Ühiskonna majandamine (1)

ÜHISKONNA MAJANDAMINE
Ühiskonnal on piiramatud soovid ja piiratud ressursid , sestap peab iga ühiskond vastama küsimustele, mida (ja kui palju) toota, kuidas toota ja kellele toota. Nende küsimustega tegeleb majandusteadus .
Ressursid ehk tootmistegurid koosnevad loodusvaradest (maa, maavarad , hapnik jne.), reaalkapitali ressurssidest (tehased, masinad, seadmed , inventar jne.), inimestest (töötav elanikkond mitmesuguste teadmiste, oskuste, kvalifikatsiooni ja juhtimisvilumustega), finantskapitalist (esindab teatud kogust füüsilist kapitali, nt firmakapitali , ning on vajalik selleks, et muretseda füüsilist kapitali), ettevõtlikkusest (niisugused teadmised ja oskused, mida on vaja selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota paremat, täiuslikumat kaupa).
Ressursse võib tootmisprotsessis kaupade ja teenuste ehk hüviste valmistamiseks kombineerida mitmeti. Et ressursid on piiratud, on piiratud ka hüvised ise. Hüvis on piiratud, kui tema hulk, mida inimesed soovivad, on väiksem kui see hulk, mis on vabalt saadaval. On hüviseid, mida võib pidada tasuta hüvisteks, sest nende vabalt kättesaadav hulk on suurem kui see hulk mida inimesed soovivad (nt õhk ja merevesi ). Samas muutuvad ka need aja jooksul piiratud hüvisteks (nt puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüvised on need, mis pole majandustegevuse tulemused. Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest maksma ei pea, sest keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus , tasuta parkimine ).
Viisi järgi, kuidas ühiskond eespool nimetatud küsimustele vastab, võib eristada tava-, käsu-, turu- ja segamajandussüsteemi. Selle põhjal, millist ühiskonnasfääri majandustegevus hõlmab, eristatakse avalikku ja eramajandust.
Tavamajandus
Tavamajandussüsteeme leidub maakera kõige vaesemates ja tööstuslikult vähem arenenud piirkondades. Neis süsteemides toodetakse sääraseid kaupu ja teenuseid, mida on toodetud juba palju aastaid või isegi terveid põlvkondi ammu väljakujunenud tavade kohaselt. Tüüpiliselt elavad nende maade inimesed maapiirkondades ning tegelevad peamiselt põllumajanduse, kalanduse ja jahindusega. Tavamajandus on ajalooliselt kõige vanem majandussüsteem, mida viljeldakse paljudes piirkondades: Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, ent ka Ida- Siberis mõne põlisrahva seas.
Käsumajandus
Käsumajandus ehk plaanimajandus on süsteem, kus kõrgemalseisvad majandusplaneerijad töötavad välja strateegia, mille järgi juhitakse kogu majandustegevust. Need planeerijad otsustavad, mis kaupu toota, kuidas neid toota ja kellele müüa. Kogu majandusvõim on koondunud riigi kätte. Käsumajanduses pole üksikisikul peaaegu mingeid võimalusi aktiivselt majandustegevusse sekkuda. Kogu majandus on mitme aasta peale ette plaanitud, kusjuures plaanid on jäigad ega ole muudetavad. Ka reklaami käsitletakse võimuna. Võim pole siin üksnes oma tahte pealesurumine , vaid ka info valdamine ja eelistuste mõjutamine / muutmine.
Turumajandus
Turumajandus ehk vaba turu konkurents on süsteem, kus inimesed astuvad vabatahtlikult mitmesugustesse lepingulistesse suhetesse ning majandusprotsesse määrab turg , kusjuures peamine kriteerium on efektiivsus. Siin on kõigil võrdsed võimalused eneseteostamiseks. Neoklassikute väitel on see ainuke dimensioon, mis määrab kogu majandussfääri olemuse.
Segamajandus
Segamajandus on majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ning kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Tänapäeva arenenud riikides ongi tegemist segamajandusega. Segamajanduses otsustab turg majanduse põhiküsimused ainult osaliselt. Alati on kaupu ja teenuseid, mille tootmise eest peab hoolitsema valitsus.
Riik ja majandus
Turumajandus toimib võimalikult suure kasumi saamise eesmärgil. Aeg-ajalt tekib olukordi , kus turumehhanismid ei suuda tagada majanduse tulemuslikku toimimist. Säärastel juhtudel peab riik majandusse sekkuma, näiteks:

