TALLINNA
ÜLIKOOL
Terviseteaduste
ja Spordi instituut
Kehakultuur
UJUMINE Referaat
Sisukord
Sissejuhatus 3
Ujujate tehniline ettevalmistus 4
Ratsionalse
ujumistehnika alused 4
Ujumistehnika efektiivsus 5
Ujumistehnika täiustamine ja tehnilise ettevalmistamise protsess 6
Ujumistehnika täiustamine enesekontrollivõtete kasutamisega 10
Tehnikaalne ettevalmistus 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13
Sissejuhatus
Käesolevas
referaadis teen
juttu ujujate tehnilisest ettevalmistusest,
treeningute planeerimisest, tehnika täiustamisest, tehnika
efektiivsusest ning erinevatest harjutustest nii
maapeal kuivas kui
ka vees. Valisin selle teema, kuna tegelen ka ise hobikorras
ujumisega ning tahaks selle kohta ka rohkem teada saada ka teadusliku
poole pealt.
Ujujate tehniline ettevalmistus
Individuaalne
ettevalmistusplaan (IEP) peaks moodustama „
tuumik (alus)dokumendi“,
millele rajaneb
ujuja sportlik ettevalmistus. See
luuakse treeneri ja
õpilase vahelises koostöös. Kõikidesse teenustesse, mida terve
individuaalse ettevalmistusplaaniga kavandatakse, peab
olema
planeeritud
positiivne mõju ujuja võistlussooritusele.
Iga ujuja vajab erinevat tugikooslust (teemade kogum, mida
kasutatakse ujuja parendamiseks), mis peegeldaks nende
individuaalseid tugevusi ja nõrkusi ning nende isiklikke ja
treeningupõhiseid eripärasid. On ka teatud teemad, mis kehtivad
kõigi kohta – need on
esmatähtsad ujumisteemad, mida tuleks
arvestada individuaalse ettevalmistusplaani viimase versiooni
koostamisel.
Püsi tervena (kui sa oled haige või vigastatud, ei saa sa treenida – kui sa ei treeni, ei muutu sa tugevamaks).
Hüdromehaanika (takistuse vähendamine liigutuste ajal).
Biomehaanika (võimaliku võimsuse efekti maksimeerimine ).
4. Füsioloogia
4.1. Aeroobne võimsus (suurendada üldist aeroobse energia kogust (mahtu)
– võrdub suurema
kütusepaagiga).
4.2.
Anaeroobne võimsus (suurendada üldist anaeroobse energia kvaliteeti
– võrdub suurema kütuse hulgaga ).
4.3.
Aeroobne jõud (maksimeerida aeroobse energia kasutamist
võistlusdistantsi
ajal
–
võrdub suurema arvu ja suuremate silindritega).
4.4.
Anaeroobne jõud (maksimeerida anaeroobse energia kasutamist
võistlusdistantsi
ajal –
võrdub suurema oktaanarvuga.
5. Psühholoogia (optimeerib kõikide süsteemide integratsiooni, et
soodustada stabiilsust, sobivust (kokkusobivust) ja soovitud tulemust
(sooritust). (Haljaste, Meijel, 2008: 18)
Ratsionalse ujumistehnika alused
Ujumistehnika
all mõeldakse liigutuste süsteemi, mis võimaldab ujujal
realiseerida oma liigutuslikke võimeid sportlikus tulemuses. Tehnika
mõiste hõlmab endas liigutuste vormi, iseloomu, vastastikust seost
ning ujuja võimet tunnetada ja kasutada edasiliikumiseks kõiki
jõude, mis mõjutavad tema keha. Mõisted „ujumistehnika“,
„liigutuslikud võimed“, „tehnilistaktiline meisterlikkus “
kuuluvad kõik kokku ühte punti. Antud sportliku meisterlikkuse
aspektide täiustamine on ühtne. Ujumistehnika areneb pidevalt ja on
väga mitmekülgne. Näiteks rinnulibrassi tehnikas lühiaajalise
tsüklisisese sukeldumisega, delfiini ujumise suhteliselt tasase õlavöö asendiga ning katkematu nõtkete jalaliigutustega,
vabaujumises pika jõulise tõmbega, startide ja pöörete
sooritamise tehnikas pika veealuse osaga. Tänapäeval on igal
ujumisstiilil mitu erinevat variatsiooni. Variatiivsuse allikaks on
pidev loominguline treeneri ja treenitava koostöö, mis arvestab :
- Sportlase individuaalsete iseärasustega
- Biomehhaanika seaduspärasustega
- Võistlusreeglitega
- Isiklike kogemuste ja uute tendentsidega ujumises
