KESKAEGNE LINNAKIRJANDUS (0)

KESKAEGNE LINNAKIRJANDUS
 
·     Hilise rüütlikirjandusega samaaegselt hakkas linnades kujunema oma väljenduses lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva ”kolmanda seisuse”, s.o. keskklassi (kaupmeeskonna, käsitööliste) maailmavaadet.
·     Kirjandus laskus rüütlikultuuri kôrgustest ”maa peale”.
·     Tärkas protest seisusliku ebavôrdsuse vastu. Nördimust tekitas aadlike ja vaimulike jôudeelu. Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole.
 
 
VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE
Vagandid (lad vagare ‘rändama,hulkuma’) - rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud , kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest.
 
 
Vagandi patutunnistus ( katkend )
Sammun mööda laia teed nagu ikka noorus,
pahedesse mässin end, môttest kaob mul voorus.
Rohkem lôbuahnust mus on kui hüveiha,
hinges olen surnud ning - teenin enda liha.
 
Minu kindel otsus on surra kôrtsilauda,
nii et oleks keele peal vein mul enne hauda.
Eks ka inglikooridel laul siis rôômsam tule:
”Jumal olgu armulik talle, joodikule!”
 
 
 
Hädas inglise ôllega
 
Vaev on viibida siin,
kuna ollakse sunnitud jooma
kesvadest jooki - mis piin ! -
neid oleme harjunud sööma.
 
Joon, kuid vastumeelt.
Kiidan peekreid ja marjade veine
vaaride pôlvkonna teelt:
elu värav on viinapuu meile.
 " GAUDEAMUS IGITUR"
 
CD - "Vite perditeme legi" vagantide laulukogumikust "Carmina Burana", esitab Hortus Musicus
Hiljem hakatakse samalaadseid luuletusi kirjutama ka rahvakeeles.
Nt pariislane RUTEBEUF , kirjutas 1248-85, loobus lôplikult kurtuaassest ilutsemisest ja sageli ka muusikast, MUUTES LUULE SELLEGA ISESEISVAMAKS SÔNAKUNSTILIIGIKS. Kôige uudsemad on need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast, külmast ning härraste hoolimatusest, räägib kurjast naisest, lapsest, kelle eest ta ei jôua kostiraha maksta.
Rutebeuf kirjutas ka miraakleid. (MAAILMAKIRJANDUSE LUGEMIKUS lk 136-143 ” Miraakel Theophile’ist” - esimest korda kirja pandud lugu inimesest, kes maiste hüvede saamiseks tegi lepingu kuradiga ; hiljem on seda lugu erinevates variatsioonides väga palju kasutatud.)
 
 
 
EEPIKA
1. Rahvajutud
·     THYL EULENSPIEGEL - rahvajuttude kangelane Alam-Saksamaal ja Flandrias. Kaval vembumees, sarnasus Kaval-Antsuga. Belgia kirjanik Charles de Coster kirjutas teose (1867) , milles vembumehest on saanud rahvakangelane, Madalmaade vabadusvôitleja Hispaania ülemvôimu vastu.
·     ROBIN HOOD - lôbus rahvakangelane Inglismaal
2. Allegoorilised jutud
ALLEGOORIA on mône abstraktse môiste vôi tegelikkuses esineva nähtuse môistukôneline kujutamine konkreetse elusolendi abil.Sellel pinnal on tekkinud vanasônad, valmid. Tuttavate nähtuste, asjade ja piltide kaudu tehakse nähtavaks ja môistetavaks abstraktseid nähtusi.
·   ”Rebaseromaan” - 13. sajandi keskpaiku Prantsusmaal kokku pandud loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart’i kuju. Koostajaid oli ilmselt rohkem kui üks, lood ise aga olid laenatud eri aegadest ja paikadest.
·     ”Rebaseromaan” sai tôlgete ja muganduste kaudu tuntuks pea kôigis Euroopa maades. Näiteks on saksakeelsele tôlkele tagasiviidav 1498 . aastal Lübeckis ilmunud värssides rahvaraamat ” Rebane Reineke”, sellest ja mônedest muudest mugandustest lähtub omakorda Goethe samanimeline eepos (1793), mida mugandas Kreutzwald oma ”Reinuvader Rebases” (1850).