Õppimine kui kasvatuse ja kasvatusteaduse probleem (0)

Õppimine kui kasvatuse ja kasvatusteaduse probleem 2 (J.Orn, 1993, 5/6, Haridus ).
Õppimise toimetulek kui kasvatuse probleem:
Kui käsitada inimese sünnipäraseid eeldusi , tema võimeid, aga samuti elu jooksul omandatut kui ressursse, kui antust, siis keskne kasvatusideoloogiline probleem ei ole mitte selles, missugused need ressursid on, vaid selles, kes neid kasutab. Meil domineerib objektne lähenemine, mis püüab individuaalsete eelduste arvestamise nimel kasutada inimest kui ressurssi.
Tähendab, kesksed on küsimused, mida, kuidas ja mille jaoks inimene kasutab seda, mis on tal olemas teadmiste, oskuste, võimetena.
Et tulla toime õppimisega, peab domineerima subjektne lähenemine, mis omakorda arvestab individuaalset lähenemist. Selle jaoks aga peab õppimine omakorda olema mõistetud multifunktsionaalsena, kusjuures erilise tähelepanu pälvivad tema põhifunktsiooni, s.o millegi omandamise kõrval õppimise õppimine ja eriti õppimises oma individuaalsete ressursside kasutamises nende väärtustumine õppija jaoks, s.o MINA kujunemine. (J.Orn, 1993, Haridus , 68 lk).
Probleem on õpetamise ja õppimise vahekord . J.Käisi raamatust on välja toodud tsitaat: „et õpetaja vähem õpetaks ja õpilased rohkem õpiksid”.
Tema järgi on õpetus passiivne, kui selles kolmnurgas kolm põhielementi – õpetaja, õppeaeine ja õpilane – on omavahel seotud viisil, mille järgi õpetaja õpetab ainet õpilasele. Teisiti öeldes, õpetaja õpetab ja õpilane õpib või siis õpilane õpib seda, mida õpetaja õpetab.
Siin on kesksed sellised küsimused, nagu „mida teeb õpetaja?”, „mida tähendab õpetamine?”, „mida teeb õpilane?”, „missugune on nüüd õppimine?”, „mida teeb õpilane, kui ta õpib?”, „kuidas kujuneb õpilasest õppija?” (J.Orn, 1993, Haridus, 69 lk).
Õppimine kui kasvatusteaduse probleem:
Kõik saab alguse sõnapaarist „kasvatus on..”. Sõnapaaridele järgneb nii argiteadvuslikus kui ka teaduslikus käsituses selle avamine , mis on kasvatus.
Kasvatus on väga abstraktne mõiste, millel puudub tegelikkuses vahetu, konkreetne ja teisest eristatav esindatus tegevuse näol. Ainukene tegevus, mis kasvatusega kõige kindlamalt seostub, on karistamine , mistõttu on ka mõistetav tema tõrjumine. Kui aga nüüd kasvatus asendati haridusega kui humaansega, demokraatlikule ühiskonnale omasega, siis paraku ei kaasnenud sellega kasvatuse repressioonide vähenemine. Peksmine jääb peksmiseks, ükskõik kuidas seda nimetada.
Kasvatus oma algses ehk ürgses vormis on täitnud ja täidab tänaseni toimetuleku funktsiooni, st kasvatus tagab inimlapsele inimeste maailmas toimetuleku. See on kasvatustegelikkuse kui inimeste elumaailma ühe sfääri põhiline funktsioon – reguleerida toimetulet. (J.Orn, 1993, Haridus, 69 lk).
Tänane haridussüsteem ei suuda täiel määral täita temale asetatud ülesandeid. Haridus, kui legitiimne valdkond ei suuda ära kasutada neid õppimisvõimalusi, mis õpijate õppimisvõimena olemas on.
Pedagoogiline käsitlus püüab seletada, mida peaks nn õige kasvatus endale eesmärgiks seadma ja kuidas peaks oma eesmärke realiseerima, siis on kasvatusteaduslik probleem selles, miks niisugune pedagoogika on kujunenud ja eksisteerib ja mida võib selle oodata tuleviku jaoks. Kasvatusteadus ei ole pedagoogika sünonüüm, kasvatusteadus uurib pedagoogikaid ja nende toimet.
Kasvatusteadus avab tee pedagoogilisele enesetunnetusele, püüdes kirjeldada kasvatustegelikkuses toimuvat, seletada ja mõista, mispärast see on nii ning ennustada võimalikke arengutendentse ja tagajärgi. (J.Orn, 1993, Haridus, 70 lk).