) tekstid visati ära. See teema ON ammu UNUSTATUD(tegu) UNUSTATUD (missugune?) TEEMA ei tule enam kõne alla. 3) arvsõnad väjendavad arvulist hulka ja neid peab saama NUMBRITEGA KIRJUTADA pool, viiendik, seitsmendale, viiskümmend 4) asesõnad asendavad nimi-, omadus-, arvsõnu, kuid nendes puudub eelmainitud sõnaliikide konkreetsus õ lk 67 kes, mis, keegi, miski, emb-kumb, säärane, taoline, niisugune, mõlemad, üksteise, teineteise, need, nood, end, ennast... 5) pöördsõnad ehk tegusõnad väljendavad tegevust (organiseerib) olemist (ON, OLI) meeleelundite tajusid (kuuleb, haistab, kompab) aega (ootan, ootas, on oodanud, oli oodanud) suhtumist (tuleb, tuleks, tulgu, tulevat) Muutumatud sõnad sidesõnad seovad osalauseid tervikuks hüüdsõnad väljendavad emotsioone Ei saa esitada küsimusi! Moodusta lauseid järgnevate sõnadega, nii, et need sõnad oleksid kord nimi-, kord omadussõna. ::D
Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2
b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema)
indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter). Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled – selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja lõpusarnaste aineste liitmise teel. Reeglipärane ja rikas vormimoodustus. Sellised on mõned indiaanikeeled, eskimo ja tšuktši keel. 5. Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad). Enamik loomulikke keeli organiseerib oma leksikaalseid üksusi suuremate sõnaklasside süsteemiks, mille liikmed jagavad ühiselt semantiliste, süntaktiliste ja morfoloogiliste omaduste ainulisi kogumeid. Enamik sõnaliike kohandub mitme semantilise kategooriaga (nn taaskasutatavus), nt nimisõnad ei väljenda ainult isikuid ja asju, vaid ka sündmusemõisteid, JNE. Sõnade jaotamisel
5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt:
Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus. Esimeses etapis jaotatakse sõnad muutuvateks ja muutumatuteks. Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada ----käände-või pöördelõppe. 4. Sõnaklassid: käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad. Käändsõna ehk noomen on käänduvate sõnade ühisnimetus. Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad ja asesõnad. Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk nuumerus. Pöördsõna on sõnaliik, millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige sagedamini öeldis võib kuulub öeldise koosseisu.
Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus, mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel. 5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks
lill jne. Sõna on kolmandas vältes, kui sõna sisehääliku hulgas on ülipikk kk, pp, tt või ülipikk ff või ss. Sageli võib teise ja kolmanda välteliste sõnade pilt võib kattuda seega tuleb hääldada, et vahet teha teisel ja kolmandal vältel. Näide: k[app]I (III), seda l[ill]e (III), selle l[ill]e (II). Kolmas välde ja selle ülesanne: Kolmandas vältes hääldatakse erilise sõna rõhuga ja kolmandas vältes võib esineda üksnes rõhulises pikas silbis. Kolmanda välte ülesanne keeles on edasi anda grammatilisis tähendusi, sest pikki silpe on võimalik hääldada kahte moodi kas tavalise rõhuga seega sõna on teises vältes või erilise rõhuga seega sõna (Näide: selle kooli) on kolmandas vältes (Näide: seda kooli). FONOTAKTIKA . . . on keeleteadusharu, mis määrab ära need häälikujärjendid, mis keeles on lubatud ja mis mitte. Ühes silbis peab olema kahtlemata täis- kui ka kaashäälikuid,
sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve
Algvõrdel puudub tunnus. Keskvõrre Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel, nt Jüri on tõsisema loomuga kui Jaan. Keskvõrde tunnuseks on alati m, mis liitub tavaliselt algvõrde omastava käände tüvele, nt `suur : suure + m → suure/m, kaunis : `kauni + m → `kauni/m, korra`lik : korraliku + m → korraliku/m, roosa : roosa + m → roosa/m. Ligi 70 omadussõna korral, mille algvõrde omastav kääne lõpeb a- või u-ga, toimub keskvõrde tunnuse ees vokaaliteisendus a, u → e. Niisugusele teisendusele alluvad VI käändkonna siil-, sai-, nali- ja sõber- tüüpi sõnad, nt `pikk : pika : pike/m, `paks : paksu : pakse/m, `lai : laia : laie/m, kuri : kurja : kurje/m, nõder : nõdra : nõdre/m. Teistesse käändkondadesse kuuluvate sõnade tüvi tavaliselt ei teisene, nt II käänd-
Morfoloogiline tüpoloogia Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist. Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da-
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
21. Käändsõnade A-tüvi on omastava käände tüvi ja B-tüvi osastava käände tüvi. Tegusõnade A-tüvi on kindla kõneviisi oleviku esimese pöörde tüvi ja B-tüvi da-tegevusnimi. Sõnastiku vorm nimetav; ma-tegevusnimi 22. Astmevaheldusmall tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused NB! Kui A-tüvi on nõrgas astmes, siis on nõrgeneva tüvega sõna. Kui A-tüvi on tugevas astmes, siis on tugevneva tüvega sõna. 23. Vokaalivaheldus sõna tüve vokaali reeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi: TULEB TIGE PENI JA URISEB kändu kände kassi kasse kuuske kuuski A KASS KÕRTSIS EI KÄI U pauna paunu õuna õunu ilma ilmu heina heinu väina väinu A EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT I
..................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus...
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline.
üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID: 2 1. Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt
· Kaunsite e kaunite, kallistesse e kallitesse, kaunistes e kaunites, kallistel e kallitel · Mitm part i-tunnuseline ja de-lõpuline, vokaaltüveline (aplaid, hülgeid, kapsaid, räästaid, sõtkaid) · I-mitmus on üldiselt kasutusel (elteis, haprais, helbeist, kupjaist, künkaile, lõukail, põõsailt, riukaiks) · Kohus: kohtu: kohut: kohtusse: kohtute: kohtuid: kohtutesse e kohtuisse · Sõnas põrsas võib välte kandja olla r või s · Hambu, hambus, hambust · Rõivas: rõivisse, rõivis, rõivist, rõivile, rõivil PÕHITÜÜP HOOLAS · Hoolsa, hoolsat e hoolast, hoolsasse, hoolsate, hoolsaid, hoolsatesse e hoolsaisse · Ains nom lõpus on s, gen lõpul sa, ühel juhul se (nom teise silbi vokaal langeb välja, lisandub tüvevokaal, s ei kao kunagi nagu hammas-tüübis)
süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: nimetav siil 1. nominatiiv kes? mis? omastav siili 2. abstraktsed ehk grammatilised käänded genitiiv kelle? mille? osastav siili 3. partitiiv keda? mida? sisseütlev siili/sse 4. illatiiv kellesse? millesse? seesütlev siili/s 5. sisekohakäänded inessiiv kelles? milles? seestütlev siili/st 6.
Beethovenini", matkavõistlus "Tunne oma kodumaad" Kirjutatakse taimesordid, nt. kartul "Jõgeva kollane", õunad "Paide taliõun", punane sõstar Sõnaliigid Sõnaliikidel põhineb kokku- ja lahkukirjutamise ning lauseõpetuse (kirjavahemärkide) reeglistik. Sõnu liigitatakse kahel põhimõttel: · Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Abisõnad Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt
asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel.
h-lised sufiksid: kotoh ‘kodus’, mõttõhe ‘mõttesse’, ilosahe ‘ilusti’; käänete kokkulangevused: tütrikoh ‘teenijatüdrukuna, -tüdrukus, pinilt ‘koeralt’- pinildäq ‘koerata’; i-tunnuselised mitmuse tüved on arenenud erikujulisteks: tallõniq ‘taludeni’, kos’ogaq ‘kosjadega’; mitmuse omastavas algselt kolmesilbilistes tüvedes ide-tunnus (hammidõ ‘särkide’), ühesilbilistes –ije (kuijõ ‘kuude’); verbides tüvevaheldused: maadaq ‘magada’, magahamma ‘magama’, maka ‘magan’, magasi ‘magasin’; kindla kv oleviku ainsuse ja mitmuse 1. ja 2. pöördes vormid kattuvad (maq maka – miiq maka; saq makat – tiiq makat), 3. pöördes erinevused (ta makas – nimäq makassõq); lihtminevik enamasti pöördelõppudeta, 2. pöördes kõrisulghäälik: maq loi – saq loiq, miiq loi – tiiq loiq;
Üleminekueksami kordamine 11.kl 1.Suur ja väike algustäht *Nimi Kirjutatakse Läbiva Suurtähega.(v.a.side-ja abisõnad,nt.Keel ja Kirjandus) *nimetus kirjutatakse väikese algustähega(väljendab liiki v tüüpi, nt.kass, aktsiaselts) *"Pealkiri kirjut. esisuurtähega ja jutumärkides." Erireeglid:*Kui Nimetust Kasutatakse Nimena,Võib Ta Kirjutada Läbiva Suurtähega. Sümbolireegel tühistab nimetusreegli:1.kui nimetusele omistatakse sümboli tähendus (nt.Poiss,Tüdruk,Saatan(jutus)) 2.kui rõhutatakse nimetuse kandja ainulisust 3.kui soovitakse esile tõsta nimetuse kandja erilisust *Juriidiliste Isikute Ametlikud Nimekujud Kirjutatakse Läbiva Suurtähega. Ametlikkuse reegel tühistab nimetusreegli: 1.kui asutusel ei olegi nime ja teda kutsutakse nimetuse järgi(nt. Tartu Ülikool, Eesti Vabariik) 2.kui asutuse nimega kaasneb nimetus (nt. Starman Kaabeltelevisiooni AS) *Ajaloosündmuste nimetused kirjutatakse esisuurtähega(vahel ka ülemaailmsed üritused) *Traditsioonireegel
Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades) teade heade (te) toote toote (hind) kommi (maitse) kommi (süües) Kirjakeele normi järgi on III vältes: `suhkur`jäine `põhjus `tee`mantide `Tal`linn `köömen`luine `raskus
sarnanema omasõnaga. See võib kaasa tuua rõhu nihkumise esisilbile. Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhk avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita. 17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine 7 Grammatilised käänded on nimetav, omastav ja osastav. Nende põhifunktsiooniks on lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine. Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa- tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv
OMADUSSÕNA 22 Määramata omadussõna 22 Mõned ebareeglipärased omadussõnad 22 Reeglipäraste omadussõnade võrdlusastmed 23 Mõningate ebareeglipäraste omadussõnade võrdlusastmed 24 Määratud omadussõna 25 Den / det / de + määratud omadussõna 25 Omastav asesõna + määratud omadussõna 25 Ülivõrde määratud vorm 26 MÄÄRSÕNA 27 Omadussõnadest tuletatud määrsõnad 27 2 Iseseisvad määrsõnad 28 Määrsõnade võrdlusastmed 30 Määrsõna koht lauses 30
LAUSEEHITUS Saksa keele lausel on rida iseärasusi. 1.Lauses esinevad üldreeglina mõlemad lause pealiikmed - alus ja öeldis. Kommst du morgen? Tuled (sa) homme? Ja, ich komme. Jah, tulen (küll). Lesen Sie das Buch? Kas te loete seda raamatut? Ja, ich lese es. Jah, loen. Er spricht deutsch. Ta räägib saksa keelt. Man spricht. Räägitakse. Es regnet. Sajab vihma. 2. Lause alus on alati nominatiivis. In der Kanne ist Milch. Kannus on piim. Wir tanzen Tango. Me tantsime tangot. 3.Olenevalt lause liigist on öeldisel lauses kindel koht - 1., 2., või viimane. Jutustavas ja küsisõnaga lauses on verbi pöördeline vorm 2.kohal. Ich begrüße Sie herzlich. Ma tervitan teid südamest. Wer sind Sie? Kes te ole
EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
koostama. Võib kasutada ka paaristöö võtteid, jms. Tulemus on korrektne mõistekaart tahvlil. Õpilased vormistavad individuaalsed mõistekaardid oma konspekti. H 3. Dialoogis on nimetatud järgmised abivahendid: kepp, küünarkepid, kaenlaalused, kargud, tugiraam, rulaator, ratastool, tõstuk. H 4. Õpetaja juhib tähelepanu ainsuse omastava ja mitmuse nimetava käände omavahelisele seosele. Ainsuse nimetav Ainsuse omastav Mitmuse nimetav ratastool ratastooli ratastoolid kark kargu kargud kepp kepi kepid tugiraam tugiraami tugiraamid harkkepp harkkepi harkkepid ratastugiraam ratastugiraami ratastugiraamid
• uuseesti keel (1700−...) Eesti keele olulisemad häälikumuutused Muutus enne: - 1000 AD 1. õ tekkimine: võlga, võõras, põlve, sõna 2. vokaali lühenemine h ees: (mees :) mehe, pähe, maha - 1300 AD 3. palatalisatsioon i ja j ees: palgi (vrd palga) - 1500 AD 4. lõpukadu: võlg, põlv, põlev, võlaks, põlves, (aga võlale, põlvele) 5. sisekadu: võlglane, tütred - 1600 AD 6. kolme välte vastanduse tekkimine: hõbe - õpin - õppinud - 1700 AD 7.sõnalõpuline n kaob: võla, võlglane, eile, naine (aga õpin,mõtisklen) - 1800 AD 8. vokaalharmoonia kadu; seetõttu järgsilpides: ä > a süda, südameta (h)ä > e pähe, vähe 2. s. ü > i väsin, küsin, (täis) 3. s. ü > u väsimus, küsinud, jäänud ö > u nägu, jätku, ärgu - 1900 AD 9
KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen
vajalikumad ja tuttavamad sõnad. Ka ühe sõna erinevate häälikkujude ja muutevariantide vohamine tegelikus keelekasutuses näitab, et paljud uued laensõnad alles otsivad kohta eesti keele muutesüsteemis. Püsima jäävad vaid sellised laensõ- nad, mis sobivad eesti keele süsteemi nii häälikuliselt, vormiliselt kui ka tähenduslikult. Laenatud sõna kohandatakse kõigepealt vastavaks eesti k häälikustruktuurile, võõrapärased häälikud asendatakse omadega, sõnad saavad rõhu, välte ja palatalisatsiooni. Laenude häälikulisel kohanemisel võib esile tuua 4 alaliiki: • tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, bappening); • ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster); • häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser); • lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidžei, VIP – vipp, UFO ~ ufo).
Kordamisküsimused 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel) Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid) Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed. Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. (Nt USA ja I
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
