Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Tõstamaa mõis". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
peahoone, tall, tõstamaa, akende, häärber, lameda, joonia, kitsad, esindus, koolimaja, mõisal, nelinurkse, tallid, pargi, rüütlimõis, maakonnas, mainitud, 1553, kordi, holstein, ehituskunsti, matkib, lisas, plekk, kaunistavad, laemaalingud, hiljuti, peamaja, korruselise, ehivad, rütm, ülaosa, vormistatud, laiad, horisontaalselt, vahevöövon Löwensternile. 1834. aastal sai mõisa ainuomanikuks krahvinna Elisabeth Katharina von Bose, kes oli abielus August Karl von Bosega. Nende tütar Anna Auguste Sophie abiellus 1833 Wilhelm Frommhold Stael von Holsteiniga Tõstamaalt. 1878 pärandus mõis Anna Auguste Sophiele ja Wilhelm Frommhold Stael von Holsteinile. 1883 Wilhelm Frommhold Stael von Holstein suri ning pojad jaotasid mõisa omavahel. Vanem poeg August Johann sai enesele Tõstamaa mõisa ja noorem, Reinhold Wilhelm, Vana- ja Uue-Antsla mõisad. Vana-Antsla müüs ta edasi Georg von Ungern-Sternbergile ning asus ise elama Uue-Antslasse. Georg von Ungern-Sternberg oli ka Vana-Antsla viimaseks võõrandamiseeelseks omanikuks. 1921. aastal asus mõisahoones Urvaste kõrgem algkool. 19281943. aastal töötas hoones Vana-Antsla Kodumajanduskool. 1944. aastast eri nimede all tegutsenud põllumajandusharidust andnud kool kannab praegu Vana-Antsla kutsekeskkooli nime
mõisahoonele. Ehitist rüüstati vene vägede poolt Põhjasõja ajal. 1730 aastaks taastati härrastemaja vanadel müüridel. 1782-85 ehitati maja ümber arh. J.C.Mohri jooniste järgi, millega sai hoone oma praeguse ilme. [8,10] Palmse mõisaansambel on Eesti üks väljapaistvamaid barokkstiilis tervikkomplekse. Üks väheseid täielikult säilinud ja restaureeritud mõisaansambleid. Ennistustöid alustati juba 1972. aastal, mil mõisakompleks siirdus Lahemaa Rahvuspargi omandusse. Mõisa peahoone on barokne, 2-korruseline kõrge sokli ja kelpkatusega, sümmeetrilise kompaktse põhiplaaniga balladionistliku lahendusega kiviehitis. 1. korrus on natukene kõrgem ja pidulikum, kus asusid pidulikud vastuvõturuumid. 2. korruselt võis leida magamistoad ja võlvitud keldrist köögi mantelkorstnaga, veinikambri ning majapidamisruumid. Vormiküllasem on lõunakülgne esifassaad, kus me näeme eenduvaid
vallas. · Aaspere asub Rakverest u 20km kaugusel Tallinna poole. Aaspere Keskus Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Vene Aeg 2012 Aaspere Mõis · Aaspere mõisa (saksa k Kattentack) on esmamainitud 1583.a · Mõisa varaklassitsistlik kahekorruseline peahoone valmis 1770.80. aastatel. · Väga suurejooneliselt kujundati ka mõisapark ning kõrvalhooned. Tähtsamad majandushooned - ait, tall-tõllakuur jt - püstitati peahoone esise avara pikliku väljaku äärtele. Väljaku lõpetab tiik, mille taha rajati veel mitmeid kõrvalhooneid - laut, kuivati, valitsejamaja (varemetes), sepikoda jt. · Praegult seisab mõis tühjana. Aaspere Mõis Click to edit Master text styles Second level
