Soomaa rahvuspark (0)

Gustav adolfi gümnaasium
Uurimis töö
Soomaa rahvuspark
Sisukord
1.Sisukord
2.Sissejuhatus
3.Kust tuleb Soomaa nimetus
4.Moodustamine ja seadusandlik areng
5.Rahvuspargi põhieesmärgid
6.Soomaa imetajad
7.Soomaa kotkad
8.Kaitsealused taimed
9.Informatsiooni allikad
Sissejuhatus
Selles referaadis räägin ma Sooma Rahvuspargist.Ma räägin kes selle ala peal elevad mida nad söövad ning taimedest kes on looduskaitse all.
Kust tuleb Soomaa rahvuspargi
nimetus
Soomaa nimi pärineb professor Teodor Lippmaalt. Teodor Lippmaa koostatud Eesti geobotaanilises liigestuses on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks ? lõunapoolseks Soomaaks ja põhjapoolseks Kõrvemaaks. Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja Lääne-Eesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala.
Moodustamine ja seadusandlik areng

• Soomaa rahvuspargi eelkäijateks olid Halliste puisniidu botaaniline kaitseala , mis moodustati 1957.a.ja neli sookaitseala: Kuresoo , Valgeraba, Kikepera ja Öördi 
  
• Kaitseala loomise idee algataja oli Eesti Looduse Fondi. Nende poolt tehti ettepanek moodustada Viljandi ja Pärnu maakonnas olemasolevate kaitsealuste objektide baasil ühtne terviklik kaitseala, mille põhieesmärk oleks säilitada kogu siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku.
  
• Soomaa kaitseala loodi vastavalt Pärnu Maavalitsuse määrusega 15.02.1993.aastal nr.12 ja Viljandi Maavalitsuse määrusega 12.04.1993.aastal nr.40, ühtlasi kinnitati ka Soomaa kaitseala kaitse korraldamise eeskirjad.
  
• Soomaa Rahvuspark moodustati 8. detsembril 1993. aastal Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 19.
  
• 1994. aasta juunil kinnitati Eesti Vabariigi Keskkonnaministri määrusega nr.19 Soomaa Rahvuspargi põhimäärus Alates 01.01.2007 on Soomaa rahvuspargi kaitsekorraldaja Riiklik Looduskaitsekeskus
  
• Alates 01.02.2009 on Soomaa rahvuspargi valitseja Keskkonnaamet . Kaitsekorralduslikke töid riigimaadel ja külastuskorralduslikku tegevust  teostab RMK
  

Rahvuspargi põhieesmärgid
Soomaa Rahvuspargi põhieesmärgiks on säilitada kogu siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku.
Soomaa Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku loodukasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
 
Majandustegevus ja loodusvarade kasutamine toimub rahvuspargis kooskõlas looduskaitse põhimõtetega ja viisil ning määral, mis ei kahjusta rahvuspargi loodust ega mõjuta oluliselt maastiku üldilmet.  
 
