6) Ribes alpinum mage sõstar Lehed kolmehõlmised. Serv ripsmeline, sügavtäkiline. Pikkus sageli suurem laiusest. 7) Physocarpus opulifolius harilik põisenelas (sarnane lodjapuuga!) Lehe alus kergelt südajas. Karvad lehelaba allküljel roodudel. Suurus varieeruv. 8) Spiraea chamaedryfolia taraenelas Lehed munajad/piklikmunajad. Serv kahelisaagjas. Paljas. Sügisel kollased. 9) Pyrus communis harlik pirinipuu Lehed ovaalsed. Tipp lühike ja teritunud. Serv terve/madalalt peensaagjas. Paljas. Roots pikk. Külgrood peenikesed, moodustavad võrgustiku. 10) Malus domestica aedõunapuu Lehed varieeruvad erinevatel sortidel. Elliptilised. Karvased alt, noortel puudel ka pealt karvane. Serv saagjas. Roots lühike ja karvane. 11) Sorbus aucuparia harilik pihlakas Lehed paaritusulgjad (11-15). Alt terved, ääred peensaagjad. Alt karvased. Sügises kolletunud. 12) Sorbus intermedia pooppuu
pikem, serv kahelisaagjas. Alt küljelt roodude juurest karvane · Harilik põisenelas · Physocarpus opulifolius Munajas, piklikmunajas Ümara alusega kahelisaagjas serv Paljas · Taraenelas · Spiraea chamaedryfolia Elliptiline või munajas, teravneva tipuga, kiilja alusega. Alt heleroheline, madalate karvadega, pealt tumeroheline, lühike karvane roots · Läikiv tuhkpuu · Cotoneaster lucidus Ovaalne, teritunud tipp lehe serv terve või madalalt saagja servaga Külgrood väga peened ja tihedad Pikk roots · Harilik pirnipuu · Pyrus communis Kitsas elliptiline kuni laielliptiline, karvane (eriti alt küljelt), serv täkilissaagjas · Aedõunapuu · Malus domestica Borkh. Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja
servaga, alt paljad või alaosas hõrekarvased (karvatutid lehe allkülje roodude nurkades), 5...12 cm pikad. Spiraea chamaedryfolia – taraenelas Lehed on munajad kuni piklikmunajad, ümara või kiilja alusega, jämedalt ja ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, paljad, 2...6 cm pikad, 1...3 cm laiad. Cotoneaster lucidus– läikiv tuhkpuu Lehed on elliptilis-munajad, terava tipuga, pealt läikivad, alt helerohelised, madalakarvalised. Pyrus communis – harilik pirnipuu Lehed on ovaalsed, teritunud tipuga, terve või nõrgalt saagja servaga, 3..6 cm pikad, pealt läikivad, paljad. Leheroots on 2,5...5(6) cm pikk. Malus domestica– aedõunapuu Lehed on väga mitmesuguse kujuga, peamiselt laielliptilised, mõlemalt, eriti aga altküljelt karvased, täkilissaagja või saagja servaga, 5...10(12) cm pikad. Leheroots on karvane. Sorbus aucuparia – harilik pihlakas Lehed on 5...7 paari lehekestega paaritusulgjad liitlehed. Lehekesed on saagja või kahelisaagja
ALLAR KADAI Harilik pihlakas Sorbus aucuparia L. · Lehelaba kuju-paaritusulgjas · Lehe roodumine-sulgroodne · Lehe tipp-teritunud · Lehe serv-saagjas · Lehelaba-liitleht Harilik hobukastan Aesculus hippocastanum L. · Lehelaba kuju-viietine · Lehe roodumine-sulgroodne · Lehe tipp-terav · Lehe serv-saagjas · Lehelaba-liitleht Suur läätspuu Caragana arborescens · Lehelaba kuju-paarissulgjas · Lehe roodumine-sulgroodne · Lehe tipp-ogatipp · Lehe serv-terve · Lehelaba-liitleht Harilik astelpaju Hippophae rhamnoides
) * Daphne mezereum - harilik näsiniin - lehed õhukesed - talbja kujuga - tipust tömp teravad - terve servalised - alus pikalt rootsune laskuv (nagu indiaani vits kui võrse, tumerohekas tuhm, hallikas valge alt) * Hippophae rhamnoides - harilik astelpaju - lehed kitsad - lineaar süstjad - lehed kaetud hõbedaste soomus karvadega * Phellodendron Amurense - amuuri korgipuu - paaritu sulgjas liitleht - 5-13 lehekest - pikalt teritunud tipuga - piklik munajas - peen täkilise servaga, ripsmeline - rood (tumerohelised pealt nagu veresooned hargnemas, pikad tervad tipud, väga väga õrnad saagjad servad) * Acer pseudoplatanus mägivaher - leht 3 või 5 hõlmaga - südaja alusega - servad ebaühtlaselt saagjad - alt sinakas roheline (tuhmim, rohkem lai, alt pehmem) * Acer platanoides - harilik vaher - lehed 5 või 7 hõlmalised - terava tipulised, teravatipulised hambad
