Arukask (0)

Arukask
(Betula pendula Roth)
Tavaelus nimetatakse nii arukaske kui ka sookaske lihtsalt kaseks. Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meie metsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 4–7 ja laius 2,5–4,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Eestis kasvavad arukased tavaliselt 15–25 m, soodsates tingimustes isegi kuni 30–35 m kõrguseks. Arukase vanus on harilikult kuni 150 aastat. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik.

Levik ja kasvukohad

Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Eestis on arukask sage puu. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiendikes ja põlendikes kasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega.

Paljunemine

Arukase emas- ja isasõied on koondunud silinderjateks urbadeks. Emasurvad on püstised, 2–3 cm pikkused, moodustuvad kevadel enne lehtede puhkemist. Noored emasurvad on rohelised, suve lõpus muutuvad nad kollakaspruuniks. Isasurvad on rippuvad, 5–8 cm pikad ja tekivad juba sügisel. Arukask õitseb mais. Ta on tuultolmleja . Arukase vili on väike veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike. Seemned valmivad juuli lõpus või augustis. Nad on kollakaspruunid, veidi läikivad. Sügisel võivad need tuule abil lennata päris kaugele.

Kasutamine

Puit on tugev, elastne ja hästi poleeritav. Seetõttu kasutatakse seda vineeri -, mööbli- ja suusatööstuses. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest, mis on üks arukase vorm, mille puit võib esineda punastes, lillades, roosades, kollastes ja valgetes toonides. Puidust toodetakse ka sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni . Tökatit (kasetõrva) on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Koort kasutatakse naha parkimisel. Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas. Haljastuses kasutatakse lisaks harilikule mitmeid dekoratiivseid vorme. Okstest tehakse luudasid, saunavihtu ja kauneid munapühade linnupesi. Tohust, mis on koore pindmine õhuke valge kiht, saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid , kuid valmistada ka määrdeõlisid. Arukask on ravimtaim . Pungi on kasutatud sapi -, uriini- ja higierituse soodustamiseks , liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada. Lehti kasutatakse uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Arukase lehti söövad kasekedrikvaksikud ja kitsed, mitmed linnud toituvad kase seemneist. Juurtel tekib mükoriisa, näiteks kaseriisikaga. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud.
Kasutatud Interneti lehekülg: et.wikipedia.com