Kasvatus ja võim. Kas on olemas head või halba kasvatust? (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Haridusteaduste instituut
Alushariduse pedagoog BA
KAS ON OLEMAS HEAD JA HALBA KASVATUST ?
KASVATUS JA VÕIM
Essee
Juhendaja : dots. Tiiu Kuurme
Tallinn 2015
KAS ON OLEMAS HEAD JA HALBA KASVATUST ?
KASVATUS JA VÕIM
Öeldakse, et lapsed on elu õied . Õied on need, mis toovad meile rõõmu, kui neid vaatame, siis tuleb südamesse imeline rahu. Et õied kaunilt õitseksid, on vaja neid külma ja tuule eest kaitsta, toita ja toetada.
Me puutume kokku kasvatusega igapäevaselt. Kasvatus võib olla nii hea, kui halb. Kui defineerida head kasvatust, siis usun, et valdav enamus mõtleb selle all disipliini, elementaarseid käitumisnõudeid, koostööd ning head suhltust. Halva kasvatuse all võib mõista mitmeid aspekte - alustades perekondlikest võimalustest või vanemate pühendumisega karjäärile. Tegelikult võiks halba kasvatust mõista kui kasvatamatust ja teadmatust. Halb kasvatus seisneb arusaamistest, kui kasvatamine toimub teise inimese vägivaldsest mõjutamisest, tema sunniviisilisest kujundamisest ja alistamisest. Me anname edasi oma teadmisi, oskusi ja põhimõtteid ning kanname hoolt lapse heaolu eest.
Tulevase lasteaiaõpetajana leian end tihti mõtisklemas kasvatuse olemuse üle. Võim ei pane kedagi oma mõtteviise muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Kas meie ülesanne on viia võimukalt ellu õppekavasse raiutud mõtted ja juhtida lapsi vajalikus suunas? Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab kasvataja oma mõjujõu. Kas meil on üldse piisavalt võimu, et oma tahet läbi suruda? Seetõttu ei olegi piiride seadmises põhiküsimuseks mitte võim, vaid vastastikused kokkulepped. Kuid kas üldse on olemas õiget ja valet? Kas on head ja halba kasvatust? Eelpool mainitud küsimustele püüabki käesolev kirjatükk vastused leida.
Üks olulisemaid kasvatusvorme on väärtuskasvatus. Väärtuse mõiste alla mõtleme sõpruse, armastuse ja pereväärtust. Väärtuskasvatus paneb lapsi mõtlema, et räägitud ja elatud väärtused on tihtipeale erinevad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et väärtuskasvatus peaks täitma nelja ülesannet:

õpetama enda ja teiste väärtusi ära tundma, märkama (kus väärtused avalduvad?),

analüüsima väärtuste üle (kas väärtused on, head või halvad? millised võivad olla tagajärjed nende väärtuste järgi tegutsemisel?),

