Tartu Ülikooli Raamatukogu aastatel 1918 - 1991 (0)

Tartu Ülikooli Raamatukogu aastatel 1918 – 1991

Tartu Ülikooli olulisemad töölõigud

1918- 1940

I maaailmasõja lõpus oli TÜR-s ainult umbes 26 000 – 27 000 köidet, kuna raamatukogu fondid olid sõja eest Venemaale evakueeritud.
1918-1919 üritas ülikooli raamatukogu taastada katkenud välisvahetussuhteid, kuid veel see ei õnnestunud valitseva poliitilise olukorra tõttu.
Esimesed raamatud laenati Eesti asutustelt. Esimese trükise välismaale laenutas ülikooli raamatukogu 1920.aastal. Esimesed kirjad, mis puudutavad bibliograafiaalast tööd, pärinevad samuti aastast 1920.
1.01.1920 sai raamatukogujuhatajaks klassikalise filoloogi haridusega Fr. Puksoo, kellest kujunes raamatukogu juhatajaks oldud aastate jooksul Eesti raamatukogunduse rajaja. Puksoo tubliks abijõuks oli väike, aga väga kohusetundlik ja südamega asja juures olev töökollektiiv. Juba 1921. aastast taasavati raamatukogu lugejatele, kuid see oli palju tööd ja eneseületamist nõudnud.
Kuna Tartu Ülikoolist oli saanud rahvusülikool ja seal alustati 1919. aastast esmakordselt eestikeelse õppega, siis tuli ka raamatukogus komplekteerimissuundi muuta. Pearõhk raamatute muretsemisel läks nüüd eestikeelsetele ja Eesti-ainelistele raamatutele. Loodi Estica – osakond , kuhu koondati eestikeelne ja Eestit käsitlev muukeelne kirjandus. Väga oluline osa uue osakonna komplekteerimisel oli 1918. aastal trükiseadusega omandatud tasuta sundeksemplari õigus. Samuti saadi osakonda raamatuid annetatud erakogudena ja emigreerinud sakslastest maha jäänud raamatukogudest.
1920. aasta augustis--septembris reevakueeriti Venemaalt umbes 450 000 köidet ja saabunud kirjanduse hulgas oli 5 kasti raamatuid, mis olid samuti sobilikud uude osakonda. Seoses evakueerimisega selgus, et 2% raamatutest oli kaotsi läinud. Samuti selgus,et osa raamatuid olid kahes või enamas eksemplaris. Ülejäänud eksemplarid eraldati juba tsaariajal loodud dublettide kogusse.
1920.a. esitas Puksoo ülikooli rektorile nimekirja teadusasutustest, kellega pidas vajalikuks hakata vahetama akadeemilisi publikatsioone. Nimekirjas oli ka 149 välisasutust.
1920. aastal kaitsti esimesed väitekirjad Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis. Dissertatsioonid jõudsid raamatukokku dekanaatide vahendusel, osad anti ka tasuta doktorantide eneste poolt raamatukogule.. Siiski ei jõudnud mitte kõik väitekirjad raamatukokku ja see oli komplekteerimisel päris suureks probleemiks. Puksoo energilisel kaasabil anti 1929.aastal ülikooli nõukogu poolt välja määrus, mis kohustades doktorante, dekanaati ja ülikooli arhiivi andma kõik dissertatsioonid vajalikes ekseplaride arvus raamatukogu fondi.
. 1921.a. hakkas ülikool välja andma „Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetusi“. Sama aasta jaanuaris esitas Puksoo nimekirja nendest asutustest, kellele raamatukogu soovis toimetisi ja dissertatsioone saata. Vahetusi välisilmaga pärssis küll suur postikulu, aga ülikool oli mõistval suhtumisel ja eraldas raamatukogule selle tarvis rahalisi vahendeid.
Peale trükiste vahetamise ja laenutamise hangiti väliskontaktidelt ka informatsiooni ja saadi nõuandeid. Toetudes välismaalt saadud kogemustele , korraldatigi raamatukogu ümber – muudeti fondide struktuur ja kataloogimissüsteem. Lugejate vajadusi silmas pidades otsustas Puksoo uuema kirjanduse kataloogimisel kasutusele võtta sõnastikkataloogimise, mis ühendas endas märksõna ja autori kataloogi. Kataloogimist peeti ülikooli raamatukogus üheks tähtsamaks tööks, töömahukuselt oli see aga suurim.
