Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Suurkõrv". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suurkõrv, sigimine, poegimis, kolooniad, emasloom, daniel, vardja, küünarvarre, siruulatus, kehakaal, kõht, olevates, eluviisiga, aedades, pargi, aprillini, talvitub, suvised, elupaigad, lendavaid, paaritumine, koonduvad, emasloomad, poega6. Piusa koobaste ajalugu lk 9 7. Loodus lk 10 8. Tiigilendlane lk 11-12 9. Veelendlane lk 13-14 10. Tõmmulendlane lk 15-16 11. Habelendlane lk 17-18 12. Nattereri lendlane lk 19-20 13. Pruun-suurkõrv ehk suurkõrv lk 21-22 14. Põhja-nahkhiir lk 23-24 15. Piusa matkarada lk 25-28 16. Kokkuvõte lk 29 17. Kasutatud allikad lk 30 1. Sissejuhatus Piusa koobastiku looduskaitseala on loodud kaitsmaks Piusa liivakivikoopaid kui Eesti, aga ka Baltimaade suurimat nahkhiirte talvitusala. Koopad võeti kaitse alla 1981
mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5...2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees. Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3...4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini kullesed arenevad ning seetõttu on
rahvasuus nahkhiirteks. Nahkhiired on ainukesed imetajad, kes suudavad lennata. Nende tiivad kujutavad endast kahekordset nahka kere küljel ja kummagi esijala nelja pikenenud sõrme vahel. Närvid ja veresooned kulgevad käsitiivalistel lennuse kahe nahakihi vahel. Esijäsemed vajavad tiibadena kasutamiseks lisatuge, selleks on kohanenud liitunud kaelalülid, lamenenud ribid ja tugev rangluu. Käsitiivaliste tiibu langetavad lihased on kinnitunud rinnakule spetsiaalse haru külge. Tiibade siruulatus varieerub suures ulatuses tiiburitel (Megachiroptera) võib see olla kuni 1,5 m ja väiksematel nahkhiirtel (Microchiroptera) kõigest 15 cm (Burnie, 2002). Nahkhiirtel esineb tiiva esiosas pöial koos pöidlaküünisega ja 4 sõrme (Joonis 1). 14 Joonis 1. Nahkhiirte luustik ja üldkuju (Chapman, 1998). Käsitiivaliste tagajäsemed on pöördunud 180º, nii et põlv ja jalalaba on
Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära. Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2–11 hunti. Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast. Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on
isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune
8 Tähtsad ülesanded ja tegevused…………………………………………………………….8 Liigi kaitseabinõud………………………………………………………………………………....9 Lisad……………………………………………………………………………………………….10 Kasutatud kirjandus 2 Liigi kirjeldus Küünarvarre pikkus: 37-44 mm Tiibade siruulatus: 240-280 mm Kehakaal: 7-13 g Lennus: mustjaspruun Selg: tumepruun Kõht: kollakaspruun Maksimaalne eluiga: 21 a. ja 9 kuud Looduskaitse: II kaitsekategooria Põhja-nahkhiirele on iseloomulikud tume nägu ja lennus. Karvkate on seljal mustjas või tumepruun ning karvade otsad on heledad. Värvuse ja näo poolest erineb ta selgelt teistest Eesti nahkhiirtest. Euroopa kesk- ja põhjapiirkonnad , Kaukaasia, Siber, Kaug-Ida, Jaapan. Põhja-
Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Mõnedel juhtudel on esinenud spetsialiseerumist rästastele. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. Sigimine ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa räppetompude kuiva puru, puupuru ja eelnevalt seal pesaõõnsuses elanud linnu sulgedega. Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses. 8Musträhn Dryocopus martius Elupaik ja -viis Suured okasmetsad, männi-segametsad, eelistab hõredaid männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Kogu pesitsusjärgse aja elab üksikult. Iseloomulik pesitsuseelne
Linnud Põhikool 7.Klass Kodutuvi e. kaljutuvi · Kus võib kohata.Talvisel perioodil peamiselt inimasulates või nende läheduses, muul ajal ka põldudel ja aedades. · Eluiga. Teadaolevalt puurilinnuna kuni 42 aastat, looduslikes oludes poole vähem. Keskmiselt 3 aastat. · Toidulaud. Kaljutuvi toitub valdavalt taimsest toidust. Kodutuvi on harjunud inimeste tagant toidujäätmeid korjama ja sageli tarbib tänu sellele ka loomseid koostisosi. · Arvukus. Eestis 40-80 tuhat paari. Euroopas 6,8-10 miljonit paari · Välimus.Kaljutuvi keha on tuhkhall, tiibadel kaks musta tiivavööti. Enamik kodutuvisid on pärinud selle halli põhitooni, kuid kodutuvi salkades on väga eriilmelise mustri ja värvusega linde. Tiibade alaküljed on heledamad, tiivaotsad seevastu tumedamad. · Pereelu.Kodutuvi on võimeline pesitsema aastaringselt ja munema 5-6 kurna. Meie kliimavöötmes pesitseb ta siiski ainult vahemikus märtsist septembrini ja muneb 2-3 ku
