Eelkoolipedagoogika mõisted (0)

Eelkoolipedagoogika mõisted
Valiku valdkonda
kuuluvatest mõistetest koostas eelkoolipedagoogika õppejõud MA
Jane Rätsep
Algharidus ( primary education)- üldhariduse esimene aste, lugemis-, kirjutamis - ja arvutamisoskus ning algteadmised inimesest,loodusest ja ühiskonnast. Tänapäeval arenenud riikides enam ei eristata, kuna kohustuslik on põhiharidus.
Alusharidus (early childhood education)- teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis.
Areng ( development )- kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete muutuste protsess inimese organismis, psüühikas, intellektuaalses ja hingelises sfääris, mis on toimunud väliste, sisemiste, juhtivate ja mittejuhitavate faktorite mõjul. Areng on eluaegne protsess, mis algab eostumisest ja jätkub kuni surmani. Areng on muutumine ning arengulised muutused on märgatavad vaid teatud aja möödudes. Inimese arengut iseloomustab peale füüsilise arengu ka intellektuaalne ehk vaimne ehk kognitiivne areng, sotsiaalne ehk kommunikatiivne areng, emotsionaalne areng ning kõlbeline areng. Arengulised muutused on kõige rohkem märgatavad lapseeas , kuid need ei lõppe täiskasvanuks saamisega. Arengul on oma suund, kuid erinevatel inimestel võib areng kulgeda eri suundades, mille tulemuseks on ühe või teise külje tugevam väljaarenemine. Iga inimene areneb kindla struktuuri järgi: areng toimub madalamatelt astmetelt kõrgematele. Madalamatel astmetel on inimese tunnetusmeeled (nägemine, kuulmine , haistmine , kompimine , maitsmine ). Kõrgematel astmetel, milleks on mõistus ja enesetunnetus , võivad erinevused indiviiditi olla suured. Hoolimata erisugusest arengust läbib igaüks siiski kindlas järgnevuses oma vastavad arenguperioodid. Erinevus võib olla lihtsalt arengu kiiruses ehk arenguperioodi kestvuses.
Enesekasvatus (self-education)- inimese teadlik eesmärgipärane tegevus, mis on suunatud enesearengule, eneseharidusele täiustamaks positiivseid ja kõrvaldamaks negatiivseid isiksuse omadusi.
Formeerumine ( formation )- inimese isiksuse kujunemise protsess pärilikkuse, keskkonna mõjutuste, sihipärase kasvatuse ja isiksuse oma aktiivsuse objektiivse mõju tulemusena.
Hindamine (evaluation)- seotud väärtuste, kultuuri, konteksti ja ajaga . Võib mõista protsessina, mille jooksul valitud objekti süstemaatiliselt analüüsitakse
Kasv ( growth )- on mitmetahuline st, et kasvamine toimub eri valdkondades (füüsiline, kognitiivne, sotsiaalne, emotsionaalne, kõlbeline).
Kasv on aeglane ja eeldab kaasaaitamist, milles on vajalikud positiivsed kasvustiimulid (nt kasvukeskkond , täiskasvanu eeskuju). Kasvamisel iseseisvaks inimeseks on lapsepõlves vajalik täiskasvanu hoolitsus . Seetõttu polegi kasvamine võimalik ilma keskkonnalt saadava materjaalse ja vaimse toeta, kaasa arvatud kasvatuse abita . Täiskasvanul on lihtsam kasvatust teostada kui ta teab inimese arengu seaduspärasusi ja eesmärke. Kasvatus on täiskasvanu sihiteadlik mõjuavaldus kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas. See ei tarvitse olla plaanipärane, küll aga sihipärane, sihikindel ja eesmärgistatud. Kasvatuse eesmärkide püstitamisel lähtutakse lapsest, tema kasvamisest ja arengust. Kõige lihtsamalt öeldes on kasvatus kahe inimese – kasvataja ja kasvatatava – vaheline pikaajaline interaktsioon ehk mõjutamine. See tähendab, et täiskasvanud kasvatavad last ja samal ajal mõjutab laps täiskasvanuid. Kasvatus on eesmärgipärane praktiline tegevus, mis sisaldab nii toiminguid , tähelepanekuid, mõtteid ja kujutlusi. Kasvatuse abil suunatakse inimest sinnapoole, mida peetakse inimese ideaaliks, eesmärgiks on isiksuse kujunemine. Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla ühiskonnas, milles ta elab.
Kasvatus (raise, education)- tingimuste teadlik muutmine, et kasvamine toimuks paremini. Laiemas tähenduses on kasvatus isiksuse arengu toetamine , selle suunamine. Kasvatus on lapse kasvamise toetamine. Kasvamine on aluseks igasugusele arengule kuni täiskasvanuks saamiseni ning seostub eriti keha välismõõtmete, aga ka elundite füüsilise suurenemisega. Kasv on suunatud alati mingile lõpptulemusele ja on seega eesmärgipärane tegevus. Selle  eesmärgiks on inimesele iseloomulike joonte ja ka individuaalsuse väljakujunemine.
Kognitiivne ( cognitive ) ehk intellektuaalne ehk vaime areng - kujutab endast  muutusi vaimsetes võimetes. Seostub selliste toimingutega nagu mõtlemine, tajumine , õppimine, mõistmine, mälu, keele, kujutlus - ja arutlusvõime omandamine,  probleemide lahendamine ehk siis tegevustega, mida käsitletakse intellektuaalsetena.