1923. aastaks oli uuele kataloogimissüsteemile üle viidud käsikogu. Estica suudeti sõnastikkataloogimisele üle viia järk-järguliselt alles aastatel 1928- 1932.
Paari aastaga kavandati ja rajati uuendatud kataloogisüsteem. Uued sõnastikkataloogid oli suur samm edasi. Selle tulemusena muutus raamatukogu kergesti kasutatavaks ülikooli õppejõududele, üliõpilastele ja ka lugejatele väljastpoolt ülikooli.
1923. aastaks oli koostatud sedelkataloog dublettidest, mis aktiviseeris ja tõhustas vahetust. Dublettide kataloog saadeti 25 riigi 154 raamatukogule ning 16 Eesti asutusele, kuid vaheussuhted ei kujunenud muidugi kõigiga. Eestis kujunesid vahetussuhted kõige aktiivsemaks Riigiraamatukoguga, välismaal aga Soome ja Saksamaa raamatukogudega.
Muukeelne Estica kasvas jõudsalt pea 9 000 köiteni, kuid eestikeelsete trükiste saamisega oli raamatukogul probleeme, eriti perioodikaga. Sundeksemplarid saabusid lünklikult. Pärast uue postiseaduse jõustumist 1923. aastal muutus sundeksemplaride saamine regulaarsemaks, kuid ikkagi pidi raamatukogu palju vaeva nägema, et trükikodadest kõiki trükiseid kätte saada.
Alus nõukogude kirjanduse komplekteerimisele pandi 1923. aastal, mil õnnestus taastada sidemed Nõukogude Venemaa raamatukogude ja teadusasutustega. Sellele eelnes pea kahe aasta pikkune visa töö.
Eriti nõudlikuks muutus raamatukogu 1924. aastast, kui asuti koostama rahvusbibibliograafiat „Eesti raamatute üldnimestik“. Uue kirjanduse hankimiseks tuli koguaeg jälgida trükiste ilmumist, korrastada kartoteeke ja saata nõudekirju. Nimestikus otsustati registreerida sundeksemplaride põhjal kuude kaupa kõik alates 1. jaanuarist 1924.a. kodu- ja välismaal ilmuvad eestikeelsed trükised, mille maht ületab 0,5 trükipoognat. „ERÜ“ koostamine osutus keerulisemaks kui arvati ja kestis aastaid.
Alates 1924.a. tegi raamatukogu kaastööd Ida- Euroopa Instituudile. saates sinna 1922. Ja 1923. a kohta koostatud bibliograafianimestikud. Tartu ülikooli raamatukogu on osalenud mitmete riikide bibliograafiate loomisel. Raamatukogus puudus spetsiaalne osakond bibliograafiatööks. Põhitöö kõrvalt osalesid teatmebibliograafiatöös kõik raamatukogu töötajad.
Ehitustegevus raamatukogus, mis algas 1927.aastal, takistas mõne aja jooksul lugejateenindust. 1930. aastaks sai raamatukogu oluliselt suurema lugemissaali, perioodika lugemisruumi, 2 tööruumi õppejõududele jm. Väljastpoolt lugejate arv kasvas aastatega. Raamatukogus käidi ka väljastpoolt Tartut, samuti välismaalt. Külastuste arv kulmineerus 1933.aastal, laenutuste arv 1934.a. Põhjuseks võis pidada lugemistingimuste paranemist rekonstrueeritud raamatukogus. Laenutuste arv hakkas vähenema 1935. aastast. Kahanemine jätkus 1930-ndate aastate lõpuni, põhjuseks üliõpilaste arvukuse vähenemine.
Välismaiste vahetuspunktide arv ületas 300 piiri 1930. aastal. Nendele saadeti publikatsioone ja dissertatsioone ning vastu saadi lisaks dissertatsioonidele ja publikatsioonidele ka perioodikat USAst , Nõukogude Liidust , Saksamaalt, Inglismaalt, Hollandist ja mujalt. Uute välissuhete teket soodustas huvi Eesti ja teiste vastloodud Balti riikide vastu. Peale vahetuspunkide kasutas ülikool saatkondade, välisministeeriumite, ekspeditsioonikontorite ja eraisikute abi trükiste edastamisel.
Trükiseid hangiti ka välisriikide konsulaatide kaudu ja komandeeringutes käies. Samuti telliti kirjandust Eesti ja lähiriikide raamatukauplustelt ja kirjastustelt ja osteti eraisikuilt.