ämblikke ning teisi mittelendavaid putukaid. Mudakonn talvitub maismaal, kaevates end kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse - hiire- ja mutiurgudesse või mahajäetud keldritesse. Talvine uni kestab kuni 7 kuud. Mai alguses siirdub ta kudema madalatesse läbivooluta veekogudesse (väikestesse tiikidesse või järvekestesse), kust kevadöödel võib kuulda isasloomade krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist. Emasloom koeb kokku 1000...2500 muna, mille läbimõõt on 1,5...2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste. Munadest koorunud kullesed elavad esialgu põhjamudas, hiljem vees. Kulleste areng on pikk, vees veedavad nad 3...4 kuud. Augustikuuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 17 cm - seega ületavad vastsed pikkuselt oma vanemaid üle kahe korra. Mida kõrgem on veetemperatuur, seda kiiremini
Lõhna tundmiseks pistab loom aeg-ajalt oma kaheharulise keele otsad koos selle külge jäänud lõhnava aineosakestega suulaes avanevasse Jacobsoni organisse. Keel on mitmetel roomajatel ka kompimisorganiks. Kuulmine on enamikul roomajatel kesiselt arenenud - enamasti tuntakse vaid maapinna võnkeid. Kuidas roomajad sigivad ja arenevad? Roomajad on lahksugulised loomad, viljastumine on neil kehasisene. Sigimisperioodil tulevad ka vees elavad roomajad maismaale. Munad muneb emasloom enamasti sooja niiskesse kohta, kus tihti just päikesesoojus pojad välja haub. Roomajatel on otsene areng: munast väljuv roomaja on täiskasvanu sarnane, ainult mõõtmetelt pisem. Üksikud soomuselised on ka poegijad (nt. rästik). Nende munad jäävad emaslooma munajuhasse seni, kuni pojad neist kooruvad. EESTI ROOMAJAD Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda.
Punahirv Punahirv jaguneb paljudeks alaliikideks. Kõige seksapiilsem loom meie looduses. Seda looma on maailmas levitatud rohkem kui ühtegi teist imetajaliiki. Eluiga on 14-15 aastat. Üliväärtuslik jahiuluk. Temaga samaväärne on karu. Välimus Moodustunud sarvekroon. Sp on ta paljudes keeltes õilishirv. Sooline dimofism – isasloomad on emastest oluliselt suuremad. Isaslooma kaal: 200-300kg, emasloom ei kaalu üle 100kg. See on seotud seksuaalkäitumisega. Hirvel ei ole vasikast peale mingeid sarvi. 1,5-aastasel kasvavad sarved pähe. (keskmine 35cm). Sarved kasvavad kevadel, mis tähendab seda, et ilmastik ei mõjuta tema sarvede arengut. Näitab tema genotüüpi ning tublidust. Levik Hirv ei ole kodumaine liik. Eestisse on jõudnud inimese kaasmõjul. Esimesed toodud hirved sattusid Abruka saarele. (20ndatel aastatel)
karulastel. Ta kõnnib täistallal nagu inimene. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul raske ja massiivne pea esileulatuva koonuga. Laup on kõrge ja koos nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem, kui jääkarul ning kaul pöördub hästi. Isaskaru on suurem kui emane. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal, mis annab esijalgadele lisajõudu. Kaal on 90 kuni 200 kg vahel. Kuna karud peavad talveund, võib nende kehakaal muutuda aasta jooksul lausa 20% võrra. Värvus Pruuni värvi, neid on nii helepruune kui mustjaspruune. Vanemad karud on heledamad. Poegadel on harilikult valge krae kaela ümber, harvem säilib see krae ka täiskasvanud loomadel. 2 Elupaik Pruunkarud eelistavad elada suuremates metsamassiivides, milles leidub rabasid. Avamaastikul vajab ta taimestikku enda varjamiseks kuna ta elab tavaliselt kõrvalisemates ja
väär, ehkki veidi üle pakutud. Valdav enamik liblikatest on nektaritoidulised. Nektari kättesaamiseks on neil elastne ja liikuv imilont, mille pikkus on ühel Madagaskaril kasvavat orhideeliiki tolmendaval liblikal kuni 35 sentimeetrit. (,,Extra" Elu 97.05.17) Tiivad koosnevad liblikatel katusekividena üksteise peal paiknevatest soomustest. Soomuste erinevast pigmendisisaldusest ja valguse murdumisest nendel tekib paljudele liblikatele omane sillerdav värvus. Tiibade siruulatus võib mõnedel troopilistel liikidel ulatuda kuni 30 cm-ni. Tiivad võivad kokkupandult paikneda kahte moodi: asetuda seljal üksteise vastu nagu päevaliblikatel või paikneda katusjalt voldituna tagakehale nagu ööliblikatel. (,,Extra" Elu 97.05.17) Erinevalt päevaliblikatest pole ööliblikate tiivad nii värviküllased. Enamasti on eestiibade ülakülg värvunud selle substraadi järgi, millel liblikas päeval peatub. Eestiibade
