Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Väike vesiroos Nymphaea candida". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vesiroos, pikkuseks, candida, õied, 25cm, vars, kaukaasias, siberis, magevees, tiikide, kaunistamiseks, surmav, augustiniLoobu jõe projekt: Taimed 1)Kollane vesikupp (Nuphar lutea) väike vesikupp (III kategooria kaitse) lehe laius 8-22cm; ovaalsed; piklikum kui vesiroosil Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar
Nii pikk ja keeruline ongi uue kolla sünd. Eellehe areng vältab oma kümme-viisteist aastat, nii et uue taime arenemiseks ja kasvamiseks kulub umbes kakskümmend aastat. Sellise aeglase arengu tõttu on karukold võetud looduskaitse alla. Teda ei tohi metsas üles kiskuda! Karukold on meil küllaltki tavaline taim ja nii võib tekkida küsimus, miks teda kaitstakse. Põhjus kaitsemiseks on igati olemas. Varem kasutati teda massiliselt tubade kaunistamiseks ning pärgade ja vanikute tegemiseks. Selleks sobib ta tõepoolest hästi. Karukolla roomavad tõusvate okstega varred on kuni paari meetri pikkused ja hästi sitked. Neid pole kerge katki teha isegi siis, kui selleks soov on. Karukold tundub võrreldes teiste kollaliikidega ka tunduvalt pehmem, sest tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus teistest koldadest on ka pikk valge karvake iga pisikese peenikese lehe tipus.
Levik ja kasvukohad Levinud Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopas ja Lääne-Siberis, Väike-Aasias. Eestis kõikjal sage. Kasvab päris-, loo- ja puisniitudel, hõredates metsades ja metsalagendikel (sagedamini loo-, palu- ja laanemetsas). Eelistab kuivemaid kasvukohti. Õhusaastet ja linnades olevaid heitgaase talub keskmiselt. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on lai, kellukjas, avatud, 2,5¼4 cm pikkune ja 3,5¼4 cm läbimõõdus, lõhestunud laiadeks
Kassitapp Elisabeth Kangro 7A Tallinna Reaalkool 2015 Harilik kassitapp Harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) on kassitapuliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim kuulub õistaimede hõimkonda, maavitsalaadsete seltsi, kaheiduleheliste klassi, kasitappude perekonda. Nimetus Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
valmistamiseks, kuusevaiku lakkide valmistamiseks. Põhja-Euroopa peamine jõulupuu. Kuuske kasutatakse ka haljastuses ning tuulekaitseribana. Eelistab toitainerikkaid muldi, ei talu keskkonnasaastet, liigniiskust ja liigkuivust. Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas. Kõrgus 30-40m. Väga varjutaluv, talub madalaid temperatuure, mullastiku ja õhusaaste suhtes tundlik. Okkad tihedalt katvalt ettepoole suunatud. Pungad munajad, pruunikashallid, väga vaigused. Käbid 5-9cm pikad, lagunevad. Vaigust toodetakse liimi, võrsetest ja okstest nuluõli. Kasutatakse ka haljastuses Euroopa nulg: Abies alba Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud, kasvavad paremini Lääne-Eesti saartel
Sarikaliste perekonda kuuluvad putkelised ei ole kõik mürgised, kuid eemale tasuks hoiduda siiski kõigist liikidest. Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed : Putked Harilik mürkputk (Cicuta virosa) Harilik mürkputk on sarikaliste sugukonda ja mürkputkede perekonda kuuluv mürktaim, mida leidub väga paljudes kohtades üle Eesti. Harilik mürkputk armastab kasvada niisketes kohtades, järvede ja jõgede kallastel ning soistes kraavides. Üldiselt on tema pikkuseks 60- 150cm. Harilikku mürkputke võib segi ajada mitmete taimedega ning seetõttu on ta eriti ohtlik. Tavaliselt kasvab ta veidi kaardunult ning tema lehed on sulgjad ja tumerohelise värvusega. Hariliku mürkputke vars on seest õõnes. Taim on kõige mürgisem kevadel ning õitsemise aeg on tavaliselt juunist augustini. Õied on tal valged ja koondunud liitsarikasse, millel on 10 kuni 20 kiirt. Hariliku mürkputke maa-alune risoom on
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. HARILIK MAAVITS Solanum dulcamara Rahvapärased nimed: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi Eluvorm: Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Pikkus 0,3...3 m. Õis: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp viie terava tipmega, jääb viljumisel püsima. Krooni pikkus kuni 2 cm, tema putk on lühike, servis tähtjas, viie teravatipulise hõlmaga. Värvuselt on õis lilla. Tolmukad on kollased, ulatuvad
· väärtuslikud ilupuud, mida istutatakse haljastamise ja koosseisu rikastamise eesmärgil parkidesse, parkmetsadesse ja metsateede äärde üksikpuude, gruppide, ridade või alleedena. Rohkesti on erinevaid nululiike kasutatud jõulupuudeks. 2. Siberi (Abies sibirica) ja euroopa nulg (Abies alba) Abies sibirica - areaal on väga lai. Põhjapiir Euroopa-osas ulatub 64. põhjalaiuskraadini ja lõunapiir Permini (57º laiuskraadini). Siberis ulatub areaal kuni Ida-Siberini. Eestus võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Talub madalaid temperatuure. Väga varjutaluv, võib kasvada väga suure täiusega (tiheda) puistuna ja teiste puude turbe all. Mullastiku suhtes nõudlik. Õhusaaste suhtes tundlik. Kõrgus 30 (40) m. · Okkad võrset tihedalt katvalt ettepoole suunatud (varjus nõrgalt kammitud), elastsed, peened. Alt valkjasrohelised. · Pungad munajad, tugevasti vaigused, pruunikashallid.
