50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 5 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-12-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
suvalinekasutajanimi
Õppematerjali autor
Loobu jõe projekt: Taimed 1)Kollane vesikupp (Nuphar lutea) väike vesikupp (III kategooria kaitse) lehe laius 8-22cm; ovaalsed; piklikum kui vesiroosil Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar
rühmadena kasvab. Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine. Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest. Väike vesiroos (III kategooria) (Nymphaea candida) jõeain, jõekobraleht, järvekanad, järvekupp, lõmmeleht Väike vesiroos on meil tavaline kaunis veetaim, sagedasem kui valge vesiroos. Tavaliselt neil kahel liigil vahet ei tehta ja neid mõlemat kutsutakse lihtsalt vesiroosideks. Vesiroosid kasvavad peamiselt seisva veega veekogudes, aga vahel ka aeglase vooluga jõesoppides. Neid iseloomustavad lapikud suured veepinnal ujuvad lehed ja kaunid valged õied.
Suureõieline kellukas Elisabeth Kangro 7a Tallinna Reaakool 2015 Nimetused (Campanula persicifolia) kurekatel, konnakübarad, kurekellad, käokatla', tondikübar Levik ja kasvukohad Levinud Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopas ja Lääne-Siberis, Väike-Aasias. Eestis kõikjal sage. Kasvab päris-, loo- ja puisniitudel, hõredates metsades ja metsalagendikel (sagedamini loo-, palu- ja laanemetsas). Eelistab kuivemaid kasvukohti. Õhusaastet ja linnades olevaid heitgaase talub keskmiselt. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, terava
Kassitapp Elisabeth Kangro 7A Tallinna Reaalkool 2015 Harilik kassitapp Harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) on kassitapuliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim kuulub õistaimede hõimkonda, maavitsalaadsete seltsi, kaheiduleheliste klassi, kasitappude perekonda. Nimetus Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi. Nii võib ta tõusta isegi mööda majaseina või traataeda üles. Kuna talle meeldib väänduda ümber k?
kannikestest kõige tavalisem. Kuna ta kasvab enamasti põldudel, siis on talle nimeks pandud ka põlluvõõrasema. Põldkannikest tuleb enamasti pidada umbrohuks, mitte põllukaunistajaks. Tema õied on pisikesed ja vähe silmatorkavad. Nende läbimõõt küünib harva pooleteise sentimeetrini ja värvus on kahvatukollane kuni peaaegu päris valge. Kui põldkannikese õis sõrmede vahele võtta ja teda lähemalt uurida, kasvõi luubi abil, siis tuleb ilmsiks tema ilu. Näete, et ka see väike õis on samasugune nagu suur võõrasema ehk aedkannikese õis. Tema alumisel kroonlehel on olemas ka ilus kannus. Ning õite värvuski ei ole vaid üksluine valkjaskollane: mitmetel kroonlehtedel leidub sageli ka lillakaid laike ja tumedamaid jooni. Umbrohtudele omaselt on ka põldkannikesel hästi arenenud paljunemine. Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata. Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste
Eestikeelne nimetus on Aed-piprarohi Ladinakeelne nimetus on Satureja hortensis Sugukond Botaaniline iseloomustus - Kuni 30 cm kõrgune, vürtsikalt lõhnav rohttaim. Õitseb juulis- septembris. Soodsal aastal annab isekülvi. Rahvasuus tuntud ka ubarohu nime all. VARS - püstine LEHT kitsasüstjas, vastakad lehed kinnituvad vartele rootsuta ja asuvad hõredalt. ÕIS Ülemistes lehekaenaldes asuvad alla 1 cm suurused ilmetud helelillad huulõied. SEEMNED viljaks väike pähklike. Ajalugu Piprarohu algkodumaa on Lõuna-Euroopas, kuid juba ammu on ta tuntud ka põhjapoolses Euroopas. Üle Alpide jõudis ta benediktiinimunkade vahendusel juba 9. sajandil. Kasvatamine - Eelistab päikselist kasvukohta, mulla suhtes pole nõudlik. Paljundamine Annab soodsal aastal isekülvi. Paljundatakse seemnetega, kuid peab meeles pidama, et nende idanevus säilib ainult ühe aasta. Seemned külvatakse nii avamaale kui ka katmikalale 0,5 cm sügavusele
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks
Eesti mürgised taimed ja nende toksiinid Üldiseloomustus Mürktaimede põhiliseks iseloomustuseks on see, et nendes sisalduvad ained võivad isegi väikestes kogustes tekitada mürgistusi. Enamasti võivad kahjustused tekkida närvisüsteemis, seedekulglas, vereringes ning väljenduda võivad mürgistuse nähud ka allergiana. Erinevate mürktaimede mürgiste ainete sisaldus võib olla varieeruv. Taimede mürgisust mõjutavad ka sellised tegurid nagu kasvukoht ja arengujärk. Mürgistuse võib saada nii taimeosade söömisel, aga ka kokkupuutel taimemahladega. Mitmed mürktaimed on silmatorkavate viljadega, mis on otsene märguanne mitte puutumiseks. Taimedes sisalduvad märkainete põhirühmad on alklaloidid, glükosiidid ja eeterlikud õlid. Võrreldes teiste taimedega on mürktaimedes alkaloidide sisaldus märgatavalt kõrgem ning selline kogus võib tekitada kahjustusi närvisüsteemis. Glükosiidid ja eeterlikud õlid on ohtlikud südame tegevusele ning ver
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid