"Üle rahutu vee" (0)

„Üle rahutu vee“
August Gailit
Martin Vaidel oli oma paat olemas ja täidetud asjadega, kuid ta ei suutnud kodust lahkuda. Ka ta naine, Liis, ei soovinud kodumaja maha jätta ning seetõttu tegi ta selle säravalt korda, enne lahkumist , et mälestustesse jääks maja maha ilusa ja puhtana.
Külas oli ka teine mees, kel oli suur paat. Too tassis paadi vana mööblit ja asju täis ning lubas kõigile, et võtab nemadki kaasa ent ühel ööl oli ta lihtsalt märkamatult kadunud koos paadiga .
Saabus hetk, mil kõik olid juba sunnitud lahkuma , kostis plahvatusi ning hävitustööd. Siis tormas ka Martin Vaidel paadi juurde, soovimata näha kuidas ta naine kodumajaga hüvasti jätab.
Paadis oli endine pastor Enn Tormet, kes oli ameti maha pannud , ning sellega teeninud külaelanike eemalhoidva hoiaku. Tema pere küüditati.
Enn Tormet oli metsas Juhan Raidiga, kes oli üks sõduritest, kelle naine ja lapsed tapeti ning kodu põletati maha. See lõi ta rivist nii välja, et ta sooritas enesetapu pannes end põlema haohunniku otsas.
Enn Tormeti arvates oleks parem siis juba surra merel, sest Läänemeri on veel vaba ja nende oma.
Aasa Leeti isa oli matemaatika professor , kes suri üsna varakult. Seetõttu läksid Aasa ja ta ema Tallinnasse elama, kus ema sai panka tööle ning Aasa läks gümnaasiumi. Tallinnas kohtas ta vanalinnas kooli viimasel päeval kunstnik Kalle Leedi, kellega lõpuks abieluni jõuti. Abielu ei olnud tekkinud armastusest. Abielu õnnelikem päev oli siis, kui Kalle maalis tema senise parima maali, „Püha Neitsi“. Kui algas Tallinna pommitamine oli Aasa palvelas, tema mees, laps ja ema hävisid pommitamisel. Palvelas olevatest inimestest oli Aasa ainus ellujääja. Aasa kodu oli täielikult põlenud ning tal polnud enam kuhugi minna. Kui ta ringi uitas sattus ta teele Martin Vaide , kes käis linnast inimesi välja viimas ja aitamas. Kuna Vaide mõistis, et Aasal polnud kuskile minna, siis viis ta naise enda pere juurde.
Üks paadilistest oli Andrus Sipria. Ta hoidis portfelli enda ligidal nagu suurimat aaret , isegi saapad oli ta maha matnud, kuna arvas nende kandmist sobilikuks vaid kodumaa pinnal. Ta oli abielus Mairoosikesega, kes oli olnud kojanaine. Naisel oli üsna tugev iseloom ja kasutas Andrust nagu enda teenrit, mees täitis iga ta käsu ja soovi. Ühel päeval lahkub aga Mairoosike kodust jäädavalt. Andrus oli arvamusel, et elus on tähtsad vaid kaks asja- leib ja naine. Ning nendest kahest võib jagada vaid üht – naist. Veel üks tema huvitav mõte oli see, et elus on ikka kergem raskusi taluda siis, kui on kedagi vihata ja kiruda, see otsekui lükkaks edasi ja kergendaks.
Inge Purre oli noor tütarlaps, kes elas vanematega Türisalu rannikul. Kui tuli aeg mõelda kodu hülgamisele, siis ta vanemad ei olnud valmis kodust lahkuma. Inge võttis endaga kaasa Peeter Roodus, kes oli omamoodi kosjaliseks Ingele. Vanemad jäid kodu kaitsma. Inge oli ka omamoodi kaval neiu , merel olles lõi laine paadi kõikuma ja Inge kasutas seda olukorda ära, et Peetrilt esimene kallistus saada, poisile jättis mulje nagu oleks lainetus Inge ta sülle visanud ent tegelikult viskus Inge meelega ta käte vahele. Peeter aga pidas Inge kiindumust ja soovi ta kätt hoida tänulikkustundeks pääsemise pärast.
Paadi järgmine reisija oli vanake Nänu Vare , kes jättis rannale maha enda pere ja paati võttis kaasa enda nuku Maie . Ta oli paadis ainus rõõmsameelne inimene, kes oli ülimalt rõõmus pääsemise üle.