Vöötkakk (Surnia ulula) on haki suurune ja raudkulli meenutav pika sabaga lind. Ülapoole mustpruunil taustal leidub valgeid täppe ja tähne. Linnu valge alapool on tiheda tumeda vööditusega. Pea nagu kõigil kakkudel ümar, kuid mitte eriti suur. Silmad kollased, valget nägu ümbritseb tumedatest sulgedest rant. Nokk kollane. Vöötkaku isaslinnud kaaluvad keskmiselt 300 grammi ja veidi suuremad emaslinnud kuni 380 grammi. Tiibade siruulatus on kuni 81 sentimeetrit. Vöötkakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsades ja metsatundras. Pesitseb nii õõnsustes kui ka väikestes risupesades (vares, harakas). Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu.
...........................................................................................................5 2. LEVIK JA ARVUKUS...................................................................................................7 3. ELUPAIK........................................................................................................................9 4. ELUVIIS....................................................................................................................... 10 5. SIGIMINE JA JÄRGLASED........................................................................................11 6. TOITUMINE..................................................................................................................12 7. OHUSTATUS JA KAITSE............................................................................................14 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................16 KIRJANDUS.......
°C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede- äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni ka
konservatiivsed, siirdudes aastast-aastasse tagasi samasse paika, kus ise ilmale tulid. Kui mingi kudemispaik hävib, siis on konnad võimetud omale uut leidma. Peale esimeste isasloomade saabumist läheb lahti nurrumist meenutav konnakontsert. Pulmaperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning nende esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5...16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70... 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse
saarmal mitu puhke ja varjepaika. Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad. Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega. Imetamine kestab 2 kuud ning pesakond jääb esimeseks talveks emaga kokku. Isasloom poegade hooldamisest osa ei võta, kuid kaitseb territooriumi elades eraldi urus pesakonna lähedal. Noored saavad suguküpseks 3. või 4. eluaastal. www.jahindusinfo.ee Saarmast ohustab lisaks talvisele toidunappusele ka reostus ja elupaikade vähenemine.
punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline
Koostanud: Marko-Eero Kruus Kasutatud kirjandus: google.com ; bio.edu.ee Palumetsad Palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Neid leidub parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel. Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Palumetsad moodustavad umbes 9,3 % riigi metsadest ja levivad peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus. Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske. Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust. Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein). Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on har
asumisel umbes 150 mm väljasirutatud keha tüvepikkus (koos väljasirutatud keha tüvepikkus (koos peaga) on peaga) on 230--300 mm 220--290 mm sabapikkus 20--30 mm sabapikkus 20--30 mm tagakäpa pikkus 40--47 mm tagakäpa pikkus 38--45 mm kõrvapikkus 20--32 mm kõrvapikkus 20--32 mm kehakaal 450--1200 g kehakaal 450--1000 g Siilide elupaigad ja eluviis ning ohutegurid ja kaitseabinõud samad. Allpool neist siis üldisemalt. 5 Väljavõte loodusvaatluste andmebaasist lõunasiili kohta Loodusvaatluste andmebaasi andmetel on kaelussiili ehk lõunasiili nähtud: 20.08.1999 Erinaceus concolor concolor (kaelussiil (lõunasiil)) 1 Valga maakond, Karula vald kinnitatud 20.08
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses. Jäälinnu kehaehituses ilmneb mitmeid kohastumuslikke jooni. Nii on ta keel väga väike, lausa taandarenenud: et mitte takistada kala haaramist ja nokas hoidmist. Varvastest on kolm eesmist algusosas märgatavalt kokku kasvanud. Morfoloogid nimetavad sellist jäset istujalaks; jäälind kühveldab jalgade abil pesaurust liiva ja muud kobestatud pinnast välja.
