Saint Helens (1)

Referaat:

Vulkaan

Saint Helens

Õpetaja:
Õpilane:
2008
USAS, Põhja Ameerikas, Vaikse ookeani ääres, Washingtoni osariigis Kaskaadide mäestikus asub ~40 000 aasta vanune 2550 m kõrgune tegev stratovulkaan Mount Saint Helens . Tumerohelise metsamüüri taustal kõrguv majesteetlik lumine mäetipp paistis kaugele ja peegeldus Spirit lake’i voogudel. Järve kaldale olid ehitatud puhkekodud, lastelaagrid, suvilad, majad. Metskitsed ja pardid olid harjunud lastelt saia nuruma, õhk oli lindude siristamist täis. Aga ühel päeval muutus kõik.
Praeguse nime andis vulkaanile 1792. aastal inglise maadeuurija Geroge Vancouver oma sõbra Alleyne Fitzherberti auks, kes kandis parun St. Helensi tiitlit. Parun, Briti suursaadik ei näinud omanimelist mäge kunagi.
Koordinadid : 46.20° pôhjalaiust ja 122.18° läänepikkust
St. Helens oli enne 1980. aasta purset viimati aktiivne 1857. aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid seda vulkaani suitsevaks mäeks.
Peale 1921 saabus Kaskaadidesse vaikusperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid , hakkas silma, et St. Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teisetel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked .
Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja geokeemik nii: „Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandi vahetust.“
1978. aastal hoiatasid geoloogid Crandell ja Mullineaux üksik-asjalises raportis veel kord: „St. Helensil on selja taga pikk sporaadilise aktiivsuse ajalugu. Seoses tema käitumisega minevikus ja suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist on eriti ohtliku vulkaaniga.“
Kaks aastat hiljem, 20. märtsil 1980 osutas 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked.
27. märtsil paiskas vulkaan pärast väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus moodustus väike kraater . Järgnevatel nädalatel toimus hulk purskeid, mis kestsid mõnest sekundist peaaegu ühe tunnini. Õige pea kogunesid ärkavat vulkaani jälgima vulkanoloogid , seismoloogid ja hüdroloogid.
Aegamööda hakkas St. Helensi põhjanõlv paisuma ja lõpuks tekkis „ muhk “ mõõtudega 800x1600 m. Polnud vähimatki kahtlust, et mäenõlva surus kummi vulkaani sisemusest ülespoole kerkiv magma . „Muhk“ kasvas päevas poolteist meetrit.
Katastroof toimus 1980. aastal 18. mai kell 8.32 kohaliku aja järgi, kui kohutav plahvatus rebis ära vulkaani tipu ja põhjanõlva. Tulikuum lööklaine hävitas metsa 600-ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Orgu sööstis tohutu mudalaviin.
5,1 magnituudiline maavärin raputas ebastabiilseks muutunud põhjanõlva paigast lahti. Järgnes kohutav plahvatus, mis rebis vulkaanilt tipu nii, et St. Helens kaotas oma kõrgusest tervelt 400 m, Liustikujääst ja purunenud kivimitest koosnev laviin paiskus orgu kiirusega kuni 290km/h. Osa laviinist sööstis Sprit Lake´i, põhimass aga North Fork Toutle Riveri orgu. Varing kergitas Sprit Lake´i põhja 90 m ja veepinda 60 m võrra ning peaaegu kahekordistas 5-ruutkilomeetrilise järve pindala. Oletatakse, et purunenud vulkaani nõlvast eraldus umbes 2,8-kuupkilomeetrit kivimeid.
Vähem kui kümne minutiga moodustas määrdunudhall mass 27,5 km kõrguse seenekujulise pilve, mida tuul hakkas kirdesse ajama. Uurijate hinnangul sadas 540 miljonit tonni tuhka 57 000-ruutkilomeetrile. Ainuüksi Washingtoni osariigis asuvas 51 000 elanikuga Yakimas tuli tänavatelt eemaldada mitusada tonni tuhka. Ka 375 km kaugusel olev Pullmann mattus keskpäeval täielikku pimedusse. Kiirusega 956 kilomeetrit tunnis edasikihutav maailma suurim maalihe pühkis oma teelt sajandivanused metsad , Spirit Lake järve, hävitas 27 silda, 300 kilomeetrit maanteid ja 200 majapidamist .
Neljaliikmeline raiebrigaad koosseisus ameeriklane Jim Scymanky, hispaanlane Jose Dias ja vene immigrandid Leonti Skorohodov ja Elanti Šaripov, kes olid alustanud St. Helensist 19 km kaugusel Green Mountins’il puude langetamist, kuulsid valju mürinat, nagu oleks kiirrong läbi metsa nende poole tormanud. Tohutu suur must pilv varjutas hetkega taeva ja päikesepaiste. Lööklaine lõi mehed pikali , kuhjas neile peale puutüved ja mattis tulikuuma tuhaga. Murtud puutüved ummistasid koguni 120 kilomeetri kaugusel asuva Columbia jõe. Muda oli nii kuum, et kalad hüppasid jõgedest välja. Teadlaste hinnangul oli St. Helensi purse 700 korda võimsam kui Hiroshimale visatud aatompomm …
Teadlased arvutasid hiljem välja, et vulkaani plahvatamisel tekkinud rohkem kui 300-kraadiline lööklaine levis kiirusega kuni 1000 km/h. Vulkaanist 6,5 km kaugusel asuva Windi Ridge ´i elanikud hukkusid kõik ning isegi veel 20 km kaugusel St. Helensi mäest hukkusid inimesed vulkaani kuumas hinguses.
Hiljem on välja arvutatud, et lisaks inimohvritele kaotas oma elu orienteerivalt 1500 põtra, 11 000 jänest, 15 puumat, 5000 hirve ja 200 karu. Kahju ulatus üle miljardi dollari. Plahvatusest tekkinud tuhapilv tegi tiiru ümber maakera 17 päevaga.
1980. aastal toimus veel viis väiksemat purset, mis paiskasid tuhapilvi peaaegu 10 km kõrgusele. Teadlaste hinnangul kulub vähemalt sada aastat, enne kui 18. mail 1980 tekkinud kraater täitub ja vähemalt paarsada, enne kui St. Helens saavutab oma endise kõrguse 2950 m üle merepinna .
1982. aastal rajati Mount St. Helens National Volcanic Monument ehk vulkaanipark, mida aastas külastab 7 miljonit külastajat. Piki mäekülgi looklevat teed piirab lopsakas mets, ent äkki on sametine rohelus nagu noaga ära lõigatud. Nii kaugele kui silm seletab, sirutuvad taevasse haralised surnud puutüved. Vaade on nii hingematvalt troostitu, et mõistus keeldub nähtut uskumast. Surmametsast välja pääsenut ootavad ees lööklaine poolt siledaks vormitud mäekuplid, kus orgudes on mingil kindlal kõrgusel puude ladvad maha niidetud. Mida lähemale St.Helensile, seda nukramaks muutub ümbritsev maastik. Mäenõlvad on kaetud vulkaanilise tuha ning ühes suunas jooksvate hallide tüveviirgudega. Üksikud taimed rõõmustavad silma oma erksavärviliste õitega. Tee lõpeb Mount Saint Helensi jalamil, kuhu on ehitatud vaateplatvormid. Kuna siin puhuvad alati tugevad tuuled, on koht saanud nimeks Windy Ridge. Kel jaksu võidelda tuulehoogudega võib tõusta mööda lugematuid trepiastmeid kõrvaloleva “künka” tippu. Siit avaneb hingemattev vaade kogu ümbruskonnale ja St. Helensi vulkaanikraatrile, kus tänaseks kasvab uus vulkaanikoonus .
1989. aasta augustis ja detsembris toimus veel kaks väiksemat St. Helensi purset, mida teadlased olid ette ennustanud.
6. jaanuaril 1990 toimus St. Helensi viimase nelja aasta tugevaim purse, mis oli teadlastele täielikuks ootamatuseks, sest tavaliselt purskele eelnevad väikesed maavärinad jäid ära.
Teadlaste kinnitusel võis sel ajal USAs Washingtoni osariigis asuv St Helensi vulkaan, mis 1980. aastal surmas 57 inimest, iga hetk taas purskama hakata, meelitades ligi turiste ja sundides ümbruskonda evakueerima.
Reedel (1.04.2008) kraatrist kerkinud aurusammas ja maapinna värisemine lubasid teadlastel kuulutada, et vulkaani esimest purset üle 18 aasta võib oodata iga hetk. See sundis võime ümbruskonnast evakueerima sadu inimesi.
Vulkaaniga toimuvat tähelepanelikult jälgivad teadlased usuvad, et tulemäe ülaossa hakkab kogunema magmat. Sellega võivad kaasneda gaasid, mis omakorda võivad tekitada plahvatusi, ütles uudisteagentuurile AP Washingtoni ülikooli seismoloog Bill Steele.
1980. aastal kerkis tuhasammas St Helensi vulkaanist 19 kilomeetri kõrgusele ning tuhk levis pea kõikjal USA loodeosas. Möödunud reedel, kui vulkaan esimest korda pärast 1986. aastat nõrgalt purskas, kerkis tuha- ja suitsusammas 4800 meetri kõrgusele.
On olnud tunda kergeid maavärinaid, mida põhjustab läbi kivimite ülespoole tungiv magma. Teadlaste hinnangul on mitmeid märke, et purset võib oodata peatselt, lausa iga kell, ent täpseid ennustusi pole neil võimalik teha. Sellist seismilist energiat nagu praegu pole St Helens näidanud aga 1980. aasta suurpurskest saadik. Uue, umbes 280 meetri kõrguse koonuse , kust hetkel kerkiv aur ja suits annabki märku kõrgenenud aktiivsusest.
Ameerika Ühendriikide Geoloogilised Môôdistamised ja Washingtoni Ülikool jätkavad olukorra tihedaid vaatlusi ja täiendavad ning uuendavad hoiatuste taset nagu vaja. Pärast pidevat kasvamist kolme aasta jooksul on St. Helensi laavakupli kasvamine peatunud. Laavakupli kasvamine algas 2004. aasta oktoobris ja sellest alates on see järk-järgult aeglustunud. Purskel on paus teadmata ajaks.
Kôik laavakupli kasvamise märgid on tasahaaval vähenenud purske-eelsele tasemele ja jäänud sinna jaanuari lôpust 2008. Need märgid on seismilisus, maapinna deformatsioon ja vulkaaniliste gaaside eraldumine.
Selle kôige otsesemaks tôestuseks on see, et kraatri servale ja pôhja paigutatud jälgimiskaamerad näitavad, et uue laavakupli kujus toimub vähe muutuseid, kui välja arvata selle vähene kokkuvajumine, mis ongi ootuspärane, kui laava väljapressimine on lôppenud.
Seda vaatlustulemust kinnitas hiljuti uuele, möödunud aastal kasvanud laavakupli osale paigutatud vaatlusseade- GPS ämblik. Andmed sellelt näitavad, et ta on liikunud allapoole ja laavakupli tsentrist eemale vähem kui tolli jagu päevas alates 15. veebruarist . See liikumine on vastavuses laavakupli gravitatsioonilise seisundiga ja kindlaks tôendiks, et laavakupli kasv on peatunud vôi jäänud väga aeglaseks.
Meie kogemused laavakupli kasvul purskeks St. Helensil ja teistel vulkaanildel kogu maailmas on meile ôpetanud, et laava väljapressimine vôib alata uuesti pärast nädalate, kuude vôi isegi aastate pikkust pausi. Selliste pauside ajal seismiline tase, maapinna deformatsioon ja gaaside eraldumine vähenevad mônikord purske-eelsele tasemele ja suurenevad siis taas enne uut aktiivset purset.
Meil on liiga vara öelda, kas praegune St. Helensi purse on lôppenud. Kuna laavakupli kasv on peatunud, ei ole me enam ohutasemel “valvel” ja lennunduse ohuvärvil oranz kuna see kombinatsioon näitab,et purse on vähe ohtlik ja tuha eraldumist ei toimu vôi on see vähene.