Tippujuja
tehnika on individuaalne. Liigutuste iseloom sõltub ujuja
andekusest, sportlikust kogemusest, kehaehitusest , painduvusest,
jõust jne. Kuid individuaalsuse taga on alati tehnika üldised
seaduspärasused ja iseloomulikud jooned, mis on omased ratsionaalse tehnika variandile. (Alezin 2009: 9)
Haljandi
(1986) pakutud tehnilise meisterlikkuse täiustamise metoodika
põhineb komplekssetel tehnika mudelitel, mis olid välja töötatud
iga ujumisstiili jaoks. Antud mudeliteeripäraks on see, et nendes on
detailselt sõnastatud nõuded ja orientiirid , mis iseloomustavad
ujuja peamist liigutustegevust, faaside piirmomente, eraldi iga faasi
liigutusi ning liigutuste kooskõlastatust. Peale arvuliste näitajate
mudelites on välja toodud ka tehnika mõisteline pool ehk eesmärgid
ja ülesanded ning liigutuslik pool, mille abil antud eesmärke
realiseeritakse. ( Platonov , 2000: 115)
Ujumistehnika efektiivsus
Ujuja
tehnilise meisterlikkuse hädavajalikuks eelduseks on tõmbeliigutuste
võimsus. Võimsuse aluseks on omakorda jõud. Tippujujad on
seaduspäraselt arendatud muskulatuuriga atleedid, ennekõike
õlavöötme lihastega. Järgmised õlavöötme lihased võtavad
tõmbeliigutustest aktiivselt osa: selja lailihas, suur rinnalihas, deltalihas , trapetslihas, õlavarre kaks- ja kolmpealihas jm.
(Melnikova, 2009: 26)
Ujujate
tehnilise ettevalmistuse taset iseloomustatakse selle efektiivsusega
ning liigutuste omandamise astmega. Tehnilise ettevalmistuse
oluliseks komponendiks on ujumise spetsiifiliste liigutusvilumuste
maht ja mitmekülgsus. Ujuja tehnika efektiivsus on peamine tehnilise
ettevalmistuse näitaja. Selle hindamiseks kasutatakse ujumistehnika
visuaalset võrdlust ratsionaalse tehnika nõuetega. Ujuja läbib
korduvalt lühikesi lõike ning treener hindab tehnika elementide
( kere asend ja jalgade liigutused, käte liigutused ja hingamine ,
üldine liigutuste koordineeritus) soorituse kvaliteeti. Ujula
tehnilise ettevalmistamise efektiivsuse hindamiseks kasutatakse
„ujula suhtelist sammu“. Mida pikem on ujuja samm, ehk mida
pikemaid tõmbeid ta teeb, seda efektiivsem on ujumistehnika.
Sportlik tulemus sõltub suurel määral keskmisest tõmbepikkusest.
Väljaselgitatud tendentsid lubavad väita, et ujumiskiiruse tõstmine
tõmbepikkuse suurendamise arvelt on just see suund, mille järgides võib loota palju kõrgemaid tulemusi. Tehnika omandamise tase osutub
ka määravaks kriteeriumiks tehnilise ettevalmistuse hindamisel. See
väljendub ujuja oskuses mitte vähendada tehnika efektiivsust sisemiste (emotsionaalse seisundi muutus, suurenenud väsimus ) ja
välimiste (võistlustingimused, vastase tegevus) segafaktorite
mõjul.
Ujumistehnika täiustamine ja tehnilise
ettevalmistamise protsess
Ujumistehnika
täiustamine toimub järgnevatel peasuundadel:
- Voolujoonelise kehasendi täiustamine, mis vähendab veetakistust
- Efektiivsete tõmbeliigutuste kujundamine, mis kindlustab kangisüsteemis võimsaid pingutusi ning head edasiliikumist
- Lühikese ja energilise sissehingamisega hingamistegevuse paika panemine , mis on rangelt allutatud ujumisliigutuste rütmile
- Üldise liigutuste kooskõlastatuse parandamine
- Lihaste ülepingutuse ja liigutuste aheldatuse kõrvaldamine, tehnika ökonoomsuse suurendamine . (Bulgakova, 2001: 191)
Ujujate
tehnilise ettevalmistuse protsess jagatakse neljaks etapiks:
Spetsiaalsete teoreetiliste õppuste läbiviimine
Spetsiaalsete imitatsiooniharjutuste sooritamine kuival
Spetsiaalsete harjutuste õppimine vees
Ujumistehnika täiustamine enesekontrollivõtete kasutamisega.