mõjuda. Putk kõrvetab ja tekitab raskelt paranevaid vesiville, kui teda palja käega murda või katsuda või minna putkedest paljaste säärtega läbi. Kui kogemata on putkega kokkupuude olnud, peaks minema arsti juurde. Äärmuslikul juhul võib karuputkega kokkupuutunu ka teadvuse kaotada. Surma võivad tuua Eestis kasvavad mürkputk ja surmaputk. Iseloomustus: kaheaastane rohttaim, juur käävjas, seest täis. Vars ümmargune, oksine, seest õõnes, pealt sooniline, paljas, alumises osas kaetud punakate täppidega ja sinaka kirmega. Kõrgus 80-150 cm. Lehed suured, leherootsud on seest õõnsad. Õied valged, koondunud 10-15 kiirelisse liitsarikasse. Taim on vastiku hiirekuse lõhnaga. Kasvukoht: prahipaigad, teeservad, tarade ääred, salumetsade servad jt. Õitsemise aeg: juuli-august Esinemine: Eestis suhteliselt harva Kasutatav taimeosa: kõrge mürgisuse tõttu ei kasutata.
või kollastena. tihedus 0,65-0,69 g/cm3. Viljaks tiibvili. Põhja-Ameerikas. Ühekojalised, õitsevad enne lehtimist, tuultolmlejad.Õisik sarikas, õied kahesugulised, Puit on lülipuiduline, väga ilus, lülipuit on Lihtlehed saagjaservalised, Põhjapoolkera punakaspruunid, väikesed. Vili kileja tumepruun, maltspuit kollakas,
mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse. 1535cm kõrgune ühekojaline Dekoratiivne varakevadest rohttaim. augustini. Kasutatakse Püstised varred kaetud karvakestega. rahvameditsiinis. Õitseb aprillis, mai alguses. Puhkemisel on õied roosad, hiljem lillakad. Vili (pähklike) on kaetud magusa lisemega abivahend sipelgatega levinemisel. Paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Enamasti valgusnõudlik, kasvab ka varjulistes kohtades. Eelistab parasniiskeid muldi. Harilik nurmenukk (Primula veris) sugukond: nurmenukulised (Primulaceae) Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas Kasvatatakse iluaedades. 1025cm kõrgune rohttaim. Kasutatakse rahvameditsiinis ja
vegetatsiooniperioodi jooksul: juuni lõpul ja augusti keskel. – Saaki kogutakse päikesepaistelise ilmaga. – Taimed kuivatatakse temperatuuril alla 40 °C. Saagi kogumine 2. AED-LIIVATEE ehk TÜÜMIAN ● Lad. Thymus vulgaris ● Lad. k. “thymus”, = hing Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond, mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus ● Vars puitunud, püstine või tõusev, harunev. ● Lehed väikesed, lineaalsed, servad sissepoole käändunud. ● Õied lillad kuni roosad. ● Õitseb juunist augustini. Ajaloost – Liivateed on mainitud juba 5. saj eKr sumerlaste poolt. – Oli tuntud egiptlastel (kasutati balsameerimisel). – Rooma sõdurid kasutasid liivateevanne enne lahinguid jõusaamiseks. – Keskajal kuulus pühade taimede hulka,
2) hõlmab üle 2000 liigi. 3-4) rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad, abilehti pole. Lehed juurmised või varrel vahelduvalt. lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult. Õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad). Õied radiaalsümmeetrilised või monosümmeetrilised. Õieosade arv varieeruv. Osa tolmukaist või õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus (mõnel õied taandarenenud) Viljad on enamasti koguviljad: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö. Kuivamisel mürgisus väheneb. 5) Eestis ~19 liiki : niitudel, metsades, võsastikes, teeveertel, karjamaadel. Maailimas ~2000 liiki : külma kliimaga aladel, mõõduka kliimaga aladel, troopilisel aladel. 6)Tulikalised on enamasti dekoratiiv ja ravimtaimed. Väga mürgised (eluohtlikult) on näiteks
NB! kiire kasv, hea pinnakatte taim, tahab piiramist Kortsleht (Alchemilla sapp ) Levinud Euraasia lähisriikudes. Puhmik lehed 10-40 cm, õisikutega varred kuni 60 cm,, laiuv, roomav, madal taim. Umbes 300 liiki, neist Eestis 23 liiki. Kasvukohana sobib valge ja päikeseline koht kui ka poolvari, kasvab niitudel, heinamaadel, kodumurus Mullaks sobib parasniiske ja viljakas muld (nt heinamaa) nii happeline kui aluseline aiamuld, huumusrikas liivmuld Õitseb mai-juuli, õied valge, kollaka ja helerohelise värvusega, lehed suvehaljad, ümarad, 5...7 hõlmaga, hallikasrohelised Ravimtaim, põletikuvastase toimega. Aitab peatada verejookse ja ravib halvasti paranevaid haavu. Teed juuakse mao- ja seedehädade ning põiehaiguste korral. Sobib salatisse. Paljundatatakse seemnetega, puhmiku jagamisega kevadel, risoom- pistikutega Istutada looduslikud istutus-alad, kiviktaimlas, puude all, kalmistutel, katustel, ääristuseks, roosidega, 8-10 aasta järel tuleks
