PRIIUSE ESIMESED AASTAKÜMNED 1. Talurahva omavalitsus. Kujunes välja 19. Sajandi alguses tänu seadustele. Teise nimega vallakogukond. Kogukonna ülesanded: vaeste hoolekanne, vaestemajade ehitamine. Vallakohtud talupoegade enda kohtud. 2. Talurahva koosseis. Jagunes mõisa- ja külarahvaks. Külarahvas oma korda, pererahvas, sulasrahvas ja vabadikud ehk popsid või saunikud. 3. Talurahva koormised. Ringkäendus teised maksid kinni su võlad, kui sa ise ei saanud. Mõisakoormisest oli peamiseks teotöö (jagunes nädalateoks ja hooajatöödeajal nõutavaks abiteoks) Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olulisemad pearaha ja nekrutite andmine. Nekrutiandmise kohustus ehk nn. ,,verekümnis" tsaaririigli oli sõjalistest koormistest rängim.
Talude pärilik kasutusõigus enam ei kehtinud IV Talurahva omavalitsuse kujunemine Peale priikslaskmist hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus - vallakogukond. Iga mõisaala talupoegadest loodi omaette kogukond ehk vald, mis esialgu oli mõisnikust paljuski sõltuv. Valla eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal vallavöörmünder. Talurahvaseisus jagunes: mõisarahvas (mõisateenijad) - 10% külarahvas - pererahvas 40% - sulasrahvas 30% - vabadikud ja popsid 20% Vallakogukonna üleasanded: - vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja varanõudeasju, karistasid väiksemate üleastumiste eest - ühisvastutus magasivilja varumise eest (mõisnikul vaid järelvalveõigus) - vaestehoolekanne - vastutus koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel Peamise koormised: - mõisakoormised - peamine teorent, alates 19.saj. II pool tasapisi üleminek raharendile
5. Selgitage näidete abil, kuivõrd edukas oli Vana-Liivimaa poliitiliste jõudude välispoliitika Ei olnud edukas sest Põhiohuks sai Venemaa. Venelased teostasid rüüsteretki Eestosse. Maal tekitati kohutavat kahju 1. Miks ja kuhu tekkisid rannarootslaste asundused? Saartele ja Põhja ja lääne eesti rannikule Haapsalust Kolgani 2. Mis muutus keskajal talurahva sotsiaalses koosseisus? Adratalupojad, Maavabad, vabatalupojad, sulasrahvas, üksjalad. 3. Miks ei toimunud ulatsulikku mõisate rajamist kohe äprast vallutamist? Pühendati end vilja tootmiselele ja maaomandi haldamisele. Hakati ise vilja tootma. 4. Tõestage näidete abil, et keskaja lõpuks oli Eestis kujunenud pärisorjus Kujunes välja sunnimaisus, . kohustasid ilma loata oma isanda juurest pagenenud talupoegi välja andma. 5. Kuivõrd muutus keskajal põllumajandus võrreldes muinasaja lõpuga?Kas
sotsiaalset liigitust. Kuidas muutus talupoegade õiguslik seisund 15. sajandil? Põhiline osa rahvastikust elas maal, kus tegeleti karjakasvatusega ja põllutööga - maa oli peamine väärtus. Jagunesid viieks: Maavabad (kõrgeim kiht); vabad talupojad (tasusid koormiseid raharendiga, teotööst vabastatud); adratalupojad (kõige suurem kiht, tasusid teotööga, naturaalandamite ja raharendiga); üksjalad (oli antud uudismaa ülesharimiseks, koormised väikesed); sulasrahvas (maaomanditeta talupojad, leidsid teenistust suurematest taludes). 15. sajandil algas talupoegade ulatuslik karistamine, naturaalandamite pidev suurendamine, teoorjuse osatähtsus kasvas, mõisate rajamine, ühesõnaga elu muutus sitaks. 12. Iseloomusta lühidalt linnade õiguskorraldust (linnaõigus, kodanikud, valitsemine). Milles seisnes keskaegse linnaühiskonna korporatiivsus? Õiguskorraldus maaisandalt saadi linnaõigus, kes tagas autonoomia; linnakodanikud olid
inimesed on noorrahvas. Kunstiga tegelevad inimesed on kunstirahvas. Teatris töötavad inimesed on teatrirahvas. Kultuurilised: sarnase kultuuriga inimesed on hõimurahvad. Sugulaskeeltega inimesed on sugurahvad ehk sugulasrahvad. Kristlased inimesed on ristirahvas. Vaime uskuvad inimesed on paganarahvas. Pulmas olevad inimesed on pulmarahvas ehk saajarahvas. Majanduslikud: rikkad inimesed on härrasrahvas ehk isandarahvas. Taludes töötavad inimesed on sulasrahvas ja talurahvas. Nõukogude Liidu töötavad inimesed olid töörahvas. Rahvus Rahvus (ka: natsioon) on etnose arengustaadium; rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul ja/või muudel teguritel põhinev etniline identiteet. Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita, see tähendab, et rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides. Ka on võimalik aja jooksul kasvada teise kultuuri ehk siis kasvada uude rahvusesse.