Puksoo hindas kõrgelt O. Kallase abi, kes saadikuna Soomes, hiljem Londonis ja Hollandis ülikooli raamatukogule hulgaliselt raamatuid tõi. Tema kaasabil sõlmiti mitmeid koostööleppeid sealsete ülikoolidega. O. Kallas jälgis tõsise huviga ülikooli raamatukogu vahetussuhete arengut.
Aastaid 1920-1929 võib nimetada vahetuse reorganiseerimise ja intensiivistamise perioodiks .
1930-ndad kujunesid välisvahetuse kõrgperioodiks. Teaduslikult kõrgtasemeliste „Toimetiste“ vastu oli välismaal suur huvi. Tihenes side välismaa ülikoolidega, kasvas vahetatavate publikatsioonide hulk. Järjest rohkem lisandus vahetajate hulka teaduste akadeemiaid ja teaduslikke seltse. Vahetus kujunes tõhusaks abiks väliskirjanduse hankimisel, eriti majanduskriisi (1929- 1933) tingimustes, mil raha kirjanduse ostmiseks kärbiti miinimumini.
Kõrgpunkt dissertatsioonide saamisel oli 1935- 1938, mil igal aastal võeti arvele 6 000 eksemplari akadeemilisi trükiseid.
1938.aastaks ulatus vahetusasutuste arv üle 500. 1939.aastal alanud II maailmasõda tõi endaga kaasa välisvahetuste vähenemise
Seoses baltisakslaste lahkumisega 1939.-1940.a. õnnestus raamatukogul ostude ja annetuste teel märkimisväärselt täiendada oma fonde. Suurim ja kõige väärtuslikum oli Ungern -Sternbergi ligi 4 100-köiteline kogu. 1940. aasta aprilliks oli Estica fondi suuruseks 47 125. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli raamatukogu oli tol ajal üks suurimaid raamatukogusid Baltikumis.
Et raamatute hulk oli palju kasvanud ja koos sellega ka töömaht, tuli raamatukogul 1940.a. võtta juurde 10 töötajat.
Kahekümne aastaga pandi TÜRis alus eestikeelse kirjanduse sihipärasele komplekteerimisele ja seati sisse laialdased laenusidemed nii kodu- kui ka välismaal. Tööd tehti missioonitundega. Kuna komplekteerimisel peeti eelkõige silmas teadus- ja õppetöö huve, siis oli raamatukogul suur osa rahvusliku haritlaskonna ettevalmistamisel. Eesti välisministeerium, mõistes raamatukogu suuri teeneid teaduse arendamisel, osutas raamatukogule märkimisväärset abi. Enne II maailmasõda oli Eesti üks kõrgema keskmise haridustasemega riike maailmas.
Avaldati mitu trükikataloogi ja olulise tähtsusega bibliograafia „Eesti raamatute üldnimestik“, mis hõlmas aastaid 1924 – 1939. Raamatukogu osales oma eksponaatidega ka mitmetel eesti kultuurilugu ja rahvuskirjandust tutvustavatel näitustel.
Kahekümnendad aastad olid raamatukogu ajaloos ümberkorralduste ja suunamuutuste aastad, kolmekümnendad aga pideva laienemise ja konstruktiivse arengu aastad. Raamatukogu saavutas aasta-aastalt suuremat tähtsust nii kodu- kui välismaal. Eestis kujunes ta suurimaks raamatukoguks, omades 1940. aastaks üle 700 000 köite. Selle viljaka ajajärgu olulisim tunnus oli tihe rahvusvaheline suhtlus, millega raamatukogu oli eesti kultuurivahendaja kogu maailmas.

1940- 1991

Nõukogude võimu kehtestamisega tuli hakata süstemaatiliselt komplekteerima nõukogude kirjandust. Ülikooli raamatukogust sai Lõuna-Eestist kokkukorjatud keelatud kirjanduse laopaik.
Saksa okupatsiooni ajal oli nõukogude kirjandus keelatud ja kõike tuli otsast alata ja raamatud ümber klassifitseerida.
F. Puksoo tegutses ülikooli raamatukogus kuni 1944. aastani, osales 1941 ja 1944  kogude evakueerimistöödel Tartust ning hoolitses ülikooli raamatukogu töölerakendamise eest okupatsioonidevahelisel ajal.