Juurestik hästi arenenud, võib moodustada suuri põõsastikke. KASUTAMINE Vilju kasutatakse toiduainete tööstuses, väga levinud haljastuses, kuna talub saastunud õhku. Aretatud palju kultuursorte. Kurdlehine kibuvits Rosa rugosa Areaal Kurdlehine kibuvits Rosa rugosa Kurdlehine kibuvits Rosa rugosa Varjutaimed Harilik jugapuu Taxus baccata AREAAL Euroopas Iirimaast ja Pürenee poolsaarest kuni Mandri-Eesti lääneosani, Kaukaasias, Lähis-Ida, Põhja-Aafrikas. SUURUS 10-30 m. VÕRA Vabalt kasvades laikoonusjas, mitmetüvelisena ebakorrapärane. Põhjapoolsetel aladel kasvab tavaliselt põõsakujulisena, oksad pikad, tugevad, horisontaalsed. KOOR, VÕRSED Tüvekoor õhuke, punakaspruun, vanematel puudel eraldub plaatidena või soomustena. Kahe viimase aasta võrsed rohelised, pungad ovaalsed, rohelised.
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
maksimum ehk tolerantsuse piirid, millest väljaspool ei saa selle liigi organismid elada. Miinimumreegli järgi piirab mingil alal kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi vajadusi kõige vähem. Pilet 25 Sugukond Rosacae - roosõielised Roosõieliste sugukond on üks suuremaid sugukondi (perekondi u. 100, liike rohkem kui 2000), kuhu kuuluvad vahelduvate liht- või liitlehtedega puud, põõsad ja rohtaimed. Lehed vahelduvad liht- või liitlehed, kahesugulised enamasti viietised õied, viljaks kas: tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili. Taimed enamuses putuktolmlejad. Roosõielised ei ole niivõrd tuntud puiduandjad, kuivõrd aga paljud liigid annavad söödavaid või tehniliselt kasutatavaid vilju. Paljud liigid on suure tähtsusega iluaianduses rikkaliku õitsemise ja väga dekoratiivsete õite tõttu. Meil kasvab looduslikult üsna palju liike, õite ja viljade põhjal on sugukond jaotatud 4 alamsugukonnaks
kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10...15 aastaselt). Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna. Tuntakse kahte alamliiki: Eestis on mägimändi kasutatud väga palju haljastuses, siiski teadmata, millise päritoluga seemnest taimed on kasvatatud. Selle tulemusena on mägimänd paljudes kohtades veninud 7...8 m pikkuseks mitme ladvaga hõredaks põõsaks, milline ei täida haljastaja poolt soovitud tulemust tihedast madalast igihaljast okaspuust. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Siiski on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias. Keerdmänd (P. contorta Dougl. ex Loudon)
Vili on kaksiktiibvili. Seemne kohalt vili paksenenud, kerajas, koos tiivaga kuni 4 cm pikk., valminult roheline või punakas, valmib septembris. 6. Kasvunõuded: Külmakindel, eelistab viljakaid liivsavimuldi. Küllaltki varjutaluv, eriti noores eas. Juurestik hästi arenenud, seetõttu tormikindel. Noorelt kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Eluiga kuni 200 aastat. 7. Kasutus: Vahtra kasutusala on tegelikult palju laiem kui ainult ilu- ja naljapuu. Need samad õied, mis on ilusad kollakasrohelised ja lõhnavad imehästi on ka väga heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk,
· Õiepõhi on paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga. · Putkõitel on harilikult 5 märgatavat hammast, vastavalt õie viietisele tüübile. · Putkõites on 5 tolmukat ja 1 emakas, järelikult on õied kahesugulised. Tolmukad kasvavad oma niitidega kroonlehtede alumise osaga kokku, tolmuka pead aga ühinevad putkeks. · Emakal on sigimik, pikk emakakael, mis läbi tolmukapeadest moodustunud putke, mis on tekkinud kahest viljalehest, sisaldab ühe seemnealgme.
