Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "SUVELILLED". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õied, päikesepaiste, roosa, muld, suvelill, kasvukohta, peenras, roni, istutada, külvata, lõhnav, aprillis, lõikelill, lehtedega, lillad, oranz, veebruaris, kivikilbik, lahja, roosade, poolvari, õisikud, seeme, lillhernes, rukkilill, mullastik, aeda, koera, pelargoon, võõrasema, suvelilled, aedlevkoi, incana, katta, seemet, idaneb, suvifloksPalju sorte. · Kõrgus 50-100cm · Sobib parasniiske hea aiamuld Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum · Mõned sordid: ´Arno´, ´Bruhonice´, ´Elva´, ´Grand New Heavie´, ´Hallamari´, ´Jubilee´, ´Kappa´, ´Lee´, ´Merle´, ´Neon´, ´Neptun´, ´Othello´, ´Rotsteinsiese´, ´Silbercarneol´, ´Smaragd´, ´Taara´ jne. · Madalakasvuline. Kõrgus kuni 15cm. · Kerge kuivem tavaline muld. · Õitseb juuli- august. Rohkem lehtdekoratiivne taim. Aed-merikann Armeria maritima Aed-merikann Armeria maritima · Kõrgus 5-10cm. · Lillakasroosad ilma varteta õied. · Õitseb mai-juuni. · Sobib kiviklibune ja liivane muld. · Ei talu liigniiskust ega tugevat päikespaistet. · Eestis aretatud sort. Aed-päevaliilia Hemerocallis Aed-päevaliilia Hemerocallis
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
(Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Istutada nii üksikult ja väikeste gruppidena segalille peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel. Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust. Kasutatakse meditsiinis. Paljundamine seemnete (sügisel valrjulises kohas mulda külvamine), põõsaste jagamise (sügisel) või pistikutega (kevadel). Sobivad peenrasse iiriste, pojengide, astilbede ja liiliatega või iseseisvate rühmadena murusse.
Õied või õisikud: õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekaskollastest õitest, õisikud peened ja graatsilised Õitsemine: Õitseb rohkelt ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani, seemned valmimad septembris Liigi eritunnused: kiirekasvuline, vastupidav, põuakindel, õitsemise ajal väga dekoratiivne, vihma- ja kastepiisad jäävad lehtedele püsima Kasvukoha nõuded: poolvarjus või päikeseline, muld kobe, viljakas ja parasniiske, ei sobi seisev vesi Kasutamine haljastuses: väga hea pinnakatja, sobib fooniks e. taustaks, sobib avalikele haljasaladele. Sobib eriti hästi kasvatamiseks koos valge karikakraga, sinise delfiiniumiga, sinise rukkilillega jne. 5 Joonis 1. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1)
eelistab üsna niisket huumusrikast õisikuvarrega Aedsalat korvõielised kobedat neutraalset mulda kuni 1 m mulla suhtes nõudlik, ei talu Sibul liilialised raskeid ja niiskeid muldasid 30-80 cm soe ja päikeseline koht, lubjarikas Murulauk liilialised muld 15-30 cm mulla suhtes nõudlik, ei talu Porrulauk liilialised raskeid ja niiskeid muldasid 30-100 cm päikeseline, eelistab toitaineterikast hästi väetatud Küüslauk liilialised raskemat mulda 20-60 cm 60 - 80 cm,
vegetatiivsed organid ja teisel aastal generatiivsed organid. Begoonia (Begonia) -alatiõitsev begoonia (B. cucullata sün. B. semperflorens) Kõige vähenõudlikum varjutaluv suvik. Kasvab hästi päikeselises ja poolvarjulises kohas, eelistab head niiskusreziimi ja toitaineterikast, liivasegust, vett läbilaskvat mulda. Kõik begooniad on väga soojalembelised taimed, seetõttu ei tohi neid enne öökülmade möödumist õue istutada. Kasutatakse peenra- või äärelillena. Olenevalt kompositsioonist sobib alatiõitsev begoonia nii aktsenttaimeks kui ka täitetaimeks või kasvatamiseks pottides-amplites. Joonis 1. alatiõitsev begoonia (B. cucullata sün. B. semperflorens) (http://static1.nagi.ee/i/p/304/25/0760629378db90_l.jpg) -mugulbegoonia (B. × tuberhybrida) 1
pööristesse, veidi lõhnavad õitsevad juunis -juulis. parasniisketel, neutraalsetel kuni veidi happelistel muldadel ei talu hästi aluselisi muldi. Sobib kasutamiseks nõlvade ja madalate müüride haljastamisel Harilik pihlenelas (Sorbaria) 1,5 m Laiuva võrestikuga Mullastiku suhtes vähenõudlik Kasvukoht varjus, poolvarjus, päikseline Õitsemisaeg juuni, juuli Lehestik roheline, õis valge Laiuv tuhkpuu (Cotoneaster) 1m kõrgune põõsas. Punakad õied juunis. Võrsed on hallikaspruunid, nõrgalt kestendavad. Lehed on ümmargused ja nahkjad. Kalasabamustriliselt harunevad oksad. Kasvukoht päikeseline. Dekoratiivne erkpunane sügisvärv. Talvel punased marjad. Moodustab tugiseina najal kena lehviku. Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster) Kõrgus kuni 2m. Lehed on tugevalt läikivad teritunud tipuga, alt hõrekarvased. Õied on roosad kuni 12-kaupa kännases. Õitseb juunis. Vili on sinakas- või pruunikasmust. Talub hästi tahma ja gaase