HARILIK KIKKAPUU Euroopa, Väike-Aasia Päritolu kuni 7 m Kõrgus püstine põõsas või madal puu Kasvukuju võrsed neljakandilised või silinderjad, sageli korkjate liistakutega, noored võrsed pruunikasrohelised või punakaspruunid Võrsed lamemunajad, 0,4-0,6 cm pikad, võrsest pisut eemale hoiduvad Pungad vastakud lihtlehed, äraspidimunajad või piklikelliptilised, teritunud tipuga, laikiilja alusega, peensaagja servaga, 4- Lehed 10 cm pikad. Alumiselt küljelt karvased. Leheroots kuni 1cm pikk õied väikesed, rohekasvalkjad, umbes 1 cm läbimõõdus, 3-5 kaupa lehtede kaenlas sarikates Õied viljaks on kupar, valminult punane, avaneb septembri lõpul Viljad õitseb mais Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusnõudlik valgus põuakindel niiskus
Saar (Sa) Pihlakas (Pi) Lehe iseloomustus Lehe iseloomustus Vastakud paaritusulgjad liitlehed Vahelduvad Kuni 40 cm pikad, 9-15 lehekesega. Lehekesed Kuni 20 cm pikad paaritusulgjad liitlehed. Lehekesi piklikelliptilised, kuni 10 cm pikad, jämedalt saagja 11-15, piklikud, ebaühtlaselt saagja servaga, 3-8 cm servaga, teritunud tipuga, kiilja alusega. pikad, teritunud tipuga, kiilja või ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt hallikad. Võrse ja punga iseloomustus Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed rohekashallid, suure lehepadjaga. Pungad süsimustad, ladvapung külgpungadest Noored võrsed hallikaspruunid, algul karvased, tunduvalt suurem
·Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) 1. Võrsed Kandilised, punaka varjundiga 2. Lehed - Ümmargused kuni munajas, 3 või harvem 5 teritunud tipuga hõlmaga, sõrmroodne, rootsuga, pealt paljas, kuid alt pehmete karvadega kaetud. Pikkus on 5-10 cm, laius 5-8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti. 3. Viljad - Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad. Viljad sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Valmivad septembris. 1. Lehevorm Heitlehine 2. Kõrgus 2..4m , laius 2..4m 3
Koha Välimus: Koha on pikliksüstja kehaga, kitsa ja teritunud peaga kala. Suust paistavad 4 teravat kihva. Värvuselt on koha rohekas- kuni tumehall, kõhualune on puhasvalge. Suurus: Keskmine pikkus on täiskasvanud kohadel 30...60 cm, suurus sõltub vanusest. Üldiselt on väikejärvede kohad kasvult väiksemad. Kaalub tavaliselt kuni 1...3 kg, suguküpsed alates 400 g Elupaik: Koha eelistab suuremaid (üle 50 ha), piiratud taimestikuvöötmega, väikese vee
servaga, heledamad. Hõlmad sinakasvalged. kahelissaagja kuni 6 cm kollakasrohelised, järsult teravneva Hõlmad terava servaga, pealt laiad, 5-13 cm pikad, tipuga, hõlmade tipuga, hõlmade läikivad ebaühtlaselt teritunud tipu ja vahelised vahelised rohelised, alt saagja kiilja alusega. väljalõiked laiad, väljalõiked helerohelised. servaga, kiilja ümarad. Leheroots sügavad. Leheroots Sügisel või südaja 4-15 cm pikk, 8-12 cm pikk. kollane. alusega. Pealt
Kollenhüümi tüüpe eristatakse rakukestade paksenemise iseloomu järgi: · Nurkkollenhüüm - rakukestad paksenevad vaid nurkadest. Levinuim kollenhüümi tüüp. ·Plaatkollenhüüm - paksenevad vaid telgorgani välispinnaga paralleelsed (tangentsiaalsed) rakukestad, radiaalsed jäävad õhukesteks.(Must leeder) · Kobekollenhüüm - paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas (joonis). Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud: · Sklereiidide - kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. · Niinekiud - on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud.
