Teesid (0)

Teesid I
1) Kirjelda, mis on Sinu jaoks poliitika ning mis seda iseloomustab. Kasuta selleks õpikus toodud erinevaid lähenemisi poliitikale ja selle mõistmisele, too näiteid.
Minu jaoks tähendas poliitika põhimõtteliselt ainult riigi juhtimist enne esimest loengut 7. novembril. See teadmine põhines ühiskonnaõpetuse tundides omandatud teadmistel .
Praegu tähendab poliitika minu jaoks juba palju enamat . Poliitikat on minu arvates, nagu Aristoteles ütles, ennekõike sotsiaalne tegevus, mis on alati dialoog . Dialoog sellepärast, et poliitika eksisteerib ainult tänu inimeste eriarvamustele ja need saavad tekkida kui on vähemalt kaks inimest. Aristoteles tõi siinkohal näiteks Robinson Crusoe ja Reede. Poliitika on tegevus millega luuakse , säilitatakse ja täiendatakse üldisi ühiskondlike reegleid mille järgi elatakse. Politikē – tähendab Kreeka keeles riigi või linnajuhtimise kunsti. Poliitika all mõistan nüüd ka valitsemist, kui kunsti ja teadust. Poliitika määrab, kes mida saab, millal ja kuidas ning ta teostab ja kasutab võimu. Poliitika peamisteks eesmärkideks tooksin Heywood’i loetelu : praktilisus, tsiviliseeritus, vabadus, autoriteet, reeglipärasus, kestvus-järjepidevus, hea elu. Kõik millel on avalikku väärtust, sellega poliitika ka tegeleb nt: pere-, keskkonna-, regionaal - ning hariduspoliitika samuti rahvusvaheline poliitika ja ühiskonnaelu korraldamine. Poliitika võimaldab muuta ettepanekud ja programmid kindlateks tegevusteks, millel on konkreetne lõpptulemus. Minu jaoks iseloomustab poliitikat järjepidevus, sihikindlus ja ausus. Eelnimetatud omadustest kinni pidamine peaks tagama riigi toimimise ja arengu ning ühiskonna huvide eest seismist.
Chancellor Bismarck ütles, et poliitika on valitsus kunst mitte teadus. Sain aru, et ta mõtles sellega kontrolli saavutamist ühiskonnas kollektiivsete otsuste tegemise ja jõustamise kaudu. Selline definitsioon tuleneb Vana- Kreekast , kus sõna polis tähendas linnriiki. Mina nõustun rohkem aga David Easton’i mõttega, millest selgub , et poliitika hõlmab palju rohkem avalikke ja era sektoreid kui Bismarck’i mõttest saab välja lugeda. Poliitikat ei tehta ainult valitsuse masinavärgi ümber ja sellega ei tegeleta ainult kabinet ruumides, seadusandlikes kambrites ja valitsus osakondades ning sellega ei tegele ainult spetsiaalne grupp inimesi keda kutsutakse poliitikuteks. Sellisel juhul ei oleks poliitikaga seotud ärid, kohtud, koolid, perekonnad, muud haridusasutused , sest nad ei osale otseselt riigi juhtimises. Minu jaoks on seega Bismarck’i mõiste poliitikast liiga kitsas ja ebatäpne. Me kõik ju osaleme poliitikas. Lihtsamateks näideteks on valimised, põhiseaduse muutmiseks vajalik rahvahääletus.
Poliitika kui avalikud suhted on Aristotelese nägemus. Kaasatud on nii era kui ka avalik sektor ja see laiendab poliitika mõistet ning kaasab sellega rahva riigi valitsemisse. Minu jaoks andis just selline nägemus poliitikast kõige rohkem uusi teadmisi mida mainisin teises lõigus. Poliitikas püsimiseks peavad olema avalikud suhted head, eriti tänapäeva maailmas. Tihtipeale võib ju lehest lugeda, et mõni minister, linnapea , poliitik või muu riigiametnik on sunnitud tagasi astuma oma ametikohalt tänu meedias avalikustatud infole. Vana-Kreeka ajal sellist probleemi ei olnud. Selline pidev meedia negatiivsete uudiste kajastamine on viinud üldise arvamuseni, et poliitikud on võimu otsivad silmakirjalikud riigiteenistujad, kes ei hooli inimeste huvidest. Ka mina arvasin varem nii ja kindlasti leidub ka riigiteenistujaid, kes oma ametikohta kuritarvitavad aga on ka inimesi kes on sõdamega asja juures ja teevad kõik selleks, et elu Eestis paraneks kõigi jaoks mitte ainult nende endi jaoks. Kõige paremaks näiteks tooksin värskeima uudise riigikogu otsusest külmutada oma palgad ja ka teiste riigiametnike palgad ja muud kulud, et päästa riiki raskest majanduslikust olukorrast.
