Ernest Hemingway - "Vanamees ja meri" (0)

Ernest Hemingway
" Vanamees ja meri"
See Hemingway teos räägib inimese ja looduse vahelistest suhetest. Vanamees Santiago on juba kaheksakümmend neli päeva käinud merel kalal , aga on iga kord tagasi tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele . Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada marliin, mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Marliin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida ( liiniga ). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid . Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi , suutis ta esimese marliini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala. Lõpuks koduranda tagasi jõudes polnud marliinist järgi mitte midagi peale pea ja luukere . (Miksike)
Santiago oli oma külas pikka aega parim kalamees olnud, vanana aga ei õnnestunud tal enam kalapüük. Ta elas tagasihoidlikus majakeses, kus oli suur ajalehevirn. Tema eest hoolitses ta õpilane, kes lähedalasuvast söögikohast talle tihti süüa tõi. Paljud olid vanamehe suhtes juba lootuse kaotanud, aga mitte tema noor õpilane, kes truult temaga koos merel käis kuni ta vanemad selle keelasid. Vanemad tahtsid, et poiss käiks kaasas nendega, kes midagi ikkagi püüavad ja keelasid tal vanamehega merel käimise ära. Santiago käis ikka merel edasi, aga ei suutnud mitte midagi püüda. Ühel päeval nägi ta lindu ja otsustas tema järel minna, lootuses seegi kord kala saada. Kahjuks esimestel püüdlustel see ei õnnestunud, aga üsna pea püüdis ta kinni marliini, kes oli pikem kui tema paat. Mees püüdis kala paati saada, aga viimane keeldus alla andmast, justkui oleks tal mehe vastu isiklik vimm. Kala tõmbas liinist, ega andnud järele. Ta tiris paati kaugemale kaldast, nii kaugele, et mees sattus talle juba täiesti tundmatutesse vetesse ja kartis , et ei leia koduteed. Liin tõmbas mehe käed katki ja käsi kiskus krampi. Olelusvõitluses, kes on tugevam, jäi siiski peale mees. Seda aga vaid esialgu, sest kui ta oli kala kinni püüdnud ja paadi külge kinnitanud, haistsid haid vette sattunud verd ja olid üsna pea marliini kallal. Esialgu õnnestus Santiagol haid minema ajada, aga tema ainus kaitsevahend , harpuun, purunes . Paat liikus mehele tuttava kalda poole, aga kuna tal ei olnud millegagi haisid eemal hoida, jäid marliinist ainult luud alles. Mees jõudis lõpuks randa , kus ta leiti. Ta haigestus ja poiss hoolitses tema eest. Teised kalurid imestasid marliini korjuse suuruse üle. Külastavad turistid aga ei osanud mitte midagi aimata sellest, milline oli tegelik elu selles kalurikülas. (vikipeedia)
Tegu on looga , mis räägib armastusest, ustavusest, tahtekindlusest, tõestamisest, harmooniast loodusega, surmast. Ühesõnaga kõike ning lihtne stiil ja kohati vaid ühe öeldisega laused vaid aitavad haakuda selle sügava looga. Teose kvaliteeti näitab ka asjaolu, et see on kogunud mitmeid nimekaid auhindu, teiste seas sai Hemingway ka Nobeli kirjanduspreemia paljuski lühiromaani “Vanamees ja meri” eest.
Inimene ei ole alistumiseks loodud. Inimest saab hävitada, aga mitte alistuma sundida .
Teose filosoofias on midagi, mis tõmbas mind sügavale raamatusse. Kompromissitu võtlus hiigelmarliiniga, kus mees mõistab, et vaid üks lahkub elusalt, kalur teab, et see ei pruugi olla tema, selles on midagi võluvat. Hoolimata kannatustest austab ta vaenlast ja armastab kala, küsides kui sa teda armastad, siis ei ole tema tapmine patt. Või on see veel suurem patt? Selline suhumine on võimalik vaid väheste inimeste puhul. Võtkem eeskuju!
Heameelega annaksin ka kalale süüa, mõtles vanamees. Ta on minu vend. Aga ma pean tema tapma ja pean selleks jõudu koguma.