reguleerima kaupade hindu, kvaliteeti ja kvantiteeti;

mõjutama subsiidiumide ja maksudega majanduskäitumist;

tegelema ise tootmisega;

tegema rahalisi ülekandeid ja väljamakseid vastavalt sotsiaalsetele vajadustele.
Sotsiaalses kontekstis on majandusega lahutamatult seotud ühishüved. Need on kaubad , teenused ja hüved, mida inimesed tarbivad kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved on julgeolek, haridus , kultuur, tervishoid ning normaalne elukeskkond. Ühishüved on ammendamatud , sest keegi ei saa neid jäägitult ära kasutada ega piirata teiste võimalusi nende tarbimisel, ning välistamatud, st loodud tarbimiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.
Ühishüvedega haakub ka välismõjude probleem. Majanduses nimetatakse välismõjuks seda kasulikku või kahjulikku kõrvalefekti, mida majandustegevus kaasa toob. Tüüpiline negatiivne välismõju on suurenev keskkonnasaaste, positiivse välismõjuna võib nimetada inimeste tõusvat haridustaset, tervislikumat toitu jm.
Ühishüvede loomine nõuab suuri kulutusi, mis on jõukohased ainult kogu ühiskonnale. Neid pakubki riik.
Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas – majanduspoliitika
Majanduse riiklikku pikaajalist plaanimist nimetatakse majanduspoliitikaks. Riigisiseses arengus kuuluvad majanduspoliitika valdkonda järgmised küsimused:

majanduse struktuuri valik ning vajaduse korral restruktureerimine;

majandussfääri tagamine kvalifitseeritud tööjõuga;

regioonide majandusarengu tasakaalustamine ;

õigusliku baasi loomine efektiivseks majandustegevuseks;

stabiilse raha ja pangasüsteemi hoidmine;

majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksusüsteemi loomine;

kontroll majandustegevuse tulemuste üle;

välismajandus (osalus rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides, vabakaubandus - ja tollilepingute sõlmimine jm.)
Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil
Ühiskonna majandamisel tuleb tasakaalustamata majandus muuta tasakaalustatuks, kus ühiskond suudab oma liikmete vajadusi rahuldada olemasolevate ressursside ja majanduskäibes kehtiva olukorra kohaselt.
Valitsuse majanduslikud üleanded on:

tagada majandustegevuseks seadusandlus – riik kehtestab seadused ettevõtluse toimimiseks;

jaotada ühiskonnas ümber tulud – toetused ja abirahad;

pakkuda avalikke hüvesid – riigikaitse, kultuur.
Valitsus viib riigi eesmärke ellu maksu- ja rahanduspoliitika abil. Riik kehtestab elanikkonnale otsesed ja kaudsed maksud . Otsesed maksud on need, mida maksuamet maksumaksja käest sisse nõuab (võetakse teenitud palgast maha; peamine maks on tulumaks ).
Otsene maks võib olla:

progresseeruv ehk astmeline – keskmine maksumäär kasvab koos sissetuleku suurenemisega;

proportsionaalne – kõigile riigi kodanikele on tulumaks ühesugune.