võimaldama inimese loomuomadusi praktiseerida (harjutades kujuneb iseloom),

olema väärtuste avaldumise peegliks (tagasiside toetab moraalset arengut).
Nagu kõige muuga , on meil ka kasvatusega seotud ideaalid. Sisimas me teame, millised kasvatajad me tahaksime olla. Kahjuks ei pruugi ideaalid ja tegelikkus alati kokku minna. Meile kirjutatakse ette reeglid, me peame vastame erinevatele ootustele ja töötama nii, et meie kasvatatavad vastaksid ka kellegi seatud ootustele. Kõik lapsed on väga erinevad ja igaühele peab isemoodi lähenema, vastavalt sellele, mida ta vajab.
Hirsjärvi ja Huttuneni arvates iseloomustab head kasvatussuhet ennekõike vastastikune austus ja usaldus. Nad peavad ideaalsele kasvatajale vajalike üldiste omaduste otsimist teisejärguliseks. Kuna tugev ja toimiv kasvatussuhe tekib vaid kahe inimese interaktsioonis, ei piisa ainult headest omadustest või tahtejõust, vaid kasvataja peab oma seisuse justkui iga kasvandiku juures eraldi välja teenima . (Hirsjärvi & Huttunen , 2005, lk 46-47)
Seega heal suhtel peab olema kahe inimese vahel kannatlikkus , õigustunne ning tagasihoidlikkus. Kasvatuse abil vormime inimest sarnaseks ideaalkujule ehk teisiti öeldes täiuslikuks. Kuid kas see on õige? Kasvatus kestab inimese eluea lõpuni, see ei kesta vaid nii kaua, kui kasvataja annab teadmisi edasi. Inimene ise on suur arenguprotsess kasvatuses. Alguses teised -  pärast ta ise, ümbruskond ja keskkond.
Kasvatus algab siiski kodust ja lapse esimesest elupäevast. Vanemad on lapsele kõige tähtsamad kasvatajad, kelle kõrval lasteaed ja kool jääb üsna marginaalseks mõjutajaks. Kahjuks mõtlevad aga paljud meie aja vanemad, et lasteaed ja kool peavad tegelema laste kasvatusega aga mitte vanemad.
Kasvatus on kahe inimese (kasvatatava ja kasvataja) vaheline interaktsioon . Laps mõjutab vanemaid samal määral, kui vanemad last. Interaktsioon toetub suurel määral keelelisele informatsioonivahetusele. Me kõik osaleme ühises suures keelemängus. Kasvatajalt - kasvatatavale on alati suunatud kasvatuslik mõjutus. Igal kasvatajal on õigustatud plaan, mida ta kavatseb teostada. Nende plaanide all mõistetakse suunajooni ja põhimõtteid, millele tegevuses toetutakse. Kasvatus ei ole omaette väärtus. Kasvatuse abil püütakse saavutada mingeid eesmärke. 
T. Kuurme arvates võiks kasvatust kõige avaramalt mõista kasvamise kaasabina. Siiski näeb ta kasvatust rohkem tajutavat ühiskonna ettekirjutustega kohanemise ehk piirangutena. Kasvatuse võiks mõelda hoopis saatjaks ja vabastajaks, mitte piirajaks. Kasvatusel oleks ühtaegu küll võim, kuid samas on ta võimetu tegema seda, mida temalt loodetakse. Kasvatuse võimule ja võimetusele mõeldes on küsimuseks ideede-ideaalide ning tõsiasjade omavaheline suhe. (Kuurme, 2003, lk 5)
Sellest kõigest võib järeldada, et ei ole olemas kindlaid hea või halva kasvataja kriteeriume, vaid see sõltub konkreetsetest olukordadest ja indiviididest. Lähenemine , mis toimib ühele, ei pruugi toimida teisele.
Kasvatajatena omame kasvatatavate üle teatud võimu, mis on ühelt poolt küll vajalik, kuid teisalt peame selle kasutamisega ettevaatlikud olema, et vältida liialdusi. Ühte võimu omavate inimestena oleme ometi teiste võimude meelevallas ja sellepärast ei saa me oma töös olla täielikult vabad ning peame teatud standarditest kinni pidama . Seega tuleb jälgida, et õpetame seda ka oma hoolealustele.
Kindlasti on olemas hea ja halb kasvatus, kuid milline on hea ja milline halb? – selle üle võib lõputult diskuteerida. Selge on see, et nagu eelnevalt korduvalt mainitud, ei ole heas kasvatuses võimuga liialdamist. Samas ei pruugi täielik vabadus ka õige valik olla. Hea kasvatus tähendab teejuhiks ja kaaslaseks olemist, kohanedes erinevate olude ja reeglitega kasvatusprotsessi käigus.

Kasutatud kirjandus

Hirsjärvi, S., & Huttunen, J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina.
Kuurme, T. (2003). Kasvatuse võim ja võimetus. Tallinn: TPÜ kirjastus.