LAANEMETSAD Iseseisev töö bioloogias Tartu 2010 1. KLASS:ARUMETS .............................................................................................2 ....................................................................................................................2 LAANEMETSAD......................................................................................................2 1.1 Taimekooslused....................................................................................................2 1.2 Loomakooslused.................................................................................................14 2.TOIDUVÕRGUSTIK........................................................................................... 19 Kasutatud kirjandus..................................................................................................20 1. KLASS:ARUMETS LAANEMETSAD 1.1 Taimekooslused Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed ku
1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu.
jaotavad toitained kõigi teiste rakkude vahel), tugirakud jt. Ning tema keha avaused ehk poorid, mille kaudu pääseb vesi keha sisemusse. Vesi kannab sinna toidu ja hingamiseks vajaliku hapniku ning viib välja elutegevuse jääkained. Käsnal ei ole kudesid ega elundeid. Samuti puuduvad närvisüsteem, meeleelundis ja erituselundid. Käsnad sigivad pungumise teel ja sugurakkude abil. Pungumine: keha välispinnal moodustunud pungad jäävad tavaliselt emaloomaga ühendusse, nii moodustuvadki kolooniad. Suguline: viljastatud munarakust areneb ripsmetega ujuv vastne, kes mõneaja pärast kinnitub sobivale kohale veekogu põhjas ja areneb käsnaks. Käsnal arenevad nii emas- kui ka isassugurakud samas loomas, kuid munaraku viljastab siiski teiselt loomalt pärit seemnerakk. Näited: järvekäsn, pesukäsn, klaaskäsn veenuskorv Tähtsus: nad on looduse biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilisest hõljumist. 25. AINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUS
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
--- 53 Mida on vaja suguliseks sigimiseks? Enamik selgrootuid sigib suguliselt. Sugulise paljunemise korral peab toimuma viljastumine. Tavaliselt läheb selleks vaja kaht eri soost isendit, seega on suguliselt sigivad loomad enamasti lahksugulised. Mitmesugustel putukatel ja ämblikel ning mõnedel teistel selgrootutel eristuvad emased ja isased ka väliselt, näiteks emased ritsikad tunneb ära pika muneti järgi, ämblikel aga on emasloom palju suurem kui isane. Paljude veeselgrootute, näiteks karpide, ainuõõssete, meritähtede ja merisiilikute isased ja emased omavahel kokku ei puutugi, nad lasevad oma sugurakud vette, kus need ühinevad, st viljastuvad kehaväliselt. Kuival maal elavad selgrootud, näiteks putukad ja ämblikud, paarituvad, neil on kehasisene viljastumine. Üksikult elavad putukad peavad partneri leidmiseks vaeva nägema. Liblikad
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
" ,,Ei. Tahtsin vaadata, mis seal on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid kokku korjata." Jumal vastas: ,,Korja nüüd kogu oma eluaeg neid kokku." Sestsaadik korjabki toonekurg neid toiduks. Eestis on valge-toonekurg pesitsenud alates 1841. a. Pärast seda on ta oma leviala pidevalt laiendanud põhja ja lääne suunas. Valge-toonekurg on pika kaela, punase noka ja punaste pikkade jalgadega suur lind tiiva siruulatus 185...215 cm. Noorlinnu nokk on must. Valge-toonekurg ei häälitse (tema laulukõris puuduvad helisid tekitavad lihased), vaid üksnes klõbistab pesa juures nokka. Pesitseb sageli korstnal, kus suured linnud on hiiglaslikul oksahunnikul kaugele näha. Toi- tub luhtadel, niitudel ja siseveekogude ääres putukatest, närilistest ja väikestest kaladest. Kogunevad parvedesse, et oma pikkadel laiadel tiibadel Aafrikasse rännata. Rahvapärimusi kurest: 1
annaabi.ee 
