Vulkaanipurked Maal ja nende mõju keskkonnale (0)

Vulkaanipursked Maal ja nende mõju keskkonnale 
 
Vulkaan   on  tuld  purskav  mägi,  mis  mingi  aeg  otsustab  plahvatada.  Antud  essees 
kirjutan ajaloo suurimatest vulkaanipursetest ja nende tagajärjest keskkonnale, samuti 
toon 
välja 
vulkanismi  
positiivsed 
kui 
ka 
negatiivsed 
tagajärjed.  
 
Minule  kõige  enam  kõneainet  pakkuv   vulkaanipurse   toimus  26.augustil  1883,  kui 
otsustas  purskama  hakata  Krakatau  vulkaan,  mis  asub  Sunda  väinas  Sumatra  ja 
Jaava   saare  vahel.  Seda  on  nimetatud  ka  kaasaja  kõige  võimsamaks 
vulkaanipurskeks, kus kaotas oma elu üle 37000 inimese. Märkimisväärne on ka see, 
et  27.  augustil   plahvatus   kuuldi  ka  4800  km  kaugusele.  Kuuldavalt  heli  kirjeldati 
kahuripakkudena.  Isegi  löökaine  on  piisavalt  võimas,  et  purustada  saarest  64  km 
kaugusel  seilanute  madruste  kuulmekiled.  Kuigi  enam  5000  km  kaugusel  polnud 
plahvatus enam kuulda, tegi löökaine ümber Maa veel 4 ti ru. Krakatau vulkaanipurset 
on  võrreldud  Hirosimale  visatud  tuumapommiga.  Hinnanguliselt  oli  saare  otseses 
mõttes 
tükkideks 
rebinud 
Krakatu 
purse 
10000 
korda 
võimsam.(1) 
Toona Indoneesiat kontrol inud Hollandi koloniaalvõimu hinnangul hukkus katastroofi 
käigus  üle  37  000  inimese.  Hilisemates  töödes  on  järeldatud,  et   ohvrite   arv  võis 
küündida  isegi  120  000'ni  –  purse  vallandas  ka  üle  30  meetri  kõrguse   tsunami . 
Plahvatuste tagajärjel purunes suurem osa Krakatau saarest ning vajus merre. Järele 
jäi  saare  lõunaosa  Rakata  vulkaaniga.  Krakatau  purske  tagajärgi  oli  tunda  kogu 
maailmas. (1) . Plahvatus paiskas ka välja 21 kuupkilomeetrit vulkaanilist materjali ning 
üle 800 000 ruutkilomeetrist territooriumit mõjutas tuhasade. Vee peal hulpiv pimss oli 
tõepoolest  ni  tihe ja laigud pi savalt paksud, et kanda inimesi ja peatada laevu. Üle 
kogu  maailma  oli  teateid  imelistest  päikeseloojangutest  ja  globaalne  temperatuur 
langes 1,2 kraadi Celsiuse järgi.(2) 1883.a katastroofil oli ka üks positiivne tulemus: 
peale  vulkaanilähedaste  saarte  ning  Ujung  Kuloni  poolsaare  elanike  hukkumist  ja 
kodutuks  jäämist  muutusid  need  alad  mahajäetuks.  Jaava  saare  loodus  hakkas 
taastuma inimmõjust puutumatult.  Piirkonnast  sai praegune Ujung Kuloni rahvuspark, 
mida    valvavad  pargivahid,  kes  on  pidevalt  valvel,  kaitstes  ohustatud  liikide  hulka 
kuuluvat jaava ninasarvikut salaküttide eest. Rahvuspargis elab palju eksootilisi linde 
ja loomi. Siin elavad leopardid, samuti peab parki oma koduks vähemalt kaheksa li ki 
eredavärvilisi  jäälinde.  Soopi rkond  on  ideaalseks  elupaigaks  mudahüpikule, 
linnutapikule, signaalkrabile, samuti ka mürgisele kuldse mustriga mangrooviamaole. 
Seal lendleb suuri pimestavalt oranže, kollaseid ja punaseid liblikaid ning 20 cm tiiva 
siruulatusega ööliblikaid (3) 
Märkimist  väärib  kindlasti  ka   Pinatubo   vulkaanipurse  1991.aastal,  mis  on  üks 
hilisemaid  suurimad  vulkaanipurskeid  viimasel  ajal.  Pinatubo  on  aktiivne  vulkaan 
saarel  Luzon,  mis  asub   Filipiinidel .  See  et  vulkaan  el u  ärkas  oli  kindlasti 
õudusunenägu, kuna Pinatubo polnud endast 6000 aastat elumärki andnud ning teda 
nimetati  kustunud  vulkaaniks.  2. aprillil   1991  ärkas  Pinatubo  oma  pikast  unest: 
Vulkaani  kaldeerast  ja  loodenõlva  lõhedest  hakkas  kerkima  aurupilvi.  Arvatakse,  et 
vulkaan  ärkas  el u  tänu  sagedamaks  muutuvate  maavärinate  tõttu.  Kõik 
uudiseagentuurid  pöörasid  Pinatubole  suurt  tähelepanu,  sest  purse  võis  ohustada 
kraatri   läheduses  olevat  kahte  suurt  USA  sõjaväebaasi.  Ida  pool,  kõigest  16  km 
kaugusel  Angelesi  väikelinna  ligidal  asus  USA  Clarki  õhujõududebaas,  kus  tol  ajal 
töötas ja elas 15000 sõjaväelast. Teine baas, Subic Bay Naval Station asus Pinatubost 
40  km  kaugusel  lääne  pool.  Otsekohe  pärast  esimesi  aurupurskeid  paigaldasid 
Filipi nide  Vulkanoloogia  ja  Seismoloogia  Instituudi  töötajad  Pinatubo  loodenõlvale 
kümneid  kantavaid  seismograafe,  et  registreerida  arvukaid  nõrku  maa-aluseid 
tõukeid,  mida  põhjustas  mööda  vulkaanilõõri  ülespoole  tõusev   magma .  Esimene 
plahvatuslik  purse  toimus  12.juunil.  Õnneks  oli  evakueeritud  ohustatud  pi rkonnast 
kümneid  tuhandeid  inimesi,  nende  hulgas  ka  vähesed  järelejäänud  Clarki  baasi 
töötajad. Pinatubo võimsaim plahvatuslik purse toimus 15.juunil kel  10.00 hommikul. 
Kolossaalne  terfrapilv  tõusis  40  km  kõrgusele,  moodustades  hi glasliku,  200-
kilomeetrilise läbimõõduga seenekujulise pilve. Orud täitusid ääreni tuha ja pimsiga. 