(rentnikud, kes varakeskajal maksid renti naturaalandamites; koos rahamajanduse kujunemisega hakkas üha enam domineerima raharent) pärisorised tp-d isiklik vabadus puudus sunnismaised e. kinnistatud maa külge (feodaal võis osta ja müüa ainult koos maaga) täitsid erinevaid koormiseid feodaalile sulasrahvas maata talupojad · Talupoegade koormised: NB! Koormiseid tehti feodaalile maa kasutusõiguse eest tasumiseks! teotöö e. teoorjus - mõisapõldude harimine loonusrent - naturaalandam e. osa toodangust (k.a. põllusaadused, kariloomad, käsitöötooted, küttepuud) raharent - hakati küsima alates 11.saj. seoses üleminekuga rahamajandusele. Järk- järgult hakkas asendama teotööd. abiellumis- ja pärandusmaks isikumaks e. pearaha
1856.: E/m · keelati mõisnike kodukariõigus · täielik raharent · talurahva omavalitsus vabanes mõisnike järelvalve alt · eestlaste oma tahte teostamine · 1863.-passiseadus--liikumisvabadus · 1865.-mõisnike kodukariõiguse piiramine · 1866.-vallaseadus--tp-de omavalitsus vabanes mõisniku järelvalve alt · 1868.-raharent 13. 19.saj. alguses talurahva koosseis: · I mõisarahvas · II külarahvas: 1) pererahvas 2) sulasrahvas 3) vabadikud e. popsid 14. Talupoegade koormised: 1 ) mõisale: · teorent (abitegu, rakmetegu, jalategu) · naturaalandamid · rahamaksud 2 ) riigile: · pearaha · nekruti andmine · sõja ajal lisandusid teenistus maakaitsevägedes, vägede majandamine, vägede moonastamine, küüdikohustus 3 ) vallakogukonnale: · teede korrashoid · magasiaida ja kooli ehitamine · valla piirkonnas tegemist vajavad tööd
Talud ja talurahvas 19 sajandil Talurahva koosseis 19.sajandil Mõisarahvas 10% Mõisas teenistust leidnud talupojad: mõisasundijad (nt kubjas tegeles teoliste tööle- sundimise ja järel-valvega, kilter- kupja abiline, aidamees), majateenijad ja käsitöölised Külarahvas Taluperemehed (koos peredega) 40% Rentisid mõisalt maad, tasudes renti teotöö ja muude koormistega Sulasrahvas 30% Said teenistust taludes;peamiselt tegid teotööd mõisa põldudel Vabadikud(e popsid või saunikud) 20% Talude äärealadel elavad maata talupojad, kes vastutasuks pisikese maalapi eest aitasid talu-peremehi hooajatöödel 10%40%30%20% 1802/1804 talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal Aleksander I surus seadused aadlikele peale (laenu tingimus) Sisu Keelati talupoegade müümine Vallasvara´kuulub talupojale. Talusid sai pärandada.