Stefan Jõemägi 6A SISUKORD Kirjeldus Merihumuri õied on Munajad lihakad teravatipulised rootsutud lihtlehed, neil on alumisel pinnal üks selgesti eristatav rood. Asetsevad varrel ristvastakuti, korrapäraselt 4 reana. Alusel on kaks lehte iseloomulikult kokku kasvanud. Lehe pikkus on 1-3 cm ja laius 5-15mm. Merihumuri õied on ühesugulised, emas- ja isasõied arenevad erinevatel taimedel. Tupplehed on kitsad ja teritunud tipuga. Isasõite kroonlehed on tupplehtedest pikemad, emasõitel lühemad. Õied asuvad üksikult lehtede kaenlas ja varte harunemiskohtades. Merihumur õitseb juunis ja juulis. Vars on lamav või püstine ning harunenud, enamasti neljakandiline. Ta kuulub sugukonda nelgilised. Levik,Elupaik Merihumur on levinud Põhja- ja Lääne-Euroopa ning Põhja-Aasia rannikumaades, mererannikutel ja jõgede suudmealadel. Eestis on ta kohati sage mererannataim, kes võib
Maikellukene: Taime kõrgus 1240 cm. Risoom on roomav, nöörjas, harunev, asub tavaliselt 78 cm on sügavusel. Juurestik on keskmiselt arenenud narmasjuurestik. need on juurmised, Lehti on ühel taimel 23, ja teritunud tipuga. Lehetuped laielliptilised lillakad.Lõhnavad, hõredas valged, kellukjad õied ripuvad ühekülgses kobaras. Õitseb maijuunis. Vili on ümar oranzpunane mari, mis sisaldab 26 seemet. Marja läbimõõt on
niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks
tihti täitunud õhuga, kooreosas, lehtedes ja juurtes; ühtlaselt paksenenud ümarad (nim kivisrakkudeks) ja puitunud, piklikud, paiknevad ntks luuviljade moodustavad kiude (kirss, ploom..) seemet ümbritsevas kestas, pähkli viljakestas Juhtkude *puiduosa trahheiid Õistaimede varre juhtkimbus - pikad, kitsad, otstest teritunud rakud, mille kestad paksenenud, seintes koobaspoorid
Õis ehk king on umbes 4-6cm pikk. Varrel kasvab kuni kuus lehte, mis kujult meenutavad maikellukest.Taimel on 1-3 õit, tavaliselt on 2. Kõrguseks on tal ~ 20-50cm (harvem ka 80cm). Õis Ühe sümmeetriateljega suured õied on kuni 10 cm suurused. Õiel on suur läikiv sidrunkollane kingakujuline õõnes huul, mille pikkus ulatub kuni 4cm, siseküljel on punakad täpid ja sooned. Ülejäänud õiekattelehed on lamedad, meenutavad teritunud paela. Paelad on lillakaspruunid, mille pikkus on kuni 6cm. Õite alusel on ka kandelehed, mis sarnanevad varrelehtedega. Õitseb mai lõpust juuli alguseni. Õitel on nõrk vanillilõhn, mis meelitab ligi väikeseid putukaid. Putuktolmleja.Õis on tolmendavate putukate jaoks lõks: kingakujulisest huulest pole muud väljapääsu kui tolmukatest ja emakasuudmetest mööda ronides. Paljunemine ja levik
soonte kohalt laialt hallikalt tolmunud eestiiva pikkus alla 27 mm Väike-kapsaliblikas tiibade põhivärv valge tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud eestiiva tipul väike hallikas laik eestiiva pikkus alla 27 mm Suur-kapsaliblikas eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani eestiiva pikkus üle 27 mm Lapsuliblikas tiibade põhivärv kollane või kollakasvalge eestiib teritunud tipuga iga tiiva keskkohal üks punakas täpp Päevapaabusilm ees ja tagatiivad on pruunikaspunased iga tiiva tipul suur silmlaik Päevapaabusilm. Päevapaabusilm. Koerliblikas tiibade põhivärv pruunikaspunane tagatiibade tagaserval rida siniseid laike eestiibade eesserval vaheldumisi kollakad ja mustad laigud, tipuosas üks valge laik Koerliblikas. Koerliblikas. Alexandria lindtiib, kelle tiibade siruulatus võib küündida 30 cm
Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meiemetsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 47 ja laius 2,54,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Eestis kasvavad arukased tavaliselt 1525 m, soodsates tingimustes isegi kuni 3035 m kõrguseks. Arukase vanus on harilikult kuni 150 aastat. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik
laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav on kasutatud rahvameditsiinis paljude haiguste puhul, nt huuleohatiste ja konnasilmade eemaldamiseks, silma- ja kõrvahaiguste vastu Samblarinne - Harilik teravtipp oma nime saanud pikkade teritunud oksatippude järgi 6-20 cm pikkune sammal oksad asetsevad peaaegu korrapäraselt ühes tasapinnas moodustades kauni lehviku oksad väga jäigad heleroheline või veidi kollakas või pruunikas, veidi valkja jumega ei kuulu kaitstavate taimede hulka ega oma praktilist väärtust Kasutatud kirjandus http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_paakspuu http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_teravtipp http://et.wikipedia
Kolmekandilised Mustjaspruunid pähklid Pikkus 2.5...4 mm ja laius 1.2...2 mm Valmivad alates juunikuust Leht Munajad, väheste karvadega või peaaegu paljad rootsulised vastakud liitlehed. Lehe alus kiiljas või veidi südajas, lehe tipp ümardunud, ogarteravikuga, lehe serv täkiline kuni saagjas. Lehelaba pikkus 1...5 cm ja laius 1...4 cm, rootsu pikkus 1...3 cm. Ülemised lehed on kitsamad, teravama pikemalt teritunud tipuga ja saagja servaga. Vars ja maaalune osa Maapealsed varred jagunevad õitsevateks ja mitteõitsevateks, viimased tekivad alles õitsemise lõpul. Õitsevad varred on püstised, kuni 0,5 m pikad, mitteharunevad. Mitteõitsevad varred on mööda maad roomavad ja juurduvad, kuni 65 cm pikad, kõik varred on kaetud valgete karvadega. Maaalune osa: Risoom nöörjas, harunenud. 1. Süstemaatiline kuuluvus 2.Eluvorm 3.Paljunemine 4.Kaitse
laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav on kasutatud rahvameditsiinis paljude haiguste puhul, nt huuleohatiste ja konnasilmade eemaldamiseks, silma- ja kõrvahaiguste vastu Samblarinne - Harilik teravtipp oma nime saanud pikkade teritunud oksatippude järgi 6-20 cm pikkune sammal oksad asetsevad peaaegu korrapäraselt ühes tasapinnas moodustades kauni lehviku oksad väga jäigad heleroheline või veidi kollakas või pruunikas, veidi valkja jumega ei kuulu kaitstavate taimede hulka ega oma praktilist väärtust Kasutatud kirjandus http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_paakspuu http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_teravtipp http://et.wikipedia
Koha Koha on pikliksüstja kehaga, kitsa ja teritunud peaga kala. Suust paistavad 4 teravat kihva. Värvuselt on koha rohekas- kuni tumehall, kõhualune on puhasvalge. Eestis elutseb ta ainult Peipsis ja Võrtsjärves ning osades Lõuna- ja Kagu-Eesti järvedes. Kohad on elupaiga suhtes valivad - nad elutsevad nn. kohajärvedes, mis peaksid olema toitainerikkad, väikese vee läbipaistvusega ja eelistatult kivise põhjaga. Samal ajal on aga oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. Kohad tegutsevad ja püüavad
laialt tuntud meetaim Rohurinne - Pikalehine huulhein putuktoiduline kasvab kuni 25 cm kõrguseks lehe pind on kaetud kleepuva limaga eelistab kasvada soostunud pinnases, eriti madalsoos taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav on kasutatud rahvameditsiinis paljude haiguste puhul, nt huuleohatiste ja konnasilmade eemaldamiseks, silma- ja kõrvahaiguste vastu Samblarinne - Harilik teravtipp oma nime saanud pikkade teritunud oksatippude järgi 6-20 cm pikkune sammal oksad asetsevad peaaegu korrapäraselt ühes tasapinnas moodustades kauni lehviku oksad väga jäigad heleroheline või veidi kollakas või pruunikas, veidi valkja jumega ei kuulu kaitstavate taimede hulka ega oma praktilist väärtust Kasutatud kirjandus http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_paakspuu http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_teravtipp http://et.wikipedia
Kollenhüüm · Lihtsaim tugikude, mis koosneb ebaühtlaselt paksenenud kestadega elusatest rakkudest · Kollenhüüm on primaarne tugikude · Kollenhüümi rakukestad ei puitu (koosnevad tselluloosist, jäävad elastseks) ning ei takista seega taime kasvu · Kollenhüüm esineb vahetult epidermi all pideva rõngana või ribadena · Esineb noortes kasvavates taimeorganites Sklerenhüüm · Sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega rakkudest · Mehaaniline väga tugev kude · Asub varre siseosas · Täiskasvanult on sklerenhüümi rakud surnud ja õhuga täitunud · Rakukestad on enamasti puitunud · Sklerenhüümi hulka kuuluvad niine- ja puidukiud ning kivirakud · NIINEKIUD · Niinekiud on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud, asetsevad kimpudena · Pikkus mõnest millimeetrist kuni 20-40 mm või enam
Teraviljaseemnete eristamistunnused: · Paljasteriseline kaer teris on üleni kaetud peenikeste ligisurutud karvakestega. · Paljasteriseline oder teris ei ole karvakestega kaetud; karvatutt terise tipus puudub; rombja kujuga. · Nisu teris on paksem, sügava pikivaoga, pinnalt sile; esineb karvatutt terise tipul; teris on värvuselt valge, kollakas või punane; paljasteriseline. · Rukis teris pikk, sügava pikivaoga, alusel ahenenud ja teritunud; kiprunud (krobelise) pinnaga; värvuselt sinakas, kollakasroheline; paljasteriseline. · Oder sõklad on terisega kokku kasvanud; kõhtmisel poolel pikivagu; tera on kujult elliptiline (rombjas); kerge asetada kõhtmisele poolele; sõklad pinnalt roidelised. · Kaer teris on sõkaldega kaetud; kujult piklik; aluselt lai ja tipu poole kitsas; sõklad pinnalt paljad. · Polb e. kaheteranisu kogu pähik moodustab tera (koos liblede ja sõkaldega);
Arenevad sügisel, õitsevad varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Tuultolmleja. Vili Emasõisikute soomused puituvad valmimisel ja tekib tumepruun kuni 2 cm pikkune käbitaoline moodustis, mille sees on mõne millimeetri suurused kahe tiivaga varustatud viljad: üheseemnelised lamedad pähklikesed, mille tiib on laiem kui sanglepal. Viljad valmivad sügisel ja varisevad peagi. Leht Vahelduvalt asetsevad sulgroodsed ovaalsed või munajad lihtlehed teritunud tipu ja ümara või nõrgalt südaja alusega, kahelisaagja servaga. Pealt tumerohelised, alt heledamad, kaetud hallikate karvadega. Lehe pikkus 4¼10 cm, laius 3¼5 cm. TÄIENDAV INFO Eestikeelne Hall lepp nimi Ladinakeeln Alnus incana (L.) Moench e nimi Rahvapäras valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp ed nimed Süstemaatili Kuulub sugukonda kaselised, perekonda lepp. ne kuuluvus
tolmulehega. Emaskäbid mai alguses. Pungad on väikesed, ovaalsed, rohelised. moodustuvad kevadel, on Lehed kinnituvad võrsetele spiraalselt. Pealt väga väikesed, rohekad. okkad tumerohelised, alt heledamad, lineaalsed, lamedad, pehmed, teritunud tipuga. OKASPUUD Puit Kasvukoht Liigid Omadused Vahemeremaades, Lülipuit on kollakas- või Lääne-Himaalajas- punakaspruun, healõhnaline, looduslikult. Neid vaigukäikudeta, on vaid Liibanoni seeder (Cedrus libani); Atlase seeder
Kasvukoht: Päike, poolvari, parasniisket, huumusrikast mulda Märkus: Talub hästi põuda. Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim. See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu, mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline, noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on punakad või pruunid. Lehed on vahelduvad, südajad, tipust teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure kattelehega. Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva, jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul.
