Väärtused ja eetika on sotsiaaltöö praktika süda (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
„VÄÄRTUSED JA EETIKA ON SOTSIAALTÖÖ PRAKTIKA SÜDA“
Essee
Õppejõud:
Mõdriku
2013
Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē ' kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos ' komme , tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt . Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvaks ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika ( arstieetika ), spordieetika, ajakirjanduseetika , internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika. Louis P. Pojmani raamatus „Eetika. Õiget ja väära avastamas“ on eetikale oma seletus. Pojman ütleb, et tema peab eetikana silmas moraali ja moraalifilosoofia valda tervikuna , kuna kahel viimasel on palju ühisjooni. Näiteks tegelevad mõlemad väärtuste, vooruste , prinitsiibide ja praktikatega, ehkki igaüks omal moel.
Kahjuks aga ei saa olla ei sotsiaaltöötaja ega ka tavainimene olla ilma moraali ja eetikata. Nagu on teada siis Aristoteles on eetika ristiisa . Maie Tuuliku teoses „Eetika ja moraal “ on Aristotelesest oma peatükk – Aristoteles – Moraalne karakter. Me võime õppida eetika teooriaid , lugeda ja arutleda, ometi ei saa me voorusi õppida neile vaid mõeldes, isegi kui pühendaksime nende õppimisele terve oma elu. Nii on ka sotsiaaltöös. Tänu sotsiaaltöö õppimisele saame tundma ennast, tänu praktikatele saame näha, mida tegelikult erinevad abivajajad vajavad. Isa põlvel lapsepõlvekodus saame küll põhitõed õigest/väärast kuid eetilisi otsuseid vastu võtma õpetab meid elu. Väärtused on arusaam nii kurjast kui heast , millest inimesed lähtuvadki oma valikuid ja otsuseid langetades. Minu eesmärk käesolevas essees on anda hea ülevaade sellest, milline peaks (loe: võiks) olema üks korralik sotsiaaltöötaja ja milline tahaks mina olla. Arvan et alustada tuleks TAHTMISEST inimesi aidata, kohusetundest..
Sotsiaaltöötaja peab olema usaldusväärne, see on teooria alus. Kliendilt saadud infot ei ole sotsiaaltöötajal õigus jagada kolmandatele isikutele, kui see võib ohtu seada kellegi elu, maine või halvendada olukorda. Sotsiaaltöötaja võtab enda kanda tegelikult suure koorma. Kindlasti peab üks hea ja aus sotsiaaltöötaja pidama kinni reeglitest, tööjuhenditest, ametijuhenditest. Sotsiaaltöötajal peab olema kiire analüüsivõime ning ta peab olema alati valmis oma töö, tegude ja sõnade eest vastutama ning iga hinna eest peab suutma vältida süüdistamist, laimamist.
Loomulikult on alati erandeid ning leidub nö „tõrvatilku“ meepottides ehk siis leidub sotsiaaltöötajaid, kes on omakasu peal väljas, petavad ning laimavad. Aga ega asjata öelda, et valel on lühikesed jalad.. Hea sotsiaaltöötaja peab lähtuma eelkõige kliendi huvidest. Mitte selles mõttes,et klient on koguaeg nagu kuningas vaid sotsiaaltöötajana pead suutma vahet teha, kas klient manipuleerib sinu kui isikuga või on tal teised eesmärgid. Mingites olukordades pead sotsiaaltöötajana suutma alla suruda enda väärtused/arvamused/moraali, et mitte ennast kliendile peale suruda. Samuti võib sotsiaaltöötajal tekkida konflikt enda ja hoolealuse vahel, sest vahel tahaks anda ja teha rohkem, kui sotsiaaltöötajale volitatud. Seepärast peab olema eriti hoolas ametijuhendeist ning muudest reeglitest kinni pidama. Raskeim ehk on töö puudustkannatavate peredega, hooletusse jäetud lastega. Eriti kui inimesel endal on lapsed. Siis tahaks ju olla eriti hea.. sotsiaaltöötaja peab oma tööd tehes kõrvale jätma isiklikud tunded, mis teinekord võivad ehk segada otsuste tegemisel. Kui valus ka ei oleks ja kui väga aidata ka ei tahaks, on tegemist siiski sotsiaaltöötaja ning tema tööga. Kurb, kui mõni sotsiaaltöötaja end jumalana tundma hakkab, kui satub joovastusse võimust, mida pakub töö, kus saad kellegi elu üle otsustada...Kõigil meil on ehk meeles sotsiaaltöötaja Tudust, kes leidis ja ENDA arvates tegi õigesti, pannes kaks pisikest last venekeelsesse hoolekandeasutusse.. Alati peab püüdma leida parim võimalik lahendus.
Meie sotsiaaltöötajana ei ole kunagi ega saagi olema oma töös ja otsustes vaba, vaid me peamejuhinduma seadustest , ühiskonnagruppidest, eetikast. Inimeste väärtused muutuvad, abivajajad muutuvad ning ka sotsiaaltöötajad muutuvad aja ning ühiskonnaga, üks aga ei tohi muutuda – ikka peab jääma ausaks , erapooletuks, kohusetundlikuks.
„Väärtused ja eetika on sotsiaaltöö praktika süda“ nii ütleb lause pealkirjas. Tegelikult see ju nii ongi. Sotsiaaltöötajana peame suutma vahet teha, kas inimene vajab tuge või abi, me peame uskuma headusesse ning austama inimõigusi. Sotsiaaltöötajal peavad väärtused olema paigas, sest inimesed, keda me aitama hakkame, nende väärtused on vägagi paigast ära...Kui märkad, siis aita ja kui ise aidata ei saa, siis leia struktuur või isikud, kes seda teha saab/saavad.
Kasutatud kirjandus :
Louis P. Pojman 2005 „ Eetika. Õiget ja väära avastamas “ Eesti keele sihtasutus
Maie Tuulik 2002 „Eetika ja moraal“ Tallinna kirjastus Ilo
http://uudised.err.ee/index.php?06219797