Väärtused ja eetika on sotsiaaltöö praktika süda (5)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST11
Krista Kämer
„VÄÄRTUSED JA EETIKA ON SOTSIAALTÖÖ PRAKTIKA SÜDA“
Essee
Õppejõud: Triin Kirss
Mõdriku
2011
Eetika tuleneb vanakreeka sõnast komme ja tava. Eetika ise on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Louis P. Pojmani raamatus „Eetika. Õiget ja väära avastamas“ on eetikale oma seletus. Pojman ütleb, et tema peab eetikana silmas moraali ja moraalifilosoofia valda tervikuna , kuna kahel viimasel on palju ühisjooni. Näiteks tegelevad mõlemad väärtuste, vooruste , prinitsiibide ja praktikatega, ehkki igaüks omal moel.
Kahjuks on nii, et ka ükski sotsiaaltöötaja ei saa olla ilma väärtuste ja eetikata. Nagu on teada siis Aristoteles on eetika ristiisa. Maie Tuuliku teoses „Eetika ja moraal “ on Aristotelesest oma peatükk – Aristoteles – Moraalne karakter. Ühes pisikeses lõigus on väga ilusti öeldud, et nii eetikas kui ka poliitikas on keskne koht praktilisel tegevusel. Me võime õppida eetika teooriaid , lugeda ja arutleda, ometi ei saa me voorusi õppida neile vaid mõeldes, isegi kui pühendaksime nende õppimisele terve oma elu. Nii on ka sotsiaaltöös. Me õpime oma valitud ainet siin koolis kolm aastat ja edasi ka veel, kuid me ei saa iial headeks sotsiaaltöötajateks ilma praktikata ja ka mitte oma teadmisteta.. Me võime ette kujutada, mida tähendab töötamine puuetega lastega ja vanuritega, kuid päris elus ei teaks me midagi. Me läheksime kongreetsesse asutusse ja lihtsalt oleks seal, isegi ehk haletseksime neid, aga me ei tea, mida nad tegelikult vajavad ja mida nad meilt ootavad . Selleks ongi meil siin, Lääne – Viru Rakenduskõrgkoolis palju erinevaid praktikaid ja loenguid, et me saakski väikese ettekujutusegi sellest, mida me oma elus tegelikult soovime . Me kõik oleme tulnud siia õppima, et aidata inimesi ja saada headeks sotsiaaltöötajateks.
Ka nii määravad väärtused ära inimese suhtumise ja nad on osa inimese identiteedist. Väärtused on arusaam nii kurjast kui heast , millest inimesed lähtuvadki oma valikuid ja otsuseid langetades. Ma püüan anda hea ülevaate sellest, milline peaks olema üks korralik sotsiaaltöötaja ja milline tahaks ka mina olla. Ma arvan et alustada tuleks sellest, et kindlasti peaks olema südamega asja kallal, inimene peab olema kindel, et just seda ta soovib, ta soovib teisi aidata. Oma kohustused ja ülessanded tuleks kindlasti ära täita õgeaegselt, sest siis on näha, et oma tööd tehakse kohusetundlikult. Keegi ei taha kelleski pettuda ja kui tegemist on veel kliendi asjadega, siis peavad need ikka tehtud olema, parem varem kui hiljem. Sotsiaaltöötaja peab olema usaldusväärne, see on teooria alus. Mitte ühtegi fakti ega jutuajamist ei tohi edasi rääkida. Võib rääkida, et kuskil seal oli nii ja nii, aga ei tohi öelda nimesi ega elukohta, kus see asi on juhtunud ja kellega see toimub. Sotsiaaltöötaja võtab enda kanda tegelikult suure koormuse. Jutud ei tohi levida, pead olema ise aus ja kohusetundlik . Eks see ole kõigi jaoks raske, kuid keegi pole öelnudki, et elu peaks kerge olema. Ise me oleme selle tee endale valinud. Kindlasti peab üks hea ja aus sotsiaaltöötaja pidama ka kinni reeglitest, mis on tema kohustused. Väga väär ja seadusevastane oleks kellegi raha oma taskusse kantida ja oma kliente petta. Kõik pahateod tulevad kunagi välja ja siis on ilus elu ja kärjäär läbi. Hea sotsiaaltöötaja peab lähtuma eelkõige kliendi huvidest, mitte ennast ise peale suruma, ta peab kliente abistama, loomulikult kui see on võimalik. Kahjuks peab ka sotsiaaaltöötaja langetama raskeid otsuseid alatasa . Eriti raske on see siis, kui mängus on lapsed. Paljud laste vanemad on sellised, kes ei hooli oma silmarõõmudest ja jätavad nad unarusse . Nii peabki sotsiaaltöötaja langetama otsuse, mida lastega edasi teha. Lapsed ju võetakse vanematelt ära. Selliste ja ka teiste juhtumite pärast peavad sotsiaaltöötajad olema tugevad, sest laste vanemate ja teiste lähedaste pahameel ja solvavad sõnad tulevad just tema peale, mitte kellegi teise. Me võime öelda, et inimesed, kes on valinud sotsiaaltöö peavad ka olema kivist südamega, sest me näeme palju halba, mis siin maailmas tegelikult toimub, see kõik võib olla nii valus kui ta on, aga välja oma valu tööl näidata ei tohi.