sajandi esimesel aastakümnel Saaremaal), raha saadi: 1) Linakasvatusest (osa tasuti, ülejäänud võlaks) 2) Põhja-Eestis kartulikasvatus (viin) Rajati põllumeeste seltse põllumajanduse tutvustamiseks Vilja hind langes, kuid lina hinnad olid püsivalt kõrged, sest Lõuna- ja Põhja-Ameerikas oli kodusõda orjanduse pärast puuvill. V TALURAHVA JAGUNEMINE 1) Mõisarahvas majateenijad, mõisasundjad, ametimehed, käsitöölised 2) Külarahvas pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ehk popsid ehk saunikud, taluteenijad VI TALURAHVA KOORMISED 1) Mõis teotöö (alates 1849/1856 raharent) nädalategu ja abitegu, naturaalandamine ehk liha, vili, muna jne, rahamaksud 2) Riik pearaha (1738 70 kopikat meestelt), nekruti andmine (1796 sõjaline koormis) vabastatud olid taluperemehed, õpetajad, talupärijad ning kogukondade juhid 3) Kogukondlikud teede korrastamine, magasiniaida ja kooli ehitamine ning muud
II Riikliku kohustused: 1. pearahamaks 2. nekrutiandmise kohustus (vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad, kogukonna ametimehed) 3. sõjaajal teenistus maakaitseväes (1806-1807, 1812, 1854-1855) 4. vägede majutamise ja küüdikohustus III kogukondlikud kohustused: 1. teede korrashoid 2. koolimaja ehitus ja remont 3. magasiaida ehitamine jne IV kirikule: kirikumaksud Talurahva liigendus: pererahvas 35-40% sulasrahvas 25-30% vabadikud (popsid) 25% mõisateenijad 10% Maata rahvast (60-65% talurahva üldarvust) sai tulevikus palgatöölised nii linnas kui maal Probleemid ja uuendused põllumajanduses Mõisnike ja talupoegade rahavajadus sundis otsima uusi sissetulekuallikaid ja intensiivistama tootmist. 1. 1820. aastatel satub viinapõletamine kriisiseisu (oli olnud mõisnike tähtsaim tuluallikas), sest Lõ-Vm-l toodeti odavamalt
kolme liiki: peremehed, mõisarahvas ja teenijad.28 Talurahva järkjärguliseks vabastamiseks kulus kokku 14 aastat, mis tähendab, et uus seadus hakkas täies ulatuses kehtima alles 1831. aastal. Liivimaal toimus vabastamine aga kiiremini. Kui Eestimaa talurahvaseaduse järgi kulus ettevalmistuste tegemiseks kolm aastat, siis Liivimaal oli selleks ette nähtud neli aastat. Vabastamise järjekord oli seal aga lihtsam, sest taluperemehed ja sulasrahvas jaotati vaid kahte võrdsesse ossa. Esimene pool peremeestest vabastati 1823. aasta, teine järgmisel aastal ning sulasrahvas 1825. ja 1826. aastal. Liikumisvabaduse piirangud Liivimaa kubermangus olid samuti leebemad kui Eestimaal. Kõigepealt oli keelatud talupoegadel lahkuda kubermangust kuni kogu talurahva meeshingede arv ei ulatunud 140 000ni ( § 587). Linnadesse aga ei tohtinud nad asuda enne kui meeshingede arv ei ulatunud 120 000ni
Vallakogukonna juhid olid valitavad; Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). NB! Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: - mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused. - omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabaneti 1866 vallareformiga! 2. Talurahva koosseis 19.sajandil: MÕISARAHVAS KÜLARAHVAS Mõisas teenistust taluperemehed koos sulasrahvas saunikud leidnud talupojad: peredega (e. popsid, mõisasundijad e. vabadikud) (N: kubjas; kilter) rentisid mõisalt said teenistust talude äärealadel - majateenijad maad, tasudes renti taludes; elavad maata - käsitöölised teotöö ja muude peamiselt tegid talupojad, kes
Vallakogukonna juhid olid valitavad. Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemehed Sulasrahvas Vabadikud leidnud talupojad: (koos peredega) (e popsid või mõisasundijad (nt saunikud) kubjas - tegeles Rentisid mõisalt Said teenistust Talude äärealadel teoliste tööle- maad, tasudes taludes; elavad maata sundimise ja järel- renti teotöö ja peamiselt talupojad, kes valvega, kilter- muude tegid teotööd vastutasuks pisikese
Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. Levisid haigused tüüfus ja düsenteeria. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 7000075000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. Löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla. 3 teema: Hariduselu Rootsi ajal Luteri kirik Rootsi riik tutvustas talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid Kirikutes ja kabelites hakati pidama eesti keelseid jumalateenistusi Kiriku juures õpetas köster talupoegadele katekismust ja kirikulaulu Köstrite vähesuse tõttu hakkas vaevaliselt levima lugemisoskus kuid siiski levis. Köstrite haridus oli puudulik
Talude põllud olid jagatud perede vahel, tihti peale vahetati maid (Talud olid jagatud pikadeks ribadeks, ühel talul võis olla üks või mitu riba ühel põllul ning teistel põlludel). Iga üks sai nii kehva maad kui ka viljakat maad. Algas talude müümine, oli võimalik ainult siis kui talumaad olid kompakselt jagatud ehk talumaa oli vaja kruntida (Kaotada ära ribad), tekkis suurem talu. Maarahvastiku sotsiaalne koosseis: Külarahvas: pererahvas (35-40%), sulasrahvas (25%-30%), vabadikud (25%, elatus oma väiksest maa tükist ning palgast). Pererahvas ja sulasrahvas olid kunagi enam-vähem sarnane rahvas, kuid siis toimus areng, mille käigus pererahvas hakkas eristuma sularahvalt, sest pererahvas hakkas end paremaks pidama kui sulasrahvast. Pererahvas hakkas sööma erilaudades ja eriaegadel kui sulasrahvas. Talu peremehed üritasid võtta tööle sulasrahvast, kes polnud abielus (Polnud vaja rohkem maksta raha, et ülalpidada naist ja lapsi).