Nende ümbrusse hakkas kujunema ka asustus. Türi Püha Martini kirik (vt joonis 1.1) on vanim ja omapäraseim sakraalehitis Järvamaal, ehitamist alustati arvatavasti 13.saj II poolel. [22] Ehitusmaterjalina on kasutatud tellist pae- ja liivakivi kõrval. Algselt oli plaanitud tornita pikihoone ja nelinurkne kooriosa, mille põhiplaan on ruudukujuline nagu kõikidel Järvamaa kirikutel. Ilmselt oli pikihoone algselt võlvimata. Lamedalt teravkaarsed aknad on kitsad ja ühejaolised ilma ehisraamistikuta ning paiknevad kõrgemal nagu linnustelgi. Fassaadi lääneportaali kohal on ümara kolmikkaarega kujundatud püstaken, teravakaarne raidportaal samas kaheastmeline. Esialgu oli astmete vahel sammas kujundatud, mis on hävinenud, kuid ümarmõigas silluskaare astmes on säilinud. Lõunaportaal paikneb nelinurkses ehiseinas, mis on kaheastmelise palendiga ja lamedalt teravkaarne. Siin on sammastel astmetes ümarvöödi ja rihvaga profileeritud baas ning
Porkuni Mõis Valgejõe alguseks oleva Porkuni järve saarele rajas Tallinna piiskop Simon von der Borch 1479. aastal oma pealinnuse. Rajaja nime järgi hakati kohta kutsuma Borkholmiks, mis eesti keeles mugandus Porkuniks. Alates 1920test aastatest kuni praeguse ajani on mõisa peahoone vaegkuuljate kooli päralt. Peahoone vastu teisele poole auringi on 1950. aastal ehitatud uus neoklassitsistlik koolihoone. Porkuni Järv Võhmuta Mõis Võhmuta mõis rajati 17. sajandi teisel poolel. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von
Mõisakompleksi omanikest ja hoonetest 18-21 saj. Räpina mõis asutati 1582. aastal. 1728. aastal omandas mõisa Peeter I õukondlane K. G. von Löwenwolde, kes rajas 1734. aastal Räpinasse paberivabriku. Tema ehitas ka mõisasüdame esimest korda esinduslikumalt välja. (Abner et al. 2012) 1830-ndatel said mõisa omanikeks von Schultzid, kelle käest siirdus see üsna kiiresti von Richterite omandusse. Von Richterite ajal püstitati 1850ndatel aastatel mõisa hilisklassitsistlik peahoone, mis on kasutusel ka tänapäeval ning on tuntud ka kui Sillapää loss. Hoone oli külg ja keskrisaliitide suhtes kahekorruseline ja vaheosades ühekorruseline. Üks vahehoone oli kujundatud ka talveaiana (Eesti mõisaportaal). Nelja sambaga portikusega hoone esinduskülg on suunatud idas paikneva Võhandu jõe paisjärve suunas. Pargipoolsel fassaadil asub sepisvõredega trepp ja sammastele toetuv rõduplatvorm. Välisseina ilmestavad aknapealsed frontoonid ja karniisid
Uue-Põltsamaa mõis 18. sajandil rajati Põltsamaa jõe kaldale, tänapäeval Põltsamaa linna Jõgeva maakonda, mõis, mis kuulus aastatel 1750-1919 Lilienfeldidele ning eraldus Vana-Põltsamaa linnusest. Mõisakompleks rajati tüüpilise barokse planeeringuga keskel peahoone ja kahel pool sümmeetriliselt abihooned. Pilt: Uue-Põltsamaa mõisa härrastemaja esikülg aastal 1928 Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus. Ka Uue-Põltsamaa mõis on barokk stiilis tellisseintega ühekorruseline ning maja keskmine osa on kahekorruseline. Fassaadil on näha lamedaid
vormikasutus; tugipiilarid on suured ja nelinurksed, võlvikaared ei ilutse ja ei ole väga teravad, seinad on igat pidi siledad ja ajastu ehituskunstile vastavalt jätavad üsna massiivse mulje. Aknad on samuti enamasti lihtsad ja funktsionaalsed, kuid mõned kõrged ja kitsad tagasihoidlikuma ehisraamistikuga vitraažaknad siin-seal annavad kirikule nii 2 Oleviste kiriku portaal. Foto: 1926 1 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) 2 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) 4 seest kui väljast gooti hõngu juba tublisti juurde. Roosaknaid siiski kuskile pandud ei ole.