1944. aastast toimus siis „vabastamine“ ja taas kehtestus nõukodude võim, seekord pikaks ajaks.
1945. aastal arreteeriti Puksoo  NKVD  poolt ja ta viibis kuni 1954. aastani  vangilaagrites. Talle pandi süüks koostööd Saksa okupatsioonivõimudega.
Raamatukogu juhatajaks määrati Karl Weltmann. Muu raamatukogu koosseis jäi samaks väikesearvuliseks töökaks kollektiiviks. Neil oli väga palju tööd reevakueeritud raamatute paigale asetamisega ja muidugi ideoloogiliselt väära kirjanduse eraldamisega. Raamatukokku veeti kokku ka õppejõududest maha jäänud raamatukogusid ja arhiive. Paljud õppejõudude raamatud jagati järgnevate aastate jooksul kateedrite vahel ära.
TRÜ Raamatukogu fondid täienesid jõudsasti, põhiliselt kvantideedi arvelt.
Põhiliseks raamatufondide komplekteerimise allikaks sai tasuline sundeksemplar, mille raamatukogu sai kõigist Eesti NSV territooriumil ilmuvaist väljaannetest. Venekeelse kirjandsuse tasulist sundeksemplari saadi 1946.aastast kõigilt TRÜ profiili kuuluvailt teadusaladelt.
Lääne-Euroopas ilmunud kirjanduse osakaal juurdekasvus vähenes. II maailmasõja järel rakendati töös nõukogude raamatukogunduse printsiipe ja töömeetodeid.
Raamatukogu fondid olid sõjajärgse ajaga võrreldes kasvanud ligi 2,5-kordseks. Seoses sellega olid raamatukogu ruumid juba ammu kitsaks jäänud.
1949.aastal suurenes raamatukogu töötajaskond kaks korda ja raamatukogu direktoriks sai Kaja Noodla.
Algatati mõte endise ülikooli kiriku ümberehitamisest raamatukogu tarvis.
1950. a. alguses hakati koostama Tartu ülikooli ajaloo ning õppejõudude ja kasvandike bibliogtaafia kartoteeki.
1951. aastast sai uueks direktoriks Aimi Hiir.
Kirikust ümber ehitatud hoone võeti õpperaamatukoguna kasutusele 1956.aastal.
1957.aastal lõpetati ligi kümme aastat kestnud raamatuvarade inventeerimine .
1958.a. nimetati raamatukogu teaduslikuks raamatukoguks, seoses sellega suurenes koosseis, avardusid võimalused bibliograafia- ja teadustööks, kujundati välja restaureerimisosakond. Regulaarselt hakkasid ilmuma raamatukogu publikatsioonid, toimuma teaduskonverentsid, seminarid .
1962. aastast sai raamatukogu juhatajaks Laine Peep , kes oma pikaajalise ja sisuka tööga asetus oma varasemate teenekate eelkäijate Karl Morgensterni ja Friedrich Puksoo kõrvale.
Publitseeriti esimene aastaraamat „Tartu Riiklik Ülikool. 1960.a. ilmunud tööde bibliograafia“.
Jätkus raamatuvarade kiire lisandumine, ulatudes aastas 50 000- 60 000 trükiseni. Ruumipuudusel tuli raamatuid hoida riiulitel kahes reas, pakkidena põrandal ja aknalaudadel. Kataloogimata kirjanduse varu kasvas. Taoline olukord hakkas segama lugejateenindust.
Ainuke pääsetee sai olla uus hoone. Nurgakivi pandi maha uuele raamatukogu hoonele septembris 1976 ja maja sai valmis 1980.a. lõpul.
Raamatukogu hoone avati lugejatele 22. veebr. 1982.a.  Lisaks teatme- ja valdkonnasaalidele on majas ka fonoteek, näitusteruum, individuaaltööruumid. Konverentsikeskus pakub konverentsiteenust. 
Seoses " raudse eesriide " purunemisega 1980-ndate aastate lõpul ja Eesti taasiseseisvumisega 1991.a. leiavad raamatukogus aset suured muutused – endisest raamatute kogust peab saama nõudliku lugeja kõiki vajadusi rahuldav informatsioonikeskus.
Tsensuur
Nagu nõukogude ajal tavaks, oli klantsima löödud fassaadi taga nii mõndagi räpast leida. Eelneva ilusa positiivse jutu juurde siis tegelik reaalsus ja nõukogude võimu telgitagused toimingud .