Kohati  voolas  purskematerjal   vulkaanist   isegi  16  km  kaugusele  ja  kuhjus  paiguti 
rohkem  kui  200  m  paksuselt.  Õnneks  ei  toimunud  kardetud vulkaanitipu  lõhkemist, 
kuid  Pinatubo  ümbrus  muutus  tõeliseks  põrguks.   Muda   ja  tuhalavi nid  laastasid 
vähemalt 100 km2  ning Filipiinidel sadas maha umbes 1 km3  tuhka . 4000-l km2-l ümber 
Pinatubo  oli  tuhakihi  paksus  umbes  keskmiselt  5  cm,  hävinenud  oli  80000  ha 
riisipõlde. Nagu oleks vulkaanipurskest veel vähe olnud , täiendas hävitustööd taifuun 
Yunya. Keeristormiga kaasnenud ägedate vihmasadude tagajärjel märgus  tuhk  läbi ja 
muutus  raskemaks,  põhjustades  paljude  inimeste  hukku,  sest  katused  varisesid 
tuhakoorma  al   sisse.  Padupilv  muutis  püriklastilised  ained  püdelaks  poriks,  mis 
mudalavi nidena  orgudesse  söötis.  Vulkaanipurse  kui  ka  taifuun  nõudsid  kokku 
ühtekokku 875  inimelu . Ohvrite suhteliselt väike arv on seletav ulatusliku selgitustööga 
elanikkonna  hulgas  ja  õigeaegse  evakueerimisega.  50000  filipiinalast  järgis 
üleskutset,  võttes  evakueerimisel  kaasa  ka osa  oma  isiklikust  varast.  Kolm  nädalat 
pärast  peapurset  Pinatubo  aktiivsus  rauges.  Sel eks  ajaks  oli  vulkaanist  mõnedel 
hinnangutel eraldunud 15 km3 purskeaineid. Kuid  hädad  polnud veel lõppenud, sest 
purse  oli  hävitanud  vulkaani  nõlvadel  kasvava  metsa  ning   katnud   paljaks  jäänud 
mäeveerud mitmekümne sentimeetri paksusega tuhakihiga. Juunis alanud mussoon 
tekitas  majandusele  täiendavat  kahju,  sest  vihmasajud  muutsid  Pinatubo nõlvadele 
ladestanud  tuhakihi  mudavooluks,  mis  orgu  sööstes  ujutas  üle  palju  väärtuslikku 
põl umaad.  Isegi  aastaid  pärast   purset   kutsus  iga  tugevam  vihmasadu  esile 
mudalaviine,  mis  matsid  enda  al a  külasid  ja  farme,  purustasid  maju  ja  sildu  ning 
tõkestasid  teid.  Pinatubo  purske  ajal  sattus  atmosfääri  tohutu  hulk  pihustunud 
väävelhapet  ja  peent  tuhka,  mis  kandusid  tuultega  üle  kogu  maakera  ning  avaldas 
kliimale tuntavat mõju. 12-30 km kõrgusele sattunud purskeained vähendasid Maani 
jõudnud päikesekiirgust, mille tagajärjel maapind jahtus 18 kuu jooksul vähemalt 1°C 
võrra  ja  õhutemperatuur  0,3-0,5°  võrra.  Aasta  ilma  suveta,  nagu  juhtus  pärast 
Tambora  purset 1816. aastal, jäi õnneks ära. See on hea näide sel est, kui õigel ajal 
reageerida ja teha valitsusega koos tööd, on võimalik inimohvrite arv vi a miinimumi. 
Kuid loomulikult on võimatu vältida materiaalselt kahju.(4) 
Meedias on palju pööratud tähelepanu ka  Yellowstone  vulkaanile. Arvatakse kui see 
jälle purskama hakkab hävineb elu planeet Maal. Asjatundjate sõnul võib see vulkaan 
välja paisata ni  palju tuhka ja vulkaanilisi jäätmeid, et see tapab kõik 1600 kilomeetri 
raadiuses. Tuhakihi paksus võib ulatuda kolme meetrini. Toksilised ained saastavad 
õhu, sundides miljoneid inimesi oma kodud maha jätma ja põgenema. Yellowstone´i 
supervulkaani uurivate  teadlaste  sõnul tekib just sel ine olukord, kui see vulkaan nüüd 
üle 600 000 aasta uuesti purskama hakkaks. Alates 2004. aastast on onud märke, et 
see supervulkaan kerkib aastas umbes 7,5 sentimeetrit. Arvatakse, et maapinna tõusu 
põhjustab  suure  magmakoguse  kerkimine,  valgudes  kümne  kilomeetri  sügavusel 
asuva magmakambri ülaossa, mis sel e tagajärjel paisub. Palju on spekuleeritud sel e 
üle,  mil ised  on  tagajärjed,  kui  Yel owstone  kavatseb  siiski  purskama  hakata. 
Arvatakse, et hukkub mitu miljonit inimest, halvemal juhul isegi kümme miljonit 1600 
km  raadiuses.  2/3  Ameerikast  muutub  elamiskõlbmatuks.  Teadlased  väidavad,  et 
1600  km  raadiuses  on  tuhakihi  paksus  kuni  3  m.  Olen  täiesti  nõus  teadlastega,  et 
puhkeb tohutu finantskriis, NATO kaotab mootori ning EL nõrgeneb. Üks hul ematest 
stsenaariumidest on minu arvates see, kui vulkaanipurske tagajärjel tuleb 4-5 aastat 
kestev jääaeg, sest õhku paiskub miljoneid tonne pinnast ja spetsiifilist mürkgaasi, mis 
vi b temperatuuri Maal järsult alla. On arvatud ka, et selle tagajärjel hävib elu kogu 
Maal, mis on minu arvates ebatõenäoline. (5) 
Vesuuvi  purse  on  kindlasti  kõige  tuntum  vulkaanipurse  ajaloos.   Vesuuv   on 
vulkaan,mis asub Euroopas Apenni ni poolsaarel Türreeni mere kaldal. Vesuuv asub 
Campanias  Napoli   lahe ääres Napolist kagus.  Vulkaan on tänapäeval 1281 meetrit 
kõrge. Vesuuv on ainus tegevvulkaan Euroopa mandriosas. Vesuuvi purse toimus 79. 
aastal  p  Kr,  mis  hävitas   Pompei ,  Herculaneumi  ja  veel  mitu  õitsvat   Rooma   linna. 
Arvatakse, et tegelikult sai kõik alguse 62. aastal raputanud ülitugevast maavärinast, 
mis  tekitas  raskeid  kahjustusi  hoonetele,  kuid  mitte  keegi  ei  osanud  tol  ajal  maa-
aluseid tõukeid seostada ilusa rohelise mäega. Arvati, et tegu oli kustunud vulkaaniga. 