Tihti ütleme, et enam ei jaksa aga kui lõpuks jõuab kätte hetk, mille nimel on palju vaeva nähtud, saab vaid loota , et keha sind alt ei vea ja kasutada seda mis sul on. Hoolmitata kurnatusest leiame jõuvarusid, mida rakendada. Mõistus genereerib geniaalseid ideid ja seda selleks, et kaitsta ennast ja lähedasi. Meie ilu ja võlu.
Ta sülitas ookeani ja ütles:”Sööge, galano’d Ja nähke und, et olete mehe tapnud .
Üksindus on vahel palju vajalikum kui seltskond . Sellistel hetkedel võivad määravaks saada meie usk kaasinimestesse, sest just nemad ühes unistustega annavad jõudu, et vee peal püsida. Tundes, et ka kõige kaalukama võidu võib nurjata kaotus ning seejärel on kurgus veelgi kibedam maik, vajame tröösti, mida ei suuda alati endale ise pakkuda. Soe tunne on südames ka kaugustes. (kellegi blogi )
Ernest Hemingway teose "Vanamees ja Meri" keskseks tegelaseks on kalur Santiago, keda kujutatakse pealmiselt kahes plaanis - tema õnnelik, kuid vaesusest armetu elu Havanna kalurikülas, Kuubal ning tema võitlus avamere ja eelkõige iseendaga , selle käigus. Teos on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mis kujutab inimest tema eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.
Ülevaade: Havanna kalurilinnas, Kuubal, elab ühes hütis vana kalur nimega Santiago, tuntud ka kui El Campeòn (tõlkes "tšempion"), tema käesurumisvõistluste päevilt. Ta on aastaid käinud iga päev merel, ning naasnud sealt ka igapäevase saagiga, kuid nüüd on ta kannatanud 84 päevase saagi "põua" küünis, ning raamat alustabki lahti hargnemist, Santiago sõnutsi "õnnelikul" 85. päeva varajastel hommikutundidel, mil peategelase tavapärane kalur-õpipoisist ustav sõber Manolin, vana Santiago, tema väikse paadikeseni saadab ja talle päevaks edu soovib, ise mitte, oma isa käsku austades, kaasa minnes.
Kuid vanal Santiagol on sel "õnnelikul" päeval varuks eriline plaan - minna kaugemale ulgumerele, kui ükski teine kalur, ning kaasa arvatud tavaliselt ka tema, söandaks. Nii ta siis aerutabki tõusvasse ning pisetavasse hommiku päikesesse, aimamatagi, mis teda ees ootab. See, kelle peategelane merelt leiab (Marliin), kujutab justkui Merd , seda isikustades ja Santigole vastu astudes, mille tulemusena järgnevad vana mehe äärmiselt huvitavad monoloog -dialoogid nii iseenda, kui ka teatud mõttes Mere endaga. Lugeja saab osa vana mehe valust ja kannatustest, mis on põhjustaud aga mehe hingele omasest põikpäisusest ja kindlameelsusest oma joont ajada, põrkudes sel teel mitte tagasi isegi Dentuso (tõlkes "hambuline") teravahambuliste lõugade ees. Ning kõik koondub lõpuks siiski igipõlisele küsimustele: kumb on olulisem - kas teekond , või sihtpunkt?..., ning kumb on väärtsulikum - kas see mis sul on, või see mis sul oli?...
"Häid kalureid on palju ja mõned kalurid on ka suured. Aga ilmas on üksainus sina." : Maolini ütlus Santiagole, mis kujutab endast, paljudele elu valdkondadele ja isiksustele laienevat, mõttetera.
"...Ta mõtles merest alati kui la mar'ist ( naissoost pöördumine, hisp . keeles), nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord need, kes merd armastavad, ütlevad tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine." --- "Aga vanamehele on meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord heldesti jagab , kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees." (Siin võiks tõmmata ka paralleele Santiago enda vara lahkunud naisega.)
""Aga inimene ei ole alistumiseks loodud," :ütles ta. "Inimest saab hävitada, aga mitte alistuma sundida."" :Santiago, killuke dialoog-monoloogist, Merega.
1954.aastal seletas kirjanik Ernest Hemingway, ise: "Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala ja reallseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud."