TÄHEORTOGRAAFI A EESTI KIRI JA TÄHESTIK Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest. Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü TÄHEORTOGRAAFIA TÄHESTIKUST Eesti tähestik: Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü. Võõrtähed: Cc Čč Qq Ww Xx Yy. EESTI HÄÄLIKUD Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: b, d, f, g, h, j, k, l, m, n,�
...............................13 Lühendid ja nende reeglid..............................................................................................................14 Tuntumad lühendid........................................................................................................................ 15 Tuntumad võõrsõnad..................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse).
Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed;
Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt * Erand ei kehti astmevaheldusest tingitud muutuste korral: ärgas ärksa, hõlbus hõlpsa, tõrges tõrksa 4) mõningates võõrsõnades: absoluutne, anekdoot, röntgen jne 2. h õigekiri 2.1. h sõna algul eristab tähendusi 2.2. h sõna keskel või lõpus · Pika täishääliku järel kirjutame ühekordse h psüühika, stiihia, psüühiline · Lühikese täishääliku järel on enamasti hh: psühholoogia, psühhiaater, mehhanism, mahhinatsioon, uhhaa * aga mõnedes sõnades on ka h boheemlus, muhameedlane · Sõna lõpus on enamasti hh: krahh, almanahh, tsehh, tsehh Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon
ÕIGEKIRJA KORDAMINE: 9. KLASSI EESTI KEELE TÖÖ NR 1 (häälikuõigekiri, poolitamine) Õppematerjal: „Eesti keele käsiraamat“ (klõpsa lingil), ÕS (klõpsa lingil), „Eesti ortograafia“ (Tiiu Erelt) Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: 1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige);
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
Sõnaliigid Muutuvad pöördsõnad ains. Mitm. 3 pööret Käändsõnad nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad, asesõnad Muutumatud kaassõnad, määrsõnad, sidesõnad, hüüdsõnad Kaassõna esineb ainult käändsõnaga! Määrsõna kuulub tegusõna juurde!, lt lõpuga alati määrsõna! Suur ja väike algustäht, jutumärgid. Läbiva suurtähega ja jutumärkideta kirjutatakse: 1) Isiku- ja olendinimed 2) Koha- ja ehitisenimed 3) Asutuste, ettevõtete, organisatsioonide, ühenduste nimed ja nimetused (ametlikkuse näitamisel) 4) Riigi- ja osariiginimed 5) Perioodikaväljaanded 6) Ajaloosündmuste nimed 7) Autasunimed ( orden, medal, teenetemärk, auhind, preemia, karikas jms.) 8) Üritustenimed 9) Kaubanimed 10) Sõidukinimed jm nimed 11) Taevakehad ja nende süsteemid
Eesti keel, 9. klass Kordamine Reeglid 1. Häälikud Täishäälikud e vokaalid: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kaashäälikud e konsonandid: k, p, t, g, b, d, s, h, f, s, z, z, j, l, m, n, r, v. Sulghäälikud e klusiilid: k, p, t, g, b, d. Helilised häälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v. Helitud häälikud: k, p, t, g, b, d, s, h, f, s, z, z. 2. Liide gi ja ki -gi liitub pärast helilisi häälikuid. -ki liitub pärast helituid häälikuid. 3. Kaashäälikuühend Põhireegel: kaks või enam kõrvuti olevat erinevat kaashäälikut kirjutatakse ühekordselt. Erand nr 1: liide gi/-ki (nt: kasski, pallgi). Erand nr 2: liitsõna (nt: lillkapsas). Erand nr 3: liide algab sama tähega, millega tüvi lõpeb (nt: modernne).
2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest. b, d, g, p, t, k Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma, galaktika, geen. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on ikkagi [p, t, k] nagu omasõnadeski. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab,
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass;
Hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Hingamine kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ning hääle valjust. 10. Missugused on meie fonatsioonielundid? Kõri: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu. 11. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. 12. Milline on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? · Hingamine häälekurrud on hingamisel üksteisest eemal ja tõmbuvad kas kokku või lahku. - Sissehingamine paarse tagumise laiendajalihase kokkutõmme tõmbab häälejätked külgede suunas, siis lahutab ja pikendab ja jäigendab häälekurde. Tekib avar 5-nurkne häälepilu.