Praeguste  teadmiste  tasemel  võib  oletada,  et  värinakol e  asus  Vesuuvi  al   ja 
arvatavasti oli tookord tegemist vulkaani toimumata purskega. Mõningate seismiline 
aktiivsus kestis seal 17 aastat, kui vi maks 24. augustil 79 ärkas Vesuuv el u. See on 
tuntuim vulkaanipurse ajaloos ja ühtlasi ka esimene, millest on säilinud pealtnägijate 
kirjeldused. Seda, mis tol al juhtus on võimalik teada saada vaid kahest kirjest, mil es 
Plinius noorem kirjeldab oma onu, looduseuurija, kirjaniku ja  juristi Plinius vanaema 
surma  vulkaanipurske  ajal.  Nende  perekond  elas  oma  villas  teisel  pool  lahte. 
Esimeseks  märgiks  ebatavalisest  sündmusest  oli  tohutu  suitsupilv  Vesuuvi  kohal. 
Plinus  nooremale  meenutas  selle  kuju  piiniat.  Plinius  vanem,  kelle  juhtimisele  allus 
laevastik,  läks  kiirpurjeka  pardale,  et  asja  kohapeal  uurida.  Ta  laskis  end  sõuda 
katastroofipaika Stabiaesse. Sõidu ajal sattus  purjekas lakkamatu kuuma pimsisaju 
kätte. Palavat tuhka sadas ka kaldale, ni  et nad ei saanud maabuda. Plinius käskis 
sõita paar miili lõuna poole. Seal õnnestus tal meestega maale minna ja ühe sõbra 
vil ani  jõuda.  Koidikul  ajasid  pimsskivi-  ja  tuhasadu  ning  värisev  maa  seltskonnale 
rannale  tagasi.  Paraku  tegid  kõrged  lained  mere  kaudu  põgenemise  võimatuks. 
Väävliauru ahmides kukkus Plinius surnult maha. Oletatakse, et kas ta lämbus või sai 
südamerabanduse.  Plahvatuslik  purse  tekitas  kaldeera,  millest  osa  on  näha  ka 
tänapäeval. Arvatakse, et purske ägeduse põhjuseks oli sajandite pikkune puhkepaus, 
sest tardunud laava oli tulemäe lõõri täielikult ummistanud. Selleks ajaks rappus maa 
ka  teisel  pool  lahte  juba  nii  tugevasti,  et  17-aastane  Plinius  Noorem  lahkus  emaga 
koos vil ast. Nad ühinesid rahvahulkadega, kes üritasid linnast paaniliselt põgeneda. 
Vulkaani  kohal  “kõrgus  ähvardavalt  õudne  must  pilv.  Välkudena  läbisid  pilve 
tulekeeled ja ta väändus nagu madu. Ühtäkki paiskusid temast välja kõrged tulevihud, 
mis  olid  välkudest  vägevamad.“  See   õudus   kestis  mõnda  aega.  Tuhka  sadas  nii 
paksult,  et  inimesed  kartsid  selle  alla  mattuda  ja  pidid  seda  endalt  alatasa  maha 
raputama.  Kui  vi maks  natukene  valgemaks  läks  ja  pilvede  vahelt  hakkas  tuhmi 
päikesevalgust  paistma,  nägid  nad,  et  Vesuuvi  tipp  oli  kadunud  ning  kunagiste 
põldude, talumajade ja lopsakate viinamarjaaedade peale on laotunud paks hall tuhast 
vaip. Pompei mattus 5-8 m paksuse tuha ja pimsskivikihi ala. Linna 20000 elanikust 
hukkus  umbes  2000.   Hilisemate   väljakaevamiste  käigus  leiti  kõvastanud  pimssist 
tühikuid,  mis  on  jäänud  sinna  aastasadade  jooksul  täielikult  kõdunenud 
surnukehadest.  Paljud  neist  täideti  kipsiga.  Ni   saadi  äärmiselt  elavaid  kujutisi 
surnutest. Näha on, et paljud hukkunud hoidsid surmahetkel käsi või rätikut suu ees, 
et kaitsta end tuhapilve mürgiste gaaside eest. Väike Hercelaneum asus kül  Vesuuvile 
lähemal kui Pompei, kuid see-eest tuule varjus, mistõttu pääses suuremast tuhasajust. 
Ent pärast purset alanud paduvihm muutis tipu lähedale sadanud tuha mudajõeks, mis 
voolas nagu  laviin  Herculaneumi linna ja ujutas sel e täielikult üle. Nagu tihti tugevate 
vulkaanipursete  ajal, valas ka 79. aastal vihma nagu oavarrest. Vihmavesi segunes 
sadava  tuhaga  püdelaks  mudaks,  mis  hiljem  kivistus.  Seetõttu  oli  herculaneumi 
väljakaevajatel suuri raskusi, ent tasuks leidsid nad esemeid, mis olid säilinud palju 
paremini  kui  leiud  Pompei  vett  läbilaskvast  pimssstufist.  Samaoodi  nagu  kuulus 
naaber Pompei, kaevati ka Herculaneum välja al es 1600 aastat hiljem. Ka pärast 79. 
aastat  purskas  Vesuuv  aeg-ajalt  välja  tuhka  ja  pimsskivi,  1036  aastal  aga  laavat. 
Mõnele  rahulikule  sajandile  järgnesid  aastatel  1631,  1779,  1872  ja  1906  tugevad 
pursked , mis laastasid maad ja nõudsid ka inimohvreid. 16. detsembril 1631 toimunud 
purske ajal hukkus 4000 inimest.  Tuha paksus oli Napolis 30 cm, seitse laavavoolu 
valgus  Boscoraelele,  Torre  Annunziatale,  Torre  del  Grecole  ja  Giuglianole.  1845. 
aastal  rajati  Vesuuvi  loodussevale,  15,  km  kaugusele  kraatrist,  observatoorium- 
soliidne  kiviehitis  raamatukogu,  konverentsiruumi,  laborite,  elutubade  ja  direktori 
töötoaga.  1856.  aastal  nimetati  Napoli  ülikooli  väljapaistev  füüsik  Luigi  Palmieri 
observatooriumi  direktoriks.  Tervelt  16  aastat  käis  ta  oma  instrumentidega  Vesuuvi 
otsas, et “katsuda vulkaani pulssi“. Pärast tugevat purset 1872. aastal tõusis Palmieri 
hingematvaid  gaase  trotsides Vesuuvi kraatri servale, et jälgida lähedalt laavavoole. 