1945.a. tuli käsk keelatud kirjandus eraldada ja paberivabrikusse saata. Weltmann ja rektor Koort päästsid oma põhjendustega raamatud hävitamisest.
Moodustati erifond keelatud kirjanduse hoidmiseks. Ülikooli raamatukogu jätkas hoole ja hirmuga keelatud kirjanduse väljakorjamist. Keelustatud teoste sedelid tuli kataloogidest eraldada ja moodustada neist erikataloogid. Erifond muudkui paisus ja tööl ei paistnud lõppu. Raamatuid võeti erifondi aktideta, seega puudavad andmed, palju ja mida võeti.
1946.a juunis määrati spetsfondi juhtima M. Sõštšikov. Ta alustas energiliselt tegevust. Algas ulatuslik raamatute eraldamine erifondi, kõigepealt salajaste käskirjade ja nimestike alusel, aga ka Sõštšikovi oma suva järgi.
Kiiresti paisuvale salafondile ei piisanud ammu juba ühest ruumist raamatukoguhoone alumisel korrusel. Vaja oli suuremat ja võimalikult varjatumat asukohta . Sõštšikov leidis selleks sobiva olevat hoone vanema osa IV ja V korruse, kus seni hoiti „TÜ Toimetusi“ , dublette ja töötlemata kirjandust.
Saadi laoruumid Tiigi tn. Ühiselamusse, kus polnud sugugi turvaline, sest kord murti sinna sisse ja vandaalitseti raamatutega, kord aga sadas vesi raamatutele veevärgi rikke tõttu.
Siis tabas raamatukogu liftirike, mis oluliselt raskendas raamatute kolimist. Sõštšikov aga kiirustas. 1947.a. septembrist on Kaja Noodlal masendav mälestus, kui ta sattus raamatute sajule peale. Raamatud langesid lehtede laperdades IV korruselt alla ja kukkusid põrandale, kuidas juhtus. Raamatukoguhoidjad korjasid sealt neid surnumatjate nägudega. Küsimusele vastati poolihääli, et spetsfondi juhataja tühjendab endale ruume..
Glavliti volinik andis aega ruumide vabastamiseks 15.oktoobrini, vastasel korral ähvardas raamatukogu sulgeda. Weltmanni ja ülikooli juhtkonna vahel muutusid suhted pingeliseks ja närviliseks. Raamatukogu ei saanud enam üliõpilaste hulgast abitööjõudu ega autotki. Glavliti volinik süüdistas raamatukogu juhti saamatuses töö organiseerimisel. Ruumid suudeti spetsfondi jaoks vabastada lõplikult alles detsembris 1947.a. Ära veeti umbes 150 000 raamatut.
Saanud laoruumid kätte, rekvireeris Sõštšikov ka senised professorite lugemistoad endale tööruumideks.
Pearaamatukogu raske olukord 1948.-1951.a.
Erifondi osakond töötas usinasti, raamatukogu niigi napist koosseisust oli juba 4 vilunud töötajat üle viidud. Kurjad Glavliti kontrollid aga ei olnud ikka rahul fondide puhastamise kiirusega. Ülemtsensor käskis raamatukogu sulgeda, kuni fondid pole puhastatud . Raamatuid sai laenutada ainult Sõštšikovi loal ja raamatu sai kätte järgmisel päeval – lugejaile jäi vaid kaasa tunda.. Sõštšikov sai aga täieliku võimu raamatukogu üle.

Spesfondi määrati juba 7 töötajat tööle.

Lisaks tuli NSVL kõrgharidusministri käsul läbi viia raamatute inventuur . Nende kõigi ülesannete kõrval tuli töötajail ikka lugejaid teenendada, vastu võtta ja töödeda uusi raamatuid, katalooge koostada jne. Põhitöö hakkas aga teiste pealepandud ülesannete tõttu lonkama ja nii tekkiski õppejõudude hulgas nurin, kui 1948.a. saabunud venekeelseid sundeksemplaridena saadud raamatuid ei saadud kätte, kuna need olid kataloogimata. 1949. aasta kevadest hakati pärast 1917.a. ilmunud väiskirjanduse laenutamist piirama. Erifondide keeldude ja käskude tõttu tekkis raamatukogus lugejavõõras õhkond. Must vari oli nagu raamatukogu peal ja sinna ei mindud enam meelsasti.

