Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Soovõhk". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jooksva, rohi, soovõhk, marjad, risoom, ports, juhendaja, rohttaim, õied, vars, laiad, mürgised, risoomid, viljad, dekoratiivne, kallaste, nimedestÕitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on lehti kasutatud pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel, kuna need sisaldavad parkaineid. Tubakavaestel aegadel on leesikat kasutatud ka tubaka aseainena. Haljastajad peavad leesika dekoratiivvormidest lugu tema vähenõudlikkuse
Kildu Põhikool Mürgised marjad Referaat Koostaja: Sirle Kabanen juhendaja: Viiu Toomigas Kildu 2009 Sissejuhatus Suur hulk taimedest on mürgised, et end ärasöömise vastu, aga ka mikroobide ja parasiitide eest kaitsta. Paljud mürktaimed on samas ka väärtuslikud ravimtaimed. Mürgistus on kerge tekkima taime mürgiste osade söömisel või naha kokkupuutumisel mürgise taime mahlaga. Kergema mürgistuse korral tekib nõrkus, peavalu- ja pööritus, oksendamine ja krambid. Tugev mürgitus võib lõppeda surmaga.
Loobu jõe projekt: Taimed 1)Kollane vesikupp (Nuphar lutea) väike vesikupp (III kategooria kaitse) lehe laius 8-22cm; ovaalsed; piklikum kui vesiroosil Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral
Kuulub sugukonda nelgilised, perekonda tähthein. Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn, limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm. Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa. Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline. Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu 4 nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt. Kirjeldus Nõgesed on tumerohelised, tavaliselt liht- ja kõrvekarvadega kahekojalised taimed. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Servad on saagjad ja rootsulised. Õied on
Harilik mürkputk on sarikaliste sugukonda ja mürkputkede perekonda kuuluv mürktaim, mida leidub väga paljudes kohtades üle Eesti. Harilik mürkputk armastab kasvada niisketes kohtades, järvede ja jõgede kallastel ning soistes kraavides. Üldiselt on tema pikkuseks 60- 150cm. Harilikku mürkputke võib segi ajada mitmete taimedega ning seetõttu on ta eriti ohtlik. Tavaliselt kasvab ta veidi kaardunult ning tema lehed on sulgjad ja tumerohelise värvusega. Hariliku mürkputke vars on seest õõnes. Taim on kõige mürgisem kevadel ning õitsemise aeg on tavaliselt juunist augustini. Õied on tal valged ja koondunud liitsarikasse, millel on 10 kuni 20 kiirt. Hariliku mürkputke maa-alune risoom on välimuselt sarnane sellerile ja seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik. Hariliku mürkputke mahlad võivad põhjustada ärritusi nahal ning läbi naha ka vereringesse imbuda. Mürgistuse korral halvatakse inimese närvisüsteemi talitlused ning vereringe. Ohu
tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne
mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse. 1535cm kõrgune ühekojaline Dekoratiivne varakevadest rohttaim. augustini. Kasutatakse Püstised varred kaetud karvakestega. rahvameditsiinis. Õitseb aprillis, mai alguses. Puhkemisel on õied roosad, hiljem lillakad. Vili (pähklike) on kaetud magusa lisemega abivahend sipelgatega levinemisel. Paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Enamasti valgusnõudlik, kasvab ka varjulistes kohtades. Eelistab parasniiskeid muldi. Harilik nurmenukk (Primula veris) sugukond: nurmenukulised (Primulaceae) Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas Kasvatatakse iluaedades. 1025cm kõrgune rohttaim. Kasutatakse rahvameditsiinis ja
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
treegal, supinõges, suskja. Tavaline taim Eestis. Kasvades nii looduslikes kooslustes kui inimese kõrval, eelistab viljakat pinnast, kasvab kogumikena. Nõgeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus 40 kuni 150 cm. Kogu taim on kaetud lühikeste harjaskarvade ja pikkade kõrvekarvadega. Karedad jämesaagja servaga lehed paiknevad varrel vastakuti; lehekaenlas asuvad ka õievarred, pööristena. Maa-alune risoom on pikk, roomav ja tugevasti puitunud. Kogu taim on söödav vars, leht, juur, seemned. Kevadel tärkavad punakad tõusmed kuivatamiseks ei sobi, kuid nendest tehtud tee on väga kosutav. Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet
.....................................................................5 Lisa.............................................................................................................................6 Kasutatud kirjandus ............................................................................................7 2 Botaaniline iseloomustus Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas. Mitmeaastane suvehaljas kahekojaline rohttaim. Kõrgus 5...30 cm. Rahvapärased nimed on kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed. Õis Ühesugulised, viietised, kuid sageli ka 4 kroonlehega õied, mille õiekate on kaheli, lahklehine. Õied asuvad üksikult varre tipul 4...6 cm pikkustel õieraagudel. Isasõite(Lisa 2) läbimõõt 3 cm, emasõied (Lisa 1) veidi väiksemad. Tolmukad on pikad,õitseb mais ja juunis. Leht Tupplehed on munajad, liht- ja näärmekarvadega kaetud. Kroonlehed valged või
võivad sooritada ka pikemaid lende sisemaale · kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu TAIMED POHL Vaccinum vitis-idaea L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas · mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas pika risoomiga, millest kasvab arvukalt ühe taime osapõõsaid · kõrgus 5...25 (30) cm · marjad on väga väärtuslikud - sisaldavad inimesele soodsas vahekorras suhkruid ja happeid · seisavad nii toorelt kui ka keedetult paremini kui teised metsamarjad · pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks · kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades JÕHVIKAS · eelistab lagedaid vähese rohustuga
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
· Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: · klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; · säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; · veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); · õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). · Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. · Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. · Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem · Ehitus
Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem Ehitus
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Mõnele allergilisele inimesele võivad mürgised putked aga juba distantsilt halvasti mõjuda. Putk kõrvetab ja tekitab raskelt paranevaid vesiville, kui teda palja käega murda või katsuda või minna putkedest paljaste säärtega läbi. Kui kogemata on putkega kokkupuude olnud, peaks minema arsti juurde. Äärmuslikul juhul võib karuputkega kokkupuutunu ka teadvuse kaotada. Surma võivad tuua Eestis kasvavad mürkputk ja surmaputk. Iseloomustus: kaheaastane rohttaim, juur käävjas, seest täis. Vars ümmargune, oksine, seest õõnes, pealt sooniline, paljas, alumises osas kaetud punakate täppidega ja sinaka kirmega. Kõrgus 80-150 cm. Lehed suured, leherootsud on seest õõnsad. Õied valged, koondunud 10-15 kiirelisse liitsarikasse. Taim on vastiku hiirekuse lõhnaga. Kasvukoht: prahipaigad, teeservad, tarade ääred, salumetsade servad jt. Õitsemise aeg: juuli-august Esinemine: Eestis suhteliselt harva
Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool Hotelliteenindus HT21 Jekaterina Leonova Marjad Referaat kaubad ja laoarvestuses Juhendaja: Küllike Varik Tallinn 2008 Sisukord Sissejuhatus...........................................................................................................3 1. Mis on mari?......................................................................................................4 2. Marjade liigid....................................................................................................4 2.1 Aedmaasikas....................................................................
juhtkimbud. Õieosade suur arv o Õistaimede fülogeneetilistel basaalrühmadel puuduvad üheiduleheliste ja päriskaheiduleheliste spetsialiseerumised:. Õied sageli 3-osalised või spiraalselt paiknevate vabade õiekattelehtede, tolmukate ja viljalehtedega. Õied on sageli protogüünsed (eelemased). Õiekattelehtede eristumine tupp- ja kroonlehtedeks, kokkukasvamised ja sügomorfsed õied esineb harva. Tolmuterad on harilikult ühekavilised (mitte kolmeavalised ehk triaperturaatsed nagu päriskaheidulehelistel) või avata - inaperturaatsed. Tavalised on eeterlike õlidega rakud ja bensüülisokinoliinalkaloidid ANITA rühm Selts Amborellaceae - amborellalised 1 Perekond Amborella ja 1 Liik Amborella trichopoda - kõige primitiivsem elavatest õistaimedest ehk sõsarrühm kõigile teistele
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed on jänesekapsa, laanelill ja leseleht. Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll
Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed on jänesekapsa, laanelill ja leseleht. Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas Harilik jänesekapsas on jänesekapsaliste sugukonda jänesekapsa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jänesekapsa taime kõrgus on 7–15 cm. Taime kolmetised juurmised lehed meenutavad ristikulehti ja on maitselt hapud, jänesekapsal kõlbab süüa nii lehed, varred kui ka õied. Lehekesed vajuvad longu ka tärkavad valguse, temperatuuri ja niiskuse muutumise mõjul. Lehed püsivad rohelisena ka lume all. Jänesekapsa õied on valged. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraabib, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll
TALLINNA TEENINDUSKOOL Hanna Seeder MK13-TE1 AEDVILJAD Õpimapp Juhendaja: õp. Aive Antson Tallinn 2013 1.1 Küsimused 1. Porrulauk on: a) varsköögivili b) sibulköögivili* c) mugulköögivili 2. Sibulates ei leidu: a) B-vitamiine b) C-vitamiine c) D-vitamiine* 3. Porgand muutub etüleeni eritavate aedviljade läheduses: a) mõruks* b) magusamaks c) siniseks 4. Naeris sarnaneb oma omadustelt: a) kartulile b) maapirnile c) kaalikale* 5. Läätsi kasutatakse toiduvalmistamisel nagu: a) sealiha
vegetatsiooniperioodi jooksul: juuni lõpul ja augusti keskel. – Saaki kogutakse päikesepaistelise ilmaga. – Taimed kuivatatakse temperatuuril alla 40 °C. Saagi kogumine 2. AED-LIIVATEE ehk TÜÜMIAN ● Lad. Thymus vulgaris ● Lad. k. “thymus”, = hing Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond, mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus ● Vars puitunud, püstine või tõusev, harunev. ● Lehed väikesed, lineaalsed, servad sissepoole käändunud. ● Õied lillad kuni roosad. ● Õitseb juunist augustini. Ajaloost – Liivateed on mainitud juba 5. saj eKr sumerlaste poolt. – Oli tuntud egiptlastel (kasutati balsameerimisel). – Rooma sõdurid kasutasid liivateevanne enne lahinguid jõusaamiseks. – Keskajal kuulus pühade taimede hulka,
1. Liigid......................................................................4 2. Sordid......................................................................5 3. Taime ehitus...............................................................6 4. Juurestik.....................................................................6 Maasika maapealne osa.....................................................7 Võsundid......................................................................7 Maasika õied..................................................................8 Maasika viljad.................................................................9 Viljade põhikujud...........................................................10 4. Viljade iseärasused......................................................10 5. Paljundamine............................................................13 6. Maasika istandiku hooldus.............................................14 7. Kokkuvõte.........