Kuid  Vesuuvi  uinus  ja  ärkas  uuesti  alles  1906.  aastal.  Vesuuvi  aktiivsus  suurenes 
tegelikult juba 1905. aasta varakevadel. Aja jooksul pursked sagenesid ning nendega 
kaasnenud  maa-alused  tõuked,  kivirahe,  tuhavihm  ning  kuumad  gaasid  ohustasid 
observatooriumi töötajaid. Vesuuvi kirdenõlva lähedal paiknevad külad mattusid tuha 
alla.  Purunes  ka  uudishimulikke  kraatri  servale  toimetatud  ripptee.  Kuid  massiivne 
observatooriumihoone jäi terveks. 18. aprillil 1906 hakkas Vessuv uuesti purksama, 
kuid  juba  kesköö  paiku  muutus  purse  nõrgemaks  ning  gaasid  hakkasid  hajuma. 
Vesuuv rahunes täielikult al es järgmise kuu alguses ning taevas selgines. Alles siis 
selgus  kogu  kahju,  mis  oli  suurim  pärast  1631.  aasta  purset.  Pompei  linn  ja  teised 
asulad rannikul olid jäänud terveks, kuid terve rida Vesuuvi põhja- ja idajalamil asuvaid 
külasid  oli  mattunud   vulkaanilise   purskematerjali  alla.  San  Giuseppe  kiriku  katus 
varises tuha ja lapillimassi al  kokku, 150 inimest sai surma. Kümneid inimesi hukkus 
oma  kodudes.  Laava  ja  tuhk  hävitasid  780  km2põl umaad  ja  vi namarjaistandikke. 
Lõpuks  paiskas  vulkaan  lakkamatute  välkude  saatel  hiiglasliku  aurupilve.  18  tunni 
jooksul voolas kraatrist nagu määramatu aurukatla venti list kõrvulukustava mürinaga 
välja 13 km kõrgune püstine aurusammas, mille auru hulk vastas rohkem kui 1 km3 
veele.  Vulkaanijalamil  ulatus  tuha-ja  lapillikihi  paksus  ühe  meetrini  ning  hinnangute 
järgi  purskas  Vesuuv  tookord välja  100  miljonit  m3  purskematerjali.  Viimati  purskas 
Vesuuv  1944.aasta  märtsis,  kuid  pole  mingit  põhjust  arvata,  et  see  jääb  vi maseks 
korraks. (6) 
Tambora on vulkaan Indoneesias, Sumbawa saarel. Vulkaan muutus aktiivseks 1812. 
aastal. haripunkti jõudis aastal 1815 . aastal toimunud Tambora purse oli uusaja kõige 
võimsam vulkaanipurse.  See  algas 10.  aprillil ja  kestis  kuni 15.  juulini.  Tambora 
vulkaanipurske 
kulminatsiooni 
ajal 
kuuldi 
müra 
tuhandete 
kilomeetrite 
taha.  Plahvatus 
mõjutas 
eeskätt 
vahetut 
naabrust: Maluku saari, Jaavat, Sulawesi, Sumatra ja  Kalimantanit.  Kõik  taimed 
saarel 
hävinesid. 
Vulkaanilise 
tuha vihmad 
olid 
kõige 
rängemad Bali ja Lomboki saarel. Laavavoolude ning plahvatusele järgnenud nälja ja 
haiguste kätte suri umbes 92 000 inimest. 1816. aasta sai maailmas tuntuks kui aasta 
ilma  suveta.  (7)  Isegi  sadade  kilomeetrite  kaugusel  vulkaanist  saabus  mitmeks 
päevaks  öö,  sest  päikesekiired  ei  suutnud  tungida  läbi  tihedate  vulkaanilise  tuha 
pilvede. Surma sai purske tagajärjel  üle 71 000 inimest. Enne 1815. aasta purset oli 
vulkaani kõrgus umbes 4300 meetrit. Tamborale kuulub küll ajaloolise aja võimsaima 
vulkaanipurske au, kuid kindlasti pole see nii Maa ajaloos. Tambora ei kuulu niiöelda  
supervulkaanide  hulka,  millised  paiskavad  tegutsema  asudes  atmosfääri  sel ised 
koguses tuhka ja vulkaanilisi gaase, et sel on Maa kliimale väga suur ja pikaaegne 
mõju.(8) 
St.  Helensi  katastroof  toimus  1980.  aastal  18.  mail  kell  8:32  kohaliku  aja  järgi,  kui 
kohutav  plahvatus  rebis  ära  vulkaani  tipu  ja  põhjanõlva.  Tulikuum  löökaine  hävitas 
metsa 600 km2 suurusel maa-alal. Orgu söötis tohutu mudalavi n. Vulkaanist 6,5 km 
kaugusel asuva Windy Ridge’i elanikud hukkusid kõik. Teadlased on välja arvutanud, 
et vulkaani plahvatamisel tekkinud rohkem kui 300-kraadine löökaine levis kiirusega 
kuni  1000  km/h.  Isegi  veel  20  km  kaugusel  St.  Helensi  mäest  hukkusid  inimesed 
vulkaani  kuumas  hinguses.  Vulkaanipurse  nõudis  ühekokku  57  ohvrit.  Tänu 
geoloogide õigeaegsetele hoiatustele ähvardava ohu eest ning ametivõimude rajatud 
keeletsoonidele  suudeti  ära  hoida  halvimat.  Kohalikud  elanikud  evakueeriti  ning 
uudishimulikud, kes olid karjadena kogenenud, aeti ohtlikust piirkonnast minema. St. 
Helens   asub  Kordiljeeride  läänepoolses  harus  Kaskadides,  mis  ulatuvad  Kanada 
lõunaosast  Vaikse  ookeani  rannikuga  rööbiti  läbi  Washingtoni  ja  oregoni  orsariigi 
Põhja- Californiasse. Kaskaadides on üle tosina vulkaani. Nii nagu ka paljud teised 
vulkaaniahelikud,  asuvad  Kaskaadid  vaikse  ookeani  äärealadel,  kus  ookeanikoor 
sukeldub mandrikoore al a. Põhja-Ameerika läänerannikul li gub suhtelist väike Juan 
de Fuca  laam  kiirusega umbes 2,5 cm aastas Põhja- Ameerika laama alla. Umbes 
saja kilomeetri sügavusel sülvad kivimid, hõõguvkuum magma tõuseb ülespoole ning 
rajab endale tee maapinnale. Teadaolevalt on mitmed Kaskaadides asuvad  vulkaanid  
nagu  Rainier,  Shasta,  Hood  ja  lasen  pärast  Põhja-Ameerika  koloniseerimist 
eurooplaste  poolt  veel  tegutsenud.  St  Helens oli  1980.  aasta  purset viimati  aktiivne 
1857.  aastal.  Indiaanlastest  põliselanikud  kutsusid  seda  suitsevaks  mäeks.  Pärast 
Kaskaadide  lõunatipus  asuva  Lassen  Peaki   purskeid   aastatel  1914-1921  saabus 
Kaskaadidesse  vaikuseperiood.  Geoloogidele,  kes  järgnevatel  aastakümnetel 
Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema  nõlvad  
erosioonist  vähem  uuristatud  kui  teistel  naabruses  paiknevatel  vulkaanidel. 
Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. 
Alates  1950.  aastate  lõpust  uuringud  võtsid   geoloogid   Dwight  Crandel   ja  Donald 
Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: “Tõenäoliselt leiab lähema 
saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et veel enne sajandivahetust.“ 1978. aastal 
hoiatasid Crandel  ja Mul ineaux üksikasjalises raportis veel kord: “St. Helensil on selja 
taga  pikk  sporaadilise  aktiivsuse  ajalugu.  Seoses  tema  käitumisega  minevikus  ja 
suhteliselt sagedaste pursetega viimase 4500 aasta jooksul oleme kindlad, et tegemist 
on  eriti  ohtliku  vulkaaniga.“  Kaks  aastat  hiljem,  20.  märtsil  1980  osutas  4,2-
magnituudiline   maavärin   sel ele,  et  St.  Helens  on  ärganud oma  123  aastat  kestnud 
uinakust.  Järgnesid  sajad  väiksemad  tõuked.  27.  märtsil  paiskas  vulkaan  pärast 
väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus  moodustus  väike 
kraater .  Järgnevatel  nädalatel  toimus  hulk  purskeid,  mis  kestsid  moest  sekundist 
peaaegu  ühe  tunnini.  Õige  pea  kogunesid  ärkavat  vulkaani  jälgima  vulkanoloogid, 
seismoloogid ja hüdroloogid.  Uurijad  jälgisid St. Helensi mõõteriistadega igast küljest 
ja  isegi  õhust.  USA  geodeesiatalitus  asutas  Washingtoni  osariigis  Vancouveris 
spetsialistide peakorteri, kust koordineeriti vulkaani vaatlusi. Aegamööda hakkas St. 
Helens põhjanõlv paisuma ja lõpuks tekkis “muhk“ mõõtudega 800x1600 m. Polnud 
vähimatki  kahtlust,  et  mäenõlva  surus  kummi  vulkaani  sisemusest  ülespoole  kerkiv 
magma.  Uurijad  arvestasid  ka  võimaliku  varinguga.  “Muhk“  kasvas  päevas  kuni 
poolteist  meetrit.  Katastroof  toimus  18.mail.  5,1-magnituudine  maavärin  raputas 
ebastabi lseks  muutunud  põhjanõlva  paigast  lahti.  Järgnes  kohutav  plahvatus,  mis 
rebis vulkaanilt tipu, nii et St. Helens kaotas oma kõrgusest tervelt 400 m. Liustikujääst 
ja  purunenud  kivimitest  koosnev  laviin   paiskus   orgu  kiirusega  kuni  290  km/h.  Osa 
lavi nist  söötis   Spirit   lake’i,  põhimass  aga  North  Fork  Toutle  Riveri  orgu.  Varing 
kergitas Spirit Lake’i põhja 90 m ja veepinda 60 m võrra ning peaaegu kahekordistas 
5-ruutkilomeetrise  järve  pindala.  Oletatakse,  et  purunenud  vulkaani  nõlvast  eraldus 
umbes 2,8 km3 kivimeid. Pärast vulkaanikoonuse lõhenemist paiskus kraatist tundide 
vi si  välja  auru  ja  tuhka,  mis  tõusid  püstloodis  üles.  Vähem  kui  kümme  minutiga 
moodustas  määrdunudhal   mass  27,5  km  kõrguse  seenekujulise  pilve,  mida  tuul 
hakkas kirdesse ajama. Uurijate hinnangul sadas 540 miljonit tonni tuhka 57 000 km2-
le.  Ainuüksi Washingtoni  osariigis   asuvas   51 000  elanikuga  Yakimas  tuli  tänavatelt 
eemaldada  mitusada  tuhat  tonni  tuhka.  Koristamiskampaania  kestis  kokku  kümme 
nädalat  ja  läks  maksma  2,2  miljonit  dollarit.  1980.  aastal  toimus  veel  5  väiksemat 
purset, mis paiskasid tuhapilvi peaaegu 10 km kõrgusele. Teadlaste hinnangul kulub 
vähemalt  sada  aastat,  enne  kui  18.mail  1980  tekkinud  kraater  täitub,  ja  vähemalt 
paarsada, enne kui St. Helens saavutab oma endise kõrguse 2950 m üle merepinna. 
St.  Helensi  purse  pakkus  teadlastele  palju  tänuväärselt  uurimismaterjali. 
Katastroofijärgsetel  aastatel  jälgiti  looduse  taastumisprotsessi.  Vulkaani  jälgimine 
enne purset andis aga vulkanoloogidele palju väärtuslikke andmeid vulkaanipursete 
ennustamiseks. See on eriti tähtis vulkaanide  puhul, mis asuvad tihedasti asutatud 
pi rkonnas. 1989. aasta augustis ja detsembris toimus veel kaks väiksemat St. Helensi 
purset, mida teadlased olid ette ennustanud. Juba varemgi olid mitmed vulkanoloogid 
rõhutanud, et praegusel ajal ei saa piirkondades, kus funktsioneerib  alaline  seismiline 
valveteenistus,  ükski  purse   alata   päris  ootamatult.  Kuid  si s  mängis  St.  Helens 
teadlastele  vingerpussi.  6.  jaanuaril  1990  toimus  St.  Helensi  viimase  nelja  aasta 
tugevaim  purse,  mis  oli  teadlastele  täiesti  ootamatuseks,  sest  tavaliselt  purskele 
eelnevaid väikesed  maavärinad  jäid seekord ära. (9) Viimati purskas St. Helens 2004-
2008-  aastani.  2014.  aastal  märgati,  et  nelja  kuni  kaheksa  kilomeetri  sügavusel  on 
magma  jäl e  maapinna  poole  tõusma  hakanud.  Õnneks  pole  siiani  veel  purset 
toimunud.(10) 
1985.  aastal  Lõuna-  Ameerikas  Columbias  toimunud  liustikega  kaetud  vulkaani 
Nevado  del  Ruizi  purse  nõudis  umbes  23000  inimelu.  Need  ohvrid  oleksid  jäänud 
olemata,  kui  valitsus  oleks  kuulanud  vulkanoloogide  hoiatusi.  Tegemist  on  enim 
inimelusid  nõudnud  vulkaanipurskega  alates  1902.  aastast,  mil  Pelèe  vulkaan 
Martinique’i  saarel  hävitas  Saint- Pierre ’i  linna.  Ni   nagu  enamik  vulkaane ,  käitus  ka 
Nevado  del   Ruiz   härrasmehelikult  ja  hoiatas  läheneva  tugeva  purske  eest. 
