Rahvaluule - Kokkuvõte (0)

RAHVALUULE

HISPAANIA ROMANSID

Hiliskeskaeg oli rahvaluule suur õitseaeg Euroopa paljudes paikades. Üks mõjurikkaimaid nähtusi Euroopa kirjandusloos olid hispaania romansid. Kui mujal Euroopas taas avastati rahvaluule peamiselt alates romantismist XVIII sajandi lõpupoole, siis Hispaanias hakati romansse ja muid rahvalaule kirja panema juba XV sajandil. XVI sajandil ja edaspidi ilmus rohkeid romansikogusid ehk romansseerosid.
Lüüriliste rahvalaulude kõrval oli hispaania romanss peamiselt eepiline luuletus , milles pajatati rahvusliku ajaloo kõige värvikamatest seikadest. Lisaks keskaegse ajaloo suursündmustele — nagu rekonkista, s.o maa tagasivallutamine mauridelt — oli romansside aineseks sageli ka hispaanlaste ( kristlaste ) ja mauride vahekord piirialadel. Teemasid laenati nii vanadest kroonikatest kui ka selleks ajaks juba hääbunud kangelaslauludest. Arvukalt romansse on loodud Hispaania rahvuskangelasest Cidist ja teistest sangareist. Osa romansse oli ka Iüürilise tundetooniga — nende materjal pärines enamasti prantsuse rüütlikirjandusest. Romanss oli 8-silbilistest värssidest koosnev luuletus, milles assonantsriim ühendas paarisarvulisi värsse. Nagu araabia luuleski, ei olnud värsside arv luuletuses ette määratud: on väga Iühikesi ja ka üsna pikki romansse. Romansid kuulusid hispaania iidsesse muusikakultuuri: neid lauldi, nende saatel tantsiti rahvapidudel.
Pea alati keskendub romanss mingile dramaatilisele olukorrale. Romanssi ilmestab metafooririkkus, egelaste napp ja vihjeline, kuid tabav kõne. Näiteks Iühike romanss "Mauritar Moraima“. Sellal kui mujal Euroopas renessansi ja klassitsismi antiigilembuse .mõjul rahvaluule pea kaheks sajandiks ununes, hakkasid Hispaanias romansse viljelema tuntumad " kuldse ajastu" (XVI— XVII saj) luuletajad . Romanss säilitas oma elulisuse ka tänu sellele, et hispaania klassikaline draama võttis romansi kasutusele ühe oma põhilise värsivormina. Erakordse populaarsuse saavutasid hispaania romansid Euroopa romantismis, Neid mugandasid ja jäljendasid paljud kuulsad romantikud (nt Byron ja Heine ). Victor Hugo nimetas. romansseerot hispaanlaste "Iliaseks", Veel XX sajandi alguses kirju tas suur hispaania poeet García Lorca sürrealistlikest metafooridest sädeleva "Mustlasromansseero".
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja ka lihtrahva seas populaarseks fabIiood - Iühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest (faabula-jutt). Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust seega linnakodanlusel omaseid jooni. Samas piitsutati alpust, saamatust, aga ka ülemäära himusid ja kirgi (rahaahnus, liiderdamine jne). Mõjutusi tuli ohtrasti nii idamaistest juttudest kui ka antiiksetest valmidest, oma kohal oli rahvanaljanditel ja lorijuttudel. Fablioode keel on mahlakas, rikka rahvalikest kõnekäändudest ja vanasõnadest.
Umbes 150 Prantsusmaal säilinud fablioo autoreist on nimekaim RUTEBEUF ( 1248 —1285), mitmekülgne ja viljakas kirjamees Pariisist. Lisaks fablioodele viljeles ta Iühiluulet, mis üllatab oma varjamatu avameelsusega: laulik pihib jämekoomilises laadis oma perekonnaelu hädadest, vaesusest ja viletsusest, oma nörkustest ja kirgedest. Saksamaal levisid prantsuse fabliooga sarnased švangid, mida hiljem hakati kirjutama proosas . Väga populaarsed olid XIII sajandil anekdootlikud löbusad rahvajutud samuti Itaalias, kus neid tunti novella ('uudisjutt') nime all -- sealt sai oma žanrinime novell.
Rändlaulik STRICKER (XIII saj I pool) lõi terve švankide sarja "Papp Amis" kavala preestri seiklustest.
Ühes neist (vt KA) esitleb papp ennast kunstnikuna, lubades Prantsuse kuningale teha sellise "imemaali", mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Kui "maal" valmis saab, ei julge ei kuningas ise ega ta õukondlased tunnistada, et nad seda ei näe. Seesama motiiv, kuid maali asemel on kuninga rõivad , esineb Hispaania valgustatud kuninga Alfonso X Targa vennapoja JUAN MANUELi (XIV saj 1. pool) jutukogus " Krahv Lucanor" (vt RKA). "Imemaali" motiiv kordub veel ka Cervantese samanimelises Iühinäidendis XVII sajandi hakul. Hiljem tuntakse seda muidugi eeskätt taani muinasjutukirjaniku H. Chr. Anderseni töötluse järgi. Omaette nähtuseks sai hiliskeskaja luules v a ga n ti de ladinakeelne looming. Vagantideks (Id vagare 'rändama, hulkuma') kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud , kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning sees tõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppe vaheaegadel vaeseid skolaare (üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel g o Ij a ari d eks (võimalik et Piibli Koljati nime järgi). Rahvuskeelse luule möjul olid vagantide luuletused riimilised, üheks enamkasutatud vormiks sai näiteks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss . Eriti rikkalikult on vagantide luulet säilinud Lõuna- Saksamaal Baieri aladel. Sealsete laulude kuulsaim kogu on " Carmina Burana" ("Beuerni laulud" — Benediktbeuerni kloostri nime järgi, kust XIII saj algusse kuuluv ladina- ja saksakeelne käsikiri leiti).