Tänapäeva poliitikas väga olulisel kohal on kompromiss ja üksmeel seda eriti välispoliitikas. Konfliktide vältimiseks on see hädavajalik. Selline poliitiline suund on nagu öö ja päev võrreldes sajandite taguse ajaga . Täna eelistatakse rääkimist ja kompromisse, sõdadele ja toorele jõule. Samamoodi lahendatakse ka sisepoliitilised küsimused hääletuste ja valimiste teel, mitte ei alustata ülestõuse või kodusõdasid. Just selline poliitiline suund näitab minu meelest riigi arengutaset . Sõditakse ju enamasti siiski madala arengutasemega riikides. Utoopiline oleks loota , et alati jõutakse üksmeelele ja seda väljendab ka hiljutine Gruusia ja Venemaa vaheline konflikt.
Kõige laiema mõiste hõlmab poliitika kui jõud. Selles tähenduses osaleb poliitika kõigil sotsiaalsetel tasanditel. Selle erinevad kasutusvõimalused on mõjutamine otsuste tegemisel, päevakorra peale surumine kampaaniate kaudu ja mõtete mõjutamine eesmärgiga suruda peale oma tahtmist. Minu arvates kasutatakse seda ka tänapäeval ja igapäevaselt. Parimaks näiteks on reklaamid ja valimiskampaaniad, kus räägitakse mida inimesed kuulda tahavad.
2) Kas post- kommunistlikud riigid on suutnud tänaseks oma mineviku selja taha jätta? Vaatle küsimust režiimiteooriate võtmes, too näiteid.
Post-kommunistlikke riike on palju ja need pärinevad erinevatest piirkondadest. Tuttavamate riikide hulka võib lugeda kõik endise NSV Liidu riike, SDV-d ja hiina RV-d. Pärast 1991 aasta detsembris viimaste alles jäänud liiduvabariikide laialimineku kuulutamist lagunes NSV Liit lõplikult ja riismetest loodi SRÜ. SDV aga liitus 1990 aasta oktoobris SLV-ga. Kommunismi valitsemise poliitikas lõpetas minu arvates kõlm sõda.
Kommunism ise on sotsiaalse eksistentsi ühine organisatsioon , mis on rajatud varade kollektiivsele omandile. Nagu Marx seda seletab on kommunism klassitu ühiskond, kus rikkus oli ühine, tootmine oli vastavalt inimeste vajadusele ja riik oli ära närbunud lastes valitseda inimeste enesetunnetusel ning spontaansel harmoonial. Parteil kes valitses kommunistlikus riigis oli juhtiv ja juhatav roll ühiskonnas, kontrollides kõiki institutsioone, kaasa arvatud majandus, haridus , kultuuri ja vabaaja institutsioonid.
Enamus post-kommunistlikke riike on tänaseks suutnud oma mineviku suuremal määral unustada ja liiguvad demokraatia suunas, nn kolmanda maailma suunas. Kõige edukamalt sai sellega hakkama ühinenud Saksamaa, kellest sai Euroopa mõjuvõimsaim majandusriik ja üks Euroopa Liidu looja. Balti riigid on edukaimad endise NSV Liidu riigid, kes minuarvates peaaegu täielikult saanud hakkama kommunismist võõrandumisega ja on nüüd Euroopa Liidu liikmes riigid. Koos meiega oli veel 12 riiki, kes tänapäevaks on mingil määral võõrandunud kommunismist aga siiski on veel sellest mõjutatud või varjatud kujul selle täieliku mõju all. Sellisteks riikideks pean Valgevenet, Venemaad, Poolat – kus siiani kandideerivad kommunistlikud parteid ja saavutavad ka edu, osaledes riigi valitsemises.
Põhjusteks miks osad riigis ei ole suutnud oma mineviku unustada on mitmeid. Üheks oleks ehk etniline probleem. Sageli on just inimese loomus see, mis teda oma endise elu poole tagasi kisub . Vene rahvusest inimene ihkab ikka kommunismi ja püüdleb südames selle poole. See andis tunda eriti ajal, kui NSV Liit hakkas lagunema . Piirkondades kus rahvaste segunemine oli laialdasem osutati suuremat vastupanu uuele režiimile. Balti riikides on ka säilinud palju vene rahvusest kodanike aga oleme suutnud võimule valida siiski uuemeelsed valitsused ja sellega tagada demokraatia edu.
Teiseks probleemiks demokraatiale üleminekul oli kindlasti majanduse elustamine ja jalule aitamine . Riigid olid vaesed ja inimeste toetamine oli raske. NSV Liidu majandus oli heal järjel. Tegeldi paljude tootmisharudega nagu piimatööstus, põllumajandus ja kaupa eksporditi aga praeguse venemaa enda toitmiseks kasutati liiduriikide toodangut. Enne lagunemist hakkasid kolhoosid just tõusma ja maaelu elavnes . Meie kolhoosid lagundati seadustega peale NSV Liidu lagunemist. Eesti riigi suurimaks ekspordi artikliks sai mets mis oli hädavajalik maarahva eluspüsimiseks, mis muidugi oli kurb kuna eksporditi töötlemata puitu, mitte valmistoodangut. Praegusel ajal on demokratiseerida lihtsam tänu EL-ile kes aitab majandusraskuset üle ja toetab ka muudes asjades. Riigid kes on vastu võetud teevad suuri edusamme ja süvendavad demokraatiat.