allkirjastama e liitverb=kokku 2) alla kirjutama- kirjutan alla ehk ühendverb=lahku KÄÄNDSÕNAD om+nim= lahku (ilus poiss, tubli koer) nim+nim= kokku- liik/missugune? (nt pildiraam) = lahku- kelle/mille oma? (nt ema raamat) -ne/-line lõpulised omadussõnad on ALATI kokku (nt Toomase-pikkune, Koidula-nimeline) VA kui lisandub määrsõna, siis on lahku (nt Lembitu Toomase pikkune, Lydia Koidula nimeline) OMADUSSÕNAD Kokku kirjutatakse tüved eht-, puht-, liht-, ime-, puru-, püsti-, uhi-, võhi-, üli-, eba-, ala-, vaeg-, pool- jts, mis tugevdavad või nõrgendavad omadussõnaga väljendatud omadust, (nt ehtnaiselik, puhtisiklik, lihtlabane, imeilus, puruväsinud, püstihull, uhiuus, võhivõõras, ülivõimas, ebakindel, alaarenenud, vaegsäritatud, poolvillane) MUUTUMATUTD SÕNAD Enamasti kirjutatakse lahku, kuid kokku siis, kui tegib uus mõiste
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
Tallinna Kristiine Gümnaasium kevad 2007 HÄÄLIKUD vokaalid ehk täishäälikud konsonandid ehk kaashäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, v, j k/g, p/b, t/d f h, s, s helilised häälikud helitud häälikud (neile liitub liide -gi) (neile liitub liide -ki) HÄÄLIKUTE PIKKUSE MÄRKIMINE KIRJAS LÜHIKE PIKK ÜLIPIKK erandlikult padi paadi paati ja veri veerin veeris te
Täishääliku hääldust muutvad aktsendimärgid PRANTSUSE KEELE é suletud "e" (suunaga "i" poole). HÄÄLDUSREEGLID è ja ê lahtine "e", suunaga "ä" poole (aga KINDLASTI MITTE "ä"). 1. Üksikud täishäälikud Näited : frère (vend), père (isa), mère (ema), événement
Meeshääle kõrgus on umbes 70-150 Hz ja naishäälel umbes 150-300 Hz. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad (see annab häälele tema kõrguse ja helilisuse). Kui hingeldame ja häälekurrud ei sulgu korralikult, tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel. Kõnetrakt: 1)Neeluõõs: neeluhäälikud e farüngaalid 2) Ninaõõs: ninahäälikud e nasaalid 3) Suuõõs: suuhäälikud e oraalid. Nasaalne resonants: Nasaalid - õhk väljub ainult nina kaudu. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Nasaleeritud
6. RH R rhinitis ,nohu', r(h)aphe ,õmblus'; 7. X KS xerosis ,kuivus'; 8. Z DZ (kreeka laensõnades) zoologia või TS (uutest keeltest saadud laensõnades) influenza ,gripp' 9. J võeti LK tarvitusele keskajal ja seda kasutatakse meditsiiniterminoloogias, kuid klassikalises LK see täht puudus. 10. TI vokaali ees TSI: operatio ,operatsioon'. Reegel ei kehti kreeka päritolu sõnade ja häälikuühendite sti, xti puhul, kus ti hääldatakse, nagu kirjutatakse: aetiologia, mixtio, ostium. Hääldamine 1. Reeglina hääldatakse, nagu kirjutatakse 2. Pikad vokaalid kirjutatakse ühekordselt () 3. AE Ä: aeger ,haige', diaeta ,dieet'; paediater 4. OE Ö: oesophagus ,söögitoru', poena ,karistus'; 5. C TS i, e, y, ae, oe ees: cellula ,rakk', cycnus ,luik'; 6. C K a, o, u, konsonandi ees ja sõna lõpus: caput ,pea', corpus ,keha', oculus ,silm', lac ,piim'; 7. NGU NGV (kui järgneb vokaal): lingua ,keel',
KORDAMISKÜSIMUSED Häälikud 1)Ladina keeles [ä] häälikule vastab diftong ae. 2) Häälikule [j] sõna alguses vastab i ja j 3) [k] häälikut märgistatakse tähega c ja k-tähega sel juhul, kui tegemist on laensõnaga 4) [f] tähistatakse f ja ph 5) Sõnas spatium ti hääldatakse nagu [tsi] 6) Ti peale s, x hääldatakse nagu (ti) 7) [kv] kirjutatakse nagu .qu 8) C nagu [ts] hääldatakse ainult enne i, e, y, ae, oe 9) Sõnaühendis caput costae c tähte loetakse nagu k 10) Ngu hääldame nagu ngv Rõhk 1)Rõhk langeb ainult kahe silbilisel sõnadel alati esimesel, kahel ja enamsilbilistel sõnadel eelviimasel või kolmandal tagant, mitte kunagi viimasel. 2) Kui eelviimasel silbil on diftong, siis see on pikk silp. 3) Silp on pikk, kui selle vokaal on enne kaashäälikute ühendit. 4) B, c, d, g, p, t + l, r ei tee silpi pikaks.