Vallakogukonna juhid olid valitavad; Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). NB! Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: - mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused. - omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabaneti 1866 vallareformiga! 2. Talurahva koosseis 19.sajandil: MÕISARAHVAS KÜLARAHVAS Mõisas teenistust taluperemehed koos sulasrahvas saunikud leidnud talupojad: peredega (e. popsid, mõisasundijad e. vabadikud) (N: kubjas; kilter) rentisid mõisalt said teenistust talude äärealadel - majateenijad maad, tasudes renti taludes; elavad maata - käsitöölised teotöö ja muude peamiselt tegid talupojad, kes
1697.aasta kevadel sulasid lume alt välja paljus nälga surnud inimeste laibad. Kõige vähem lootust oli orbudel ja vanuritel. Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. Samal ajal, kui talupojad massiliselt surid, veeti vilja isegi veel maalt välja, Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli isegi suurem. Levis tüüfus ja düsenteeria. Suur nälg lõppes 1698. Suri u 70 000- 75 000 inimest ehk 20% rahvastikust. Näljahädas kannatas peamiselt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis halvast olukorrast välja tulla. Ajaloo arvestuse 3.teema: Hariduselu Rootsi ajal 1. Luteri kirik. Rootsi riik asus aktiivselt Eesti talupoegade seas luterlust levitama. Kirikutes hakati pidama eesti keelseid jumalateenistusi, et kõik usu põhitõdedest aru saaksid. Talupoegadele hakkasid köstrid katekismust ja kirikulaulu õpetama, kuid see läks vaevaliselt, kuna köstreid oli vähe ja nende haridus puudulik
Suurem heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks toimus Tartus. Levis tüüfus ja düsenteeria. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 7000075000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. See tundub liialdusena. 1701-1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla. Nõiaprotsessid Eesti nõiaprotsesside hiilgeaeg jääb XVII sajandisse, varasemast ja hilisemast ajast on teada vaid üksikud kohtumenetlused. Paraku on raske midagi kindlat väita, sest suur osa kohtupidamisest toimus mõisakohtutes ja sellest pole dokumente eriti säilinud, küll aga on hästi võimalik uurida erinevate maakohtute materjale. Siiski jääb sageli küsitavaks, kas toimus piinamine või veeproov, sest vahel pole
Roomat, modernset Euroopat. Marx Weber leidis, et orjus takstas antiiksete tsivilisatsioonide tehnoloogia, majanduslikku ja kapitalistlikku arengut. Kui orjus oluline vana aja institutsioon, siis pärisorjus oluline feodalismi jaoks. Marxistid rõhutasid majanduslikke aspekte. Orjusest erines pärisorjus majanduslikus aspektis, pärisorjal oma tlu, pere ei kuulunud isanda perre. Otseseö tootjal (talupojad olid oma tootmisvahendid, orjal mitte). Pärisorjad sulasrahvas, mõisateenijad, linnades elavad inimesed. Allikates pärisorjad õiguslik-sotsiaalne termin. Teiselt poolt Brasiilias ja Kariibi saartel orjadel oma majake ja põld, sest istanduse pidajal kergem, see vähendas kulusid, nt kubjast ei pidanud selleks palkama, et orjad endale süüa kasvataks. Pärisorjal teotöö, kui Inglismaal mindi üle palgatööle ja raharendile, see marxistidele feodalismi lõpp. Mõisad maksis pärisorjadele nagu kubjastele palka
Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. Varem kutsuti talupoegi nende talu, ise ja ristinime järgi (Kahvre Hansu Mart), nüüd lisandus perekonnanimi e priinimi. Kuna enamasti panid nimed mõisnikud, levisid eestlaste hulgas ka saksakeelsed või saksapärased perekonnanimed, kuni nende nimede eestindamiseni 1930 aastati teisel poolel. 30. Priiuse esimesed aastakümned Lk. 149-151 (vallakohtud, magasivili, külarahvas: pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ehk popsid, mõisarahvas, mõisakoormised ja riiklikud koormised) *Vallakohtud- loodi 19.saj alguses talurahvaseadustega. See koosnes kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi hulgast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks.