Ginnala vaher (Acer ginnala) esineb kõrgema hallikoorelise mitmeharulise püstise põõsana või harva madalama kuni 7 m kõrguse puuna. Looduses on leitud Venemaa Kaug-Idas Mongoolias, Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis. Võrsed punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga. Lehed sügavalt kolmehõlmased, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, sügisvärvus karmiinpunane. Õied rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20...60 kaupa. Viljad roosad, 2...3 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud. Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik. Talub vähest varju ja on talvele vastupidav, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses
Siia kuuluvad: amuuri sirel, jaapani sirel, pekingi sirel. Hübriidsed liigid. Eksisteerib ka hübriidseid liike, mis on tekkinud liikide ristumise tulemusena looduslikes tingimustes või saadud sordiaretuse teel. Siia kuuluvad: hüatsintsirel sortidest `Lamartine`, ´Assessippi´jt; pärsia sirel, ruaani sirel, erilehine sirel, Henry sirel jt. LEHED Lehed on vastakud, lihtsad, südaja või sirge aluse ja teritunud tipuga, terved, harva lõhestunud või paaritusulgjad, teravelliptilised kuni munajad teravaservalised. Lehed on 5-13 cm pikad ja 3-9,5 cm laiad. Sireli lehed on üsna paksud, nahkjad, pealmine pind harilikult tumeroheline, alumine heledam, paljas või noorelt peenekarvane. Pea- ja kõrvalrood on silmapaistvad, teise ja järgmiste astmete rood on vaevalt märgatavad. Lehtede värvus varieerub sõltuvalt sordist. Leherootsud on tugevad, harilikult paljad 2- 3,5 cm pikad
Ei saa eristada tupp- ja kroonlehte. Õied on kellukjad, valged, harva roosaka varjundiga.. Õied on ripuvad ja paiknevad tipmistes hõredates ühekülgsetes kobarates, poole -1 cm pikkustel raagudel. Neid on 5 10 ning nad on väga tugevad lõhnaga. Taim õitseb maist juunini. Viljaks on piibelehel ümar oranzpunane mari 2 - 6 seemnega. Vili on umbes 1 cm suurune. Seemned kerajad ning sinised ja valmivad septembris ja oktoobris. Tal on kaks või kolm juurmist lihtlehte, mis on teritunud tipuga ja kaarroodsed. Lehe pikkus on 9 - 20 cm, laius 2,5 - 6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad lehetuped. Vars on rohtne, püstine ning õisikuosas veidi kaardunud. Enamik varrest asub mulla all, ning sellest suurem osa moodustab risoomi. Risoom on roomav ja harunev ning asub tavaliselt 7 - 8 cm sügavusel. Juurestik on narmasjuurestik. Piibeleht paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt levides risoomi abil. Ainult seemnetega
Harilik saar Harilik saar (Fraxinus excelsior) on õlipuuliste sugukonda, saare perekonda, kuuluv ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Tüvi on sirge ja hästi laasuv. Koor on algul sile ja rohekashall, hiljem sügavate peente pragudega korp. Oksad paiknevad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 meetrit.Pungad on väikesed, sametjad, süsimustad. Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesed. Pikkus kuni 40 sentimeetrit.Lehed on pealt tume- ja alt helerohelised. Saare õied on nii emas-, isas- kui ka mõlemasugulised. Õied on lihtsad ja asuvad 4-12 sentimeetri pikkustes lillakates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Saare perekonna on taimesüstemaatikud paigutanud õlipuuliste sugukonda. Peale saare kuuluvad sinna veel rohkem kui kakskümmend perekonda
nookpaeluss hulkharjasuss viinamäetigu südakarp, , laiuss, ,seatigu ebapärlikarp nudipaeluss Välisehitus Lame keha, Vöö, Mõlemast otsast Koda, Lubiainest Kombitsad keha kaitseb nahklihamõik, teritunud, nahakurd, laheosaline iminappadega, rakutu kest lülistunud lülistumata, silmad(näevad koda, kere ja kotikujulised, e. kutiikula, keha, pea pisike, kutiikula ainult valgust), jalg, pole maitsmine, 2 ininappa, puudub, pea ja ajlg, pead, nägemine,
vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas. Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5...7 aastat. Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8...15 cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus
Elupaik: eutroofsed e rohketoitelised järved Ohutegurid: veekogude ohustamine, veekogude muutmine (õgvendamine, süvendamine, veetaseme muutmised), veekogude eutrofeerumine Ohustatuse kategooria: haruldased Sammal Paludella squarrosa, soosammal Kirjeldus: Kõrgus oleneb alumise otsa lagunemise kiirusest, on 5...15 (20) cm. Värvus puhas- kuni kollakasroheline, alusel pruunikas. Väikesed varrest eemaldunud ja haakjalt tagasikäändunud lehed on teritunud tipuga ja munajassüstja kujuga. Leherood ei ulatu päris lehe tipuni. Leheserv on tipust keskpaigani ebakorrapäraselt peensaagjas, keskpaigast aluseni kokkurullunud. Lehe pikkus 2 mm ja laius kuni 1 mm. Lehed asetsevad varrel viierealiselt, laskuvalt kinnitunud. Vars on püstine mitteharunenud või harvem veidi harunenud. Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrvel. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas- kuni tumepruunide risoididega
Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meie metsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 47 ja laius 2,54,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Eestis kasvavad arukased tavaliselt 1525 m, soodsates tingimustes isegi kuni 3035 m kõrguseks. Arukase vanus on harilikult kuni 150 aastat. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik.
· Täkiline: Leheserv on ümaratipuliste hammastega, kuid teravate hambavaheliste sälkudega. · Sopiline: leheserv on ümarate, ebakorrapäraste väljalõigetega ja ümaratipuliste hammastega · Loogeline: pmst sama nagu sopiline · Lainjas: leheserv on lainjate voltidega, mis tekivad lehe serva kiire kasvu tõttu. · Ogaline: leheservas on teravad ogad. · Ripameline: leheserval on harunemata karvad. Lehetipp: · Terav: ühtlaselt ahenev. · Teritunud: järsult ahenenud. · Ogatipp: väikest oga kandev lehetipp. · Ümar: kumera piirjoonega lehetipp · Tömp: peaaegu lame lehetipp. · Pügaldunud: väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus: · Ümardunud alusega lehed. · Südaja alusega lehed. · Kiilja alusega lehed. · Lakuva alusega leht jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele. Väljalõigetega lehed:
roosad, kõrgus 1m, viljad punased ja mürgised) Hõbepuulised- Elaeagnaceae Hippophae rhamnoides harilik astelpaju (lehed on lineaarsed, hõbedased karvad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid, lehed on terve servaga) Ruudilised- rutaceae Phellodendron amurense amuuri korgipuu( hästi ilus, paaritusulgjad lehed, kõva rootsuga, umbes 25cm pikkune, leht on teritunud tipuga, ovaalsed, pisikesed karvakesed servas, rood alt karvased, värske leht on tugeva spetsiifilise lõhnaga) Vaher- Aceraceae Acer platanoides harilik vaher( paenduv, pikk roots, 5 või 7 teravatipulist hõlma, hõlmadel on ka suured teravatipulised hambad, leht alt heledam, vahtra vili on kaksiktiibvili) Acer pseudoplatanus mägivaher(leht on hõlmadega , esineb 3-5 hõlma , servad on saagjad, südaja
kõrge. Oksad alati asteldega. Lehed munajad või ümarad, lühikese teravikuga, läikivad. Viljad väikesed, ümarad või pirnjad, ebameeldiva maitsega. Eestis pärismaine. Kasvab haruldasena Lääne-Eestis, looduskaitse all. Ussuuri pirnipuu (P. Ussuriensis) - Kuni 10 m kõrguseks kasvavad asteldega varustatud ümara võraga puud kasvavad Venemaa Kaug- Ida ja Kirde-Hiina aladel alusmetsarindes.Võrsed noorelt viltjaskarvased, hiljem paljad, lehed ümarad 4-10 cm pikad, teritunud tipuga ja peensaagja servaga, alt karvased, pealt läikivad paljad. Sügisvärv kollane kuni punane. Õied suured (3-4 cm), lõhnavad, kännastes. Õitseb enne lehtimist mais. Viljad ümarad, 2-4 cm läbimõõdus, söödavad kuid veidi kibedad. Sobib parkide rekonstrueerimisel pargivälude servadesse, häiludesse jm. Ei talu pinnases seisvat vett. Sordid 'Belorusskaja Pozdnjaja'-TALISORT Puu on nõrga või keskmise kasvuga, tiheda võraga.
