Väärtused ja eetika on sotsiaaltöö praktika süda (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12 KÕ1
Mari Mets
” VÄÄRTUSED JA EETIKA ON SOTSIAALTÖÖ PRAKTIKA SÜDA “
Essee
Õppejõud: Triin Vahula
Mõdriku
2013
Eetika kajastab endas mitmesuguseid käitumisreegleid ja norme. Kuidas oleks õigem ühes või teises situatsioonis käituda. Nii ka sotsiaaltöös, kus peaks eriti tähtsal kohal olema inimeste kuulamine ja probleemidele koos lahenduse leidmine. Mitte ülbus ja teiste abivajavate inimeste üle irvitamine. Enne kui valida endale amet, mida tulevikus pidada, tuleks enda jaoks kõik läbi mõelda kas just sinus peitub selline isiksus, kes sooviks teisi aidata, neid kuulata ja vajadusel nõustada ning esindada. Väärtuste ülesandeks on suunata inimeste käitumist. Me taotleme “häid” asju ja väldime “halbu”. Enamasti jääb sotsiaaltöötaja otsustada see, milliste vahenditega ja mil määral ta raskustesse sattunud inimesi aitab.
Sotsiaaltöötajaks õppimine on vaevanõudev, kulub selleks ka aega ja lisaks saab osaleda praktikatel. Eestika praktikas on oluline, tuleks ju siiski olla viisakas olenemata kohast kuhu minna. Ka ükski sotsiaaltöötaja ei saa olla ilma väärtuste ja eetikata Nagu on teada, siis Aristoteles on eetika ristiisa. Nii eetikas kui ka poliitikas on keskne koht praktilisel tegevusel. Me võime õppida eetika teooriaid , lugeda ja arutleda, ometi ei saa me voorusi õppida neile vaid mõeldes, isegi kui pühendaksime nende õppimisele terve oma elu. Nii on ka sotsiaaltöös . Ka nii määravad väärtused ära inimese suhtumise ja nad on osa inimese identiteedist. Väärtused on arusaam nii kurjast kui heast , millest inimesed lähtuvadki oma valikuid ja otsuseid langetades. Kui see elukutse valida tuleb vastavalt ka toimida nt kui minna praktikale lasteasutusse ei saa me neid naerda ega narrida nagu tavaliselt eakaaslased seda teevad. Meie kohustus on seda just ära hoida. Olin praktikal Jõhvi probleemsete laste asutuses, kus kasvatajad näevad kohutavat vaeva, kuid siiski peab olema viisakas ja nendega ühise keele leidma. Sotsiaaltöötaja ei saa olla ükskõikne ja lihtsalt oma tööd tegema, sellises kohast tuleb olla siiski hingestatud ja kõik ju püüavad omalt poolt neid noori inimesi aidata. Mina kui praktikant ei saa ju käituda üleolevalt või ülbena, tuleb kinni pidada täpselt nendest reeglitest, mis on juba ette antud. Igal koht kuhu praktikale minna on olemas oma maja reeglid, millest kõik peavad kinni pidama , seal erandeid ei tehta . Noortega tuleb ikka käituda vastavalt nende eale, siis on ka lihtsam suhtlust alustada ja nendega kontakti leida. Samas peab jääma ka heaks kuulajaks. Kui nüüd rääkida ka praktikast, mis on mul selle lühikese kooliajal veedetud hooldekodus . Nähes mis moodi seal eakaid inimesi hooldatakse, mida nendega tehakse, tuleb samuti ümber kehastuda teisele tasandile. Seal kipuvad vanurid jutustama oma sealset elust ja nooruspõlvest, kuid ka nendele tuleb seda aega võimaldada, sest ega neilgi pole kerge üksinda seal istuda ja oodata kuna keegi nende lähedastest neid vaatama mõtlevad minna. Mõne inimese puhul ei juhtu seda kunagi, kuna pereliikmed on just ta sinna pannud , et ei oleks neil kodus jalus . Nende kuulamine teeb aga endal südame soojaks , seda on lihtsalt nii rake kirjeldada milline rõõmus pilk ja emotsioonid neil on kui keegi neid kuulab. See on midagi imestama panev kuidas hooldekodus olevad eakad on lihtsalt unarusse jäetud.
Meenus mulle üks paariaasta tagune lugu, mis pole sugugi eetiline. Näidati seda ka telekas saates Kodutunne. Perekond Tudulinnast üksikema oma lastega. Tundus korralik ema, oli tal küll väike haigus, mis avaldus korra mitme kuu tagant. Kuid see ei seganud tal oma lapsi armastamast ja kasvatamast. Sattus ta kord haiglasse oma väiksema lapsega kellel oli kopsupõletik, võttes lapse palve peale ära kanüüli, mis oli küll vale käitumine aga keegi teine ju lapse jutust välja ei teinud ja ära seda ei võtnud. Ema süda soovib ikka oma lapsele vaid parimat . See oli aga sotsiaaltöötajale piisavaks argumendid, et võtta sellelt naiselt kaks väiksemat last ja paigutada nad elama venekeelse keskkonnaga lastekodusse. Oleks ema vaid teadnud, et selle kõigele järgneb nii valulik läbielamine, perekonna jaoks lausa tragöödia oleks ehk käitunud teisiti. Ei soovinud see sotsiaaltöötaja anda mingeid vastuseid, miks oli ta nii tegutsenud, ei lubanud ta naisel isegi oma lastega kohtuda , tuues välja igasuguseid vabandusi. Lisaks sellele laimas perekonda kuidas vaid suutis, tuues välja, et seal on must ja riided hallitavad. Tänu sellele saatele sai lõpuks ema oma lapsed kohtu kaudu taas koju tagasi. Kas see on siin kohal eetiline käitumine või tahtmine inimesi aidata, mis peaks ju olema iga sotsiaaltöötaja motoks ? Minu arust mitte, see oli ülekohtune nii ema kui ka teiste seal kasvavate laste suhtes. Enne peaks mõtlema ehk on mõni muu lahendus olemas, mitte kohe tegutsema selle nimel, et kellekile haiget teha. Nad olid ju ühtehoidev ja armastav perekond. Eks muidugi igal inimesel on selle loo kohapealt oma vaatenurk ja arvamus, kuid minu arvamus selle koha sotsiaaltöötajast jäi siiski negatiivne. Ja ei pidanud ta ju ka kinni sotsiaaltöötaja eetika koodeksist. On juhtunud ka olukordi kus oma ametikohta ja võimekust kasutatakse lähtuvalt omakasust. Nt selleks, et lahendada puuetega inimeste muresid andes neile toetusi pannakse see hoopis oma tasku ja mõeldakse minigi täiesti absurdne vabandus. Me ei tee ju elus tööd selle nimel, et abivajajatelt midagi ära võtta vaid ikka selleks, et neid aidata.
Kokkuvõtteks võiksingi välja tuua selle, et iga enda tööd armastav inimene suhtub sellesse aupahklikult ja teeb seda heameelega. Sotsiaaltöötaja käitub vastavalt eestika koodeksile ja oma heale südamele. Proovides inimesi aidata koostöös nende endiga. Praktikal olles kogesin sealsete töötajate oskusi ja töötahet. Tehti seda rõõmuga, mitte vastumeelselt või vaid kohusetundest. Praktika südameks on alati viisakas käitumine ja heatahtlikus sealsete inimeste vastu ja samuti reeglite järgimine.