Vallo Rauni tragikomöödia „Naine tahab tantsida“ (0)

Vallo Rauni tragikomöödia „Naine tahab tantsida“

• Leppemärgid: Isikudeiksis Ruumideiksis Ajadeiksis
  

Mees: Ah! (performatiiv)
Naine: Pead sa oma sõrmi ka igale poole toppima? (ekspressiiv – kirumine) Või tahad sa öelda, et jälle olen mina süüdi?
M: Ma olen ju vait.
N: Sa kavaldad. Tegelikult otsid sa võimalust süüdistada mind.
M: Lihtsalt vastik.
N: Kook lõigata kihiti kolmeks… niisutada pihlakaveini ja suhkrusiirupiga… katta vahukoorega… vaniliini ja pähkleid…
M: Ptüi! (performatiiv) Siin pudelis on äädikas.
N: Kui ma ütlen, et see on pihlakavein, siis see on pihlakavein.
M: Võib-olla on ta kunagi tõesti olnud pihlakavein, aga nüüd on ta äädikas. Kas sa pole siis sellist asja kuulnud , et pika seismisega käärivad veinid äädikaks?
N: Anna siia! ( direktiiv – käsk) Ma ei ütleks, et… (assertiiv – eitus )
M: Vaata ometi oma nägu (direktiiv – käsk). Sa näed oma kõvera suuga kohutav välja. (kvaliteedimaksiim – räägi tõtt)
N: See suu ütleb, et pihlakavein on veel päris hea.
M: Sel juhul, kas sulle ei tundu, võiks seda hoida külalistele ja torti mõne lihtsama veiniga niisutada?
N: Teaksid vaid, kui halvasti ma ennast tunnen , kui asjatult jonninud olen. Muidugi ei ole see mingi pihlakavein, vaid solk. (assertiiv, ülestunnistus; kvaliteedimaksiim – räägi tõtt) Kalla ta ruttu kraanikausist alla (direktiiv – käsk), enne kui keegi veel mürgituse saab ( implikatuur – veel = järelikult on keegi juba saanud mürgituse või on lihtsalt tegu liialdusega, tõenäoliselt on juttu sellest mees, kes just veini proovis).
M: Selle päris hea veini? (implikatuur – ironiseeriv)
N: Ma ei maitsenudki seda (assertiiv – ülestunnistus).
M: Aga miks?
N: Sest ma usaldasin sind. (relevantsusmaksiim – naine vastab konkreetse põhjusega, miks ta veini ei proovinud)
M: Tunnen sind läbinisti, sa ei annaks nii kergesti alla, see ( anafoor ) pole sul kombeks.
N: Tort on valmis. Kõige ilusam tort, mida ma eales teinud olen… Fernan peaks varsti kohale jõudma.
M: Sa mõtled Ferdinandi?
N: Fernan kinnitas (komissiiv – kinnitamine) mulle, et ta tuleb õhtuse bussiga. Ma lisasin nagu muuseas, nagu möödaminnes, et ma vajan tema seltskonda väga. Küll (performatiiv) sa näed, kui hästikasvatatud Fernan on.
M: Ferdinand .
N: Pead sa kogu aeg torisema nagu pahur laps? (ekspressiiv – kirumine) Fernan või Ferdinand või Fernando või… Olen sulle sada korda öelnud, et talle sai nimeks pandud Fernan. (kvaliteedimaksiimi rikkumine – naine ei tohiks rääkida, kui ta ei teaks täpselt, mis mehe nimi on)
M: Ferdinand.
N: Ei, Fernan, ma tean seda täpselt. See oli kolmapäeval, 14. septembril, oli jõle ilm, vihma kallas... (kvaliteedimaksiimi rikkumine – naine ei tohiks rääkida, kui ta ei teaks täpselt, kuidas oli)
M: Sel päeval ei sadanud üldse ja see (anafoor) polnud 14., vaid 11. september. Mina käisin ju talle nime panemas.
N: Sa oled tendentslik . (relevantsusmaksiimi rikkumine – naine tunneb end solvatuna ja hakkab süüdistama, selle asemel et asjakohast vastust anda või näiteks nõustuda mehega, sest tal tundub õigus olevat)