Vulkaanitipust  10  km  kaugusel  asuvas  vaatlusjaamas  registreerisid  seismograafid 
terve seeria väikeseid maavärinaid, mida põhjustasid ülespoole tõusva magma survel 
liikuma  hakanud  kaljupangad.  Nevado    del  Ruizi  jägivad  teadlased  informeerisid 
vulkaani  kasvavast  aktiivsusest  Columbia  katastroofikaitse  koordinaatoreid,  kes 
oleksid pidanud üldsust ohu eest hoiatama. Kui Nevado  del Ruiz 1984.aastal esimesi 
elumärke ilmutades värisema ja tuhka välja paiskama hakkas, märkisid geoloogid tuha 
ladestumise  kartograafiliselt  üles,  et  saada  ettekujutust  ohu  suurusest,  mida  purse 
endaga  kaasa  tuua  võib.  Nad  tegid  kindlaks,  et  piki  vulkaaninõlvu  kulgevad 
voolusängid, mille kaudu on lähimas geoloogilises minevikus voolanud al a arvukad 
muda-  ja  kivilaviinid,  paiskude  orgu  kiirusega  40-50  km/h.  Teada  on,  et  nevado  del 
Ruiz purskas ka 1595.aastal, samuti 1845, mil mudalavi n sööstis mööda Lagunil a 
jõge ning surmas 1000 inimest. Uus linna  Armero  ehitati Vanale mudakihile. Kohalikud 
indiaanlased nimetasid mäge Cumandayks, mis tähendab tõlekes “suitsev nina“. Laia 
ja  lameda  koonusega  5389  m  kõrgune  Nevado  del  Ruiz  on  Columbia  kõrgemaid 
mägesid.  Pärast  vulkaani  aktiviseerumist  1984.aastal  kulus  kahjuks  peaaegu  terve 
aasta,  enne  kui  jõuti  koostada  ohukaart.  12.  novembril  1985  valminud  kaardil  olid 
näidatud  mudalavi nidest  enim  ohustatud  alad.  Tegelikult  oldi  kaardi  levitamisega 
elanike  hulgas  juba  hiljaks  jäädud,  pealegi  otsustasid  kohalikud  võimud  teadlaste 
soovitusi  ignoreerida  ja  loobuda  kulukast  evakuatsioonist.  Alates  1984.aastal 
detsembrist suurenes vulkaani kraatrist eralduva auru hulk ning 11. septembril 1985 
toimus väike plahvatuslik purse. Katastroofiline purse algas 13. novembril 1985 kel  
15 väikeste plahvatustega kraatris ning kirde suunas leviva kerge tuhasajuga. Pisut 
peale  kella  21  vulkaani  tegevus  ägenes  ning  magma  jõudis  kraatrisse.  Hilisemad 
tuhaladestuse vaatlused näitasid, et vulkaani peapurse kestis 2-3  tundi ning kraatri 
kohal  moodustus  suhteliselt  tagasihoidlike  mõõtmetega  tuhapilv.  Nevado  del  Ruizi 
purse  ööl  vastu  13.  novembrit  1985  oli  globaalse  tähtsusega,  sest  plahvatuslikke 
purskeid  võib  ette  tul a  kõikjal,  kus  leidub  sel ist  tüüpi  vulkaane.  Kuigi  tegemist  oli 
suhteliselt  nõrga  purskega,  paiskas  äkiline  plahvatus  kraatrist  välja  tulikuumi 
pimsskive  ja  üle  kraatriservade  voolav   vulkaaniline   purdmaterjal  sulatas  mõne 
hetkega mäenõlvu katnud lume ja jää. Kuumad veevood paiskusid kiirusega 150 km/h 
mööda nõlvu al a, haarasid endaga kaasa kive ja pinnast ning muutusid mudasteks 
lavi nideks, mis sööstisid ki rust ja massi kogudes mööda jõeorge edasi. Mõnes lavi nis 
oli muda ja kivikihi paksus kuni 50 m. Umbes 2,5 tundi pärast purske algust jõudsid 
võimsad  lavi nid  kraatrist  50  km  kaugusel  Lagunil a  jõe  suudmes  asuvasse  Armero 
linna.  Teadlaste  hinnaguil  liikus  mudalaviin  kiirusega  35  km/h,  rebides  kanjoni 
nõlvadelt  välja  puid  ning  pinnast  kuni  80  km  kõrgusel  üle  normaalse  veetaseme. 
Kitsast kanjonist välja pääsenud 30 m paksused mudamassid valgusid kiiresti laiali 
ning liikusid edasi 3-5 m kõrguste voogudena. Lavi nil kulus linna laastamiseks ja enda 
al a  matmiseks  kõigest  mõni  minut.  20-30  minuti  jooksul  järgnesid  üksteisele  kaks-
kolm mudalavi ni. Alguses oli muda külm, kuid mõned el ujäänud teadsid rääkida, et 
järgnevad lavi nid olid kuumad. Kui vesi oli ära voolanud, kattis kuivanud muda 1-1,5 
m  paksuse  kihina  33  km2.  Siin-seal  seisavad  kuni  10-meetrise  läbimõõduga 
kaljurüngad annavad tunnistust Armero hävitanud lavi ni jõust. Linna 4200 majast jäi 
terveks ainult mõni üksik. Hukkus 20000 inimest. Veel 3000 sai surma teistes orgudes. 
90% Nevado del Ruizi nõlvu katnud jää- ja lumemassist on veel al es ning jätkuvad 
nõrgad  maavärinad  näitavad,  et  Ruizi  vulkaaniline  aktiivsus  ei  ole  veel  lõppenud. 
