Suur-surmaputk (0)

Täpiline surmaputk, Conium maculatum

Sugukond : Sarikõielised, Umbelliferae
Inimese jaoks ohtlikud, kõrvetavad ja mürgise mahlaga karuputked tunneb kõigepealt ära nende suure kasvu järgi, nad võivad olla isegi kõrgemad kui kolm meetrit.
Mürgiseid karuputki kasvab Eestis teadaolevalt teede ääres, näiteks Tartu ja Viljandi maantee ääres on neid palju; Keila kandis; Rapla maakonnas; Kaareperes; Vormsi saarel - kõikjal üle Eesti.
Karuputke suurekasvulistest võõrliikidest on Eestis praegu raske lahti saada, aga et nende paljunemist vähendada, tuleks neid niita, et seemned ei jõuaks valmida ja mitte lasta neil õitsema minna.
Päikesepaistelise ilmaga on karuputkega kokkupuude ohtlikum kui vihmasel või jahedal päeval.
Karuputked kuuluvad sarikaliste hulka, mida Eestis kasvab mitukümmend liiki. Sarikalised on näiteks aiataimed till , porgand või petersell , aga samuti surmavalt mürgised mürkputk ja surmaputk.
Mürgine putk põhjustab inimesel vaevusi peamiselt temaga otsesel kokkupuutel. Mõnele allergilisele inimesele võivad mürgised putked aga juba distantsilt halvasti mõjuda. Putk kõrvetab ja tekitab raskelt paranevaid vesiville, kui teda palja käega murda või katsuda või minna putkedest paljaste säärtega läbi.
Kui kogemata on putkega kokkupuude olnud, peaks minema arsti juurde. Äärmuslikul juhul võib karuputkega kokkupuutunu ka teadvuse kaotada. Surma võivad tuua Eestis kasvavad mürkputk ja surmaputk.
Iseloomustus: kaheaastane rohttaim , juur käävjas, seest täis. Vars ümmargune, oksine, seest õõnes, pealt sooniline, paljas , alumises osas kaetud punakate täppidega ja sinaka kirmega. Kõrgus 80-150 cm. Lehed suured, leherootsud on seest õõnsad. Õied valged, koondunud 10-15 kiirelisse liitsarikasse. Taim on vastiku hiirekuse lõhnaga.
Kasvukoht: prahipaigad, teeservad, tarade ääred, salumetsade servad jt.
Õitsemise aeg: juuli-august
Esinemine: Eestis suhteliselt harva
Kasutatav taimeosa: kõrge mürgisuse tõttu ei kasutata.
Keemiline koostis: mitmesugused mürgised alkaloidid, kõige mürgisem on koniin, mis on toimelt sarnane kuraarele ja nikotiinile. Teised alkaloidid on vähem mürgised.
Kasutamine: ravimtaimena ei kasutata. Siinkohal leiab käsitlemist kui kõrge mürgisusega taim õnnetuste ärahoidmiseks.
Rahvapärased nimetused: kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid
. Surmaputk toob surma, kui kariloomad teda kevadel karjamaal söövad või mõni laps teda imeb. Saatuslikuks võib saada ärasegamine mõne teise taimega. Täpiline surmaputk on näiteks väga sarnane mets-harakputkele, ent ta õitseb harakputkest hiljem, suve keskel. Kuid tal on ka üks hea tunnus, mis eristab teda kõigist teistest meie putketest: nagu nimigi ütleb, on ta täpiline. Täppe tasub otsida siiski vaid varrelt, eelkõige aga selle alumisest osast. Surmaputke varre alumine osad on sageli kaetud punaste laikude või täppidega – otsekui vereplekkidega, just nagu tahaks ta hoiatada ähvardava ohu eest.
Mets-harakputke ei kasutata söögiks ja seetõttu ei ole sarnasus viimasega nii ohtlik. Kuid kurvem on see, et lehti on segi aetud peterselliga ja jämedaid juurikaid mädarõikaga. Juured võivad segi minna isegi porganditega. Surmaputke söömise puhul jääb aga arstiabi sageli liiga hiljaks. Enne, kui mõnda taime suhu pista, peaks teda siiski hoolikalt uurima ja kui tundub midagi võõrast, siis parem üldse mitte puutuda. Peale punaste laikude varrel peletab surmaputk sööjaid veel ebameeldiva lõhnaga.Suurtel kariloomadel põhjustab surma alles mitme kilo surmaputke söömine, ent koduloomadel esineb mürgistusi harva ja peamiselt kevadel.