Regressiivne – maksumäär väheneb koos sissetuleku suurenemisega.
Kaudsed maksud on need, mis on arvatud kaupade ja teenuste hinna sisse. Käibemaks on maks, mida riik võtab kõigilt jaemüügi kaupadelt ja teenustelt. Aktsiisimaks on riigi maks teatud kaupade ( tubakatooted , alkohol , mootorikütus). Aktsiisimaksuna võetud raha läheb üldjuhul kultuuri arendamiseks . Tollimaks on maks, mida tuleb maksta kaupade eest riigipiiril.
Makse ei maksta ainult riigile, vaid ka kohalikele omavalitsustele ( maamaks ).
Mitmed maksud on riigieelarvest lahutatud ning makse antakse üle otse vastavale fondile. Sotsiaalkindlustusfondi laekub raha sotsiaalmaksust. Eestis maksab sotsiaalmaksu (33% palgafondist) tööandja. 20% sotsiaalmaksust läheb pensionide maksmiseks, 15% ravikindlustusmaksuna haigekassale.
Maksudest laekub riigieelarve . Riigieelarvesse laekunud raha jaotamist on võimalik mõjutada. Läbirääkimistel, kus ühel pool on ametiühing, kes esindavad tööandjaid, ja teisel pool tööandjate ühendused, lepitakse kokku palga riiklik alammäär, otsustatakse elatusmiinimumi määr jm.
Maksudest kõrvalehoidmiseks on varimajandus ja ümbrikupalgad.
Makromajanduse ehk makroökonoomika põhinäitajad
Mikroökonoomika uurib spetsiifiliste majandusüksuste (kodumajapidamine, firma, teatav turg või tootmisharu) majanduskäitumist mitmesuguste valikute tegemisel. Ta uurib neid tegureid, mis mõjutavad majandusvalikuid; seda, kuidas nende tegurite muutused mõjutavad konkreetseid valikuid ning kuidas turg koordineerib erinevate otsustajate vallikuid. Põhirõhk on mikroökonoomikas hüvise hinna uurimisel , tema kujunemisel ja tema mõju väljaselgitamisel tootmismahule mingi hüvise turul. Ta on seotud selliste nähtuste uurimisega nagu nappus, valik, alternatiivkulu , piirikulu jne.
Makroökonoomika on majandussüsteemi kui terviku teoreetiline käsitlus ning tema uurimisobjekt on kogu rahvamajandus. Makroökonoomika analüüsib rahvamajanduses toimuvaid majandusprotsesse ning püüab leida vastust küsimusele, kuidas parimal viisil saavutada majanduse nelja põhilist eesmärki: majanduskasvu, stabiilset hinnataset, tööhõivet ja välismajanduse tasakaalustatust.
Makroökonoomika tähtsaim näitaja on rahvamajanduse kogutoodang (RKT), so. majanduses teatud perioodil toodetud lõpphüvise summa, millele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo.
Kõrvuti rahvamajanduse kogutoodanguga on majanduse seisundi näitaja sisemajanduse kogutoodang (SKT), so. rahvamajanduse kogutoodang, mis hõlmab ainult riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid. Niisiis on SKT kogutulu , mis on riigi teenitud. See sisaldab välismaalaste tulu, mis on teenitud Eestis, kuid ei sisalda meie riigi kodanike teenitud tulu välismaal. Sisemajanduse kogutoodangut võib arvutada nii sissetuleku meetodil kui ka tarbimise meetodil.
Eratarbimiskulutused on majapidamiste tehtavad kulutused kaupade ja teenuste ostmiseks .
Erainvesteeringud on kulutused, mida tehakse tootmishoonete ehitamiseks, seadmete ostmiseks ja elamuehituseks ning amortisatsiooniks.
Avaliku sektori kulutused on üks osa valitsuse kulutustest kaupade ja teenuste ostmiseks.
Netoeksport on ekspordi ja impordi vahe.
Rahvatulu defineeritakse kui töö ja omandi arvelt saadud kogutulu, mis saadud kaupade tootmisest ja teenuste osutamisest. Rahvatulu arvutamiseks tuleb puhasproduktist (sisemajanduse kogutoodangust lahutada põhivara kulum) maha arvata kaudsed maksud. Ühtlasi lisatakse avaliku sektori ettevõtetelt tagasisaadavate summade ja valitsuse subsiidiumide positiivne vahe.
Isiklik tulu on see tulu, mida inimesed tegelikult saavad. Isiklik tulu erineb rahvatulust kahe tunnuse poolest:

osa raha, mis on välja teenitud, välja ei maksta;