Mooste mõisa uhkuseks on Eesti üks suurejoonelisim historitsistlikus stiilis kõrvalhoonete kompleks. Tegemist on Peipsi aarest pärit meistrite laitmatu tööga. Enamik hoonetest on ehitatud maakivist ning kaunistatud tellistega, mille abil on loodud keerukaid mustreid. Kõrge sokliga hoone on rohkelt liigendatud, arvukalt on ärkleid, karniise ning kaunistusi. Ainulaadne on hoone järsk katus, mis oli algselt kaetud Baieri Alpide musta kiltkiviga. Peahoone otsas paikneva sissepääsu ees on kaunis pandus kaldtee, mis valmis 1911. aastal. Sissesõidu muudab paraadlikuks kivist vaasidega kaarduv rinnatis. Valitsejahoone on lihtne klassitsistlikus stiilis hoone. Kellatorni kuppel on aga barokistiilis. Järve kaldal asub pseudogooti stiilis viinavabrik. Peahoone on ehitatud heimatstiilis. Asukoht: Mooste mõis ja mõisapark asuvad Mooste järve kaldal Põlva maakonnas, ajalooliselt Võrumaal Põlva kihelkonnas. Mõisakompleks:
Lahmuse mõisa asutaja poolakas Alexander Trojanowski järgi on seda mõisat vanemates dokumentides nimetatud Trojanowski mõisaks. Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. 1837 a püstitatud härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega. Mõisa tähtsamad hooned asuvad ümber härrastemaja esise väljaku, muud majapidamisega seotud veidi tagapool - pilkupüüdvam neist on kuuele sambale toetuva löövialusega tall. 1926.aastas tegutseb peahoones kool. Ja mõis on külastajale vaadeldav vaid väljaspoolt. Hoone keldrikorrusel asub söökla ja paar klassiruumi, esimesel korrusel paiknevad saal ning klassiruumid, teisel korrusel internaadi magamistoad. Lahmuse mõisa tall-tõllakuur. Tänapäeval Lahmuse kooli võimla. Lahmuse mõisa ait. Tänapäeval asuvad seal Lahmuse kooli õppetöökoda, õpilaskodu ja
JOOSEP HEIN VIII B klass ANIJA MÕIS Referaat Juhendaja: õp. Annely Vaikre Kehra 2008 SISUKORD 2 SISSEJUHATUS 3 ANIJA ASUMI AJALOOLISED KUJUNDAJAD 4 ARHITEKTUURIS STIILIDE VAHELDUMINE 5 Barokk ja historistlik stiil 5 Klassitsistlik stiil 5 Historistlik ja juugendstiil 5 MÕISAKOMPLEKSI HOONED 6 Mõisahäärber ehk peahoone 6 Aidahoone 6 Tallihoone ja tõllakuur 7 Teenijatemaja 7 Meierei 7 MÕISAPARK 8 KOKKUVÕTE 9 2 SISSEJUHATUS Harju-Jaani kihelkond kujunes 13.saj. Taani hindamisraamatus mainiti esmakordselt 1241. aastal Anija valla neljateistkümmet küla. Valla maa-alal oli mitu mõisa ja karjamõisa.
Palmse Eesti Vabariigi alguseni. Praegune Palmse härrastemaja valmis lõplikult 1730. aastaks. Kõrvalhooned, Ilumäele ehitati kabel, Oruveskile vesiveski. Peahoonetagust iluaeda hakati rajama 1738. aastal. 18. sajandi keskpaigaks oli Palmsest saanud juba tõeline barokkansambel, kus leidus ligi paarkümmend ehitist. 18. sajandi lõpul, kui viinapõletamisest sai mõisnike peamisi tuluallikaid, ehitati uus viinaköök, samuti rajati nuumhärgade tall, sest kujutas ju viinapõletamisest jääv praak väärt loomasööta. Võsul alustas tööd telliselööv, kus hakati tegema ka katusekive. 1817. aastal sai Palmse mõisnikuks Carl Magnus von der Pahlen, keda tuntakse eelkõige Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkubernerina ning Tartu ülikooli kuraatorina. Temagi aeg oli ehitustegevuse poolest viljakas: valmisid valitsejamaja ja suur sauna- ehk supelhoone, Ilumäele ehitati uus kabel. 19
ma elan ise Sauel ja oleks ju huvitav teada ka oma kodukoha mõisa kohta. Saue mõisa ma ise kahjuks külastada pole veel jõudnud Seda referaati kirjutades üritan ma keskenduda mitte ainult mõisade ehituslikule küljele, vaid hankida üldse igasuguseid huvitavaid fakte ja muud infot nii palju kui vähegi võimalik. Alatskivi mõis (Allatzkiwwi) rüütlimõis Kofavere kihelkonnas Tartumaal Sissejuhatus Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone. Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli
kavandas lossi itaalia barokkstiilis villade eeskujl tsaari suveresidentiks. Nii Eesti kui kogu Põja-Euroopa üheks kaunimaks barokkarhtektuuri näiteks peetakse lossi peahoone kahte korrust läbivat peosaali, mis on kaunistatud rohke strukkdekoori ja laemaalingutega. Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles' eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed,
Kirikumõisaid (pastoraate) oli 108. Poolmõisaid oli 69, linnamõisaid 17, rüütelkonnamõisaid 11 ja riigimõisaid 122. Karjamõisaid oli kokku umbes 500- 700 - kuna karjamõis ei olnud kindel ja püsiv juriidiline üksus, ei saa neid täpselt kokku lugeda. Koos karjamõisate ja pastoraatidega oli Eesti aladel kokku umbes 2000 mitmesugust mõisakompleksi ehk mõisasüdant. Mõisate säilivusandmed on olemas ilma karjamõisate ja pastoraatideta, seega 1254 mõisa kohta. Hinnatud on mõisa peahoone säilivust. Tervet kompleksi on raske võrreldavalt hinnata. 2004. aasta lõpu seisuga on 1254 mõisa peahoonest enam-vähem algkujul või äratuntaval algkujul säilinud 414 hoonet ehk 33,0% või ligikaudu kolmandik. 93 peahoonet (7,4%) on säilinud osaliselt või tugevalt ümber ehitatuna, nii et algset välimust hoonest kaasajal enam välja ei loe. 109 peahoonest (8,7%) on alles selgepiirilised varemed - reeglina suur osa müüre või seinu
II Estland Riga 1913. 1918. aastal suur osa mõisamaadest riigistati kodanliku Eesti maareformiga. Kompensatsiooniks j äeti R. Turmani poegadele suurtalud ning osaliselt ka mõisahoonete kasutamise õigus. Ehitus kirjeldus. Peahoone on suur kivihoone, mis p õhiosas ühekordne, kuid omab ka kahekordseid ehitusosi. Hoonet katab lame, plekkkattega viilkatus, millel laiad, kuid v ähese profileeringuga räästakarniisid. Aknad on v õrdlemisi suured, kaetud lameda kaarega ja raamitud tagasihoidliku profiiliga. krohvi ääristega. Alakorruse aknad on kõrgemad, ülakorusel madalamad ja ka kitsamad, all 4ruudulised ülal 6ruudulised. Hoone tagafassaad kordab kõigis vormides esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda, 9 mille küljed lahtised, lamedat katust toetavad lihtsad neljatahulised puittulbad, nende vahel lihtne laudtahveldisega rinnatis
varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila- Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks. 1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna. Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa-
katus. Laotud olid nad tellistest ja katmisel kasutati jämedalt tahutud kiviplokke. Kadus teravkaar, edaspidi olid akna- ja ukseavad nelinurksed või ka ümarkaarsed. Domineerivaks muutus horisontaalsuund, ülespürgivus asendus maaligidusega. Esimene korrus oli massiivsem ja teine korrus kergema ilmega. Ehituskunstis üldiselt hakkas levima baasi ja kapiteeliga sambad, poolsambad, pilastrid, viilid akende ja uste kohal, simssid ja friis. Aja jooksul muutusid plazzod peenemaks: suurenesid aknad ja üldpildis olid edaspidi avatumad. Ka kõrgrenessanss tähendas arhitektuuri jaoks uusi taotlusi, mis väljendus selles, et arhitektide püüdluseks sai suurejooneline tervik ja kõikide üksikosade loomulik lülitamine ehtise üldmuljesse, samuti suurenes antiikarhitektuuri eeskujuandev osa. Esmakordse kehastuse said need püüdlused väikeses Tampietto kabelis
varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse, nn mezzanino-korruse aknad. Hoonet on restaureeritud. Mõisast edelas asub Lihula linn, mis kujunes välja ajaloolise Risti-Virtsu maantee äärde
Kaugemal, kanali või tiikide ümbruses paiknes looduspark. Parki ümbritses kivist ringmüür. Lõunaküljel asus mõisa puuviljaaed. Siseõu oli tasapindne, praegu tõusev (Rogosi kastellmõis... 2009). Mõisa väravatornis asub koduloomuuseum, mis on suvisel ajal külastajatele avatud. · Viitina mõis (Rõuge vallas) esmakordselt on Viitina mõisat mainitud 16. sajandil. 1896. aastal valminud uus peahoone on kahekorruseline historitsistlik kiviehitis, mille esimene korrus on krohvitud, teine korrus aga puhta vuugiga tellisladu. Kolme akna laiune keskrisaliit on fassaadil kergelt esile ulatuv, seda ilmestab järsukaldeline viil. Põhikorpusele lisaks on vasakul mahukas tiivaosa, mis on kujundatud peahoonega samas stiilis (Viitina mõis... 2009). Mõisasüda paikneb tee ja kauni Viitina järve vahelisel maa-alal. Suures pargis
1873. aastal ostis Peterburi krahv tsaari õukonna talliülem kindralleitnant Anatoli Orlov-Davõdov (18371905) Chr. Rotermanni pärijatelt krundi Maarjamäel koos seal asuvate hoonetega. A. Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg nähtavasti oma abikaasa Maria Jegorovna Tolstoi või Maria nimelise tütre auks. Nime eestipärane variant -- Maarjamäe -- läks käibele 1930. aastate lõpul. Krahv lasi Marienbergil asunud vanade hoonete kõrvale ehitada suvemõisa peahoone ja mereni ulatuva trepistikterrassi. Projekti tegi Peterburi Kunstiakadeemia professor arhitekt Robert Gödicke, ehitustöid juhatas Peterburi Kunstiakadeemia kasvandik ja alates 1872. aastast Tallinnas arhitektina tegutsenud Nikolai Thamm vanem. Hoone valmis arvatavasti 1874. aastal. Historitsistliku peahoone dominant on pseudogooti vormis alt nelinurkne, ülalt kaheksatahuline neljakorruseline paekivist torn. Torni fassaadi ilmestava uhke portaali kohale
Peahoone ümbrus kujundati kauniks avaraks pargiks Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti projekti järgi. Liigirikast parki kaunistavad tiigid, neid ühendavad kanalid ning malmsillad, samuti kaunis piirdeaed. Püstitati suur hulk stiilseid kõrvalhooneid, neist suur osa maakividest ja punastest tellistest.Kõrvalhooned on jaotataud mitmesse põhigruppi. Viljandi maantee äärde jääb lauda- ja tallikompleks, samuti kuivati ja ait. Suure-jaani suunas paiknevad aida- ja laokompleks. Otse peahoone kõrval asub barokne nn vana proua maja, mis oli varem peahoone. Pargi servas tiigi kaldal on viinavabrik ja nuumhärgade tall. Kogu kompleksi piirab suurejooneline kivimüür. Mõisakeskusesse suunduvad kolm teed mõisaaia tagant kulgev ajalooline Paia-Viljandi maantee ning Olustvere raudteejaama suunduv tee kujundati kaunideks pikkadeks alleedeks. Olustvere alleed on Eesti ühed pikimad. Von Fersenitelt 1919. aastal võõrandatud mõisahoonesse kolis 1920. aastal Eesti Aleksandri
Pärnu Raeküla Gümnaasium Laura Tael Sangaste mõisakompleks Pärnu 2009 Sangaste mõis oli rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Sangaste valda Valga maakonnas. Keskajal oli Sangaste Tartu piiskopi tähtsaimaid lauamõisaid. Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi "Sangaste" pärineb 1287. aastal rajatud mõisast. Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks.1626. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Christopher Raskyle. 1723. aastal läks mõis Peeter I kingitusena Ivan Golovini kätte, kelle pärijad valdasid seda 18. sajandi lõpuni, siis oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostsid selle Bergid. Mõis kuulus Bergidele kuni võõrandamiseni, mõisasüda aga 1939. aastani. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada, ka Põhjasõda oli
Keila Kool Danel Kungla 12.a Muuga mõis Referaat Keila 2010 Sisukord 1. Ajalugu - lk 3 2. Arhitektuur - lk 4 3. Mõisa rajaja - lk 5 4. Muuga mõis praegu - lk 6 5. Historitsism - lk 7 6. Kasutatud lehed - lk 8 Muuga mõisa ajalugu 1860. aastal ostis Carl Timoleon von Neff Muuga mõisa, mis oli sel ajal väga halvas olukorras laostunud mõis. Neffi eesmärgiks oli uue mõisahoone ehitamine. Ehitada tuli uued kivist majandushooned, puhastada ja kraavitada heinamaid, ehitada telliseahi ja teisi ettevõtteid. Mõisahoone Muugas rajati pargitagusele põlluservale vanade pärnade taha. Maja ehitamine oli seotud paljude raskustega: maakoht oli keskustest kaugel, puudus veel ka Peterburi raudtee, aga palju tuli just sealt tuua, ning ei jätkunud oskustöölisi. Esialgne arhitekt pidavat olema Thomson, kes tegi mõisa plaani visandid ja arvestused detailselt. Kuid enne ehitustöid pidi Thomson sõitma Lõuna-Venemaale, kuhu v�
1581 algus kalavete, veski ja veskijõgedega ning kõige muuga, mis sinna juurde kuulub". Lundi nimistu: loss, ühtlasi ka kindluseruum; peale selle leivaküpsetusruum, väravapealne ruum, keldrid, õlleköök, viljaait, 1586 elamuait, karjaõu ja tall. /Üprus 1956/ Lisaks: Mõisas oli ka suur kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes. /Norrman/ 1602 Poolakad põletavad Kolga maha. nälg, katk 19 sept Kuni 1620 Goeteeris joonistab Kolga mõisast pildi. Goeteeris on Hollandi 1615 saatkonna liige ja nad sõidavad Moskvasse rahukõnelustele.
.........................................4 Hoone seisund..........................................................................................................6 Kokkuvõte................................................................................................................7 Kasutatud allikad.....................................................................................................9 Sissejuhatus Tahaksin anda selles referaadis ülevaate Riisipere mõisa peahoone ajaloost ning selle praegusest seisukorrast. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Ajalooliselt Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valda. Mõisa ehitati ka mitmeid kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud. 3 Mõisa ajalugu ja arhitektuur
kõrvalekaldumises. Sambaid ja pilastreid kasutati järjest vähem, nende asemel hakkasid levima mitmesugused karniisid ja parapetid, mis andsid tooni hoone üldisele horisontaalsusele. Kõige ilmekamalt näeb klassitsimi vormide muutumist uue ajastu näo järgi Tartu ja Viljandi ümbruse mõisamajade juures (Kuremaa, Suure-Kõpu, Vana-Võidu). Need hooned sarnanevad üksteisega oma pikaks venitatud korpuse ja kõrgema keskkosa poolest. Joonis 1. Keila-Joa mõisa peahoone tagakülg (allikas: Eesti mõisaportaal) Keila-Joa mõis on üks ehe näide historitsismi kujunemise algusaastatest, sest selle esinduslik väljaehitamine algas 1830ndatel, kui mõisahärraks sai Alexander von 3 Benckendorff. Mõis asub looduskaunis kohas, jõe ja joa vahetus läheduses. Romantilisust lisab asjaolu, et Benckendorffid said oma valdusse mõisavaremed, mida ei hakanud aga
sajandil vahetas mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa (saksa k Schloß Sagnitz) von Bergid. Von Bergide omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni. 187080tel aastatel Friedrich von Bergi poolt esinduslikult välja ehitatud mõis on Eesti üks kaunimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone lasi mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. 1883. aastal valminud hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune, millel on huvitav efekt ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas. Väikesed tornikesed asuvad veel hoone mitmeis paigus.