Talupoeg võis küll vabalt minna ühe mõisniku juurest teise juurde kuid linna elama asumiseks või oma kubermangu piiridest lahkumiseks tal luba ei olnud, liikumisvabadus oli piiratud. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. 30. Priiuse esimesed aastakümned Vallakohtud-ülal juba kirjas. Magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Külarahvas: pererahvas(õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine), sulasrahvas(teotöö tegemine), vabadikud ehk popsid(kibedamad hooajatööd). Mõisarahvas: mõisas elavad ja seal ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisakoormised: teotöö-nädalatöö ja hooajatöö. Naturaalandamid, vakuraha. Riiklikud koormised: pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19. sajandi keskel. 1849. aastal avatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa-ja talumajanduse
Talupoeg võis küll vabalt minna ühe mõisniku juurest teise juurde kuid linna elama asumiseks või oma kubermangu piiridest lahkumiseks tal luba ei olnud, liikumisvabadus oli piiratud. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. 30. Priiuse esimesed aastakümned Vallakohtud-ülal juba kirjas. Magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Külarahvas: pererahvas(õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine), sulasrahvas(teotöö tegemine), vabadikud ehk popsid(kibedamad hooajatööd). Mõisarahvas: mõisas elavad ja seal ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisakoormised: teotöö-nädalatöö ja hooajatöö. Naturaalandamid, vakuraha. Riiklikud koormised: pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19. sajandi keskel. 1849. aastal avatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa-ja talumajanduse
Esialgu oli selle mõju maakäsitööle väga tagasihoidlik. Maakäsitöö rajanes endiselt eestlaste käsitööoskustel ja rahuldas maaharija tööriistade ja tarbevara vajadused. Taluperet kui talumajapidamisel rajanevat leibkonda ei tohi pidada samaseks talupidaja perekonnaga, sest peresse kuulus veel muid inimesi: kaugemaid sugulasi, teenijaid. Pere kandev osa oli pererahvas, e peremehe ja perenaise perekond koos lähisugulastega. Sulasrahvas oli ebapüsiv. Sulased ja teenijatüdrukud vahetasid teenistuskohti. Ühel aastal võis teenijaid olla, teisel aastal mitte. Talurahva õiguslik olukord ja selle muutumine Eestis XIIIXVI saj. Küla kui haldusüksus. Vallutuseelselt külakogukonna eesotsas külavanem. Kohtuniku ja külavanema ametid oli lähedased. Kubjas - ülesandeks kümnise kogumine ja vastuvõtmine. Ta aitas rahvast mõisateole ajada ning valvas teoliste järele. Talle kuulus ka teatud politseivõim.
Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja. Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks: Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades. Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole, sulasrahvas ja vabadikud) ning Mõisarahvas (need talupojad, eks olid mõisasteenistuses). Talurahva eliid moodustasid erinevate kindlaste ametite pidajad tavaliselt, ntks sepad, möldrid ja körtsnikud. Tihti olid nendel ametitel ka nn "väikesakslased". Taludes kogu elu keerles viljakasvatuse ümber, kuni 19 saj keskapigani toiumus see 3välja süsteemis. Valdav oli pölispöllundus, veidi oli ka alepöllundust säilinud.
eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. Magasivili: Seda kogusid talupojad ühiselt. See oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Külarahvas: Pererahvas (40%) neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas (30%) tegid mõisapõldudel teotööd Vabadikud e. popsid (20%) elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas: (10%) Mõisateenijad ja Mõisasundijad (kilter, kubjas) Mõisakoormised: Peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna
Suurem heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks toimus Tartus. Levisid tüüfus ja düsenteeria. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70 00075 000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. See tundub liialdusena. 1701.1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla. Kronoloogia 16001700 1595. aasta 5. mai Täyssinä rahu, Rootsi loovutas Ingerimaa Venemaale. 16001629 Rootsi-Poola sõda (16001611, 16171618, 16211625, 16261629) Liivimaa pärast ja ülemvõimu pärast Baltikumis. 16111613 Rootsi ja Taani vaheline Kalmari sõda ja sõjategevus Saare-, Hiiu-, Muhu ja Läänemaal[3] 1624 Rootsi võimud viisid läbi ulatusliku maarevisjoni
Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel. Suuremate talude äärealadel elasid vabadikud/popsid/saunikud, kelle tööjõudu kasutati hooajatöödel. Mõisarahva hulka kuulusid teenijad, sundijad, käsitöölised jt. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Sajandi keskpaiku moodustas pererahvas u. 40, sulasrahvas 30, vabadikud 20 ja mõisarahvas kuni 10% talurahva üldarvus Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest. Mõisakoormistest oli endiselt tähtsamaks teotöö (nädalategu+abitegu). Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha kehtestati Eestis 1783. aastal maksumääraga 70 kopikat igalt mehelt(aja jooksul pearaha maks suurenes).
ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. Suur tähtsus eneseteadvustamise arengule. Magasivili talupoegade ühine kogutud vili, kust sai häda korral laenu vötta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. KÜLARAHVAS: ->pererahvas - neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas - tegid mõisapõldudel teotööd.-> Vabadikud ehk popsid- elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas - nende hulka kuulusid mõisas elavad ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed ja käsitöölised. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja varanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht.
Mõisakoormised + Teotöö + Naturaalandam + Maksud Riiklikud + Pearaha + Nekrutiksvõtt Kogukondlikud + Teede korrashoid + Magasiait + Ehitustööd + Vaese hoolekanne Kirikumaks Talurahva koosseis Mõisrarahvs u 10% Kilter- talurahva järelvalvaja, abi kubjas, kubjas, aidamees Külarahvas Pererahvas u 40% Sulasrahvas u 30% + Elas talurahvaga samas majas Vabadikud e popsid, saunikud u 20% + Tegi tööd talus aga ta elas talurahvast eraldi ning talle anti pisikene maalapikene Uued tuuled, rahutused Soov pageda + Venemaal ja mujal paremad maad, vähem makse ja kohustusi + Pühajärve sõda 1841- omalaadne protestivorm oli usuvahetus. + Legend Valgest laevast mis viivat meid paremale maale
juhtiv roll põllumajanduse uuendamises. See tegutse kuni 1939. Aastani. 1802.a. asutati mõisnike krediidikassad – sai panna kinnisvara panti ja selle alusel laen saada. Mõisnike eestkostekohustus Talupoegade toetamine ikalduste, näljahädade korral. 1763 kehtestati kohustuslik viljavarude nõue. Talumajandus Umbes 40 000 talu – olulisim tüüp oli adratalu. Talurahvas Põhiosa oli külarahvas (talu pererahvas, sulasrahvas, vabadikud), teine osa oli mõisarahvas (mõisateenijad). 18. Saj mõisarahva osakaal suurenes. Talurahva eliit olid kõrtsmikud (kõrtsi omani oli küll mõisnik), möldrid, sepad. Kesksel kohal oli teravilja kasvatus. Kasutusel 3 välja süsteem, mõnel määral alles kütise/ale põletamine. Veoloomad: härjad, hobused. Igas talus oli vähemalt üks hobune. Kirikusse mindi hoburakendiga – oleks olnud naeruväärne minna härjarakendiga
Sulane müüb oma tööaega terveks aastaks. Sulased seisid teistest talurahvarühmadest veelgi madalamal: sulaseraha ei tasu nad feodaalile ise, vaid seda teeb talupidaja (vastutab ka seadusterikkumiste eest). Talupere- Talupere pole talupidaja perekond, vaid tegemist on talumajapidamisel rajanev leibkond. Pere kandev osa oli pererahvas ehk peremehe ja perenaise perekond koos lähisugulastega. Peremees esindas peret, korraldas talutööd, palkas sulased ja tüdrukud. Sulasrahvas oli ebapüsiv, sest sulased ja teenijatüdrukud vabetasid teenistuskohti. Ühel aastal oli teenijaid, teisel aastal mitte, kõik sõltus pererahva töö kandevõimest. Talutööd jagunesid meeste- ja naisetöödeks. Meeste hooleks oli künd ja külv, töö -ja majapidamisriistade valmistamine ning parandamine, metsatöö, voorid, veotööd, hobuste eest hoolitsemine, ehitamine. Naised pidasid loomi, ketrasid lõnga, valmistasid riiet ja rõivaid, hoolitsesid toidu ja laste eest.
annaabi.ee 