inimesed saavad tulu teistest allikatest peale töötasu.
Kasutatav tulu on see tulu, mis jääb inimestele pärast maksude maksmist.
Välismajanduspoliitika
Et üheski riigis ei ole piisavalt sisemisi ressursse, et rahuldada elanikkonna vajadusi, astuvad riik või ettevõtted majandussuhetesse teiste riikidega. Nii kujuneb välja välismajandus, mida reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Enamik riike on avatud majandusega, st teiste riikidega suheldakse aktiivselt. Kuid on ka suletud majandusega riike, kes püüavad hakkama saada ainult riigisiseste ressurssidega,
1955. aastast tegutseb Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), kuhu kuuluvad riigid kauplevad omavahel soodustingimustel – alandavad omavahelises kauplemises tolle. 1945. aastast tegutseb Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Pärast Teist maailmasõda asutati Maailmapank (IBRD), mille ülesanne on viia liikmesmaades majanduse arendamiseks ellu mitmeid investeerimisprogramme ning anda riikidee laenu. Et maalilma majandus- ja rahandusorganisatsioonide saaksid korralikult tegutseda, on vaja, et finantsturud püsiksid stabiilsena.
Kaubanduses on kasutusel mitmesuguseid mõisteid, mis reguleerivad kaubandust: kvoot reguleerib sisse- ja väljaveetava kauba koguse; litsents näitab nii kauba kogust kui ka ettevõtet, mis saab teatud perioodiks kauba eksportimiseks ja importimise õiguse. Eksporditõkked on selleks, et keelata või limiteerida mingi kauba väljavedu. Seda kasutatakse rahvuslike väärtuste kaitseks (kunstiväärtused). Kaubandusembargo tähendab kauplemise keeldu nende riikidega, kes ei pea kinni üldtunnustatud kauplemisreeglitest või kus rikutakse inimõigusi või peetakse sõda.
On ka vahendeid, mis ergutvad väliskaubandust: subsiidiumid ehk lisatasud – valitsus annab ettevõttele lisatasu teatud kauba eksportimise eest, sest tahetakse soodustada selle kauba väljavedu. Dumping – kaupa müüakse välisturul odavama hinnaga kui sama kaupa siseturul. Selle eesmärk on saavutada välisturul juhtiv positsioon mingi kauba müümisel ning kõrvaldada väliskonkurendid. Tolliliit – selle moodustab rühm riike eesmärgiga kaubelda omavahel tollivabalt; kui tolliliitu kuuluvatel riikidel tekib vajadus kaubelda kolmandate riikidega, kehtestavad liitu kuuluvad riigid kolmandate riikide suhtes ühtsed tollimäärad. Tollivabas kaubanduses on oluline roll vabakaubanduspiirkondadel, mis asuvad kogu maailma eri paikades ning kus toimub tollivaba kaubandus. Niisugust kaubandust, kus tollimaksud on kaotatud, nimetatakse vabakaubanduseks. Majandusteadlastel pole ühtset seisukohta selle kohta, kas tollivaba kaubandus on riikidele kasuks või kahjuks, ning seepärast on enamikul riikidel tollipiirid.
Eesti impordib metalli, metallitooteid, puitu, puidutooteid, transpordivahendeid, teravilja ja muid põllumajandustooteid.
Eesti ekspordid Eestis toodetud metallikaupu, puitu, mööblit, toiduaineid (piimasaadusi), keemiakaupu jm.
Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg
Fiskaalpoliitikaks nimetatakse valitsuse tegevust majandusliku aktiivsuse mõjutamisel maksude ja eelarvekulutuste kaudu.
Euroopa Liidu printsiibid:

eelarvepoliitika on liikmesriigi pärusmaa;

maksupoliitika on valdavalt liikmesriigi siseasi, kuid Euroopa Liit sekkub kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise tagamiseks (käibemaks ja aktsiisis).
Piirangud liikmesriikidele:

stabiilsuse ja kasvu pakti piirangud;

eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKTst ;

võlakoormus ei tohi ületada 60% SKTst;

ühtsed tollid kolmandate riikide kohta;

struktuuriabi madalama arengutasemega liikmesriigi jätkusuutliku sotsiaal-majandusliku arengu tagamiseks;

solidaarsuskohustus arenguabi andmiseks kolmandatele riikidele.
Ühisturg – ühisturu eesmärk on tagada, et ühenduses liiguksid vabalt kaubad, teenused, tööjõud ning kapital .
Kaubad – ühes Euroopa Liidu liikmesriigis vabalt ringlev kaup peab saama vabalt liikuda mis tahes teises liikmesriigis, kuid see kaup peab vastama teatud tehnilistele nõuetele. Põhinõue on, et kaup ei tohi kahjustada inimese tervist ega keskkonda.
Teenused – tasu eest osutatud teenused, mille hulka kuuluvad tööstuslik, kaubanduslik, käsitöönduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes, et teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle riigi enda kodanikel.
Tööjõud – tööjõu vaba liikumine tähendab, et iga Euroopa Liidu kodanikul on õigus otsida tööd teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle liikmesriigi enda kodanikel.
Kapital – kapitali vaba liikumise üldpõhimõtte järgi keelatakse kõik kapitali vaba liikumise piirangud ja maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.