Vahemeremaadest Kesk-Euroopasse, kus teda hakati kasvatama peamiselt kloostriaedades. – Inglismaal kasvatatakse salveid juba alates 14. sajandist. Kasvatamine – Seemned külvatakse kasti märtsis, vähemalt 1 cm sügavusele. – Tõusmed tärkavad kolme nädala jooksul. – Vajab pikeerimist või hõredat külvi (2...3 cm vahedega). Kasvatamine – Avamaale istutatakse juuni algul, 30...40 cm vahedega. – Vajab päikesepaistelist kasvukohta ja kuiva, sügavalt haritud kasvupinnast. – Salvei kasvatamiseks ei sobi liiga happeline muld. Kasvatamine – Esimesel aastal kasvab aeglaselt. – Meie oludes on külmaõrn ja vajab talveks katmist. – Kevadel lehtib suhteliselt hilja, mitte enne mai keskpaika. – Seejärel tuleks taimi tugevalt kärpida. – Talub pügamist hästi. – Sobib kasvatada ka dekoratiivtaimena kiviktaimlas, püsilillepeenras või piirdehekiks. Paljundamine
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
PEREKOND PÜSIKUD 1. Akakapsas Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti. Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad, priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti jahukastesse, liiga variulises kohas aga erksavärviliste sortide värvid luituvad. Lähestikku kasvavad erinevad akakapsa sordid võivad kergesti ristuda. 2. Aster Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Kesk-ja Põhja- Ameerikas ning Lõuna-Aafrikas
. Tüümian e. aed-liivatee Püstiste, alusel putunud, 30-40cm vartega Eelistab sooja Seemned külvatakse kasvuhoonesse Noori võrseid ja lehti igihaljas poolpõõsas. Varred on hästi harunenud ja päikesepaistelist aprilli keskel, kaetakse ainult väga kasutatakse lambaliha, aga lehistunud. Kitsad lehed on nahkjad, allapoole kasvukohta ja õhukese liivakihiga. Pikeerimisel ka muu rasvase liha ja kala käändunud servaga. Väikesed valkjad või kergema,t vett võib jätte paar taime kokku. Välja maitsestamiseks. Talub roosakad õied on õisikutena varte tippudes. Õitseb hästi läbilaskvat saab istutada mailõpp, juuni algus, pikka keetmist. Õitsemise VI-VII. mulda
Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
Rohtsed haljastustaimed Kevad eksam 2014 KÕRRELISED Harilik kalmus - calamus Niiskesse kasvukohta Click to edit Master text styles150 cm Second level Third level Fourth level Fifth level Luht-kastevars deschampsia cespitosa Click to edit Master text stylesNiiskesse Second level Keskmine 40-100 cm Third level Fourth level Fifth level Ainuroog hakonechloa macra Parasniiske kasvukoht
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
............................ .lk 24 23. Kasutatud kirjandus ............................................................................ lk 25 Inglitrompet ( Datura ) Kasutatakse õistekoratiivse põõsana siseruumides , talveaedades või verandadel . Suveks võib viia ka õue , kus seda tuleb hoida kaitstud kohas . Pärit on see taim Kolumbiast , Ecuadorist , Peruust ja Põhja-Tsiilist . Inglitrompet on suurte , ovaalsete , sametjalt karvaste lehtedega puukujuline põõsas . Rippuvad kellukjad õied on rohelise tupe ning kollase , punase või oransi krooniga . Kasvab hajusvalguses ning tuleks vältida otsest päikesepaistet . Temperatuuriks sobib soe kuni jahe, talvel eelistab jahedamat kasvukohta . Lühiajaliselt talub kuni 5 soojakraadi . Kasvuperioodil tuleb kasta korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal veidi läbi kuivada . Talvel hoides jahedas kohas tuleb kasta harvem . Liigse kastmise korral taim ei õidse , kuid õitsemise ajal ei tohi muld läbi kuivada
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
Külmakindel, tundlik hiliskülmade suhtes. Noorelt varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Harilik laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris) Sugukond: naistesõnajalalised (Woodsiaceae) Mitmeaastane kuni 1,5m kõrgune Kõige sagedam dekoratiivtaim eostaim. sõnajalalistest. Pehmed ja suvehaljad lehed asetsevad korrapärase lehtrina. Eosed valmivad juulist septembrini. Viljakas muld. Kasvavad varjukates kohtades jõgede ja ojade kallastel ning metsades. Harilik kanarbik (Calluna vulgaris) Sugukond: kanarbikulised (Ericaceae) Mitmeaastane igihaljas 1060cm Kasutatakse söödana, ravim ja kõrgune kääbuspõõsas. meetaimena. Eluiga kuni 22 aastat. Väga väikesed lehed. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on lillakad ja väga nektaririkkad. Viljad valmivad septembris. Valguslembene. Vajab kuiva happelist mulda.
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
SISUKORD SISSEJUHATUS Antud töö eesmärk on tutvustada mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadesse kuuluvaid haljastusväärtust omavaid perekondi ja nende liike. Vastused püüan saada jägnevatele küsimustele: Kui paljud perekonnad ja liigid nendest sugukondadest omavad haljastusväärtust? Milliseid perekondi ja liike neist saab Eestis kasvatada? Millised on selle perekonna või liigi määramistunnused? Kus antud liik kasvab? Milliste liikidega peenras kokku sobib? Milliseid kasvutingimusi vajab? Kuidas paljundada? Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
Viljad valmivad oktoobris. KASVU- Peaaegu külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab kõrgema TINGIMUSED õhuniiskusega alasid. Ei talu põuda ega liigniiskust. Juurestik hästi arenenud, laiuv. Eluiga kuni 500 aastat. KASUTAMINE Väga kõrgelt hinnatud puit, kasutatakse vineeriks, mööblitööstuses. Mitmed vormid levinud haljastuses. Eestis esineb sageli külmakahjustusi, seetõttu tuleb kasvukohta hoolikalt valida. Kasutatakse haljastuses. Harilik pöök Fagus sylvatica Areaal Harilik pöök Fagus sylvatica Harilik pöök Fagus sylvatica Raagremmelgas Salix caprea AREAAL Kesk-ja Põhja-Euroopa, Põhja-Aasia. SUURUS Kuni 20 m. VÕRA Noorelt püstine, munajasovaalne, hiljem laiuv, sageli kasvab põõsana. KOOR, VÕRSED Tüvekoor rohekashall, sile, vanemas eas pruunistub ja muutub rõmeliseks
Ei talu põuda. Okkad lamedad, paksud, tumerohelised. Pungad punkaspruunid, vaiguta. Käbid pruunid 4-6cm. Puit pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse teravatipulise võra tõttu palju haljastuses, vähem jõulupuudeks, paberi ja puidu tootmiseks. Eristamise tunnused: kõrgus, okkad, pungad, käbid, võra kuju. 8. Harilik ebatsuuga ja kanada tsuuga Harilik ebatsuuga: Pseudotsuga menziesii Pärit Põhja-Ameerika lääneosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 50m. Ei sobi väga kuiv ega väga niiske muld, samuti ei talu täisvarju. Talub õhusaastet. Okkad püstiselt ettepoole suunatud, tömbid, tumerohelised. Pungad suured. Käbid rippuvad, kattesoomused seemnesoomuste vahelt väljas. Puit keskmise raskusega, roosakas ja kergesti töödeldav. Kasutatakse peamiselt saematerjaliks, mööblivalmistamiseks, vineerina, kütteks ning jõulupuudena. Õitseb mais. Igihaljas Kanada tsuuga: Tsuga canadensis Pärit Põhja-Ameerika idaosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 18-20m. Suhteliselt külmakindel
Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil 9 kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu. Sordid: ´Apollo´ – põhiliigist madalam, aeglasekasvuline sort, lehed punaste rootsudega, talvel tumepruunikad, õied suured, puhaskollased.
teasel aastal õis Idaneb kiiresti kapsas Valge aprilli lõpp, mai algus Umbrohu puhas Korista pea, aga jäta juur Ristõieline Vesi leheroseti ajal vähem, Suure huumusesisaldusega Hilised sordid mai keskel Peale vihma kobesta muld sisse. Sügisel tekib sinna Juurestik tugev pea ajal rohkem liivsavi või saviliiv mullad Anum, ämber, peenar, vagu siis pidurdub vee mitu väikest pead Valge peakapsas, punane Liigniiskus paha Palju niiskust Katteloor külma ja aurustumine Hilised august, September
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid: ovaalsed, 7...12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad 3 Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks, vanemas eas külmakindlus suureneb. Liik on väga valgusnõudlik ja haljastuses tuleks istutada võimalusel üksikeksemplaridena või väikeste gruppidena. Külgvarju puhul laasub alt kiiresti ega ole enam eriti dekoratiivne. Talub nulgudest ühena vähestest linnatingimusi, samuti mulla kuivust. 4. Harilik kuusk Harilik kuusk (Picea ábies [L.] H. Karst.) Abies - lad. k. alati haljas, roheline, elav. Tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase
..1,8 cm pikad, 6...10 soomusega, pruunid. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasipöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga. · Väärib senisest rohkemat kasvatamist eesaedades ja väiksematel haljasaladel. Meil ei vilju, paljundatakse vaid vegetatiivselt. Külmahell, külmudes karmil talvel kuni lumepiirini. Sobib haljastuses väikesemõõtmelistesse eesaedadesse ja parkidesse alusrinde põõsana. Istutada tasuks põhjakaartest varjatud kasvukohale. 16. Perekond elupuu (Thuja) Elupuu perekonda kuuluvad liigid (4 liiki Ida-Aasias, 2 Põhja-Ameerikas) on ühekojalised puud ja põõsad nt harilik elupuu (Thuja occidentalis), hiigelelupuu (Thuja plicata). Eestis elupuid pärismaiselt ei kasva, kuid neid leidub istutatuna. · Lehed soomusjad, kinnituvad lapikutele võrsetele vastakuti · Käbid on väikesed, munajasovaalsed, valmivad õitsemisaasta sügisel. Käbide ülemised
............................................................................................36 Kasutatud kirjandus............................................................................................................................ 37 3 Põõsad Berberis vulgaris Harilik kukerpuu Hooldus Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks. Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Caragana arborencens Suur läätspuu
seedermänd on juurekaelast tugevasti harunev kuni 3 m kõrgune põõsas, või vahel ka madal, kuni 6 m kõrgune puu. Kasvab jõgede orgudes, alusmetsas ja mägede nõlvadel kuni 3000 m kõrgusel, tihedate läbipääsmatute põõsastikena. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi. Samuti ei jää ta hõredaks ega kasva suureks laiuvaks põõsaks nagu meile teadmata päritoluga mägimänd. Põõsaste värvus on tänu kirjule okkavärvile väga silmapaistev ja tore. Kõik need omadused teevad kääbus-seedermännist väga tänuväärse haljastusmaterjali. Sordid: 'Glauca'; 'Globe'; 'Compacta'; 'Jermyns'; 'Draijer's Dwarf'; 'Saentis'; Alpi e. euroopa seedermänd (Pinus cémbra L
pritsimist • Koduaedadesse jäävad ka edaspidi aukohale rikkalikult õitsvad ilusate tervete lehtedega floribundroosid Roosi liikide ja sordirühmade iseloomustus • Koera-kibuvits (Rosa canina), põõsas 2-3m kõrge, rippuvate okstega. Ogad kõverad- haakjad. Õied roosad kuni valkjasroosad, tõrsik karvadeta läbimõõduga 1,5-2 cm. Levinud pookealus kultuursortidele • Harilik kibuvits (orjavits) R. Afzeliana kuni 2 m kõrgune põõsas, oksad paljude ogadega, õied roosad, kasutatakse pookealusena • Kurdlehine roos (R. Rugosa) – tugevate okstega 1,5m kõrgune põõsas, oksad tihedalt kaetud suurte sirgete ogadega. Õied roosakaspunased või valged, esineb täidisõielisi vorme, tõrsikud sarlakpunased kuni 2,5 cm läbimõõdus – sisaldavad kuni 2500 mg% askorbiinhapet • Näärelehine roos (R. Pimpinellifolia) – põõsa kõrgus 1,5-2m, võrsed püstised või horisontaalselt paindunud • Oksad tihedalt sirgete ogade ja
Küllaldaselt on ka väärtuslikke vitamiine: C- vitamiini, karotiini, PP-vitamiini, B2- ja B1-vitamiini. Lehed sisaldavad parkaineid (kuni 20%), arbutiini (1,6%), glükosiidi mürtilliini (1%), glükosiidi neomürtilliini, flavonoide, orgaanilisi happeid. Marjadest valmistatakse toormoosi, kompotte, keediseid, džemme ja mahla. Säilitatakse ka pudelis. Kasvunõuded Mustikas eelistab happelisi muldi. Kultuurmustikad eelistavad päikesepaistelist, tuulte eest varjatud kasvukohta. Sobivamad on kerge lõimisega, hea õhustatusega, vett hästi läbilaskvad mullad. Pinnalähedase juurestiku tõttu vajavad taimed head niiskusrežiimi. Mustikad ei talu seisvat pinnavett, seepärast tasandage põld enne istutamist korralikult. Mustikataimed eelistavad happelisi (pH 4,5-5,5) muldi. Mulla happesust tõstab freesturba lisamine kasvupinnasesse. Samuti saab mulla happesust tõsta väävli lisamisega mulda. Sobiv istutusaeg on varakevad
annaabi.ee 