aastast 1935). Tallinnas on klassitsismiajal tehtud palju ümberehitusi, eriti fassaadide juures. Klassitsismi näide Tallinnas on ka Nikolai kirik Vene tänaval (valmis 1825, arhitekt itaallane Luigi Rusca). Toompeale ehitati mitmeid aadlipaleesid, millest võib tuua näiteks elamut aadressiga Kohtu tänav 8. Selle arhitekt on nimekas sakslane, Helsingisse tähtsaid ehitisi (toomkirik, senatihoone, ülikooli peahoone, ülikooli raamatukogu) kavandanud, 1808-1815 Tallinnas töötanud Johann Carl Ludwig Engel. Selle hoone peafassaad on Kohtu tänaval, kuid enam tuntud on Pika jala poole avanev kolmekorruseline tagakülg, mille keskel on kuue joonia stiilis sambaga portikus (meenutab Tartu ülikooli peahoonet). Eesti tähtsaim klassitsismilinn on Tartu (=Emajõe Ateena). Palju näiteid on tänaseks kahjuks hävinud. Klassitsistlikud on näiteks Tartu raekoda (1789) ja
omanikele. Audru mõis on üks hoonete rikkamaid mõisaansambleid Pärnu ümbruses. Enamik mõisahooneid paikneb piki Audru jõge. Muinsus kaitse all on 14 hoonet. Omapäraseim neist on teenijate maja, mille loode nurka ilmestab kellatornina toiminud nurgatorn. Mõisal on säilinud tänaseni peaaegu kogu majapidamishoonete ansambel. Mis annab hea ettekujutuse mõisa õuest ja selle ümber paiknevatest hoonetest. Kahjuks on hävinenud mõisa peahoone, mille asemele on ehitatud nõukogudeaegne kivihoone. Hooned on kasutusel ka tänapäeval. Üle saja aasta kuulus mõis perekond Pilar von Pilchaudele, kes olid viimased mõisa omanikud kuni võõrandamiseni. PILT MÕISNIKU PEREST Perekonna vapil on rohelisel murul kolme poega toitev hõbedane pelikan. Valgeranda laskis mõisahärra ehitada sveitsi stiilis väikese majakese esimese poja ristimispidustusteks. Mõisa ajal nimetati majake Doberaniks, nimi kestab tänaseni. MILLEST NIMI TULI..
Mõis tekkis keskajal Tallinna tsistertslaste Mihkli kloostri valduste keskusena. 1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Harjumaal asuva Nabala mõisa vastu. Alates 1522. aastast kuulus mõis von Metztackenitele ning alates 1676. aastast kuni võõrandamiseni 1919 von der Pahlenite aadlisuguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Gustav von der Pahlen. Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid
Nii kujunes Vana-Liivimaast Tsaari-Vene üks arenenumaid piirkondi. 2 Esinduslike mõisakomplekside massiline ehitamine algas suuremas mahus 1760ndate aastate paiku, kestes enam kui poolteist sajandit kuni Esimese maailmasõjani.5 Mõisakompleks Esinduslikud mõisasüdamed olid kujundatud tihti suurejooneliste ansamblitena, kus kesksel kohal asunud lossitaolist peahoonet ümbritsesid vahel kuni kümnete hektarite suurused pargid koos lehtlate, skulptuuride, veekogude ja sildadega. Peahoone ees paiknes tavaliselt ringtee, nn auring, mille ääres asetsesid tavaliselt mõisa tähtsaimad majandushooned ait ja tall- tõllakuur. Ülejäänud hooned paiknesid vahetus läheduses. Peahoone taga oli tavaliselt park. Mõisahäärber ehk peahoone oli ühes tüüpses era- ehk rüütlimõisas tavaliselt mõisa dominandiks, mis püüti paigutada ümbritsevale maastikule sobivaimasse paika, reeglina kas väheldase künka otsa või veerja koha peale
luuletaja Aleksandr Puskini ja Aleksandr Gribojedoviga. Lõpetas lütseumi hõbemedaliga ja asus tööle Välisasjade Kolleegiumis Peterburis. Küchelbecker tegeles aktiivselt kirjandusega (A. Särg, 2006, lk. 14). 19. sajandi viimasel kümnendil algas mõisas talude päriseksostmine, mis viis selleni, e 1906. aastal mõis likvideeriti ning mõisasüda jaotati asundustaludeks. 1911. aastal põles Avinurme mõisa peahoone maani maha. Täna võib näha mõisa endisel asukohal mälestuskivi Wilhelm von Küchelbeckerile (A. Särg, 2006, lk. 14). 2.02 Avinurme karjamõisad Avinurme kihelkonnas asus veel ka kolm karjamõisa: Adraku (Adrako), Kõveriku (Köwwerik) ja Piilsi (Piels) karjamõis (A. Särg, 2006, lk. 15). 3. Iisaku vald Varem kandis nimetust Iisaku kihelkond ja kuulus ajaloolise Virumaa alla. Kihelkond asutati 1867
annaabi.ee 