Veel tahaksin ma oma essees rääkida ühest saatest, Kodutunne , kui ma seda saadet neljapäeval vaatasin siis ma tõesti läksin endast välja. Ma mõtlesin omaette , kuidas saab üks sotsiaaltöötaja nii käituda perega, kelle elul ei olnud midagi viga. Saate teema põhines sellel, kuidas üks Tudulinna sotsiaaltöötaja võttis emalt ära tema kaks väiksemat last ja ülejäänud kuus võisid koju jääda. Sotsiaaltöötaja pani lapsed lastekodusse, kus kõneleti ainult vene keelt, kuigi lapsed olid eestlased. Sotsiaaltöötaja ei lubanud emal enam oma lapsi näha. Ema oli oma lastest eemal ligi viis kuud, ma võin ainult ette kujutada, mida see ema see aeg tunda võis. Mina arvan, et mina ei oleks suutnud toime tulla sellise valuga. Sotsiaaltöötaja käitus väga vääralt, teda ei huvitanud mida tunneb ema ja mida kogevad need lapsed, kes ei tunne oma ema armastust. Kodutunne tõttas emale appi, tegid perele uue wc ja ka köögi ning lõpuks saadi ka lapsed tagasi. Kodutunne andis Tudulinna sotsiaaltöötaja kohtusse. Kohtusse tulles jätkas sotsiaaltöötaja valetamist, et küll selle pere kodu riided mädanevad hunnikutes ja et neil on lisaks kodus veel ka vaglad. Lisaks esitas ta kohtusse vale materjale, mis olid võltsitud ja lõpuks sotsiaaltöötaja tunnistajad tunnistasid naise enda vastu. Kohus lõppes sellega, et selle pere kaks pisemat last, poiss ja tüdruk on nüüd ilusti tagasi oma ema juures. Mind väga vihastas, et kuidas saab keegi nii käituda, inimestega, kes ei ole teinud midagi halba. Saate lõpus, kui lapsed olid ilusti kodus, tulid mulle pisarad silma, lugu oli lihtsalt nii liigutav. Kahjuks järgmine päev ma pidin jälle kogema halbu uudiseid. Internetist seda lugu lugedes sain ma teada, et sotsaaltöötaja pidi ikka alles tööl olema. Ma ei mõista kus on õiglus, ta tuleks kohe vallandada. Tema käitumine oli väga vale, eetikast ja väärtusest ei ole ta arvatavasti midagi kuulnud . Sellest on väga kahju, et maailmas leidub ebaõiglaseid inimesi.
„Väärtused ja eetika on sotsiaaltöö praktika süda“ nii ütleb lause pealkirjas. Õnneks või kahjuks nii see ka on, sest ilma väärtuste ja eetikata me ei saa. Me peame teadma miks ja kuidas õigesti käituda, me peame eristama õiget ja väärt. Sotsiaaltöötajaid on siia maailma vaja, sest abivajajaid on ka palju. Me kõik teame õppides ja aastatega saadud kogemustest, kuidas olla just õige sotsiaaltöötaja.
Kasutatud kirjandus :
Louis P. Pojman 2005 „ Eetika. Õiget ja väära avastamas “ Eesti keele sihtasutus
Maie Tuulik 2002 „Eetika ja moraal“ Tallinna kirjastus Ilo
http://uudised.err.ee/index.php?06219797