Karl Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli" sisukokkuvõte (1)

Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“ sisukokkuvõte

„Kõik, mis kunagi oli“ kannab alapealkirja „Pilte ühest suvest “. Tegevustik algab võidupäeva tähistamisega 1939. aasta 23. juunil ja jõuab Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimiseni 23. augustil. See on Eesti sõjaeelse ajaloo viimane iseseisvussuvi, kus nn Eesti aeg võis õitseda kogu täiuses, kõigi oma plusside ja miinustega.
Romaani kirjutamist alustas Ristikivi juba Saksa okupatsiooni ajal Tartus, ent see ilmus alles 1946. aastal Vadstenas Rootsis. Eestis anti esimene teose trükk välja alles 2000. aastal. „Kõik, mis kunagi oli“ on romaanidiloogia esimene osa, millele järgnes „Ei juhtunud midagi“. Ristikivil oli kavas kasvatada sündmuste kroonika triloogiaks, kuid kirjaniku loodetud õnnelikku lõppu saatus Eestile tema eluajal ei pakkunud.
Teose tegevus algab Palunurme kirikumõisas, mille vana praost August Tammik ootab oma asemiku saabumist. Vanuse tõttu on ta sunnitud oma ameti maha panema , enne teda kuulus kohaliku praosti amet tema väimehele, kes nõrga tervise tõttu vara suri ja ameti äiale jättis. Temast jäi ühtlasi maha ka tütar Inge , teose peategelane. Inge isa ja ema on surnud, ta elab koos vanaisaga kirikumõisas, ent vanaisa ameti mahapaneku tõttu on nad sunnitud kolima.
Inge on värskelt gümnaasiumi lõpetanud noor naisterahvas . Ta on olnud pikalt armunud ühte naaberkülas elavasse lennuväelasesse, mees nimega Andres Vanatoa , kes kahjuks juba abielus on.
Uus praost Paju on noor, õrna väljanägemisega mees. Tal on noor naine ja lennuväes teeniv vend, leitnant Paju. Asjaolu, et uue praosti vend lennuväelane on ja mundris kirikumõisa õuele ilmub ajab Inga esialgu segadusse – eemalt lähenedes peab Inga leitnant Paju ekslikult Andres Vanatoaks ja kohkub, kui oma eksimusest aru saab. Leitnant Paju paistab olevat seelikukütt, naistehurmaja. Kirikumõisa saabudes hakkab ta pea kohe Ingele silma heitma ja nagu Ingele tundub, siis suhtleb ta ka oma vennanaisega väga soojalt ja meelitavalt.
Inge alustab Tallinnas endale ja vanaisale uue elukoha otsinguid. Selleks pöördub ta linnas elavate sugulaste poole. Nii tema ema kui isapoolsed sugulased on omavahel aja jooksul tihedalt seotud olnud. Isapoolsest Malmide suguvõsast on Ingele jäänud onutütar, Ann Malm , ja onu, kes töötab konsulina ja on teoses nimetatud vaid kui lihtsalt konsul Malm. Ema poolt on Ingel veidi rohkem sugulasi – vanaisa ja onud oma peredega ja vanaonu , kes kõike oma käpa all hoiab. See pool suguvõsast on pidevalt omavahel tülis ja väga kange iseloomuga. Lisaks on Ingel vend Gunnar, kes plaanib saada meremeheks. Inge läheb kõigepealt oma vanaonu juurde, ent teda pole kodus, seal on vaid üks Inge onupoegadest, kellega ta veidi vestleb.
Seejärel pöördub ta oma onu, konsul Malmi poole, keda kahjuks samuti kodus pole, kuid kelle tütar Ann veel kodus on. Ann kiirustab ühele Soomest saabuvale sõbrale vastu ja seega pole tal palju aega vestelda . Küll aga teab ta välja pakkuda ühte võimalust, nimelt olevat tema sõbranna Gerda Silbergleighi perekonnal vabaks jäänud üks suvila üsna mere ääres. Ann pidavat Gerdaga hiljem kokku saama ja sellest juttu tegema, ta kutsus ka Inge kaasa.
Vahepeal pöördub Inge veel oma onu Otto Tammiku poole. Otto Tammik on ärimees ja oskab kindlasti selles osas aidata. Inge räägib Ottole Anni väljapakutud ideest Silbergleighide poole pöörduda ja Otto Tammik otsustab teoinimesena seda ka kohe teha. Silbergleighide perekond nõustub ning kaup on samahästi kui tehtud.
Kui Inge samal õhtul Anni ja Gerdaga kohvikus „Kultas“ kohtub, tutvustab Gerda neile oma kavaleri , kelleks osutub leitnant Paju. Inge ja leitnant teevad mõlemad näo, nagu kohtuksid esmakordselt. Südames on Inge leitnantisse armunud.
Enne kirikumõisast lahkumist saab vana praost Tammik veel viimase ülesande. Alt- Mihkli talu vana peremees hakkab surema. Ta on kogu majapidamise juba aastate eest lastele jätnud, kuid nüüd tunneb ta, et lõpp on lähedal ja palub praostil veel viimast korda teda vaatama tulla. Praost, kes soovib samuti veel kodukohaga hüvasti jätta, otsustab Alt-Mihkli tallu minna jala. Teel märkab ta, kuidas ajad ja ümbrus, inimesed ja majad on muutunud. Ta tunneb lõpuks end vanana. Kunagi oli ta olnud tegev nii kirikuringkondades kui ka poliitikas, kuid nüüd on ta juba aastaid vaikselt ja rahulikult elanud ning inimesed tema olemasolu peaaegu et unustanud. Praost jõuab lõpuks Alt-Mihkli tallu, ta laseb vanal mehel oma loo ära rääkida ja kinnitab talle, et teda Jumala juures rõõmuga vastu võetakse. Vana mees ei karda surma ja praosti sõnad lohutavad teda veel enam. Kui praost minema hakkab, antakse talle teejuhiks kaasa pere kõige noorem liige, väike tüdruk Salme. Ülejäänud pererahvas on parasjagu heinateol ja praost oma teejuhiga möödub ka neist. Ta teeb koos pererahvaga väikese pausi ja tundes suurt väsimust puhkab ta veel heintel.