Direktor Weltmanni tööga poldud jätkuvalt rahul ja nii ta vabastatigi sellest ametist ja tema asemele määrati 1949. Septembrist ajutise kohusetäitjana Kaja Noodla, kes seda kohta just heal meele vastu ei võtnud. Noodla meenutab, kuidas ta esimesil päevil raamatukogus päris ühe raamatuvirna juures, kus olid sajandivahetusel ilmunud eestikeelsed raamatud, miks see või teine raamat on erifondi võetud, ja kuidas Sõštšikov lõpuks vastas: „Ega seda tavalise inimese mõistus võta“.
Tänu väikese töökollektiivi kohusetundlikule visale tööle, ümberkorraldustele tööjaotuses, fondide struktuuris ja kaloogisüsteemis, hakkas lugejate suhtumine raamatukogusse paranema. Eriti raskeks läks aga uuel juhatal siis, kui linnakomiteest hakati raamatukogusse tööle saatma isikuid, kelle käes töö edenes märksa viletsamini kui kaebekirjade kirjutamine. Sellest haigest inimesest ei saadudki enne lahti, kui direktoriks oli saanud parteilane Aimi Hiir. Temaltki nõudis sellest inimesest vabanemine hulga aega ja vaimujõudu.
Kuigi 1949. a. septembrist oli õhinaga jooksvate tööde kallale asutud, jäi täiesti unarusse pooleli jäänud raamatuinventuur. Revident tuvastas, et tehtud tööd olid ebarahuldavalt vormistatud ja tuli kõike uuesti alustada. 1950.a. algas ümberinventeerimine, aga selleks saadi lisatööjõudu ja lisarahasid. Kogu aktsioon kestis 8 aastat.
Seejuures ei tohi hetkeksi unustada, et raamatukogu igasugune tegevus toimus tsensuuri valvsa pilgu all.Kontrolliti näitustele minevaid raamatuid ja iga inventeeritavat raamatut. Kui Kaja Noodla üritas Sõštšikovi võimupiire kärpida, tuli vastuseks käskkiri, mis eraldas erifondi osakonna TRÜ raamatukogu allluvusest. See ei muutnud küll palju asja,sest erifondi osakond eesotsas Sõštšikoviga oli niikuinii juba kogu ülikoolis muutunud riigiks riigis.
Kateedrite raamatukogude puhastamine
Kateedriraamatukogude puhastamist alustati 1949.a.väliskirjandusest. Toome maja hoidlasse kogunesid kateedrist toodud raamatute virnad. Kateedrid ei jõudnud veel sellest rüüstamisest toibuda, kui tuli käsk pearaamatukogule üle anda kõik perioodilised väljaanded, mis on ilmunud NSVL territooriumil aastatel 1917- 1938. Glavlitilt tuli järjest uusi käskkirju. 1950.a. vormistati ulatuslik kirjanduse kõrvaldamise juhend, millega kohustati dekaane ja kateedrite juhatajetaid teostama raamatute kontrolli, et eraldada ideoloogiliselt mittekõlbulik kirjandus. Teostatud kontrollist tuli ette kanda isiklikult Sõštšikovile. Juhiste 15 keelupunktist üle poole on lauskeelud. Perioodika täieliku kõrvaldamisega püütakse surnuks vaikida nii Eesti Vabariigi kui ka NL 20 algusaasta eksisteerimine ja igapäevaelu kajastused .
Rüüstamiste suurim kannatja oli pedagoogika ja metoodika kabinet , kust viidi ära 70,5% kirjandust.
Erifondi osakonna uued juhatajad ja tsensuuri viimane tugevnemine
Hoolimata sellest, et Sõštšikov energiliselt tegutses, andis ta 7.04.1951 avalduse enda vabastamiseks osakonnajuhataja kohalt üleviimisega ajutiselt raamatukoguhoidjaks. Ilmselt teda selleks sunniti, aga põhjused pole teada. Asemele määrati Voldemar Leegen, kes oma viimaselt õlletehase direktori kohalt vabastati. Ise oli ta veendunud, et kui sai hakkama õlletehases, saab ka raamatukogus. Lugejatest ta eriti ei hoolinud.