Vulkaani jalamil asuva Armero el ujäänud elanikud ja teiste linnade asukad ootavad 
hirmuga Nevado del Ruizi järgmist purset. Et tulevikus sel ised raskeid kaotusi vältida, 
tegi  USA  geodeesiatalitus  1986.  aastal  ettepaneku  luua  vulkaanikatastroofide 
abiprogramm VDAP, mille eesmärk oleks aidata maid, kus tuleb ette vulkaanipurskeid, 
ning vähendada ohvrite ja purustuste arvu miinimumini.(11) 
Vulkaanipursetel  on  nii  häid  kui  halbu  külgi.  Õnneks  vulkaanidel  on  kindlad 
teadaolevad asukohad ja nende pursked pole ni  raskesti ennustatavad kui näiteks 
maavärinad,  kuid  vulkaanilistes  pi rkondades  on  head  viljakad  mullad,  mistõttu 
vulkaanide jalamil elab palju inimesi. Seetõttu kujutavad vulkaanid endast inimestele 
siiski  suurt  ohtu.  Vulkaanide  tagajärjel  elu  kaotanud  inimeste  arv  on  umbes 
suurusjärgu võrra väiksem maavärina ohvrite arvust. Peamised vulkaanidega seotud 
ohud on laavavoolud, vulkaaniline tuhk, lõõmpilved, lahaarid, maalihked, vulkaaniline 
gaas , tsunamid ja kli mamuutus. Nende tagajärgedeks võivad ol a materiaalne kahju 
hävitatud hoonete, infrastruktuuri ja põllumaa näol, nälg, veereostus, haiguste levik, 
uppumine,  lämbumine  jne.  Laavavoolud  on  omased  peamiselt  basaltset  laavat 
purskavatele vulkaanidele. Nad põhjustavad kahju näiteks Hawai  saarel ja Sitsiilias 
(Etna). Korduvalt on proovitud laavavoole kõrvale juhtida, kuid neid üritusi on saatnud 
pi ratud  edu.  Laavavooludesse  kütketud  energia  on  kolossaalne  ja  nende 
kõrvalejuhtimiseks on tarvis rakendada umbes samaväärset energiat, mis läheb sageli 
osalt  või  täielikult  raisku,  sest  laavavoolu  toimumise  täpne  aeg  ja  koht  ei  ole 
ennustatavad. Vulkaanilise tuha sajud põhjustavad ebameeldivusi, kuid tavaliselt ei 
tapa   inimesi.  Küll  võivad  aga  vulkaanilise  tuha   pilved   ohustada  lennukimootoreid, 
mistõttu  lennutrasse  vahel  muudetakse,  et  vältida  aktiivseid  vulkaane  ja  nende 
purskepilvi.  Lõõmpilv  on  üks  kõige  ohtlikumaid  vulkaanidega  seotud  nähtusi.  See 
koosneb tulikuuma gaasi (kuni 1000 °C) ja tefra segust, mis kiirusega kuni 700 km/h 
vulkaani nõlva mööda al a kihutab ja oma teel kõike hävitab. 1902 hävines lõõmpilves 
täielikult Martinique'i saare pealinn Saint-Pierre, mil e umbes 30 000 elanikust jäi ellu 
vaid paar inimest. Lõõmpilved kaasnevad plahvatuslikku tüüpi vulkanismiga. Lahaarid 
on  vulkaanilised  mudavoolud,  mis  koosnevad  peamiselt  veest  ja  püroklastilisest 
materjalist ning liiguvad mööda vulkaani nõlvu laskuvaid jõeorge. Tuntuim lahaariga 
seotud õnnetus juhtus 1985 Colombias, kui  lahaar  hävitas täielikult vulkaanist 40 km 
kaugusel  asunud  Armero    linna  Lahaaride  tekkele  aitab  kaasa  see,  kui  vulkaanide 
tipud on kaetud lume ja jääga, mis purske korral kiiresti sulades mudavooluks muutub. 
Plahvatuslikke  vulkaanipursked  võib  tekitada  tsunami,  mis  ümbritsevail  rannikuil 
hävitustööd  korda  saadab.  Üks  ajaloolise  aja  kuulsamaid  vulkaanipurskeid  on 
Krakatau  1883.  aasta  purse,  mille  ohvrid  surid  peamiselt  just  tsunami  tagajärjel. 
Vulkaanilised  gaasid  võivad  tappa  otseselt,  näiteks  lämbumine  õhust  raskema  ja 
seetõttu  maad  mööda  li kuva  süsinikdioksiidi  pilves,  aga  ka  kaudselt.  Arvatakse,  et 
Maa  ajaloo  suurima  väljasuremissündmuse  Permi  ajastu  lõpul  käivitasid  hiiglaslike 
vulkaanipursete  läbi  atmosfääri  vabanenud  vulkaanilised  gaasid,  mis  tekitasid 
happevihmasid  ning  muutsid  oluliselt  klimaatilisi  tingimusi.(12)  Tooksin  välja  ka 
positiivsed  vulkanismi  pooled.  Hoolimata  vulkaaniliste  purskeproduktide  poolt 
põhjustatud kahjust, on vulkaaniline tuhk otse ületamatu väärtusega mul aomaduste 
parandaja  ning  mulla  taastootja.  Tuhk  muudab  mulla  viljakaks,  sest  annab  taimede 
jaoks  hädavajalikke  toitaineid.  Pealegi  on  vulkaanilised  tuhamullad  kohevad, 
õhurikkad  ja  hõlpsasti  töödeldavad.  Viinamari,   riis   ja  muud  teraviljad  ning  kohv 
kasvavad  neil  suurepäraselt.  Kaudselt  parandavad  tuule  ja  veega  laiali  kanduvad 
vulkaaniline  tuhk  ning  tolm  mulla  omadusi  ka  vulkaanidest  kaugemal.  Osa 
laavavoolusidki mureneb suhteliselt kergesti ja võib juba mõne aasta pärast sobida 
esmaseks maaharimiseks. Lõunamaiste kultuuride viljelemisel on mõnikord osutunud 
kasulikuks  katta  laava mul aga, sest kestev soojuse juurdevool sügavusest on taimede 
kasvule väga soodus. Juba ammu on kasutatud ka vulkaanilisi kivimeid ja mineraale, 
näiteks pimssi.  Tuntuim pimsi  maardla  on  Monte Pelato Lipari saarel, kuhu võimsa 
purske  ajal  6.  sajandil  kuhjus  paks  pimsilasund.  Sealsetes  kivimurdudes 
kaevandatavat  pimssi  kasutatakse  kergbetooni  tootmisel,  lihvimis-,  poleerimis-  ja 
puhastusmaterjalina,  paberitööstuses  ja  veel  mitmeks  muuks  otstarbeks.  Mõnda 
laavat kasutatakse ehitusmaterjalina. Kui aga arvata juurde veel muistse vulkanismi 
purskeproduktid,  nõuaks  neist  tähtsaimate  loetlemine  koos  nende  mitmesuguste 
kasutusalade  nimetamisega  käesoleval  käsitluse  mahust  tunduvalt  rohkem  ruumi. 