Meie kogemused on näidanud, et laavapursked on episoodilised ning me jätkame vulkaani vahetut jälgimist. Me oleme vähendanud hoiatustaseme soovituslikuni ja lennunduse ohukoodi kollaseni, näidates, et vulkaani aktiivsus on märgatavalt vähenenud. Vulkaani jälgimist jätkatakse hoolikalt, et märgata uut aktiviseerumist.
Kui laavakuppel hakkab uuesti kasvama, loodame, et see annab endast märku seismilisuse kasvu ja maapinna deformatsiooni ning vôib-olla ka suurenenud vulkaanilise gaasi hulga eraldumisega mitu päeva enne, kui magma jälle üle kraatri ääre tôuseb.
Ette hoiatamata toimuvad siiski väikesed auru ja vulkaanilise gaasi pursked, mis vôivad paisata kive ja tuhka üle kraatri ääre.
Kuus sellist plahvatust toimus St. Helensil aastail 1989-1991, so. perioodil, mil vulkaan ei pursanud. Teist laadi mitte-purskelise aktiivsuse nähud on kivide varingud laavakuplist vôi kraatri seintest ning mudavoolused, mille päästavad valla kiire lume sulamine vôi tugev vihm .
Laavakupli kasvu peatumisest hoolimata jäävad môned ohud. Igal ajal ja ette hoiatamata vôivad toimuda väikesed plahvatused, mis tekitavad ohtusid kraatri pôhjas ja ülemistel külgedel.
Sellised plahvatused vôivad olla pôhjustatud auru (tekib kui vihma- vôi lumesulamisevesi puutub kokku veel kuumade kivimitega) kogunemisest maa- alustes pragudes, mille tulemusel tekib kôrge rôhk, mis laheneb plahvatusega.
Kaljuvaringud ja mudavoolud on samuti vôimalikud, eriti kevadise sula ja tugeva vihma järel. Suuremad ja vulkaanist kaugemale ulatuva ohuga plahvatused on ilma eelnevata märkideta vähe tôenäolised. Erandiks on oht lennundusele allatuult triivivate tuhapilvede tôttu.
Juulis 2007 oli uue laavakupli maht 93 miljonit kuupmeetrit. See on natuke rohkem kui 1980-1986 aastate kuppel . Uus kuppel kasvas vähesel määral 2007. aasta augustist 2008. aasta jaanuarini. Paks lumemüts kraatril takistas selle täpset môôtmist.
Liustiku môôtmed:
Liustiku edasiliikumine septembrist 2003 kuni 5.07.2007:
lääneharu- 370 jalga pôhjapoole ja 590 jalga idasse môôdetuna kahest erinevast otsast,
idaharu- 1215 jalga loodesse.
Idakraatri kaljuseina liustik liikus150 jalga loodesse.
Liustiku paksus: septembris 2007 ületas liustiku paksus idaharu ülemises osas 500 jalga. Jää paksus iga haru lôpus on umbes 60- 130 jalga.
St. helens
On olemas vulkaan St. Helens
Palju kõrgemal on ta merest
1980 märts
Käis üks kärts
Hakkas kasvama kühm
Kui peale värinat oli tuhm
18 mai hommikul kell viis
Lendas alla mudalaviin
Paiskus välja tolmu palju
Palju kõrgust kaotas kalju
Vulkaanis tekkis rõhk
Pingeliseks muutus õhk
Laava palju hävitas
Raadio teisi teavitas
Vulkaanid on ohtlikud asjad
Ära mine, kui pole asja!
Muud andmed :
Laavakupli môôtmed:
Pikkus (loodest kagusse) 3725 jalga;
Laius (kirdest edelasse) 1900 jalga;
Kôrgeim punkt 7585 jalga üle merepinna;
Kraatri serva madalaim punkt ( kitsas mäekuru) 7780 jalga;
Kôrguste erinevus kupli kôrgeima punkti ja kraatri serva madalaima punkti vahel 195 jalga;
Pindala 487 000 ruutmeetrit;
Ruumala 122 miljonit kuupjardi, see on vôrdne 150-200 suure spordi staadioniga.
Kasutatud kirjandus:

• Guido Ilves. „Katastroofid sündmused, faktid“
  
• USGS (vulkaanid)
  
• www.gi.ee
  
• 7 klassi geograafiaõpik