Soomaa imetajad
Soomaa mitmekesised maastikud pakuvad sobivaid elupaiku nii suurtele kui väikestele loomadele. Siin on 45 imetajaliigi elupaik. Sageli võib näha põtru. Metssigu ja metskitsi ei ole Soomaal eriti. Marjade küpsemise ajal võib Soomaa metsades kohata ka karusid .
Soomaal elab kümmekond liiki väikeimetajaid. Siili , mäkra ja tuhkrut on vähe, sest märg maastik neile ei sobi. Kõikjal võib see-eest kohata kährikut ja rebast, veidi harvem oravat, valgejänest ja metsnugist. Vanades lammimetsades elutseb Eestis üliharuldane lendorav.
Poolveelistest imetajatest ilmestavad jõgesid kõige enam koprad oma pesakuhilate, üles paisutatud kraavide ja ojadega, ning toiduks ja tammi ehitamiseks langetatud puudega. Kõikidel suurematel veekogudel tegutsevad saarmad, palju on ka mägrit ning võõrliikidest minki.
Metsade ja niitude vahel looklevad jõed on kalarikkad, kokku on siit leitud seitseteist kalaliiki. Tavalisemateks on haug , särg, viidikas ja ahven , leidub ka haugi , turba ja latikat.
Kui rabad ärkavad talveunest , hakkavad häälitsema rongad; metsised ja tedred mängivad oma kevadisi armumänge, kaua ei lase ennast oodata ka sookurg . Kevadsoojad toovad kohale ka sellised linnud nagu räät, väikekoovitaja ja mudatilder. Soomaal on linde nähtud üle 160 liigi, neist haruldasemad on kaljukotkas , rabapüü, mudanepp, väikepistrik, rabapistrik ja alles mõne aasta eest siia kolinud rohunepp. Toitumas on nähtud ka rabapistrikku.
Soomaa kotkad
Eestis pesitseb kuus liiki kotkaid, need on: merikotkas, madukotkas , väike-konnakotkas, suur-konnakotkas, kaljukotkas ning kalakotkas. Soomaa rahvuspargis on tõestatud kahe kotkaliigi pesitsemine – kaljukotkas ja väikekonnakotkas. Arvukaim Soomaal pesitsevast kahest kotkaliigist on väike-konnakotkas. Seda suurekonnakotkaga sagedasti vahestusse aetavat lindu pesitseb rahvuspargis 5-6 paari. Liigile sobivad pesitsemiseks ka rahvuspargi väljajäävad alad. Nii on teada Soomaa rahvuspargi vahetus läheduses pesitsemast 4 väike-konnakotka paari. Pesitsemiseks sobivad liigile luhtadeäärsed kuuse- segametsad ja lodud. Kui pesa rajatakse luhaservast kuni 500 m kaugusele, siis saagijahile käiakse peamiselt ikka heinamaadel ja luhamaadel. Pesapuuna kasutatakse peaaegu eranditult kuuske . Suurtest okstest ehitatud pesa paikneb tavaliselt vigastatud tüve „jõnksul”, harvemini külgokstel ja oksahargis. Aprilli lõpul mai algul ehitakse pesa värskete puuokstega. Ehitamiseks kasutatakse võrdselt nii oksapuu- kui ka lehtpuuoksi. Alates mai algusest on pesas 1-2muna. Pojad kooruvad tavaliselt juuni keskel. Juhtub kooruma kaks poega , siis lennuvõimestub tavaliselt ainult üks, see, kes on saagijagamisel ning omavahelistes duellides tugevam.
Saagijäänustest on määratud väike-konnakotka toidusedelis siili, mutti, urhiirt, väikekarihirt, konni , värvulisi. Ühel kotkabaaril on täheldatud „siililembest” toitumisharjumist. Nii on pesast ja pesa alt leitud kotkapojale pesakondade kaupa toiduks toodud siile.
Kaitsealused taimed
Siberi võhumõõk ( Iris sibirica)
Siberi võhumõõk kasvab niisketel niitudel , puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub teda rohkesti Tõramaa luhal ning Halliste puisniidul. Siberi võhumõõk armastab kasvada suurte kogumikena, kus võib korraga olla kuni 70 taime.Taim ise on püstise, kuni meetri pikkuse varrega. Juurmised lehed on kitsa ning varrest lühemad. Varrel on kolm varreümbriselist lehte. Õied paiknevad varre tipus , kahe või kolme õiega õisikus ja on tumesinise värvusega. Iiris õitseb kesksuvel juunis ja juulis ning on siis luhad täis siniseid õlilaikusid.
Eesti suuremad kasvukohad asuvad Lääne-Eesti soisel rannaniitudel, Soomaal ja Emajõe luhtadel.
Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus)
Niidu-kuremõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub peamiselt Lemmjõe äärsetel väiksetel luhaaladel. Halliste puisniidul ja üksikutel Tõramaa jõe äärsetel luhaheinamaadel. Armastab kasvada enamasti varjukamates kasvukohtades, mis ei ole otseselt avatud tuulele ja päikesevalgusele. Taim on püstise, kuni 60cm kõrguse varrega. Lehed on lineaalsed, kitjad ja tipus teritunud. Õied paiknevad tipmises ühekülgses õisikus. Värvuselt on õied punased, sinaka varjundiga. Soomaal, Lemmjõe kaldal on leitud üksikuid valgete õitega isendeid. Niidu-kuremõõk õitseb südasuel ning suve teisel poolel. Rõõmsalt säravad gladiooli õisi võib leida juulis – augustis.
Informatsiooni allikad

• http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Soomaa_rahvuspark
  
• http://www.soomaa.com/?id=32&lang=est
  
• http://www.soomaa.ee/?op=body&id=13
  
• http://www.estonica.org/et/Loodus/Vahe-Eesti_tasandikud/Soomaa_Rahvuspark/