Kasvatus – kunst või teadus? (0)

Annika Vesselov
Bak. VIII rühm
Humanitaarained I kursus
Kasvatus – kunst või teadus?
Et sellele küsimusele üldse vastus leida, tuleb esmalt seletada lahti nende kolme mõiste – kasvatus, kunst ja teadus – olemused.
Võib öelda, et teadus on eriline reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vorm. See on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtustega teadmiste saamisele ja talletamisele. Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike teadmiste kogumit, teadusasutuste võrku või mingit teadusliku uurimuse valdkonda. Seega ühest ja ainuõiget tähendust sõnal teadus ei olegi vaid kõik oleneb kontekstist kus seda kasutatakse.
Ka kunst on samuti mingis mõttes teadus, sest ka see on reaalsuse tunnetamise ning mõtestamise vorm, kuid kõige üldisemas tähenduses on kunst meisterlik oskus mis tahes loomingulisel alal. Võib ka öelda, et kunst on mingisuguse loomingulise tegevuse tulemus. Kunsti kaudu õpib inimene tundma iseennast , väljendab oma arvamusi ning loob pildi maailmast.
Nii nagu kunst ja teadus, on ka kasvatus lai mõiste, mida võib üsna mitmeti defineerida. Kasvatus on selline nähtus, millega iga inimene oma elu jooksul kokku puutub. Kõige lihtsamalt öelduna on see noorema põlvkonna õpetamine vanema põlvkonna poolt, mille käigus antakse edasi väärtushinnanguid, oskusi ning teadmisi. Kitsamas tähenduses on kasvatus pikaajaline (eluaegne) praktiline tegevus, millel on eesmärk – kasvatatavatest vormida vaimselt ning füüsiliselt terved kodanikud. Inimest suunatakse sinna poole, mida peetakse ideaaliks. Piltlikult võib öelda, et me sünnime siia ilma nn puhaste lehtedena ning kasvatusprotsessi käigus hakatakse meile „peale kirjutama“. Aga mis siis on kasvatus – kunst või teadus?
Et asjas selgusele jõuda peaks uurima kasvatuse, kunsti ja teaduse eesmärke ning seda „mskit“, mis neid kolme mõistet seob (kui üldse).
Teaduse eesmärkideks on uuritava objekti kirjeldamine, seletamine ehk millegi põhjuste väljaselgitamine, ennustamine ehk uuritava nähtuse edaspidise käitumise kohta järelduste tegemine ning mõjutamine, eesmärgiga inimeste elu paremaks teha.
Kuidas on lugu kasvatusega? Kui seda võtta koolipedagoogika seisukohast ning jätta välja kodune kasvatus, siis selle eesmärgid kattuvad väga paljus teaduse omadega. Ka kasvatusel on uurimisobjekt – laps, keda kasvatatakse. On olemas igasugused meetodid, nt waldorfpedagoogika , montessori pedagoogika jms, mis on kõik ju teaduslikul teel välja töötatud selleks, et aidata lapsel kõige paremini teadmisi omandada ning teda vaimelt harida.
Teaduse komponentideks on empiiria – uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine ning teooria – olemasolevate teadmiste analüüs ja süstematiseerimine. Kui jällegi läheneda koolikasvatuse seisukohalt, siis on need ülaltoodud komponendid kasutusel ka sealses kasvatustegevuses. Seega võib kasvatustegevust pidada teaduseks – kasvatusteaduseks ehk pedagoogikaks.
Kunst on midagi sellist, mida inimene on loonud vaatamiseks, kuulamiseks ja jälgimiseks. Kõigepealt tekib kunstnikul uue teose loomiseks mingisugune idee (nt poeedil kirjutada luuletus ), seejärel ta teostab selle ning lõpptulemust nimetataksegi kunstiks. Kui küsida esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt tänaval mis on kunst, siis seostuks saadud vastus ilmselt maalide, skulptuuride või arhitektuuriga. Kuid mina arvan, et kunst ei ole ainult füüsiliselt eksisteeriv objekt, mida saab vaadata või katsuda . Minu arvates on kunst üleüldse ka tegevus, mille looja täielikult pühendub ning paneb oma „hinge“, mitte ainult lõpptulemus.
Kunstis peituvad selle looja (kirjaniku, kunstniku jne) väärtushinnangud ja vaated ning tema eesmärk on mõjutada inimeste tundeid, pakkuda naudingut, laiendada teadmisi ja silmaringi. Samamoodi on see kõik suunatud ka kunstnikule endale. Seepärast ongi minu arvates kunstil ka kasvatuslik eesmärk – kunst peaks inimestele midagi uut õpetama ning teisendama tema vaateid. Ka kasvatuse tulemusena saadakse uusi teadmisi ning avardub mõttemaailm.
Nii nagu kunstki, on kasvatus loov tegevus, mis ei käi alati kindlate ja täpsete reeglite alla, seda just eelkõige koduse kasvatuse puhul. Sest vaevalt lapsevanemad päevade kaupa raamatutes tuhnivad ja parimaid kasvatusmeetodeid otsivad ning neid siis oma lastel katsetata püüavad. Loomulikult on ka kirjandusel kasvatusprotsessis oma roll, aga siiski mina arvan, et kasvatus põhineb ennekõike oma kogemustel. Seepärast võibki kasvatustegevust võtta kui kunsti, mis ei põhine teaduslikel uurimustel. Igal lapsevanemal , on arvatavasti vaimusilmas mingisugune ettekujutus sellest, milline tema laps tulevikus võiks olla, kasvatusprotsessi käigus püüabki ta last selliseks vormida, just nagu kunstnik.
Omaette kunst on olla ka heaks eeskujuks ning kasvatada laps ausaks , kuulekaks ja sallivaks teiste ühiskonna liikmete suhtes. Sellepärast ma arvan, et kasvatus on ka kunst, millega lapsevanemad ja õpetajad iga päev tegelevad.
Minu arvates peitub kasvatuses natuke mõlemat – nii teadust kui ka kunsti. Teaduseks võib kasvatust nimetada, sest tal on oma uurimisobjekt ja teooriad kuidas kasvatada, mis oleksid parimad meetodid ja kuidas neid reaalselt rakendada. Kunstiks, sest iga inimese kasvatusprotsess on isesugune ja ainukordne ning ka lõpptulemus on iga kord erinev, sest inimesed on erinevad. Kui aga peaksin seisukoha võtma kumba neist on rohkem, siis valiksin ilmselt kunsti, sest minu arvates on kasvatamisprotsessis loomingulisel poolel suurem roll, sest inimesed ei ole masinalaadsed mehhanismid.