soovi oma lapsele head, vastupidi, tahetakse võimaldada parimat. Seetõttu pannakse lapsi võimaluse korral erinevatesse vaimu arendavatesse ringidesse, olgu selle tegevuseks siis sport, kunst või hoopis muusika. Pole kahtlustki, et see on lapsele hea ja arendav, aga tuleks olla ettevaatlik valikute rohkusesuhtes. Lapsel peab olema oma lapse aeg, kus saab ta puhata ja teleleda millega ise soovib. Kasvatus on tundlik teema, sest ükski lapsevanem ei tahaks kuulda, et tema laps on kasvatamatu. Võib öelda, et kasvatus ei ole ainuüksi vanemate õlul. Kool, sõbrad, teised lapsevanemad, ja ka ühiskond vastutab selle eest. Koolist saab väike inimene hariduse ja ka kasvatuse. Pedagoogi suhtumine õpilastesse on ülimalt tähtis, mitte ainult algoolis vaid kuni keskkooli lõpuni välja. Täiuslikkus maailmas võiks kesta see ka ülikoolides. Isiklikult ei tea ma ühtegi niisugust kooli. Enda kooli kogemusest, kus käisin 12 aastat järjest, võin öelda, et
füüsilisest karistusest loobumine) Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse. Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead. „Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“. (lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda. Niikaua, kui tal puuduvad selleks piisavad oskused, püüab ta end teisel moel väljendada. „...neil pole küllalt jõudu, et rahuldada oma vajadusi“ (lk.45) Teinekord ei ole küllalt jõudu ka täiskasvanutel inimestel. Me oleme liiga nõrgad, kellestki sõltuvad või oskamatud, et midagi muuta.
süsteemipurustajad jms. Tavaliselt lõpevad need raamatud üleskutsega vanematele: peate leidma uued meetodid oma lastega suhtlemiseks, juurde õppima, rühmades infot koguma ja endaga tööd tegema! See kõik kestab terve elu, aga tasub end ära. Selle tee lõpus ootab teid parem maailm! Michael Winterhoffi raamat "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" (2010) räägib risti vastupidist juttu. Pika tööstaaziga psühhiaater kirjeldab, missugused on tema 20-aastase praksise igapäevased kogemused. Raamatu põhisõnum on lihtne: lapsi on vaja kasvatada, sest psüühilised funktsioonid ei arene iseenesest. Et autor on arst, mitte kasvatusteadlane, nimetab ta traditsioonilist kasvatust intuitiivseks. Tegelikult on see klassikaline arusaamine kasvamisest ja kasvatusest. Paraku tunnistati traditsiooniline teadmine ajastu vaimule vastavalt vanaks ja kõlbmatuks juba sajand tagasi. Ja ehkki esimesed hoiatavad kirjutised ja
kompleksseid arenguprotsesse. Inimene kulgeb läbi elu kasvades, muutudes ja arenedes. Teadmised inimese arenemisest aitavad mõista iseennast ja teisi inimesi. See võimaldab saada teadlikuks nendest mõjudest ja valikutest, mida teed ja jõududest, mis mõjutavad igat isikut. Kui lehitsed mõnda perekonna fotoalbumit imestad inimeste üle, kelle kujutlus on jäädvustatud. Nähes fotot emast ja tema esimesest jalgrattast mõtled sa sellele, kas ta oli hädas sellega sõitma õppimisel, kas ta valas mõned pisarad ja miks ta naeratab arglikult sellel fotol, mis kujutab esimest koolipäeva? Kas ta on ärevuses, et kohtub õpetajaga? Sellel pildil hoiab ta sind beebina. Mida ta tundis, kui sai sinu emaks? Kuidas sellest väikesest jalgrattaga tüdrukust on saanud naine, kellel on imik süles
na oma spetsiifilises andeväljas. On selge, et andekas maletaja jääbki avasta- ise ega ka vanemad mata, kui keegi pole talle malenuppe kätte andnud ega käike selgeks õpeta- või õpetajad. nud. Üsna tavaliselt arvatakse, et andekad saavad ise hakkama. Jah, mingil tasemel saavad andekad kindlasti hakkama, kui aga lastele ei anta võimalusi ennast arendada ja esineda vastavalt võimetele, kaotavad nad motivatsiooni ja huvi. Kui aju ei saa küllaldaselt stimulatsiooni, siis tema õppimisvõime hal- veneb. Müüdi mõõtmed on ka arvamusel, et andekad õpilased on edukad kõigis ainetes. Ehkki paljud võimekad lapsed on head või väga head enamikus ainetes, ei käi see kaugeltki kõigi kohta. Mõned lapsed on edukad vaid tea- Kui lastele ei anta tavates valdkondades, olles mõnel alal üsna nõrgad. Esineb ka õpiraskustega võimalusi ennast andekaid lapsi. Müüt on seegi, et andekad lapsed on ühesugused. Andekate arendada ja esineda
Sotsioloogia: sotsiaalsed institutsioonid ja sotsiaalsed faktid 1.4.Sotsioloogiline kujutlus Ameerika autor C. Wright Mills (1916 1962): sotsioloogiline kujutlus (1959). Mõiste "sotsioloogiline kujutlus" põhineb isikliku ja ühiskondliku kogemuse käsitluste erinevusel Isiklik kogemus eraasjad, millega iga inimene igapäevaelus kokku puutub Ühiskondlik kogemus faktorid, mida indiviid ise kontrollida ei saa, kuid mis mõjutavad tema igapäevast elu Sotsioloogiline kujutlus tähendab oskust näha igapäevaste sündmuste taga olevaid neid mõjutavaid makroprotsesse. Sotsioloogiline kujutlus Sotsioloogid uurivad, kuidas isiklikud probleemid muutuvad ühiskondlikeks probleemideks, kuidas muutuvad ühiskondlike probleemide definitsioonid ja määratlused erinevates gruppides. Sotsioloogiline kujutlus · Sotsioloogia õppimine eeldab asjade nägemist laiemas kontekstis · Nt tassi kohvi joomine:
See on teooriate grupp, mida iseloomustavad sarnased tunnused. Kui kaks inimest räägivad kolmandast isikust, siis nad kasutavad tihti omadussõnu. Isiksusejoonte teooriad põhinevad sellel ideel, et on olemas mingid kindlad ja püsivad tunnused isiksuses, mis sõltumata olukordadest jäävad püsima ja mille kaudu saab inimest iseloomustada. Need teooriad on olnud läbi aegade suhteliselt populaarsed. Mõned näited teooriatest: 1) Loodud 20. sajandi alguses Gordon Allporti poolt. Tema kasutas ühe esimesena seda sama ideed, mida väga palju tänapäeval isiksuse uurimisel rakendatakse. Ta uuris isiksust ja tema omadusi keele kaudu. Seda nimetatakse lingvistiliseks lähenemiseks. Kui keeles on tekkinud inimese iseloomustamiseks mingi omadussõna, siis see omadus, mida see sõna tähistab, on reaalselt ka olemas. Nii võib konkreetsete inimeste asemel uurida keelt, mida ta kõneleb. Tema hakkas inglise keelest välja noppima neid sõnu,
kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool Bill Rogers õpetas palju aastaid, enne kui te- „Bill on selle valdkonna autorite seas erandlik, sest ta töötab klassiruumides õpetajate kõrval, et nende tõhusat tegevust toetada ja neile eeskuju anda
Kõik kommentaarid