Teoreetiliste õppuste
läbiviimine
Teoreetilise ettevalmistuse eesmärgiks on teadmiste omandamine, mis on vajalikud
spordi sisu ja selle sotsiaalse rolli mõistmiseks. Läbiviidavate tundide vorm peab kindlasti vastama sportlaste vanusele. Tundides sportlased peavad tutvuma sportliku treeningu põhiliste
seaduspärasustega, kehaliste harjutuste mõjuga inimese organismile.
Ujumistehnikaalaste
teadmiste tutvustamise põhieesmärgiks on huvi tõstmine liigutuste
õige sooritamise vastu ujumistreeningutes. Pärast õigete teadmiste
omandamist (kuidas tõmmet õigesti sooritada , millal ajastada
jalalöögid, hingamine jne.) püüavad ujujad rakendada neid
teadmisi liigutuste sooritamisel vees. Et paremini materjale edasi
anda, peaks treener kasutama võimalikult palju näitlikke materjale:
filme, videoklippe, pilte, skeeme jms. Tuleb anda nii üldine kui ka detailne ettekujutus ujumistehnikast. Ujujaid
tuleb tutvustada tehnika mõistetega, faaside jaotusega, liigutuste
eesmärkidega, ülesannetega ja orientiiridega ning neile esitatavate nõudmistega, kõige sellega, mida on kirjeldatud tehnika mudelites.
Erilist tähelepanu tuleb juhtida mudelis eraldatud asenditele ja
poosidele faasidevahelistel momentidel. Üksikasendeid
tuleb ujujatele võimalikult palju näidata stoppkaadritena või piltidena , et kujutis sööbiks nägemismällu ning aitaks kujundada
õiget liigutuslikku mälu. (Haljand, Tamp , Kaal 1984: 3,4)
Spetsiaalsete
imitatsiooniharjutuste sooritamine kuival
Ujumistundide
traditsiooniline struktuurharjutuste sooritamine kuival enne
veetreeningut on end õigustanud üldkehalise ettevalmistuse,
spetsiaalse painduvuse ja jõutreeningu osas. Liigutuste
spetsiaalseid imitatsiooniharjutusi kuival on kasutatud ainult
ujumise algõpetuse perioodil. Tehnikaalase ettevalmistuse metoodika
mudelite abil eeldab aga senisest laialdasemat imitatsiooniharjutuste
kasutamist ka sportliku täiustamise ja kõrgema spordimeisterlikkuse etappidel . Imitatsiooniharjutuste eesmärgiks on liigutustesiseste
orientiiride süsteemi loomine, õige kinesteetilise tunnetuse arendamine, enesekontrollivõtete omandamine. Kõik see aitab kaasa
edaspidisele vilumuste kujunemisele või tehnika täiustamisele. Et
suurendada kinesteetilist tundlikkust ja kujundada sügavam
liigutuslik ettekujutus liigutusmälus, tuleb asendite imiteerimisel
sooritada staatilisi pingutusi asendites õiges suunas ning
samaaegselt võimalikult paljudele lihasgruppidele korraga. (Haljand,
Tamp, Kaal 1984: 5)
Ujujate
tõmbeliigutuste kujundamisel on näidustatud harjutused erinevate
riistadega, mis arendavad kõige tähtsamaid lihasgruppe. Spetsiaalse
füüsilise ettevalmistuse efektiivsuse tõstmiseks peab pöörama erilist tähelepanu imitatsiooniharjutuste sooritamisele
trenažööridel ning seadmetel, mis kindlustavad kinemaatiliste ja
dünaamiliste parameetrite vastavust ujumisliigutustele ning omakorda
tagavad liigutuslike omaduste arendamise ja tehnika täiustamise.
Spetsiaalselte harjutuste
õppimine vees
Omaette treeningharjutuste rühma moodustavad spetsiaalselt välja mõeldud
vees sooritatavad harjutused, milles osade kaupa rõhutatakse mingi
tehnikaelemendi täitmist. Näiteks, krooliujumine ühe käega,
brassitehnika ujumislauaga ainult jalgadele , ujumine ülekandega jne.