osatähtsus vähenemas. Areaal: Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad: teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Okkad: eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1...2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5...7 aastat. Käbid: noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8...15 cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus
Puu kasvab 910 m kõrgusel merepinnast, tema kõrgus on ligi 4 m ning selle maapealse osa vanuseks loetakse umbes 600 aastat. Juurestiku pikaealisuse tagab võime endale ikka ja jälle uus tüvi kasvatada Hall Lepp Foto 5 Hall lepp ehk valge lepp (Alnus incana) on kaseliste sugukonda lepa perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuuliik Kirjeldus Puu lehed on hallikasrohelised ja läiketa, leheserva tipp on teritunud. Puu tüve koor on hallikat värvi ja sile. Hall lepp kasvab kuni 15 meetri kõrgusek. Eesti kõrgeim hall lepp (31m, diameeter 32 cm) kasvab Järvseljal Levila ja kasvukoht Page 8 of 14 Tallinna Ehituskool Kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogudekallastelt ja puisniitudelt.
Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks. Viimase aasta okastest saadakse õli, mida kasutatakse parfümeerias ja meditsiinis. Vaiku liimimiseks ja meditsiinis. Tiheda ja korrapärase võra tõttu väärtuslik ilupuu, kasvatatakse jõulupuudeks ja pärgade tegemiseks. Väga varjutaluv, mullastiku suhtes nõudlik, ei talu õhusaastet. Perekond kuusk: Kuused on igihaljad suured ühekojalised tuultolmlejad puud. Okkad teritunud või tömpjad, kinnituvad 1 kaupa tugevalt puitunud näsakestele. Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad. Puit valkjas, kerge, vaigukäikudega. Perekonnas umbes 40 liiki (harilik, kanada, must, torkav, serbia). Eestisse on introdutseeritud u. 15 liiki, looduslikult kasvab h. kuusk. Levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Puitu kasutatakse kütteks, ehituses ja paberi valmistamiseks, kuusevaiku lakkide valmistamiseks. Põhja-Euroopa peamine jõulupuu
avatud kohas, parasniiske ja huumusrikas muld Kasutamine haljastuses: murusse soolotaimena ja rühmana, segapeenrasse ning kõrgeks ääristaimeks, taustataimeks Kasutatud kirjandus: http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/pusikud/aedfloks-ehk-aed-leeklill 1.22 Kopsurohi (Pulmonaria) Konkreetne liik: harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 15-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madalam puhmik. Lehed: Varrelehti on vähe, need on piklikmunajad, teritunud tipuga, ülemised rootsutud, istuvad, alumised ahenevad rootsuks, karvased. Pikkus 4¼7 cm, laius 1...2,5 (5) cm. Juurmised lehed arenevad alles õitsemise ajal (vahel hiljemgi), need on pikarootsulised (kuni 10 cm), hõredalt karvased, enamasti veidi südaja alusega. Pikkus 5...2 cm ja laius 2...5 (7) cm. Õied või õisikud: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp puhetunud putkega, kellukjas, kolmnurksete tipmetega, pärast õitsemist suureneb
Kui nüüd kullendavat rabakaske (arukaske!) lähemalt vaadata, võib tema tüve alusel ja okste jämedamatel osadel näha sügavalt lõhestunud musta korpa, mis ülalpool asendub järsult valge tohuga; naabritest sookased on aga maapinnast ladvani ühtlaselt valged, vanana kärnaselt halli-mustatähnilise tohuga. Ka pungad klapivad laukaäärsel kaunitaril arukase omadega: nad on ümara tipu ja kõva vahakattega; ümbruse sookaskedel on pungad enamasti teritunud ja veidi kleepuvad. Kui palju leidub raba südames arukaski, sõltub naabrusest, sest neid külvavad ümbruse arumetsad. Laialdastest madal- ja siirdesoodest ümbritsetud rabadel ei pruugi arukaske olla. Rabades kasvab ka soo- ja arukase hübriide. Siin on olukord mõneti sarnane jäätmaadega (vt. EL eelmisest numbrist lk. 275) - kummaski kohas ei sõltu väikese taime ellujäämine konkurentsist seal juba kasvavate taimedega. Taimestikuta jäätmaadel ja värsketel kraavikallastel
2. Suurus: 30-50 (60) m kõrge. Vanus harilikult kuni 250 a., maksimaalselt kuni 500 a. Ühekojaline. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 80-90 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Sirgekasvuline, läbimõõt kuni 1 m. Koor noorelt sile, 40-aastaselt tekib soomusjas korp. Värvus hallikaspruun. Võra on kitsaskoonusjas, oksad paiknevad peaaegu horisontaalselt (eriti noorelt). Noored võrsed kollakas- või punakaspruunid. Pungad teritunud tipuga, pruunid, vaiguta. 4. Lehed ja pungad: kinnituvad võrsel olevale puidust näsale, 1,5-2,5 cm pikad, terava tipuga, valguse käes neljatahulised, varjus lamedad. Püsivad puul kuni 10 aastat. 5. Õied ja viljad: Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Tolmleb mais, tuultolmleja. Seemned valmivad ja
Üheidulistel ja mõnedel kaheidulistel puudub kambium ja juhtkimp säilitab algse ehituse seega on juhtkimp kinnine. Kaheidulistel ja paljasseemne taimedel esineb kambium ja seega teiskasv. Juhtkimp on avatud. Kui juhtkimp koosneb aint ksüleemist või foleemist siis on mittetäielik juhtkimp(enamikel veetaimedel redutserunud). Tugikoed- puuduvad veetaimedel ja mõningatel üheaastastel. Jaguneb kollenhüümiks ja sklerenhüümiks. Sklerenhüüm- sekundaarne tugikude. Teritunud otstega, prosenhüümsed, surnud ja õhuga täitunud, puitunud kestad, Kollenhüüm- lihtne ebaühtlaselt paksenenud, elusad prosenhüümsed rakud, primaarne tugikude. Kestad ei puitu. LEHE JUHTKIMBUD: Enamikul liikidel leidub mesofüllis erineva suurusega juhtkimpe, mida lehe puhul nimetatakse roodudeks. Need võivad olla kollateraalsed või bikollateraalsed, olenevalt sellest, millist tüüpi juhtkimbud esinevad varres. Lehes on bikollateraalsed vaid suuremad juhtkimbud.