Kolmandaks probleemiks on saanud aga kihistumine , mis põhimõtteliselt kommunismis puudus. Toetudes Marxi – Lenini teooriale , kus enamus majandust oli monopoliseeritud oli see suhteliselt välistatud. Tänapäeval on aga kihistumine suur probleem, mis üha süveneb.
3) Milline demokraatiamudel Sulle kõige enam sümpatiseerib? Kas otsedemokraatial on tänapäeva ühiskonnas kohta? Põhjenda oma arvamust.
Raske on leida asja, mis läbinisti meeldib ja kus ei le ühtegi vastumeelset argumenti. Minu jaoks kaldus kaalukauss Rosseau arendatud arengu-demokraatia poole. Otsustavaks sai inimese kui indiviidi ja kogukonna kaasamine riigijuhtimisse. Olen nõus Rosseau mõttega, et lõppkokkuvõttes on ju demokraatia siiski vahend, mille kaudu inimesed võiksid saavutada vabaduse või autonoomia . Minu jaoks sarnaneb see kõige enam Eesti riigi demokraatliku suunaga. Me osaleme pidevalt ja otseselt oma elude kujundamisel ühiskonnas. Me saame õppida, hääletada, valida ja meil on sõnavabadus, mis on minu arvates pea kõige tähtsam ja olulisem osa demokraatia juures. Rosseau rõhutab pidevalt, et vabadus tähendab kuulekust üldisele tahtele ja nii see peaks olema ka. Loomulikult ei ole võimalik, et igaüks saaks oma tahtmist ning just sellepärast on olemas erinevad erakonnad , mis on suunitlenud end erinevate inimrühmade vajadustele. Võitja on küll see, kes sai enim hääli aga esindatuks jäävad ka erakonnad, kes said natukese vähem ja sellega ongi kõigi inimeste huvid esindatud riigikogus ning sellega riigi juhtimises. Üldine tahe on saavutatud ja igaüks oma arvamuse esindaja valinud. Iga inimene saab oma isikliku tahet avaldada läbi meedia või muu infot levitava kanali ja sellega avaldada sõnavabaduse kaudu oma arvamust. Põhiseaduse muutmiseks saab iga kodanik anda oma poolt või vastuhääle osaledes sellega otseselt poliitikas, toimuvad ka rahvahääletused, kus taaskord sekkutakse riigi juhtimisse. Minule piisab nendest õigustest, et olla kindel Eesti riigi vabaduses ja demokraatias.
Otsedemokraatia põhimõteteks on – kodanikud peavad saama ise otsustada oma saatuse üle ja see on ainukene puhas demokraatia vorm kus nii toimitakse. Sellega kaasneksid järgnevad hüved:

See looks paremini informeeritud ja poliitiliselt haritumad kodanikud, seega kasulik haridustasemele .

See võimaldab avalikusel avaldada oma vaateid ja huve ilma, et peaks toetuma enese huvides poliitikule.

See kindlustab reegli seaduslikust, selles mõttes, et on tõenäolisem inimeste leppimine sellega kuna nad ise selle otsuse tegid.
Olen arvamusel, et otsedemokraatia kahjuks ei ole tänapäeva ühiskonnas enam kohta. Nagu mainitakse esindusdemokraatias saaks otsedemokraatiat juurutada vaid väikestes kogukondades. Tänapäevaste suurte riikide ja massilise populatsiooni kasvu juures on minu arvates võimatu säilitada täieliku kontrolli masside üle. Võttes arvesse tehnoloogia arengut siis ilmselt toimub otsedemokraatia läbi interneti või mõne muu infotehnoloogilise lahenduse abil ja see tooks kaasa lugematult palju uusi probleeme. Lihtsamad näited oleks viirused, häkkerid ja paljud teised küberruumis võimalikud rünnakud. Võimatu oleks tänapäeval pidada massi koosolekuid, lihtsalt ei ole ruumi.
Palju paremad väljavaated on esindusdemokraatial, kasutusel ka Eesti riigis, mis toimib enamuses maailma riikides. Pidev areng ja püüd parema elu poole on meid otsedemokraatia haardest välja rebinud ja ei ole otstarbekas astuda samm tagasi. Otsedemokraatia valitsemise ajal oli haridustase inimeste vahel väike ja ei olnud erilist vahet, kes otsuseid teeb. Ainult filosoofid pidasid end tarkadeks ja tahtsid riike valitseda ja ise otsuseid teha. Tänapäeval on arenenud haridussüsteem ja inimeste harituse tase on väga erinev ning seega on otstarbekas, kui vastava haridusega ja ekspert teadmistega inimesed teevad vastavate küsimuste osas otsuseid. Seega olen kindel, et otsedemokraatial eo ole mingit võimalust enam tänapäeva ühiskonnas.