Ujumistehnika
mudelites esitatud nõudmiste paremaks täitmiseks peavad
spetsiaalsed vees sooritatavad tehnikaharjutused olema suunatud mingi
tehnikanõude täitmisele :
- Osaliselt täiustades teatud faasi liigutust
- Osaliselt lihvides teatud tsükli vältel ühe kehaosa liigutusi
- Terviklikult arendades mitme kehaosa kooskõlastatust
Kõiki
harjutusi tuleb sooritada kontsentreeritult, mõtestatusega, faaside
kaupa, vastavalt mudelites toodud nõuannetele. Oluline on luua
harjutuste abil loomulik, tunnetuslik tagasiside õigesti sooritatud nõutele vastavast liigutusest või kooskõlastatusest. Spetsiaalsete
tunnetusharjutuste sooritamine liiga aeglaselt ei ole efektiivne,
sest sellisel juhul kaob õige kontaktitunne veega. Seepärast tuleb
kõik tehnikaharjutused sooritada suhteliselt intensiivselt, sobivalt mugava kiirusega. (Haljand, Tamp, Kaal 1984: 9)
Vees
sooritatavate tehnikaharjutuste programm koosneb järgmistest
harjutustest:
- Harjutused käte, jalgade ja kereliigutuste tehnika täiustamiseks eraldi. Ujutakse 25-50 100-150 meetri pikkusi lõike, lõigu pikkusele vastava kiirusega, näiteks ühe käega krooli , rõhutades aktiivselt tõmbe algust, seejärel sama rõhutatud kõrge küünarnuki asendiga jne.
- Harjutused kätele, jalgadele, kereliikumisele, pea liigutustele jne, jälgides ainult ühe kehaosa tegevust kontsentreeritud tähelepanuga kogu liigutuste tsükli vältel tehtava töö ulatuses. Näiteks, sama harjutus- krooliujumine ühe käega, rõhutades käe haarettõmmet, tõuget, kiirendust, lõdvestust jms
- Harjutused faaside kaupa nõutud suuniste täitmisele täiskoordinatsioonis mõtestatud tegevusega .
Igas
ujumistehnika mudelis on toodud kokku üle 50 tehnikanõude,
seepärast jätkub tehnikaalaseid harjutusi mitmeks perioodiks .
Loetletud harjutustele tuleb lisada veel kõrgema kvalifikatsiooniga
ujujate treeningus kasutatavaid nn mittetraditsiooniliste meetoditega
sooritatavaid tehnikaharjutusi, mis on küll efektiivsed, kuid
laiemale kontingendile praktiliselt kättesaamatud. Sellisteks
harjutusteks on näiteks keerleva veega hüdrokanalis ujumine, nii et
vesi liigub, ujuja on paigal; lideerimisseadmega kergendatud ujumine,
mille puhul ujujat tõmmatakse basseinis kiiremini edasi, kui ta ise
oleks võimeline ujuma ; ujumine suurte peeglitega varustatud põhjaga ujulas ; ujumine kõrvaklappide kaudu saadavate rütmisignaalide abil;
ujumine keeruliste videoseadmete abil saadava otsese tagasiside
kasutamisega; ujumine kätele, jalgadele ja kerele paigaldatud
elektrooniliste anduritega loodava informatsiooni ja tagasiside
kompleksaparaatide kasutamisega. (Haljand, Tamp 2007: 19)
Ujumistehnika täiustamine enesekontrollivõtete
kasutamisega
Kehalise
kasvatuse protsessis mõistetakse enesekontrolli all tegevuste
kogumit ( enesevaatlus , eneseanalüüs; oma seisundi, käitumise, reageerimise hinnang), mida individuaalselt teostatakse nii kehaliste
harjutuste ajal, kui ka igapäevaelu režiimis.
Enesekontrollivõtted
jaotatakse kolmeks:
- Füüsilise seisundi enesehinnangu meetodid (eneseseisund, enesehinnang )
- Koormuse intensiivsuse ja adekvaatsuse kontrollimise meetodid (piirkoormuse taseme saavutamine)
- Treeningute efektiivsuse kontrollimise meetodid (objektiivsed ja subjektiivsed kriteeriumid, mis pannakse kirja päevikuvormis)
Enesekontroll
ja selle tulemusena saadud tulemused on äärmiselt olulised, kuna
need andmed aitavad tuua treeningkoormuste reguleerimisse
korrektuure, täpsustada treeningute sisu ja metoodikat, aegsasti avastada ületreeningu tunnuseid või liigväsimust. (Rubtšova,
Kubõtzkina, Lukzina 2011: 5)
Tehnikaalne ettevalmistus
Tehnikaalset
ettevalmistust planeeritakse samuti nagu funktsionaalset, kus
aastaringses treeningplaanis on iga kuu, nädala ja päeva jaoks ette
nähtud oma harjutused ning erinevate treeningmeetodite kasutamine.