lillakas, üksikute kõrvekarvadega. Õied on koondunud pöörisjasse Õis õisikusse lehekaenaldesse. Õisikutega varreosa pikkus on tavaliselt 20...40 cm. Emasõisikud vajuvad pärast viljastumist rippu, isasõisikud jäävad enam-vähem horisontaalseteks. Õitseb juunist septembrini. Vili Taimel on munajas, veidi kokkusurutud pähklike. Munajad pikalt teritunud tipuga lihtlehed, südaja kuni ümardunud aluse ning jämedalt saagja servaga. Lehe pikkus (3) 6,5...12 (15) cm ja laius (1,5) 3...6 Leht (8,5) cm. Nad on enam või vähem kaetud kõrvekarvade ja lihtkarvadega. Leheroots on kuni 4 (6) cm pikkune, kõrvekarvadega. Lehtede alusel on kuni 1,2 cm pikkused kilejad abilehed.
hõimkonda katteseemnetaimed. Juur: hästiarenenud sammasjuurestik, pinnapealne Vars: koor noorelt valge ja kestendav, 30...40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp, tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad. Leht: kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed http://www.multis cript.net/tallnerk/ failid/arukask.JPG Õis: silinderjad urvad, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid Vili: veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike Paljunemisviis: peamiselt sugulisel teel seemnete abil, tuullevija Tunnus: rombjate teravate tippudega lehed, tüvi valge ja must, oksad rippuvad ja pikad. Nimetus: Harilik kuusk
(taimes) liikumise suuna järgi nimetatakse? Vee ja mineraalainete liikumine toimub trahheede ja trahheiidide kaudu. Orgaaniliste ainete liikumine toimub sõeltorude kaudu. Tõusev vool ja laskuv vool. 16.Tähtsamad kudede liigid taimedes Algkoed e. meristeemid, põhikoed, kattekoed, tugikoed, juhtkoed, erituskoed 17.Sklerenhüüm: a) missugustest rakkudest koosneb? b) kuidas rakuseinte iseärasuste alusel sklerenhüümi liigitatakse? a) sekundaarne tugukude, enamasti teritunud otstega, puitunud prosenhüümsed rakud, mis on eluasad ainult noortena). b) niinekiud (nõrgalt puitunud seinaga); puidukiud (alati puitunud seinaga) 18.Meristeemid: a) kuidas meristeeme liigitatakse? b) kuidas erinevad meristeemid taimedes paiknevad? 1) tipmine (aplikaalne) meristeem. Paikneb varte ja juurte pea- ja külgharudes ja tippudes. Temast oleneb peamiselt elundi pikkuskasv. 2) külgmine (lateraalne) meristeem. paikneb telgelundites pinnaga paralleelse silindrilise
luhtadel. Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) Niidu-kuremõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub peamiselt Lemmjõe äärsetel väiksetel luhaaladel. Halliste puisniidul ja üksikutel Tõramaa jõe äärsetel luhaheinamaadel. Armastab kasvada enamasti varjukamates kasvukohtades, mis ei ole otseselt avatud tuulele ja päikesevalgusele. Taim on püstise, kuni 60cm kõrguse varrega. Lehed on lineaalsed, kitjad ja tipus teritunud. Õied paiknevad tipmises ühekülgses õisikus. Värvuselt on õied punased, sinaka varjundiga. Soomaal, Lemmjõe kaldal on leitud üksikuid valgete õitega isendeid. Niidu-kuremõõk õitseb südasuel ning suve teisel poolel. Rõõmsalt säravad gladiooli õisi võib leida juulis augustis. Informatsiooni allikad · http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark · http://et.wikipedia
annaabi.ee 
