Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Saarmas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
saarmas, kalad, kallaste, imetajad, nimesid, udras, kehamass, karv, vastseid, järvede, saarmad, suue, avaneb, urge, tiinus, emasloomad, poega, isasloom, poegimise, elades, sündides, pimedad, avanevad, pesakond, suguküpsus, tulpAastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots
..3 aasta jooksul. Noored saavad suguküpseks tavaliselt 4, harva 3aastaselt. Elavad nad kuni kahekümne aasta vanuseks. Looduslikest vaenlastest võib mainida hunti, kuid üldiselt saarmatel neid eriti ei ole. Saarmas kuulub looduskaitse alla. Saarmas on imetaja, kes kuulub seltsi kiskjalised, sugukonda kärplased ning perekond ja liik on Lutra lutra. Saarmas elab mererannikutel ja mageveekogude kallastel, keset puid ja põõsad, mis pakuvad talle varjualust Saarmas on ettevaatlik loom. Ta on aktiivne peamiselt öösiti. Kui saarmas otsib toitu, võib ta teekonnal langeda teiste loomade saagiks. Saarmate jahipiirkond on suur territoorium. See on hea ka eraklikus eluviisiks. Saarma üks öine harjumus on see, et ta märgistab oma territooriumi väljaheidetega. Emaste ja poegade käsutuses on väiksem ala, mis asub isase territooriumil. Saarmas on suhteliselt mänguhimuline loom. Talvel meeldib talle mööda lumiseid nõlvu alla liuelda
andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt) 1.2. Välimus Täiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050 cm. Ta võib kaaluda 512 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul
16 ja 38 cm vahel, sabapikkus on 6-12 cm, mass kuni 760 g (tavaliselt vähem). Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka
Referaat ,,Saarmas" Kirke-Nora Miido Tallinna Kunstigümnaasium 5.C klass Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb
Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi. · Saarma, kopra ja ondatra ökonissi võrdlus. Saarmas-Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette
Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe (Eesti Selgroogsed). Saarmas toitub põhiliselt kaladest: sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu, kusjuures ta eelistab väiksemaid
saakloomade jäänused, sammal, hein). Valdavalt öise aktiivsusega üksikeluviisiga poolveeline loom, kes on aasta ringi seotud urgudega. Toitub peamiselt konnadest, kaladest, vähilaadsetest, veeputukatest, limustest, pisinärilistest Jooksuaeg on märtsis-aprillis, pojad sünnivad mais. Poegi on peaskonnas 4-5, emapiimast toituvad nad ligi kuu aega ning sügiseks on pojad iseseisvad. Suurimad vaenlased ja toidukonkurendid on saarmas, mink ja rebane. 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Venemaalt. Kuigi mõnedes kohtades Eestis on nähtud Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee
Lagrits Tõnis Petersell 12e 2010 Taksonoomia Riik: loomad Hõimkond: keelikloomad Klass: imetajad Selts: närilised Sugukond: unilased Perekond: Eliomys Liik: lagrits Üldandmed Liiginimi eesti keeles: Levik Eestis ja Lagrits maailmas: Levinud Liiginimi ladina keeles: Euroopas kuni Uuraliteni, Eliomys quercinus (L.) okasmetsade vööndist Rahvapäraseid nimesid: kõrbeteni. Eestis levinud Tammehiir, aiahiir mandril, sagedamini Kehamõõtmed: esineb Lõuna-Eestis. Tüvepikkus 10...18 cm, saba 8...15 cm Arvukus Eestis: Väga Kehamass: 80...150 vähearvukas, haruldane. grammi Elupaik- ja viis Eelistatult leht- või segametsades, hea meelega ka inimese läheduses. Eestis eelistab kiviaedade ja -hunnikute lähedust.
Toitumine - Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu äärmiselt heale haistmismeelele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad. Metssead võivad tekitada kahju põllumajadusele, rüüstades vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse
Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Isase karu magamisase on lihtne maapinnaõnarus või oksaräga kuhu lumi peale sajab. Emane ehitab oma pesa hoolikamalt, sest tal sünnivad pojad ja tal on vaja poegade eest hoolitseda. 2 1.4. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Ära ei ütle nad ka putukatest(sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva, eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.Karu vajab väga palju toitu.Talveuinaku ajal toitub karu suvel kogutud rasvadest. 1.5. Sigimine Jooksuaeg ehk innaaeg on enamasti aprillist juulini. Tiinus kestab tavaliselt 7-9 kuud.
Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend
hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad
Välimus: 5-15kg, 60-90cm. Saarma keha on sale, lühikeste jäsematega ja voolujooneline. Pea on lai ja madal ning tüürina kasutatav saba on tüve poolt väga jäme. Varvaste vahel on ujulestad. Keha värvus on pruun selja poolt tumedam, kõhupool heledam. Isased suuremad kui emased. Levik: peaaegu kogu Euroopa v.a. kõige põhjapoolsemad alad, Araabia ja Indo-Hiina poolsaar. Arvukus Eestis: vähearvukas Toitumine: Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad.Sigimine; Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega
Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul
Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge-küttkärbes (Laphria flava). Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse
Alamliigid 4 Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on
kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged piltlikult öeldes viimasel minutil. Tapatalgute lõpetamine, aga ei toonud hülgeid merre tagasi. 7 1.1.4. Süstemaatiline kuuluvus: Riik Hõimkond Klass Selts Alamselts Sugukond Perekond Eesti Loomad Keelikloo- Imetajad Kiskjalised Loivalised Hülglased keel mad Ladina Animalia Chordata Mammalia Phocidae Pinnipedia Phocidae Pusa keel Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 1.2. Hallhülge üldiseloomustus Hallhüljes e. Halichoerus grypus (Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja.(Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus). Karvkatte värvus isastel on
LIIGIKIRJELDUS Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. [1] Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. [1] Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle
kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise
..................... 10 SUURKÕRV.................................................................................................................................................................11 Eesti selgroogsed Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa
võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle
Loksa 1. Keskkool OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD Referaat Annely Jürimets 5.klass Õpetaja: Terje Sats Sisukord 1.Vaalad 2.Merilõvid 3.Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged
Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada. Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut
............25 Sammaltaimed..................................................................................................................................................27 ALGLOOMAD....................................................................................................................................................30 SELGROOGSED.................................................................................................................................................34 Kalad................................................................................................................................................................34 Kahepaiksed.....................................................................................................................................................36 Linnud.............................................................................................................................................................. 42
Liikide arv loomariigis on ebaühtlased jaotunud: ~99% loomaliikidest on koondunud üheksasse hõimkonda (käsnad, ainuõõssed, okasnahksed, rõngussid, lameussid, ümarussid, keelikloomad, limused, lülijalgsed), neist omakorda ~70% kuuluvad klassi putukad(Insecta). Paljud hõimkonnad sisaldavad ainult üht kuni mõnisada liiki, nt. naastloomad, kammloomad, ürgkeelikloomad, siilussid.. Hõimkond Keelikloomad Alamhk – Mantelloomad; Koljutud; Selgroogsed Selgroogsete liike maailmas: kalad 24450, kahepaiksed 5020, roomajad 7877, linnud 9377, imetajad 4475. Selgroogseid Eestis: kalad 75, kahepaiksed 11, roomajad 5, linnud 383, imetajad 60. METSAD Definitsioone: *Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Eesti Metsaseaduse järgi) *Metsamaaks loetakse maatükki pindala vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge. Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks. Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja). Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku tüübist roostik, põõsassoo, puissoo, madalmurus rohusoo, kas esineb veega ümbritsetud alasid jne. Eriti ohtralt leidub ämblikke: madalsoodes 156 liiki, siirdesoodes 170 liiki, mõlemis võivad esineda 75 liiki
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised
d) selgsõuduri vastsed 2,0; e) sääsevastsed 1,0. Vasta diagrammi põhjal. * Millised veeloomad on hapnikusisalduse suhtes vähenõudlikud? * Milliseid loomi leiame vaid hapnikurikkast veest? KÜSIMUSED JA ÜLESANDED 1. Meenuta, millised hingamiselundid on kaladel, kahepaiksetel, ja imetajatel? 2. Mis tunnuste poolest on kõik hingamispinnad ühesugused? 3. Võrdle selgrootute ja selgroogsete veeloomade hingamist. Mis on neis sarnast ja mis erinevat? 4. Miks ei hinga kalad vihmausside moodi kehapinnaga? 5. Miks ei sobi trahheedega hingamine selgroogsetele? --- 52 Peatükk: 29. Kuidas selgrootud paljunevad? Peatükist saad teada * Kuidas selgrootud loomad paljunevad? * Kas paljunemiseks on alati vaja kahte sugupoolt? * Millised on putukate paljunemise ja arengu eripärad? * Miks areneb enamik selgrootuid moondega? Olulised mõisted * liitsugulisus * vastne * täismoondega areng * vaegmoondega areng Kuidas selgrootud paljunevad?
entroopia kasv). 19. Herbivoorid, karnivoorid, omnivoorid, parasiidid? Fütofaagid e. herbivoorid e. taimtoidulised Need mõisted ei vaja erilisi kommentaare. Siia rühma kuuluvad organismid, kes on spetsialiseerunud taimse materjali söömisele. Organismid, kes toituvad taimedest ja loomadest kuuluvad omnivooride hulka. Siia kuuluvad: ● imetajatest näiteks maletsejad ● lindudest näiteks hanelised ● vähesed kalad ● putukatest tirdid, lehetäid, suur osa sihktiivalistest ja mardikalistest jpm. ● ussidest näiteks kartuli-kiduuss ● bakteritest ja seentest paljud taimehaiguste põhjustajad Zoofaagid e. karnivoorid e loomtoidulised Siia rühma kuuluvad organismid, kes on spetsialiseerunud loomse materjali söömisele. Siia kuuluvad: ● imetajatest näiteks kiskjalised (kaslased, koerlased, karplased jne.) ● lindudest kotkad, kakud jne. ka suur hulk putukatest toituvaid linde, näiteks pääsukesed
teistega, liigilised koosseisu muutused on ettearvamatud. Liiga intensiivne kalapüük võib lisaks kalade arvukuse muutusele põhjustada ka hoopis püsivamaid evolutsioonilisi muutusi, mille käigus muutuvad esmajärjekorras kalade kasvu kiirus ja suguküpsuse saabumise aeg. See tähendab, et intensiivse kalapüügi tingimustes saavad järglasi eelistatult need kalad, kes koevad võimalikult noorelt. Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine.
annaabi.ee 