Kõlbeline areng (moral development)- seda iseloomustab laste arusaamade kujunemine seoses kõlbeliste otsustega, milline käitumine on õige, sobiv ja milline on väär, sobimatu. Kõlblus ja kõlbeline käitumine on inimese kui sotsiaalse olendi üks olulisemaid tunnuseid. Seetõttu peetakse laste kõlbelise arengu seaduspärasuste tundmist koos üldistes isiksuse kujunemise seaduspärasustes orienteerumisega eduka kasvatustöö üheks olulisemaks eelduseks .
Küpsemine (maturing)- osutab muutustele, mis leiavad indiviidis aset viljastumise ja täiskasvanuks saamise vahelisel perioodil – see puudutab eriti neid muutusi, mis ilmnevad spontaanselt, ilma treeningu või teiste sekkumisteta.
Küpsus (mature)- kui kasutatakse küpsuse mõistet lastega seoses, siis viidatakse tavaliselt konkreetse lapse käitumisele võrreldes teiste samaealistega. Samuti kasutakse terminit küpsus ka seoses füsioloogilise arenguga.
Füüsiline areng (physical development)- hõlmab muutusi inimese organismis: pikkuses, kaalus, luude tiheduses, lihastes, nägemises, kuulmises. Füüsiline areng mõjutab nii kognitiivset arengut kui ka isiksuse arengut. Samuti kuulub füüsilise arengu alla selliste oskuste omandamine nagu istumine, roomamaine, kõndimine ja jooksmine .
Individuaalsus (individuality, personality)- isikupära, omapära. Arvastada tuleb laste eakohasusega, iga lapse huvidega, võimete ja vajadustega.
Interaksioon (interaction)- vastastikune mõjutamine läbi suhtlemise.
Pedagoogika (pedagogy)- teadus inimese kasvatamisest ja õpetamisest tema ealise arengu erinevatel etappidel. Pedagoogika teaduse uurimisaineks on isiksuse kasvatusprotsess, haridus , areng ja väljakujunemine.
Refleksioon (reflection)- mõtisklus omaenda mõtete ja käitumise üle.
Sotsiaal-emotsionaalne areng (social-emotional development)- kõige kitsamalt võetuna on sotsiaalne areng teiste inimestega suhtlema õppimine, mis on väga tihedalt seotud emotsionaalse arenguga. Emotsionaalne areng tähendab oskust väljendada oma tundeid, tunnetega toime tulekut, tunda end turvaliselt ja enesekindlalt. Usaldus, hirm, enesekindlus , uhkus, sõprus ja huumorimeel kuuluvad kõik sotsiaal- emotsionaalse arengu alla. Sotsiaalne areng ilmneb käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega . Kõige paremini õpetab lastele suhtlemist just täiskasvanu eeskuju, vähemefektiivne on täiskasvanu rääkimine õigest suhtlemisest.
Sotsiaalsus (social)- näitab inimese psüühilist arengut, mis iseloomustab, mil määral on inimene võimeline aru saama oma käitumise ja tegevuse tagajärgedest ning tehtud otsustest, neid ette nägema ja tehtu eest vastutama. Ühelt poolt on sotsiaalsus inimese arengu eesmärgiks, teiselt poolt ka arengu hindamise aluseks. Selles avaldub inimese võime pikka aega alal hoida tundmustel põhinevaid suhteid, hinnata ja austada kaasinimesi, kokkulepetekohaselt käituda. Sotsiaalsete oskuste arengut ei saa vaadelda eraldi lapse üldisest arengust, sest muude tegevusalade areng on algusest peale seotud sotsiaalsete oskuste arenguga. Lapse arusaam ümbritsevast põhineb nendel tähelepanekutel ja kogemustel, mida laps teeb täiskasvanu vahendusel välisärritajate mõjul. Sotsiaalsed oskused arenevad üksikisiku ja keskkonna vahelises mõjutuses.
Sotsiaalne kompetentsus (social competence)- oskused, mida omandatakse sotsialiseerumisprotsessis. Sotsiaalne küpsus on sotsiaalse kasvatuse eesmärk. Sotsiaalne küpsus tähendab seda, et lapsel on tekkinud soov õppida ja omandada uusi teadmisi, tal on motivatsioon ja valmidus, saab aru ja oskab täita täiskasvanute juhiseid, oskab arvestada kaaslastega, viib alustatu lõpule, tuleb toime eneseteenindamisega.
Sotsialisatsioon (socialization)- pikaajaline läbi elu kulgev protsess, milles omandatakse käibivad hoiakud, normid ja käitumisoskused.
Õppekava (curriculum)- on riiklik dokument, mis paneb paika kohustuslike õppeainete nimekirja ning nende õpetamise sisu ja mahu arvestades õppija vanust .
Kasutatud allikad
Goebel, W., Glöckler, M. (2002). Laps: meditsiinilis- pedagoogiline nõuandja. Kirjastus: PreMark.
Hirsijärvi, S. & Huttunen , J. (1998). Sissejuhatus kasvatusteadusesse. Tallinn: Medicina.
Lindgren . H. C., Suter, W. N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas. Tartu Ülikooli kirjastus.
Kera, S. (2004). Üheskoos teel. Lapse arengust ja kasvatusest.  Tallinn: Ilo.
Koolieelse Lasteasutuse Seadus. (1999). Riigi Teataja, 1999, I, 27, 387
Krull , E. (2001). Pedagooggilise psühholoogia käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus.
Paloheimo , M. (2002). Lapsepõlve mõjud. Tallinn: Varrak.
Peegel , L., Solman, K. (2005). Käsiraamat lapsehoidjale 0-7a. Lapse areng ja kasvatus. Tartu: Proseminaritöö