Täpilist surmaputke on kasutatud ravimina krampide puhul või siis lihtsalt valuvaigistina, kuid kaasajal ei ole see lubatav, sest toime pole alati kindel ning taim on liiga ohtlik. Küll on temaga aga mürgitatud vihavaenlasi. Vana-Kreekas olla teda isegi kurjategijate hukkamiseks kasutatud. Ka maailmakuulus Sokrates suri ilmselt surmaputke mürgitusse. Eestlased on temaga värvinud lõnga. Kui sellistest lõngadest tehtud riie koolnule selga pandi, siis polnud ohtu, et viimane koju käima hakkaks .
Eestikeelne nimi
täpiline surmaputk
Ladinakeelne nimi
Conium maculatum L..
Rahvapärased nimed
kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid
Süstemaatiline kuuluvus
Kuulub sugukonda sarikalised, perekonda surmaputk.
Eluvorm
Kaheaastane ühekojaline mürgine rohttaim. Kõrgus 0,6...1,2 (2) m.
Õis
Õied enamasti mõlemasugulised, harvem esinevad isasõied. Õiekate kaheli. Kroonlehed valged, äraspidi südajad, vaid veidi pügaldunud tipuga. Õied on koondunud sarikatesse (neid on 12...20), mis omakorda liitsarikatesse. Liitsarikaid on taimel palju, moodustavad pöörise. Katis koosneb väikestest valkja äärisega lehekestest. Osakatis on ühekülgne, "poolik", koosneb 3...5 (6) kileja äärisega lehekesest, need on alusel laienenud ja omavahel kokku kasvanud. Õitseb juuni teisest poolest augustini . Putuktolmleja.
Vili
Kaksikseemnis on peaaegu kerajas , külgedelt pisut lapik , osaseemnis viie kõhretaolise lainja ribiga, paljas, pikkus üle 3 mm.
Leht
Paljad pehmed kolmelisulgjad liitlehed, üldkujult kolmnurkjad. Alumised õõnsatel rootsudel, ülemised peaaegu rootsutud. Alumised lehed suured: pikkus 30...60 cm, laius kuni 40 cm, viimase järgu sulglehekesed sügavalt lõhestunud, teritunud tipuga, vahel valkja ogatipuga. Ülemised lehed väiksemad, vähem jagunenud, lühikese kitsa valgeääriselise tupega, rootsutud.
Vars
Vars on õõnes, punakate laikude või täppidega (eriti alumises osas), peente vagudega, paljas. Värvuselt veidi sinakates toonides roheline. Ülaosas harunenud.
Maa-alune osa
Tugev paksenenud peajuurega sammasjuurestik.
Paljunemine
Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus
Levinud laialdaselt Euroopas, Lääne- Siberis , Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Põhja-Ameerikas.Eestis hajusalt.
Kasvukoht
Kasvab enamasti prahipaikades, elamute ümbruses, teeservadel ja võsastikes. Looduslikes tingimustes sagedamini lamminiidul, metsaservades, mererannikul.
Koht ökosüsteemis
Kõigile loomadele mürgine. Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Õitel võib näha ka neist toituvaid putukaid, siklasi.
Kaitse
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine
Kogu taim on väga mürgine, eriti aga viljad . Mürgistusnähtudeks on kõrvetus suus , nägemishäired, nõrkus jalgades, häired kesknärvisüsteemis. Raskematel juhtudel tekib keele halvatus , silmapupillide laienemine, peapööritus, oksendamine , kõhulahtisus, külmatunne. Lõpuks tekib tuimus, halvatus alates labajalgadest ja säärtest, suurenevad hingamishäired. Surm saabub 5 tunniga. Kuivatamisel tekib ebameeldiv "hiirelõhn", mürgisus väheneb. Varem kasutatud meditsiinis valuvaigistava ja rahustava vahendina krampide korral. Välispidiselt on mahlal tuimestav toime, nii on seda lisatud haavasalvidele.
Kasutatud allikad
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/tsurmaputk2.ht m
arch ?q=cache:LzoNfJ7CIAcJ:www.miksike.ee/referaadid/ opimapp .htm+%22suur+surmaputk
http://www.biogeoliit.ee/omadasjad/st/rtaim/surmaputk.ht m
http://209.85.129.132/search?q=cache:Xqj_Z9D3mq4J:www.news.ee.everyday.com/index.phtml/article/203332+%22suur+surmaputk
Suur Surmaputk
Referaat
Inimese õpetus
Britta- Liisa Behrs
Jakob Westholmi
Gümnaasium
6a klass
29.11.2008