Diabaasi, basalti, andesiiti, porfüüri, lipariiti ja neile lähedasi kivimeid kaevandatakse 
kogu  maailmas  kui  hinnalist  ehitus-  ja  killustikumaterjali.  Nende  "kaljukivimite" 
tuffvariandid - kunagine kõvastunud vulkaaniline tuhk - on oma väikese kõvaduse tõttu 
hästi  seeditavad  ja  freesitavad  ning  peeneteralisuse  puhul  suurepärane 
skulptuurimaterjal.  Vulkaaniliste  mineraalisadestuste  seas  on  väävlil,  boorhappel, 
kinaveril  ja  salmiaagil  eriti  suur  tähtsus  keemiatööstuses.  Tihti  on  väidetud,  et 
akti vsete  maismaavulkaanide  nõlvadel  ja  kraatrites  on  vähe  kaevandamisväärseid 
maagimaardlaid.  Samal  ajal  tuleb  aga  ikka  ja  jäl e  konstateerida,  et  nüüdisaegsete 
vulkaanide  fumaroolid,  solfataarid  ja  kuumaveeallikad  sisaldavad  sageli  rikkalikult 
paljusid  maagimaardlatele  iseloomulikke  metal iühendeid.  Näiteks  leiti  Alaska 
poolsaarel  Kümne  Tuhande  Auru  Orus  rohkesti  metalliühendeid,  sealhulgas 
magneti ti, püriiti, galeniiti, sfaleri ti ja molübdeni ti, mis olid sadenenud poorsetesse 
kivimitesse. El Laco lähedal, nüüdisaegse akti vse vulkanismi piirkonnas Põhja-Tsiilis, 
peaaegu  5000  m  kõrgusel  avastati  ulatuslikud  happelise  (datsiitse)  tufi  ja  laavaga 
seotud magnetiidi-hematiidi-apatiidisadestised. Analoogilisi fakte teatakse ka vanema, 
isegi kambriumieelse vulkanismi kohta.  Tuntuim, kuigi  ikka veel vaidlusi esilekutsuv 
näide  on  kuulus  Kiruna  magneti di-hematiidi-apati dimaagikeha  Põhja-Rootsis,  mis 
lasub sillana tufi ja tuffi sisaldavate setetega kaetud porfüürivoolude vahel. Tihedast 
seost  kriidi-  ja  tertsiaarajastu  vulkanismi  ning  porfüürilise  vase  maardlate  vahel  on 
täheldatud  Peruus,  Tsiilis,  Salvadoris  ja  Ameerika  ühendriikide  lääneosas.  Sellised 
maardlad kuuluvad nn. torumaardlate hulka ja neid iseloomustab vase ebatavaliselt 
kõrge kontsentratsioon. Toodud näidetele võib lisada veel rohkesti muidki. Paljudes 
pi rkondades  aga  saadakse  vulkanismist  üha  suuremas  ulatuses  hoopis  teist  laadi 
vahetut kasu: vulkaaniaurudes ja kuumas vees peituvat soojusenergiat kasutatakse 
kütteks  ning  elektrijaamade  toiteks.  Juba  ammustest  aegadest  kasutatakse  Islandil 
Reikjaviki lähedal asuvaid kuumaveeal ikaid supelasutustes ja pesumajades, nende 
abil aurutatakse merevett soola tootmiseks  ja köetakse kasvuhooneid. Alates 1928. 
aastas  juhitakse  kuuma  vett  ühe  haigla,  kooli  ja  ujula  kütmiseks  Reikjavikki.  Et 
tulemused olid edukad, otsustati kütmist laiendada kogu linnale. Selleks rajati lisaks 
looduslikele  kuumaveeal ikatele  rida  puurauke,  mil est  saadakse  87  kuni  138°C 
temperatuuriga vett. Looduslikule küttele on seni üle viidud kuni 90 % Islandi pealinna 
majadest. Analoogiline küttesüsteem ehitati ka Selfossi linnas Reikjavikist edela pool, 
mille lähedale Hveragerdi rajati Islandi esimene geotermiline jõujaam.  Ehitamisel  on 
uued jõujaamad. Taupo vulkaanilises vööndis Uus-Meremaa Põhjasaarel kasutasid 
maoorid  juba  ammu  kuumaveeallikaid  toidu  keetmiseks  ja  pesupesemiseks.  Aastal 
1940 alustati sealsete rikkalike auruvarude ekspluateerimiseks puurimistöid, mis vi sid 
193-MW  võimsusega  Wairakei  geotermilise  jõujaama  ehitamisele.  Analoogilised 
jõujaamad töötavad veel Jaapanis ja Kalifornias ning on ehitamisel või neid on kavas 
ehitada mujalgi, näiteks Indoneesias, Filipiinidel, Mehhikos ja teistes Kesk-Ameerika 
riikides. Kamtšatkal on plaanis avada Avatsa vulkaani ümbruses sügavpuurimisega 
auruvarud temperatuuriga kuni 500° ja ehitada 1000-MW võimsusega jõujaam.(13) 
Antud esseest saab järeldada, et vulkaanipursked on miski, mille vastu inimene ei saa. 
Enamasti arvatakse vulkaanipursetest vaid halba ega usuta, et neist võib ka kasu olla. 
Näiteks Islandil kasutatakse vulkanismi energia tootmiseks. Kõige tuntuim on kindlasti 
neist  mainitud  vulkaani pursetest Vesuuv.  
Kasutatud allikad  
1. Krakatau (2015)  https://et.wikipedia.org/wiki/Krakatau 01.12.2016 
2. Krakatau.  http://www.hkhk.edu.ee/vanker/looduskatastroofid/krakatau.html 
01.12. 2016  
3. E.Viks. Krakatu  http://miksike.ee/documents/main/referaadid/krakatau_evelin.htm 
01.12.2016 
4. G. Ilves (2005) Katastroofid, sündmused, faktid: Pinatubo. 50-51 
5. I.K.Hein.(2011) Yellowstone`i vulkaani purse muudaks kaks kolmandikku USAst 
elamiskõlbmatuks?  http://elu24.postimees.ee/377514/yellowstone-i-vulkaani-purse -
muudaks-kaks-kolmandikku-usast-elamiskolbmatuks 01.12.2016 
6. G. Ilves (2005) Katastroofid, sündmused, faktid: Pompei. 42-44 
7. Tambora.  https://et.wikipedia.org/wiki/Tambora 01.12.2016 
8. Millal toimus ajaloo võimsam vulkaanipurse? (2007) 
http://www.aripaev.ee/article/20071026/NEWS/310269931 01.12.2016 
9. G. Ilves.(2005) Katastroofid, sündmused, faktid: St. Helens. 45-47. 
10. Forte. Mount St. Helens - vulkaan, mis tahab vist jälle purskama hakata(2014) 
http://forte.delfi.ee/news/maa/mount-st-helens-vulkaan-mis-tahab-vist-jalle -
purskama-hakata?id=68608621 01.12.2016 
11. G. Ilves.(2005) Katastroofid, sündmused, faktid: Nevado del Ruiz. 48-49 
12.  R. C. Selley, L. R. M. Cocks, I. R. Plimer (2005). Encyclopedia of Geology: 
Vulcanoes. 5:565–579  
13. H. Rast. (1988) Vulkaanid ja vulkanism. 218-221.