1952.a saabunud kontrollid tuvastasid hulga puudusi raamatukogu erifondi osakonna töös ja nii Leegeni karjäär raamatukogus läbi saigi jäädes sama lühikeseks kui mujalgi. Asemele määrati 1952. a. kevadel ajutiseks kohusetäitjaks Tatjana Sari- Hallap , kes aga juba järgmise aasta augustis kolis Tallinna. Tema järglaseks toodi seitsmeaastase tsensoristaažiga Renate Jannus, kes juhtis osakonda 1957 aastani. Temaga lõpebki erifondi osakonna „ hiilgeaeg “
Osakonna looja aga, Sõštšikov, vallandati 1962. aastal tööluusi tõttu.
Eriosakonna sisetööst
Ideoloogilist kontrolli teostati koguaeg, sest rahvavaenlasi tuli ju järjest juurde. Igale eraldatud raamatule tuli koostada annotatsioon ja selles märkida kõrvaldamise põhjus.
Raamatuid parandati, s.t kustutada tušiga mitteloetavaks tõlkijate, toimetajate, kommenteerijate jt nimed, kui need olid keelustatud. Pärast töötlemist võis seda raamatut laenutada.
Raamatuid siiski ka hävitati, lõigates „peenteks lõikmeteks“. Dokumentides esineb ka kirjutisi põletamisest, kuid suusõnaliselt pole sellele kinnitust saadud, kas see ka toimus nii. Palju hävitati „Toimetisi“, mis tähendas ülikooli 20 aasta teadustoodangu hävitamist.
1954.a-ks oli inventariraamatute järgi erifondis 188 751 köidet. 1955.a.-st hakati aga mõningaid eestikeelseid raamatuid tagastama üldfondi.
Erifondi osakond hoolitses ka kataloogide puhtuse eest. Teenindati ka lugejaid.1950.a. kasutas lugemissaali(kojulaenutamist ei saanud olla) küll ainult 37 inimest, kellele laenutati 471 köidet.
Kokkuvõtteks
Tsensuuri tegevuse tagajärjel lõhuti kõigi raamatukogu fondide struktuur. Erifondi raamatuhulga kuhjumisega suurendati niigi suurt ruumikitsikust. Lugejateenindus oli häiritud, sest ainult tsensorid teadsid, mida kõlbab professoril lugeda ja millest tudengil õppida.Raamatukogutöötajad töötasid psüühilise surutise all, pideva hirmuga Glavliti kontrolli ja süütundega lugejate ees. Kulutati mõttetult tööjüudu, millega oleks saanud palju rohkem midagi kasulikku teha.
Erigondi osakonna töö tõttu kannatasid lugejad, üliõpilased,korvamatult kannatas eesti kultuur hävitatud raamatute näol. Kui palju raamtuid hävitati, ei ole õnnestunud kindlaks teha, kuid vähemalt paarisajast tuhandest teosest jäid jarele juhslikud eksemplarid.
45 aastat tegutsenud erifondi osakond likvideeriti 1.08.1990 TÜ rektori käskkirjaga. Eelnevalt oli lõpetatud seal asuvate raamatute kasutsuspiirangud.

Laine Peep

Laine Peebu asumisel direktori ametikohale 1962.a. Laine Peep võttis päevakorda kontaktide loomise kolleegidega kodu- ja välismaal, raamatukogutöös alustas mitme uue suunaga. Pani aluse traditsioonidele: raamatukogu märk (1970-), Morgensterni medal (1970-), üliõpilaste võistlusmäng "Informiin" (1965-), tänukirjad kolleegidele tehtu eest (1981-); tihendanud tööalaseid sidemeid Eesti raamatukoguhoidjate vahel. Esinenud arvukatel konverentsidel kodu- ja välismaal, avaldanud probleemirikkaid töid raamatukogunduse juhtimise, bibliograafia ja teabetöö ning lugemispsühholoogia alalt, ka päevakajalisi artikleid ajakirjanduses, raamatut ja raamatukogu tutvustavaid raadioesinemisi. Ta oli suurepärane kõneleja. Tema juhituna saavutas raamatukogu innovaatilise töökorraldusega teadusraamatukogu maine.
Kellel muul kui temal tuli veenda ning tõestada ägedates vaidlustes ülikoolis, ministeeriumides, juhtivates parteiorganites ja ajakirjanduses uue raamatukoguhoone vajalikkust . 22. veebruaril 1982. aastal avati ülikooli raamatukogu uus hoone – sellega saavutas ühe aukohtadest TÜ raamatukogu direktorite arvukas reas.