Kas on olemas head ja halba kasvatust? Kasvatus ja võim (0)

Tallinna Ülikool
Sotsiaaltöö instituut
Julia Uvarova
STSTB 1kõ
Sissejuhatus kasvatusteadusse
Kas on olemas head ja halba kasvatust? Kasvatus ja võim
Esse
Juhendaja : Tiiu Kuurme
Tallinn 2013
Kasvatusega puutume me kokku igapäevaselt. Kasvatus võib olla nii hea, kui halb. Halb kasvatus seisneb asusaamisest, kui kasvatamine toimub teise inimese vägivaldsest mõjutamisest, tema sunniviisilisest kujundamisest ja alistamisest. Me anname oma teadmisi, oskusi, põhimõtteid, kanname hoolt lapse heaolu eest.
Võim ei pane kedagi oma mõtteviisi muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Põhjus on selles, et ükski käsk ega karistus ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab kasvataja oma mõjujõu. Seetõttu ei olegi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikused kokkulepped. Kuna kõigis emotsionaalsetes olukordades , kus osalised on laps ja täiskasvanu, on vastutus täiskasvanul, siis on täiskasvanu asi märgata lapse käitumise taga olevaid katmata vajadusi.
Eetikas tegeletakse hea ja halva kasvatuse eristamist. Eetikal on kasvatuses ja õpetamises keskne koht.
Üks olulisemaid kasvatusvorme on väärtuskasvatus. Väärtuse mõiste alla mõtleme sõpruse, armastuse ja pereväärtust. Väärtuskasvatus paneb õpilasi mõtlema , et kõneldud ja elatud väärtused on pahatihti erinevad.
Head kasvatus suhet võib iseloomustada enne kõige vastastikuse usalduse ja austusega. Heal suhtel peab kahe inimese vahel olema kannatlikus, õigustunne ja tagasihoidlikus.
Kasvatuse abil tahame vormida inimest sarnaseks ideaalkujule ehk teisti öeldes täiuslikkuse inimlikkuse saavutust. Kuid kas see on õige? Kasvatus ei kesta nii kaua, kui kasvataja annab teadmisi edasi kasvatatavale vaid see kestab inimese eluea lõpuni. Inimene ise on suur arenguprotsess kasvatuses. Alguses teised -  pärast ta ise, ümbruskond ja keskkond.
Kasvatus algab kodust ja lapse esimesest elupäevast. Vanemad on lapsele mitmel viisil kõige tähtsamad kasvatajad , kelle kõrval kool jääb üsna marginaalseks mõjutajaks. Paljud meie aja vanemad aga mõtlevad, et kool ja lasteaed peavad tegelema laste kasvatusega aga mitte vanemad.  
Peaks mainima, et kasvatus on kahe inimese ( kasvatava ja kasvataja) vaheline interaktsioon . (Hirsjärvi, Huttunen 1991.) Laps mõjutab vanemaid samal määral, kui vanemad last. Interaktsioon toetub suurel määral keelelisele informatsioonivahetusele. Me kõik võtame osa ühises keelemängus. Kasvatuslik mõjutus on alati suunatud kasvatajalt kasvatatavale. Igal kasvatajal on teadvustatud plaan, mida ta kavatseb teostada. Nende plaanide all mõistetakse suunajooni ja põhimõtteid , millele tegevuses toetakse. Kasvatus ei ole omaette väärtus. Selle abil püütakse saavutada mingeid eesmärke. 
On koole , mille olemus ei toeta õpetaja kui isiksuse jaoks olulisi väärtusi, kuid meie, kui õpetajatel on alati võimalus seda tõestada õpperuumis. Kuid heitlikus ühiskonnas püüab oma vähe isiklikku potentsiaali ja kehvade sotsiaalsete oskustega õpetaja oma üle jõu käivas ametis ellu jääda.
Kui aasasadu valitses klassis õpetaja teadmistest, oskustest ja kogemustest lähtuv võim, siis tänapäeval on olukord teine. Muutuste olulisemaks põhjustena võib nimetada seda, et teadmiste monopol ei saa olla üksikisiku käes, kuna on tekkinud palju infokanaleid, teadmised vananevad kiiresti ning algaja ja vanast õpitust kinnihoidev õpetaja teeb temast halvimal juhul kogemuste ja oskuste tasandil samasuguse võhiku nagu tema õpilasteski.
Ühe võimu näitamiseks on õpetaja töös peamiseks hindamiseks ja tagasiside andmise funktsioonis. See võimaldab õpilases arendada eneseanalüüsi, kriitilise mõtlemise oskusi ning harjumust. Tundides õpetaja nõuab, et teda kuulataks ainuüksi seetõttu, et ta on õpetaja. Sellisel õpetajal ei ole oma õpilaste silmis autoriteeti ning ta püüab seda kompenseerida positsiooni ja staatuse rõhumisega. Õpetajal on võimalus luua mängureeglid dialoogis või neid asja selgitamata peale suruda, olla arvamusliider või distsiplineerija, kelle tundides on küll vaikus , aga kus õpitakse olukorda taluma ja oodatakse, millal see ometi lõpeb.
Tänaseks peaks olema juba üldlevinud nüüdisaegne seisukoht, et õppimine on õpetaja ja õpilase ühine tegevus, kus õpetaja ei ole ettemääratud asjade äraõpetaja, vaid avara õpikeskkonna kujundaja ning ka ise õppija õppijate hulgas. Õpetaja peab olema liider, kes on tõepoolest võimeline looma olukordi , arendab ja kujundab õpilast. Õpilasel tekib tunne, et ta tahab sellise inimesega koos olla ja temalt õppida. Õpetaja võtab teda kui võrdset partnerit. Võimu väljendusviisid kannavad selgeid strateegilise tegevuse tunnusmärke. Kui õpilane tajub, et õpetaja ei oska võimu eetiliselt rakendada, siis ei teki ka usaldust- ta ei usalda õppimiskonteksti, kaaslasi, juhendajat. Avatus õppimisele väheneb, tekib ebakindlus , venitamine, hirm riski ees, õpilane sulgub endasse. Seega õpetaja peab olema oma ala tõeline asjatundja ning teda tullakse kuulama ja temalt õppima ainet eeskätt tema ekspertteadmiste tõttu.
Tõeline õppimine haarab inimese kogu isiksust tervikuna ja see ei ole lihtsalt teadmiste mehaaniline meeldejätmine. Kooliõpingutes peaks vähenema ainekesksus ja suurenema isiksuse arendamise roll ning õpilase enda osatähtsus õppimisel . Õpetaja roll on anda õpilastele hoopis abi, juhendada ja toetada, luua selline atmosfäär , mis tagab vaba emotsionaalse ja intellektuaalse arengu. Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale . Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel.
Kasutatud kirjandus:
S. Hirsjärvi, J Huttunen Sissejuhatud kasvatusteadusesse, Tallinn 1991