5. k või kk? vastastikune (omadussõna) vastastikku (määrsõna) asjalikkus (nimisõna) asjalikus (omadussõna mõnes käändes) II H, i ja j 1. h kirjutamine nõuab teadmist, sageli häälduses ei kajastu hahetama - ahhetama haruharva, uudishimu, hüsteeria 2. Eestikeelsete sõnade lõpus on üks h aitäh, oih, ah, jah 3. i ja j kirjapildis · i kirjutatakse silbi lõpus, j silbi alguses Maias Maia osutus miniaks. Üks variant oli varieerida orienteerumisel orienti puudutavaid küsimusi varjatult. · ij tegijanimedes või liitsõnades fantaseerija, ootaja, meteoriidijärv *+ paratamatud erandid, nt. tegija, olija · üi olemas ainult kahes sõnas: rüiu, süit · ji ainult mõnes võõrsõnas: projitseerima, jidis III KAASHÄÄLIKUÜHEND Reegel: kaashäälikuühendis kirjutatakse tähed ühekordselt.
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse)
gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis. Paronüümid kõlaliselt ja vormiliselt sarnased ning lähedase tähendusega sõnad, nt enamik enamus, enne ennem. 3. Häälikud ja foneetika semijootik-teadus märgi süsteemidest foneetika-häälikusüsteemi uuriv teadus fonoloogia-uurib häälikute kasutamist keeles morfoloogia-keele vormi õpetus süntaks-teadus,mis uurib sünadest lausete moodustamist fonotaktika-määrab,millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte palatalisatsioon-peenendus,mis on tingitud naaber häälikutest võõrhäälikud on häälikud,mis esinevad vaid võõrsõnades,võõrtähed esinevad
keeled, Ida-fidzi-polüneesia keeled, Polüneesia keeled. (1) 3. Keelt räägitakse Anuta saarel, vähesel määral ka Tikopia saarel. 4. 270 kõnelejat. (1999 andmetel) Keel on väljasuremis ohus. (1) 5. Numbrid 1-10: 1- tai 2- rua 3- toru 4- pa 5- nima 6- ono 7- pitu 8- varu 9- iva 10- puangapuru 11- 6. Kaashäälikud: p, t, k, b, d, g 12- Helitud kaashäälikud: p, t, k 13- 'v' ja 'w' ei ole eristatavad häälikud. Tavaliselt hääldatakse mõlemat kui helisevat 'v'-i. Sellist häälikut nagu 'f' ei esine. (2) 14- Huvitav fakt anuuta keele puhul on selle väike konsonantite hulk: ainult 8 foneemiga anuta keel on seega üheste väheste maailma elavate keelte seas sellise eripäraga. 15- Väike hulk kaashäälikud on ilmselt foneemilise koondamise tulemus(ühinemine ja ärakaotamine), mis kõrvaldas kõik kolm hääldavat frikatiivi, samamoodi ka
Üleminekueksami kordamine 11.kl 1.Suur ja väike algustäht *Nimi Kirjutatakse Läbiva Suurtähega.(v.a.side-ja abisõnad,nt.Keel ja Kirjandus) *nimetus kirjutatakse väikese algustähega(väljendab liiki v tüüpi, nt.kass, aktsiaselts) *"Pealkiri kirjut. esisuurtähega ja jutumärkides." Erireeglid:*Kui Nimetust Kasutatakse Nimena,Võib Ta Kirjutada Läbiva Suurtähega. Sümbolireegel tühistab nimetusreegli:1.kui nimetusele omistatakse sümboli tähendus (nt.Poiss,Tüdruk,Saatan(jutus)) 2.kui rõhutatakse nimetuse kandja ainulisust 3.kui soovitakse esile tõsta nimetuse kandja erilisust
Häälikusüsteemid "Keel ja ühiskond" X klassile Mare Hallop KiNG 30.10.2012 Häälikuline koosseis Kõigis keeltes vokaalid ja konsonandid Enim häälikuid 141 (x keel LAafrika khoisani keelkond) Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid
Häälikute liigitus - Segmendid Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, nagu kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Emakeelt rääkiv inimene suudab eristada ehk segmentida oma esimest keelt. Paljud segmentidena tajutavad üksused on tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ja tõlgendamisharjumused mõjutavad paratamatult seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. * Vokaalid helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist
Eesti õigekeel Häälikuõpetus Häälikute märkimiseks kirjas kasutatakse tähti. Häälikud jagunevad kaheks: täishäälikud ehk vokaalid ja kaashäälikud ehk konsonandid. Helitud häälikud: k, p, t. g, b, d, s, h, f, s + ki Helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, z, z, v + gi Sõna keskel kirjutatakes helitu hääliku kõrvale k, p, t: ohtlik, uhkelt Helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d: 1. liitsõna liitumiskohas: raudtee, tiibklaver, algkõrgus, algkool, naisduett 2. liidete liitumiskohas: ringkond, leibkond, lindki, saagki, jalgsi, vargsi 3. sõnade muutevormides:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
