuvad pidevateks, sellisel juhul räägitakse protest-mässist.
Despotism. Peredes ainukese lapsega võib ilmuda despotism. Laps näitab oma võimu ümbritsevate inimeste suhtes, dikteerib oma nõudmiseid. Kui peres on ka teised lapsed, despotismi asemel tekib armukadedus .
Kõik need nähtuvused räägivad sellest, et lapsel muutuvad suhted teistesse inimestesse ja iseendasse. Tema psühholoogiliselt eraldub lähedastest täiskasvanutest. Kolmanda aasta kriisi põhjused varjavad vajaduste kokkupõrgust tegutseda ise ja vajaduseid vastata täiskasvanu nõudmistele, vastuolu” tahan” ja “saan” vahel.
2. ARUTELU
Varane vanus on kõige parem aeg lapse psüühiliste ja emotsionaalsete funktsioonide arenemiseks . Selle sensitiivses perioodis õpib laps aktiivselt tundma teda ümbritsevate esemete maailma, koos täisvanutega omastab nendega tegevusviise. Tema juhtiv tegevus on aineline-manupuleeritav tegevus. Kolmandaks aastaks ilmuvad isiklikud tegevused ja iseenda tunnetamine eraldi subjektina. “ Mina ise” on selle perioodi tähtsam uudismoodistus. Lapsel tekib emotsionaalselt ülesuurendatud hinnang. Ilmuvad tegud lapse “ Mina” väljendusega.
KASUTATUD KIRJANDUS
El´konin, D. B. (1977). Psihologija igry. Moskva : Vlados.
Kulagina, I. Ju. (2004). Vozrastnaja psihologija. Rossijskaja akademija obrazovanija.
Obuhova, L. F. (1996). Detskaja (vozrastnaja) psihologija. Moskva: Rospedagenstvo.
Lisina, M. I. (2009). Formirovanie ličnosti rebёnka v obščenii. Sankt -Peterburg: Piter.
Piaže, Ž. (1997). Reč i myšlenie rebёnka. Moskva: Sojuz.
Vygotskij, L. S. (2003). Psihologija razvitija rebёnka. Moskva: Eksmo.
16