Paadis oli ka Anni Maide, kelle mees, Eduard Maide, oli kangelasena võideldes surnud. Eluajal töölt koju tulles võttis ta viina ja rääkis poegadele põnevaid lugusid . Ühel korral avastas poeg Eero viinapudeli tühjana ja pani sinna vett, et isa jooks seda viina pähe ja siiski jutte räägiks. Paraku sai isa aru, sai vihaseks ning hakkas lapsi rihmaga nüpeldama. Anni Maide oli naine, kes oli harjunud teistele ettekirjutusi tegema. Tema kohta tavatseti öelda, et päike tõuseb sealt ilmakaarest kust Anni ütleb. Anni pojad Mihkel ja Joonas rajasid eduka ja raha sissetoova äri erinevate kaupade müümise näol. Annile see rikkus ei meeldinud, olevat kõlbmatu eluviis tulevastele kodumaa kaitsjatele ja täismeestele. Poegade ärile tõmbas ta lõpuks kriipsu peale ja pani nad uuesti raamatuid lugema ja vanade kommete järgi elama. Ja kui pidevalt kutsuti poegi kodust ära sõjaväkke, siis otsustas ema, et kodumaal ei saa neid kunagi õigesti kasvatada ja võttis pojad ning läks Martin Vaide paadile. Sealgi pani ta enda sõna maksma ning teistel inimestel, kes tema arvates laisklesid ja olid ebaviisakad kuna ei andud ta väiksematele lastele juua, käskis ta enda poegade järgi valvata ja aidata neid.
Martin Vaide väike poeg Mika , kes oli enne põgenemist just tervenenud kopsupõletikust, haigestus paadil kiirelt ning suri teistele märkamatult. Tema surnukeha avastas Inge. Vaidele teatas sõduripoiss Roodus. Martin Vaide ei näidanud mingeid emotsioone, kui nägi surnud poega . Pani ta vaid tema emale sülle ja käskis teda hellalt hoida. Ema oli ka selleks ajaks juba üsna haige ning ei saanud hästi aru, mis toimub. Nänu Vare polnud siiani hukkumist kartnud aga nüüd leidis ta, et on põhjust karta kõigi elude pärast, surnud pidavat ju merele andma et see rahule jääks kuid väike Mika jäeti paadile ega mõeldudki teda üle parda visata ja see ärritas teda. Ta üritas teisigi paadisolijaid veenda selles, et poiss tuleb mere rahustamiseks üle parda visata, ent kõik käskisid tal vait olla.
Mõne aja pärast märgatakse Vaide paadi kursist tükkmaad vasakul asuvat triivivat paati. Vaide otsustab vaatama minna, ehk vajatakse paadis abi. Selle peale aga ärritub Kurba , kes varustas Vaide paati bensiiniga ning ähvardas tikku visata bensiinipaati. Kuid kui paadini jõutakse, siis avastatakse, et see on tühi, mõni minut pärast Vaide paadi sinnajõudmist viivad tormised lained paadi hoopis vee alla ja sinna see jääbki. Kogu see lugu masendab Vaide paadisolijaid sügavalt ning kardetakse , et nendega juhtub sama, mis juhtus tollel triivival paadil olnutega – meri võtab nad endale.
Merel rappumisest ja piinlemisest ollakse väsinud ja tüdinud ning üks laevalistest tuleb alla teiste juurde suure kisaga, et ta nägi kaugemal kallast ja maad. Kõik satuvad elevusse ja asuvad asju kotti pakkima ning lapsi sülle võtma, et olla võimalikult valmis maale astumiseks esimesel võimalusel. Ent muututakse vihaseks, kui paadijuht Vaide ei tee märkamagi maad ning hoopis eemale sellest sõidab. Ei saada aru, miks paadijuht neid maale ei vii. Seletus on lihtne – reisijad nägid enda väsinud ja masenduses silmadega viirastust, polnud mingit maad, nad olid läbinud vaid pool merd . Ühel hetkel käsib Vaide hakata kotte üle parda viskama , sest nii on mootoril rohkem jõudu keset tormi edasi liikuda . Kurba, kes oli enne käskinud Vaidel seda teha, viskab nüüd hea meelega asju üle parda.
Merel loksudes lakkab äkitselt mootor töötamast, tekib paanika ja ärevus. Selgub , et Kurba oli vahetanud bensiinipaaki ning selles oli vett olnud, mis mootori töö ära lõpetas.
Teadmata ajal oli Nänu Vare üle parda hüpanud ning ta tõmmati nüüd veest välja, ise oli ta ehmunud ja ärritunud enda teost. Kuid ta on õnnelik, et meri ta säästis ning ei suuda uskuda et ei uppunud, kuna ujuda ta ju ei oska. Siis aga märkab ta Vaide surnud poega Mikat ning teda valdab järjekordne ebausu hoog . Ta veendus, et kuna meri ei jäänud rahule temaga ja kuna ta pole saanud ka Mikat, siis nõustub meri ainult terve paadirahva saamisega ohvritena.