Nii planeeritakse teoreetiliste teadmiste omandamise ja kontrollimise
tunde ehk tunde praktiliste oskuste õpetamiseks kuival ja vees ning
vilumuste teadlikuks kujundamiseks treeningul. Tehnikaharjutusi tuleb planeerida loogilises seoses funktsionaalse treeningu harjutustega.
Ettevalmistaval perioodil, mil lahendatakse põhiliselt üldkehalise
ettevalmistuse ülesandeid, tuleb alustada ka tehnika teoreetiliste
tundidega ning imitatsiooniharjutustega kuival. Spetsiaalsel
jõuarendamise etapil on otstarbekas arendada paralleelselt ka
vajalikku spetsiifilist painduvust ning korduvalt meelde tuletada
liigutuste iseloomu, trajektooride ja kooskõlastuste nõudeid, et
jõuharjutused kuival ning vees oleksid sooritatud vastavuses
tehnikanõuetega ja kvaliteetselt.
Omaette
suur töö tuleb planeerida spetsiaalsete tehnikaharjutuste
omandamiseks ja täiustamiseks vees nii mahulises vastavuses (käte,
jalgade ja ühe käega ujumiste, ilma hingamiseta lõikude,
igasuguste koordinatsiooniliste kombinatsioonide jne osas) kui ka
intensiivsuse ja kordusarvude poolest.
Eriti
oluline on kõrgete koormuste kasutamise perioodidel intensiivistada
sooritavate liigutuste mõtestamist ja kontsentreerida tähelepanu
tehnikaga ujumisele, et ei kujuneks vilumust vigadega sooritatud
liigutustest.
Tehnikaharjutusi
ja tervikliku ujumisviisi tehnika nõuete kontrolli tuleb planeerida
eriti võistluseelsel etapil. Ujujat, kes koormuse vähenemisel
hakkab üha paremini tunnetama vett ning sooritama kiirusharjutusi
võistluseelses ettevalmistuses, ei tohi just nüüd jätta ilma
treeneri pidevast nõuannetest tehnika küsimustes. Hea veetunde
tekkimisel kipuvad domineerima just ebaratsionaalsed liigutused, sest
neid on ehk mugavam ja kergem sooritada kui õigeid, nõuetekohaseid
liigutusi. Seetõttu peab treener teraselt jälgima iga
võistluseelsel ettevalmistusel läbitavat kiiret lõiku. On vajalik
ujujapoolne tugev, mõtestatud ja kontsentreeritud tähelepanuga
tegevus. (Haljand, Tamp, 2007: 21)
Kokkuvõte
Referaati
kirjutades sain palju rohkem teada ujumise kohta. Poleks arvanudki,
et see on nii lai mõiste ning iga ujumistehnika kohta on nii palju
detaile ja teaduslikkust. Seda referaati kirjutades, hakkas mind
ujumine huvitama veel rohkem kui varem kuna sain teada palju uut, mis
tekitas põnevust. Ei piisa vaid ujumistreeningutest, et tippu jõuda,
vaid tuleb ka vaeva näha muude treeningutega, mis arendavad
lihasjõudu, näiteks jõusaal. Igal ujujal oleks vaja enda kõrvale
treenerit kes juhendaks ja motiveeriks. Igale ujujale mõjuvad
harjutused erinevalt, seepärast ongi igal sportlasel erinev treeningplaan , mis viiks nad tippu.
Kasutatud kirjandus
ALEZIN, 2009. Ujumise tehnika.
PLATONOV, 2000. Ujumine.
HALJAND, TAMP, 2007. Täiuslik ujumine. Tehnika ja taktika .
BULGAKOVA, 2001. Ujumine: õpik keskoolidele.
МЕLNIKOVA, 2009. Ujumine. Теоoria. Metoodika. Praktika.
HALJAND, TAMP, KAAL, 1986. Sportlike ujumisviiside tehnika mudelid, õpetamise metoodika ja kontroll.
HALJASTE, MEIJEL, 2008. Treeneri tasemekoolitus – ujumine
RUBTŠOVA, KUBÕTZKINA, LUKZINA, 2011. Enesekontroll füüsiliste harjutuste sooritamisel. Õpetav -metoodiline õpik keskkoolidele.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 13 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-04-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
36 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Talis Ponna
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid