Käsitööliste meistriks saamine (0)

Käsitööliste meistriks saamine

Käsitööliste organisatsioonid tsunftid olid üles ehitatud põhiliselt samadel printsiipidel kui gildidki. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist.
Skraa määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist kaupa või varjata kauba puudujääke. Tsunfti skraa reguleeris käsitööliste elu hommikust õhtuni, selles oli öeldud millal tööd alustada ja millal lõpetada, millal pidada lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani.
Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks.
Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest lähtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused
Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas ; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat .Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele.
Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse.  Iga meister pidi näitama õpilase teadmisi. Kui õpipoisi teadmised osutusid ebapiisavateks, siis määrati õpipoiss teise meistri juurde, esimene meister pidi aga maksma trahvi ning ka teistkordse õppimise kulud. Kui kõik läks õnnelikult, sai õpipoisist sell, ta oli tsunfti liige, ehkki mitte täieõiguslik.
Ka sellide väljaõpetamine kestis 4 aastat, seadusliku jõu omandas õpitu aga alles pärast rännuaastaid. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid. 
Vastavalt skraale võis igaühest pärast rännuaastaid saada meister. See oli aga vaid üldine reegel, meistriks saamise tee oli okkaline ja vaevaline.
Kõigepealt tuli sellil tsunftile teatada oma soovist meistriks saada.. Alles pärast tsunftilt loa saamist maksis sell veel 10 taalrit ja asus valmistama meistritööd - šedöövrit.
Samaaegselt lahendas sell kiiresti ka teist ülesannet - otsis pruuti
Šedöövri valmistamisaeg ei olnud pikk: kuni töö käis, seni tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis kõigile vaatamiseks välja. Kui meistritöö vastu võeti, siis tegi uus meister veel samal päeval kogu tsunftile peo.