Vulkaan Mount Saint Helen (0)

Vulkaan
Mount Saint Helen

Vulkaan on looduslik maakoore avaus, mille kaudu tõuseb maapinnast
kõrgemale maakoorest või selle alt pärinev vulkaaniline materjal. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale. Vulkaani aktiivset tegutsemist nimetatakse vulkaanipurskeks. Peamised vulkaanidega seotud ohud on laavavoolud, vulkaaniline tuhk , lõõmpilved, lahaarid, maalihked, vulkaaniline gaas , tsunamid ja kliimamuutus. Nende tagajärgedeks võivad olla materiaalne kahju hävitatud hoonete, infrastruktuuri ja põllumaa näol, nälg, veereostus, haiguste levik, uppumine , lämbumine ja palju muud kahjustavat.

Ameerika Ühendriikide üks aktiivsemaid vulkaane on Mount St. Helens . See asub USA-s Vaikse ookeani ääres Washingtoni osariigis Kaskaadide mäestikus. Vulkaani koordinaadid on 46°11' N; 122°11' W. Saint Helens on kihtvulkaan . Kihtvulkaan on suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal. Kihtvulkaanid on laia levikuga , nad on inimestele kõige tuttavamavad ja nende ümber elab sageli rohkesti inimesi. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ning enamik ajaloolise aja suuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega.

Saint Helens on tegevvulkaan, mis viimati tegutses 2006.aastal. Mäe kõrguseks on 2550 m. Saint Helensi nimi pärineb ühe paruni tiitli nime järgi, kes kahjuks omanimelist mäge kunagi ei näinudki. 4500 aasta jooksul on olnud Saint Helensi vulkaan ettearvamatu oma käitumise ja sagedaste pursetega, mis teeb temast väga ohtliku vulkaani. Enne 1980.a purset oli vulkaan viimati aktiivne 1857.aastal. Enne purset on tavaliselt näha ohumärgid – suitsu eraldumine ning maavärinad. 20. märtsil 1980 osutaski 4,2-magnituudine maavärin sellele, et St. Helens on ärganud oma 123 aastat kestnud uinakust.
Ajaloolise aja võimsamaid purskeid hinnatakse magnituudiga 7–8. Magnituudi suurenemine ühe ühiku võrra tähendab plahvatuslikkuse kümnekordset suurenemist. Siiski on raske ette ennustada, millal täpselt purse toimub ja kui võimsaks see kujuneb. Niisiis järgneski sellele maavärinale vulkaani kuulsaim purse, mis toimus 18. mail 1980. aastal kell 8:32, selles hukkus 57 inimest ning lisaks inimohvritele kaotasid oma elu ka paljud metsloomad. Kahjustused tekkisid kümnete kilomeetrite ulatuses. Tuul kandis 520 miljonit tonni vulkaanituhka ida suunas, tekitades 250 kilomeetri kaugusel Washingtoni osariigis täieliku pimeduse. Vulkaanipurse saatis tuhka ja kive 24 kilomeetri kõrgusele. Hiljem leiti Mount St. Helensi tuhka 11 USA osariigis. Vulkaanipurse tekitas ka maalihke, mis geoloogide andmetel oli üks suuremaid. Teadlaste hinnangul kulub vähemalt sada aastat, enne kui 18. mail 1980 tekkinud kraater täitub ja vähemalt paarsada, enne kui St. Helens saavutab oma endise kõrguse 2950 m üle merepinna .
1989. aasta augustis ja detsembris toimus veel kaks väiksemat St. Helensi purset, mida teadlased olid ette ennustanud. 6. jaanuaril 1990 toimus St. Helensi purse, mis oli teadlastele täielikuks ootamatuseks, sest tavaliselt purskele eelnevad väikesed maavärinad jäid ära. 1. aprillil 2008.a kraatrist kerkinud aurusammas ja maapinna värisemine lubasid teadlastel kuulutada, et vulkaani esimest purset üle 18 aasta võib oodata iga hetk. See sundis võime ümbruskonnast evakueerima sadu inimesi. Tuha- ja suitsupilv kerkis 4800 meetri kõrgusele. Vulkaanipurset siiski ei toimunud, laavakupli kasvamise märgid vähenesid purske-eelsele tasemele .
Laavakupli kasvamist ja vulkaani tegevust jälgivad teadlased pidevalt ja seda aitab teha vaatlusseade- GPS ämblik. Igal ajal ja ette hoiatamata võivad toimuda väikesed plahvatused, mis tekitavad ohtusid kraatri põhjas ja ülemistel külgedel. Kaljuvaringud ja mudavoolud on samuti võimalikud, eriti kevadise sula ja tugeva vihma järel. Suuremad ja vulkaanist kaugemale ulatuva ohuga plahvatused on ilma eelnevata märkideta vähe tõenäolised.
Juba 1982. aastal rajati vulkaanipark, mida aastas külastab ligi 7 miljonit inimest. Mount Saint Heleni jalamile on ehitatud vaateplatvormid. Vulkaani läheduses ei ole rohelist lopsakust ega lehtes puid. Maapind on kaetud vulkaanilise tuhaga, puud on raagus ja mõned üksikud taimed torkavad silma erksavärviliste õitega.
Asukohakaart
Kihtvulkaani lihtsustatud läbilõige
1. Magmakamber
7. Vulkaanilise tuha kihid
13. Kraater
2. Aluspõhi
8. Nõlv
14. Kraater
3. Vulkaanilõõr
9. Laavakihid
15. Vulkaanilise tuha pilv
4. Jalam
10. Kaatri põhi
5. Sill
11. Parasiitkoonus
6. Daik
12. Laavavool
Mount Saint Helen, päev enne katastroofi.
Ülemisel pildil 1980a. katastroof ja alumine pilt Mount Saint Helenist nüüd.
Kasutatud kirjandus:
Internet :
http://www.postimees.ee/250474/koige-havitavamad-vulkaanipursked-maa-ajaloos/
http://et.wikipedia.org/wiki/Kihtvulkaan
http://et.wikipedia.org/wiki/Vulkaan
http://et.wikipedia.org/wiki/Mount_Saint_Helen
http://www.novaator.ee/ET/kliima/kivimid_ennustavad_vulkaanipurset/