Paadisolija Alandi oli vaikselt hulluks minemas, mõtles muudkui asjadele mida oleks pidanud veel kodus tegema ja mis tegevustega ta jätkab kui kord see paadisõit läbi on ning lõpuks arvas ta end nägevat kaevu ning asus vett lakkuma sellest. Ent teised reisijad tõid ta tagasi reaalsusesse püüdes teda eemale tõmmata ühe reisija käest, mida ta lakkus arvates et see on vesi. Hiljem jätkub Alandi hullumeelsus , kui ta mõtleb kodust ja saunast ning puhastest linadest. Ta läheb paadi äärele ning taipab, et seal pole sugugi tema hoov kuid keegi paneb talle jala ette ja ta lükatakse merre. Mees kes seda tegi, oli Andrus Sipria, kes veel naeris, et vajus kohe põhja nagu kivi. Enda teo õigustamiseks oli tal kolm põhjust – kättemaksuks liiga soolase singi eest, tegu oli juhtunud koerusest ja ei suutnud end takistada enne kui asja korda saatis ning peamiseks põhjuseks tõi suure inimarmastuse. Pärast seda tegu satub tema teele ka Kurba, kes on peaaegu teadvusetu ning Sipria mõtleb, et kas tema kätte on antud ka teine elu millest vabaneda ja mille kaudu paati kergendada. Kui ta aga eemale kutsutakse ja tööle pannakse, et paadist vett välja visata, siis mõtleb ta veel enda lõhestunud isiksusest.
Martin Vaide hakkas mõtlema, kui kõrini tal elust on ja meenutama seda, et tal pole nüüd enam poega ja see olevat ta justkui tühjaks imenud, jätnud ta automaatkäitumisele, kus ta toimetab puhtalt instinktide järgi. Mingi hetk märkab ta aga kaugemal laeva. Kõik satuvad sellest elevusse. Vaide käsib kõigil valgete ja nähtavate asjadega vehkima hakata, et neid märgataks. Anni Maide on ka enda pojad rivvi kamandanud ning loeb ette, kuidas asjad nüüd minema hakkavad, et neid päästetakse esimestena ja poisid mingu vanuse järjekorras, kõige väiksemad ees. Ja kui nad ükskord päästetud on, siis peavad nad laulma laulu „Õnnista ja hoia, vaimuga meid võia“, et tänada Issandat pääsemise eest.
Pardale jõudis ka Sipria, kes pillab maha oma hinnalise portfelli ning millest tuleb lagedale ta hirmkallis varanatuke – kaks purki lihakonserve. Sellest ärritub Kurba, kes oli terve aeg arvanud, et ju mehel on seal viina või kulda ja vääriskive, ent tuleb välja, et hoopis lihakonservid.
Kogu selle rüseluse ja ärevuse keskel märkab Peeter lõpuks Inget . Mõistab, et neiu on ta ainus side kodumaaga ja kaotatud maa, kodu, pere ja põldudega. Ta leiab, et pole siiski kõike kaotanud ning pole päris üksi.
Viimaks jõuab kaugelt nähtud laev nendeni, selleks on Rootsi valvelaev. Päästeoperatsioon algab, kõik ei lähe esialgu sujuvalt , ent siiski saadakse asjad joonde ning kõigil õnnestub valvelaeva pardale jõuda. Ainult Martin Vaide jääb kõhklevalt enda paadikesele. Ta mõtleb, et tema kohustused on nüüd täidetud, inimesed on päästetud ning tema ise ei taha enam midagi ja tunneb vaid tühjust, mis sunnib puhkamisele. Ta liigub paadi alaossa, et võtta enda surnud poeg Mika. Ta ilmub pardale poeg kätel ning keegi ei mõista, miks on ta enda poja kätele võtnud. Ning seejärel astub Vaide lihtsalt üle parda merre. Tema naine Liis satub sellest paanikasse ja teda hoitakse kinni, et ta järgi ei hüppaks. Aasa Leet ütleb veel Tormetile, et ta nägi Vaide silmis surma juba enne kodumaalt lahkumist. Meri aga lükkab Vaidet koguaeg pinnale koos ta pojaga nagu ei tahaks ta neid. Vaidet püütakse veel päästa, ent järsku kostub käsigranaadi plahvatus , selle järel ei tõuse enam Martin Vaide pinnale.