Mõni päev hiljem kolib praost koos Ingaga Tallinnasse ja seal algab tema uus elu. Praost soovib nüüd, kui tal on palju rohkem vaba aega, lõpetada oma poolelijäänud kirjatööd. Selle käigus mõtleb ta palju möödunule ja meenutab oma suguvõsa kulgu. Samal ajal tegeleb Inga majapidamisega ja on seadnud oma põhiülesandeks vanaisa eest hoolitsemise.
Gerda Silbergleigh kihlub leitnant Pajuga. Nad veedavad palju aega Silbergleighide uues suvilas, mis on täpselt nende vana suvila kõrval, mille nad praostile üürinud on. Ingele ei jää leitnant Paju ükski külaskäik märkamatuks ja paaril korral astub ta isegi nende juurest läbi. Ta on täiesti rahul sellise ühepoolse armastusega, teades, et leitnant Paju on kihlatud Gerdaga.
Ühel hetkel juhtub leitnant Pajuga lennuõnnetus ja ta satub haiglasse. Tema vigastused pole tegelikult väga tõsised, aga esialgu varjab ta kogu juhtunut lähedaste, kaasa-arvatud Gerda eest.
Vana praosti tervis halveneb. Ta on tihti väsinud ja loobub oma kirjatööga tegelemast. Lõpuks ta sureb. Autor kirjeldab, mis toimub praosti surmaõhtul tema vanas kodukandis, mis toimub tema lähedaste juures ja veidi ka seda, mis toimub mujal, sealhulgas Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine.
Kõik teose tegelased on tegelikult rohkemal või vähemal määral omavahel seotud. Inge oli algselt olnud armunud Andres Vanatoasse. Just Andres Vanatoa perekonna elu kirjeldataksegi paralleelselt Tammikute omaga, sest tegelikult on need omavahel üsna seotud. Nimelt on Andres Vanatoal vend Heini , kes elades üliõpilasena Tartus, on armunud Ann Malmi, kes samuti Tartus õpinguid sooritab. Heini on armukade Anni soomlasest sõbra suhtes, kuid asjata. Samal õhtul, kui praost sureb, on Heini Vanatoa Tartus ja hulgub mööda tänavaid lootes kohata Ann Malmi. Samuti samal õhtul sünnib Andres Vanatoal poeg, Andrese ja Heini isal on sünnipäev, Gunnar seilab merd ja Alt-Mihkli talus lõpetatakse heinategu.
Pärast praosti surma tekib kerge segadus tema matuste ümber. Olles olnud omal ajal üsna tähtis riigimees, hakkab liikuma jutt, et riik ise tema matused enda kanda võtab. Praosti perele on see veidi vastuvõtmatu. Tammikute suguvõsa on uhke ja põhimõttekindel – juba põhimõtte pärast soovivad nad ise praosti matuste eest hoolitseda. Vana praost Tammik ei olnud eluajal oma vennaga just eriti heades suhetes. Kui Juhan Tammik, praosti vend, praosti surmast kuuleb , jätab ta oma perekonnale esialgu üsna külma ja ükskõikse mulje. Tegelikkuses kurvastab venna surm teda väga, kuid ta soovib oma põhimõtetele kindlaks jääda ja tundeid mitte näidata. Ta meenutab oma kabinetis istudes venda ja oma suguvõsa kulgu, üsna sama moodi, nagu praost ise seda enne surma tegi.
Tammikute perekonna harud on oma kanguse tõttu omavahel pidevalt tülis. Ometi pannakse praosti surmast kuuldes oma erimeelsused kõrvale ja tullakse kokku, et arutada, kes hoolitseb praosti matuste eest.
Praosti viimane soov oli, et ta maetaks Palunurme kiriku surnuaeda. Matuse talitlust viis Inge palvel läbi praosti vana sõber pastor Landmann, Inge ei soovinud, et Palunurme noor praost Paju tema vanaisa mataks.
Praosti matustega lõppebki „Kõik, mis kunagi oli“. Nagu eelpool mainitud , on teose alapealkiri „Pilte ühest suvest“ ja täpselt nii ongi. Teos algab kirjeldusega, kuidas vana praost suve alguses ameti maha paneb ja uue praosti vastu võtab ning edasine tegevus, mis kulgeb läbi suve, lõpeb praosti matustega.
„Kõik, mis kunagi oli“ ei ole veel modernistlik teos. Ometi võib näha põhimõttelist uut rõhuasetust, kirjeldatakse aja metafüüsikat ja selle seost reaalsusega. Romaani „Kõik, mis kunagi oli“ metafüüsiline mõõde keskendub suuresti just mälestuse ümber. Teos fikseerib veel ühe olulise aspekti – pooleli jäämise. Ristikivi „reaalsuses“ puudub lõpp. Praost Tammiku töö jäi pooleli, nagu jääb tegelikult lahtiseks ka kogu teose lõpp.
3