M: Kuidas ma tendentslik olen, kui ma kaitsen fakte? (relevantsusmaksiim – mees jätkab naise algatatud tendentslikkuse teemat)
N: Säh sulle! (performatiiv) Miks sa nii närviline oled? Miks sa ei võiks istuda lauda ja lõigata tordi lahti? (relevantsusmaksiimi rikkumine – naine ei vasta mehe küsimusele asjakohase vastusega , vaid hämab, rikkudes ka maneerimaksiimi, jättes mõistmatuks, miks ta järsku nii pahaseks sai).
M: Miks sa katsid laua kaheksale?
N: Arvad , et ei jätku? Siis paneme mõne koha juurde. (relevantsusmaksiimi rikkumine – naine ei vasta, miks ta kattis laua konkreetselt kaheksale inimesele)
M: Mind huvitab siiski see konkreetne arv – kaheksa. Kaheksa taldrikut, kaheksa küünalt...
N: Ma pole sellele (anafoor) mõelnud. Aga ma võin sellele (anafoor) kohe mõelda. Sina istud siia, mina siia, siia Fernan oma oletatava pruudiga... ma arvan, et sul pole selle vastu midagi… Siis Aarne oma naisega... Seda (anafoor) on juba kuus. Ülejäänud kahele kohale võivad pretendeerida töökaaslased... Ei, ei, võibolla tuleb Anatoli – igatahes andsin ma talle delikaatselt mõista... Ja veel Luisa ... Siis on juba parem, et Fernan üksi tuleks. Ma paneksin ta Anatoli kõrvale, nad sobivad alati suurepäraselt. (kvaliteedimaksiimi ja maneerimaksiimi rikkumised – naine annab liialt palju teavet, millest mees midagi aru ei saa ja naine ise ka vist ei saa aru, mida kõike ta kokku vatrab, sest seda tõestavad tema katkendlikkus ja iseenda jutu eitamine pärast mõningast järelemõtlemist) Sa ei ole sugugi vaimustatud, sa oled tujust ära? Olen ma jälle kogemata midagi valesti öelnud? (implikatuur – jälle = naine on varemgi midagi valesti öelnud, aga „kogemata“ on pigem sarkastiline ja etteheitev, oodates eitavat vastust).
M: Täidetud vasikarind, jänesepraad, kukeseened marinaadis, puravikud , sõstratarretis ja siis veel see veinitort... Aga mis siis, kui mitte keegi ei tule?
N: Sa oled pessimist (relevantsusmaksiimi rikkumine). Sina oled süüdi, et ka mina olen muutunud pessimistiks: sa oled mulle külge pookinud igavese kahtlusetõve ja naudid, kuidas see (anafoor) tervikuna mu oma võimusesse haarab.
M: Mul on alust niiviisi arvata. (implikatuur – mees sai midagi teada või ütles kellelegi, mistõttu ta arvab , et inimesi ei pruugigi tulla)
N: Ahaa (performatiiv), sa varjad midagi! Ma teadsin , ma tundsin kohe, kogu tänase päeva, et sa midagi haud, hoiad minu eest salajas.
M: Tõepoolest (assertiiv – ülestunnistus), ma olin tänase õhtu pärast natuke mures ja helistasin su töökohta, sinna lasteaeda, kuigi ma tean, et see (anafoor) sulle ei meeldi. Ära karda, ma ei reetnud ennast, moonutasin oma häält ja rääkisin nii ametlikult kui vähegi võimalik...
N: Sa alandasid mind.
M: Ei, ma ei alandanud sind, üldse ei lähtunud ma oma abikaasapositsioonist, vaid õiglusest (kvantiteedimaksiimi rikkumine – mees edastab liiga palju teavet, milles naine pole teda veel süüdistadagi jõudnud, aga millest naine nüüd teaks kahelda). Tahad, ma helistan praegu veel... otse direktorile...? Miks sa muigad? Mis siin (anafoor) naljakat on?