Tavaline taim Eestis. Kasvades nii looduslikes kooslustes kui inimese kõrval, eelistab viljakat pinnast, kasvab kogumikena. Nõgeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus 40 kuni 150 cm. Kogu taim on kaetud lühikeste harjaskarvade ja pikkade kõrvekarvadega. Karedad jämesaagja servaga lehed paiknevad varrel vastakuti; lehekaenlas asuvad ka õievarred, pööristena. Maa-alune risoom on pikk, roomav ja tugevasti puitunud. Kogu taim on söödav vars, leht, juur, seemned. Kevadel tärkavad punakad tõusmed kuivatamiseks ei sobi, kuid nendest tehtud tee on väga kosutav. Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab
tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne
Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10...15 aastaselt). Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna. Tuntakse kahte alamliiki: Eestis on mägimändi kasutatud väga palju haljastuses, siiski teadmata, millise päritoluga seemnest taimed on kasvatatud. Selle tulemusena on mägimänd paljudes kohtades veninud 7...8 m pikkuseks mitme ladvaga hõredaks põõsaks, milline ei täida haljastaja poolt soovitud tulemust tihedast madalast igihaljast okaspuust. Seepärast peaks praegu mägimändi istutades täpsemalt uurima, millise sordi või alamliigiga on tegemist. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Siiski on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias.
aru, kes teda näeb. Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar. Nii on piipheinad sugulased hoopis lugadega. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam- vähem samasugune. Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa Lamba-aruhein: Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit
Järve elustik Järve elustik HarilikHarilik konnarohi konnarohi ja konnaosi Harilik konnaleht Nimetused: vesilill, havirohi, mets resid, ojalill, koerakeelerohi. Ladinakeelne nimetus: Alisma plantago-aquatica. OnRahvapärased väga mürgine. nimed: vesilill, havirohi, metsresid, ojalill, Helerohelist värvi. koerakeelerohi. Valged ja kollased õied. Kasutatakse rahvameditsiinis. Omab ujulehti, tupplehti ja kroonlehti. Ladinakeelne nimetus: Alisma plantago-aquatica. Konnaosi Ladinakeelne Väga nimetus: Equisetum fluviatile L mürgine. Rahvapärased nimetused: konnaoss, jõeosi, veeosi, vesikuusk Kuulub sugukonda osjalised, perekonda osi. Helerohelist Eluvorm: Mitmeaastanevärvi. suvehaljas eostaim. Kõrgus kuni 1,5 m.
* Tallus on diferentseerunud peateljeks ja sellelt männasjalt asetsevateks külgharudeks. Tallus kasvab tipmiselt, kiirdraku pooldumise tulemusena. Sõlmeosas on kõige alumisteks elementideks 7-8 männasjalt asetsevat pikka rakku, mida nim ka ,,lehtedeks". Samas paiknevad ka sugulise paljunemise organid. * Esineb vegetatiivne paljunemisviis. Selleks tekkivad varre alumise osa sõlmedes spetsiaalsed sigipungad. (Botaanika II) HK IKKESVETIKAD * Neid on umbes 5000 liiki. Nad esinevad magevees ja mõningad ka aerobiontselt. * Siia kuuluvad ühetuumalised vetikad, mille arenemistsüklis puuduvad täielikult viburitega paljunemisstaadiumid ja esineb omapärane suguline paljunemine, mida nim konjugatsiooniks. Kuid mõningatel juhtudel piirdub paljunemine ainult rakkude pooldumisega. * Rakukest ehitus on varieeruv. * Enamik ikkesvetikates on üherakulised või koloonialised organismid, niitjaid on suhteliselt vähe. (Botaanika II) 3. KÕRGEMAD TAIMED ehk SOONTAIMED.
Kirjeldus Nõgesed on tumerohelised, tavaliselt liht- ja kõrvekarvadega kahekojalised taimed. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Servad on saagjad ja rootsulised. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes; emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Levik Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
annaabi.ee 
