Kasvatustöö (0)

Mida tähendab kasvatus? Kasvatus tähendab eesmärgipärast väljaspoolt tulenevat sekkumist, loomulikku arenguprotsessi. Kasvatamise põhifunktsiooniks on taotleda kasvandiku jõudmist iseseisva enesesuunamiseni oma tegevuses ja käitumises. Kasvatus on kui inimese arengu juhtimine ühiskonnale vajalikus suunas. ( Loengumaterjal , Kasvatustöö ja probleemid, 2011).
On olemas kasvataja- teadmiste edasiandja ja arendaja ning kasvandik - teadmiste ja oskuste vastuvõtja ehk areneja iseseisvaks eluks. Missugune on kasvatussuhe tänapäeval? Kuidas saab analüüsida kasvatamise efektiivsust ? Erinevad kirjanduslikud allikad kinnitavad selgelt, et on olemas kasvataja ja kasvandik- kaks erinevat mõistet ja samas nii sarnast. Vahe on selles, et üks annab ja teine saab. Kas saab anda kui vastuvõtja keeldub sellest- siinkohal siis kasvatusest ? Ei saa. Midagi kellelegi vastu tahtmist selgeks ei tee, kasvatuse ja suhete kvaliteeti ja tõhusust mõjutab kindlasti üksteise usaldus, koostöö ja mõistmine. Me tahame inimesi kasvatada ja õpetada nii, et neist saaksid täisväärtuslikud kodanikud ja omandaksid võime iseseisvaks eluks.
Lapsele tuleb anda arenguvabadus kuid kasvatamine toimub ühenduses kasvatajaga, kes on lapsele tähtsaim väärtuste edastaja (Martin Buber , 1878-1965). Kasvatamise toime on minu arvates efektiivne vaid vastastikuliselt, kui ikka kasvandik kuulab ja saab aru on tegemist kasvatusega. Ei ole loogiline kui kasvandik ei kuula ega huvitu kasvataja juhistest ja tööst, siis pole asi täielik. Kasvataja võib arvata, et on oma töö teinud, aga kui pole tulemusi, pole ka õiget tööd tehtud. Kasvatus on kui inimeste vaheline interaktsioon . Vanemad kasvatavad last ja laps vanemaid (Sissejuhatus kasvatusteadusesse, S.Hirsjärvi, J. Huttunen , 2005). Siinkohal ongi välja toodud, et kasvatustöö ja kasvatamine on vastastikune. Igas suhteski on kaks osapoolt, kasvatamine on ka üks suhe kasvataja ja kasvandiku vahel ning mõlemad peavad andma oma osa, et see oleks täiustatud ja tooks häid eesmärgistatuid tulemusi. Kasvatus on lühiajaline tegevus ja kasvandik peaks aru saama sellest, milleks talle on vaja neid teadmisi ja soovitusi, kasvandik peab endale selgeks tegema kuidas ühiskonnas iseseisvalt hakkama saada ja seda on võimalik teha just kasvatajal, andes talle eakohaseid teadmisi, järjest uusi vaateväljasid eluks. Kui kasvandik on selgeks saanud, et see on ainult tema huvides ja võtab vastu uue informatsiooni on kasvatussuhe vastastikune. Vaadates meie ühiskonnas ringi, võime tõdeda, et kasvatustöö on olnud siiski rohkem vastastikune kui ainult ühepoolne, inimesed saavad oma eludega hakkama ja väike on see protsent kes sinna alla ei kuulu. See toobki veel näiteid, et kasvatussuhe on vastastikune ja mõlemad osapooled peavad andam oma panused ja tegema jõupingutusi. Juba lapsena kuulasin ema õpetussõnu ja jälgisin teda, sain vajalikud teadmised ja oskused nt. riietumine just temalt, sellele järgnes koolieelne kasvatus, me kuulame ja jälgime, mida teevad kasvatajad meiega lasteaias, me teeme järgi mida nemad ees, kirjutame tähti, kordame luuletust. See kõik on vajalik meie endi arendamiseks ja iseseisva elu alustala ehitamiseks. Koolis me õpime arvutama , kirjutama, uurime erinevaid loodusnähtusi, kõike seda läheb meil vaja iseseisvas elus ja järjest rohkem. Tuleb tõdeda, et just kooli näol saab teha üldistusi, kui sa pole kuulanud kasvataja ehk ka siinkohal õpetaja poolt suunatud informatsiooni ja õpetusi ei ole sa ka piisavalt pädev edasi arenema ega aru saama eesseisvatest asjadest. Teema mõtestamine kasvatustööst pole keeruline kui aru saada põhitõdedest, mida annab meile kasvatus ja mis on kasvatus. Järeldades eeltoodud haruldust saan väita loetu ja enda isiklike mõtete põhjal, et kasvatussuhe on vastastikune ja nõuab igal juhul kahte osapoolt, muidu poleks kasvatustöö täielik ja tekiksid puudujäägid, mis ei lase hakkama saada iseseisvas elus. Vastastikuse kasvatussuhte puudumise tagajärjel võivad tekkida teatud sotsiaalsed ja vaimsed probleemid. Mitte ükski probleem ega suhe pole ühepoolne, alati on töös kaks poolt, nii võingi väita, et kasvatussuhe on vastastikune ja toimib ka siis kõige efektiivsemalt kui mõlemad osapooled annavad oma osa täpselt niipalju kui ette nähtud nii kasvatuses kui kasvatuse rakendamises.