eelistab kergemapoolset teisel aastal 50- Porgand sarikalised huumusrikast mulda 150 cm muld peab olema niiske, kasvukoht Baklazaan maavitsalised soe kuni 70 cm katmikaladel võib vars kasvada kuni 5 Kurk kõrvitsalised niiske, huumusrikas, kobe m pikkuseks teisel aastal 1- niiske keskmise raskusega muld, 1,5 m kõrgune Kaalikas ristõielised päikesepaisteline kasvukoht õisikuvars valguse- ja soojanõudlik,
Süstemaatika Riik: Taimed (Plantae) Hõimkond: Sõnajalgtaimed (Pteridophyta) Klass: Keerdlehikud (Filicopsida) Selts: Maokeelelaadsed (Ophioglossales) Sugukond: Maokeelelised (Ophioglossaceae) Perekond: Võtmehein (Botrychium) VIRGIINIA VÕTMEHEIN kasvukohad: segametsade kraavikaldid, sihid, lagendikud õied puuduvad maapealne osa: leht(steriilne osa) ja spoorikandja(fertiilne osa) iseloomulik lihakas ja habras olek noortel taimedel areneb leht vanematel lehe küljest pikk vars, tipus sporangiumid täiskasvanud taime kõrgus 2040cm põhilevilaks parasvöötmeline ja subarktiline PõhjaAmeerika. Euroopas: Soome, Rootsi, Baltimaad, ka Venemaa. Eestis: 30 leiukohta (peamiselt IdaVirumaal, Pärnu ja Tartumaal) Kadumine seotud sihtide hoolduse ja kasutusega Õis ehk katteseemnetaimed Anthophyta Soontaimede arvukaim rühm. Taimed kannavad õisi, seemneid ja vilju. Moodustavad 80% kõikidest taimeliikidest. Kasvavad enamikus maailmajagudes.
Õied kobarjates, kuni 3 cm pikkustes väheõielistes õisikutes, roosakad, lõhnavad ja meerikkad (Aiasõber). Annab väga intensiivselt juurevõsu ja metsistub kergesti. Hea hekitaim, mis talub hästi kärpimist, linnatingimusi, saastet, kloriide ja on külmakindel (Aiasõber). On ka hea meetaim. Õitseb väga kaua, juunist septembrini, on praktiliselt haigusvaba (Calmia Istikuäri OÜ). Oktoobris saavad valmis viljad, umbes sentimeetrise läbimõõduga marjad. Need on botaanilises mõttes luuviljad nagu ploomid või kirsid, ainult igas "marjas" on kaks luuseemet. Vilju peetakse natuke mürgiseks (Sander, 2010). Joonis 2. Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (Sander, 2010) 15 Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast. Talub mõningast varju. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte
Eesti Maaülikool Puittaimede hooldusjuhend Põllumajandus- ja keskkonnainstituut KJ-1 Koostaja: Andi Järvsoo Juhendaja: Ele Vool Tartu 2016 Sisukord Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa.................................................................................6 1. Amelanchier - perekond Toompihlakas............................................................................................6 1.1.Hooldus................................................................................................................................
Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1) 6 Joonis 3. Pehme kortsleht 7 Jaapani või hubei ülane (Anemone) Konkreetne liik: jaapani ülane (Anemone japonica) Taime kõrgus ja läbimõõt: lõppkõrgus 0,6-1,5 m, lõpplaius 15-50 cm Taime välislaadi kirjeldus: laiuv kasvukuju Lehed: rohelised lõhestunud lehed Õied või õisikud: õied roosad-valged Õitsemine: august-september Liigi eritunnused: vajab talvekatet, ei vaja toestamist, hea lõikelill, metsistumisoht Kasvukoha nõuded: tavaline aiamuld või savine, raske muld, parasniiske kasvukoht, täispäike või poolvari Kasutamine haljastuses: sobib parki, metsaaeda, kiviktaimlasse puhmastena, kuid kasutatakse ka soolotaimena Joonis 4. Jaapani ülane (http://4.bp.blogspot.com/_rvzsgGykUFg/TFf91aVhxUI/AAAAAAAAB08/9QISN6pf3KM/s16
kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Õisi tolmeldavad putukad. Rahvapärasid nimetusi: vabarn, vaarakas, vaargas, aavermo, oarmari. LIIGID Vaarikas (Rubus idaeus) kuulub roosõieliste sugukonda ja muraka (Rubus) perekonda. W. O
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
annaabi.ee 
