Nimetu (0)

Pöördumatud tagajärjed
Ühel külmal sügisesel õhtul jõudis Andres koju oma naise Katreeni ning väikese lapse Sigridi juurde. Toit oli ammu juba valmis saanud ning naine hüüdis abikaasat, et too nüüd kiiresti sööma tuleks, muidu jahtub veel ära. Mees lonkis nördinult söögilaua juurde ning võttis istet. Ta oli täna äärmiselt tujust ära ning närviline, sest sai ühest kohutavast uudisest hiljuti teada.
“Kas sul oli täna halb päev tööl?” küsib Katreen , samal ajal toites Sigridit.
“Ahh..tead, tavapärane. Nagu ikka, palju vingus nägudega kliente kes pole ühe või teise asja pärast rahul. Ühesõnaga, jah, ei midagi erilist. Ja kuidas teil päev möödus? Käisite siis seal uues kaubanduskeskuses ringi vaatamas?”
“Käisime küll, aga ma tahtsin sinuga hoopis millegist muust rääkida. Nimelt, sinna kõndides ma nägin tee peal üht hirmsasti armsat majakest. See oli nii idülliline ja erakordne. Ning mis kõige parem, sinna otsitakse rentnikke! Me rääkisime ju kunagi ammu, et võiks mõelda veidikene suurema elamise peale. Sa oled päris kaua töötanud seal firmas juba ning varsti on ka ehk ametikõrgendust oodata. Me peame siis küll veidike koonerdama hakkama, sest see on kõrgema hinnaga, kuid mõtle kui tore oleks seal elada!” hüüdis naine üsnagi erutatult .
“Hehh...see veel puudus. Me niigi elame kokkuhoidlikult ja sinna kolimine käiks meile üle jõu. Sina istud jah, päevad läbi kodus ning unistad aina paremast elust. Mina, aga elan reaalsuses ja pean tööd rügama selle nimel, et meil midagi laual süüa oleks ning riided seljas . Peale selle pole mingisugust ametikõrgendust siin oodata, veab kui ei koondata veel,” ütles mees vihastunult ja tõusis püsti, aga just siis helises mobiil. Andres vabandas, ütles, et tööasjad ning läks teise tuppa rääkima.
“Nohh...kas sa rääkisid juba?” küsis naine telefonis lausa ründavalt.
“Me ei ole veel vestelnud sellel teemal, lihtsalt sobivat hetke pole tulnud. Meil muud mured hetkel.”
“Sa aina vabandad ja vabandad, et pole sobivat hetke tulnud. Kui sa lihtsalt ei julge talle tõtt rääkida, siis ütlen talle ise selle näkku!”
“Heaküll, ma räägin talle täna, ma luban .”
“Okey, ja vaata, et siis oma lubadust pead! Ma hakkan siin juba vaikselt hulluks minema. Sa lihtsalt ei tea mis seisus ma praegu olen.”
Mees lõpetas kõne ja naasis kööki Katreeni juurde. Too pesi nõusid ning koristas, olles selle juures maruvihane.
“Tead, ma tahan sulle midagi rääkida,” alustas Andres.
“Mis nüüd siis?” turtsatas naine vastu.
“Ma ei ole rahul meiega, meie abieluga.”
“Ma tean. Me oleme nii kaugeks kuidagi jäänud. Alati näägutame üksteise kallal pisimategi asjade üle ja see ei meeldi mulle põrmugi. Siiski, tahan, et sa ei kahtleks selles, et armastan sind kogu südamest. Oot...aga mida sina muidu sellega mõtlesid? Kas sul on armuke ? Kas sa tahad mind ja oma tütart maha jätta?” küsis Katreen lausa härda häälega.
“Emm..ehh..muidugi mitte! Ma ei mõtleks ka mitte selle peale,” lausus mees olles kohmetunud.
“Tore, ma hakkasin juba vaikselt kartma . Aga tõesti, anna mulle andeks selle maja pärast. Ma ei taha sinuga vaielda . Luban, et hakkan nüüd rohken sinuga ning sinu arvamustega arvestama. Meie pere on mulle kõige tähtsam ning ma ei kujuta elu ette ilma teieta.”
“Pole hullu . See mõte iseenesest, et suuremasse kohta kolida on vägagi hea. Siin on tõesti veidike kitsas meile kolmele. Okey, aga ma nüüd lähen vaatan uudiseid ja siis hiljem tõenäoliselt magama. Homme tähtis päev tööl.”
Nad embavad üksteist kõvasti ning soovivad head ööd.
Järgmised kaks päeva olid tavapärased, kui muidugi see välja arvata, et Andrese telefon helises kogu aeg ning too ka selle kohe katkestas. Kolmandal päeval, kui mees väljus oma büroost, jooksis talle tänaval vastu see sama naine, kes pidevalt helistanud oli.
“Kus sa olnud oled ja miks sa mu kõnedele vastanud pole!!?” röökis naine olles lausa hüsteerias.
“Mida sa siin teed? Sa tead, et meid ei tohi keegi koos näha! Tule, lähme siia vaiksemasse põiktänavasse.”
Jõudes sinna hakkas naine jälle karjuma : “Sa lubasid! Sa lubasid! Petis selline! Kas sa siis tõesti ei armasta mind nii nagu väitsid? Kõik mis sa ütlesid mulle, oli siis vale? Sa lihtsalt kasutasid mind ära! “
“Eiiii...jumala eest, eii...ma olen täiesti hull sinu järgi. Ma ei suuda sekunditki olla mõtlemata sulle!! Mul on lihtsalt nii kiire tööl olnud, et pole jõudnud telefonilegi vastata.”
“Sa ei rääkinud oma naisele, eks? Selge, ma lähen siis ise ja ütlen talle kohe praegu, et ma olen rase ning ootan sinu last! Keegi meist peab seda tegema, kas mina või sina, ja kuna sina ei julgenud , siis lähen mina!”
“Oota nüüd, sa teed asja ainult hullemaks nii. Ma tõesti ei suutnud neid sõnu suust välja saada. Aga tõesti, ma tunnen nüüd, kus sind näinud olen, et suudan seda teha ja veel täna.”
“Ma vihakan ennast, et nii sind armastan. Aga hea küll, viimane võimalus!” ütles naine, pöördus ümber ja läks.
Järgmine päev helistab Andres tollele naisele ning ütleb, et tal on hea uudis edasi öelda ning küsib kas ta jõuab samal ajal ikka koju pärast tööd nagu tavaliselt. Pärast seda kõnet läheb ta koju, võtab keldrist jahipüssi, läheb naise korterisse ja jääb ootama. Niipea, kui kell lõi pool kaheksa, astus armuke uksest sisse ja seejärel kõlas püssipauk, naine kukkus surnuna põrandale.