Riskiprotokoll (1)

Tallinna Tehnikaülikool
Riski- ja ohutusõpetus
TMT3820
Pulsi sageduse ja vererõhu määramine
Juhendaja : Henn Tosso
PROTOKOLL
Koostajad:
Madis Metsanurk 081962 EALB21
Teet Laur 081959 EALB21
Sandra Vähejaus 081972 EALB21
Tallinn 2008
Töö eesmärk
Määrata pulss ja vererõhk ning hinnata selle muutusi puhkeoleku, füüsilise koormuse ja koormusest taastumise järel. Töö elluviimiseks kasutame poolautomaatset mõõteseadet Microlife BP3AS1-2.
Oluline Inforomatsioon:
Vererõhk
Eesti Südameliit ja Eesti Hüpertensiooni Ühing soovitavad mõõta vererõhku üle ühe aasta st igal teisel aastal alates 20. eluaastast. Vererõhku on soovitav mõõta igal aastal, kui Teil või Teie perekonnas on olnud või on südame-veresoonkonna haigusi (SVH) või neeruhaigusi, diabeeti, düslipideemiat. Vererõhku võib soovi korral mõõta ka sagedamini ja peab mõõtma, kui arst on seda soovitanud.
Eestis on kõrgvererõhu esinemissagedust alahinnatud mitukümmend korda. Paljud ei tea, et nende vererõhk on kõrgenenud ega aimagi kaasnevaid ohte oma tervisele. Just SVH on eluea lühendajatena Eestis esikohal.
Kõrgvererõhu riskifaktorid:

• Perekonnas esinenud varajane kõrgvererõhutõbi, südame- ja ajuinfarkt, insult , diabeet , neeruhaigused , düslipideemia.
  
• Kõrge üld- ja madal hea kolesterooli HDL tase
  
• Suitsetamine
  
• Stress
  
• Ülekaalulisus
  
• Soola liigtarbimine
  
• Diabeet
  
• Rasestumisvastaste ravimite suured doosid
  

Õnneks on hüpertensioon e kõrgenenud vererõhk kergelt avastatav ning edukalt ravitav või ohjatav dieedi, kehakaalu normaliseerimise, liikumise, regulaarse kehalise koormuse ja ravimitega.
Vererõhu mõõtmine
Kõige täpsem on mõõta elavhõbesfügmomanomeetriga ja seda saab teha tavaliselt perearsti juures, kuid ka kodus kasutamiseks mõeldud ja apteekides müügilolevad mõõtjad on piisava täpsusega ja lihtsalt käsitsetavad.
Manseti täispuhumine peatab verevoolu suures arteris A. brachialis. Kui mansetist hakatakse aeglaselt (u.2 mm Hg sekundis) õhku välja laskma , siis on stetoskoobiga kuulda pulsseerivat heli hetkel, kui veri taas arterit läbima hakkab. Selle hetke näit fikseeritakse kui süstoolne e ülemine vererõhk. See on südamest aorti paisatava vere rõhk veresoonte seintele . Edasisel õhu väljalaskmisel mansetist toonid kas nõrgenevad või kaovad ning seejärel tekkivad taas teravamate ja tugevamatena, sumbuvad ja kaovad. Toonide kadumise momendi näit fikseeritakse kui diastoolne e alumine vererõhk, mis näitab südame lõõgastumisaegset rõhku veresoontes
Mõõtmise tulemused ja nende tõlgendamine
Hüpertensiooni defineeritakse täiskasvanutel (üle 18 a.) kui püsivat vererõhu kõrgenemist, kui süstoolne vererõhk on (suurem või võrdne) 140 mmHg
ja/või diastoolne vererõhk on (suurem või võrdne) 90 mmHg.
Optimaalne vererõhk kuni 120/80
Normaalne vererõhk kuni 130/85
Kõrge - normaalne 130-139/85-89
Ühe mõõtmisega saadud suured arvud ei pruugi tähendada, et Teil on hüpertensioon. Vererõhku mõjutavad mitmed asjaolud ja seepärast mõõdetakse seda ühe visiidi käigus mitu korda ja diagnoos pannakse tavaliselt mitte enne kui kordusvisiidil. Kui Teie vererõhu näit erineb meditsiiniasutuses ja/või meditsiinitöötaja juuresolekul mõõdetuna tavapärastest päevastest näitudest, siis võib olla tegemist isoleeritud kliinilise hüpertensiooni e "valge kitli efektiga ", mis esineb 20-30% elanikkonnast. Sellisel juhul öelge arstile ka tavapärased näidud.
Vererõhu väärtused sõltuvad väga paljudest asjaoludest - öösel on madalamad kui päeval, talvel kõrgemad kui suvel, sõltudes veel kehalisest ja vaimsest aktiivsusest, asendist ja tegevusest.
Mida teha?
Kui Teil on diagnoositud hüpertensioon, siis tuleb koostöös arstiga kavandada tegevused, mis efektiivselt vererõhku alandaksid. Küsige arstilt, kuidas peaksite eluviisi muutma , milline võiks olla kehaline koormus, dieet jne. Ravimeid saab määrata ainult arst.
Määratud ravimeid tuleb kasutada vastavalt arsti ettekirjutistele ka siis, kui enesetunne on hea. Ainult kestev, sageli aastatepikkune ravi aitab vähendada tüsistuste riski.
Ka ravimit tarvitades on tähtis olla mittesuitsetaja ja kehaliselt aktiivne ning toituda tervislikult, eriti piirata soola hulka toidus.
Südametuksete ehk pulsi jälgimine on kõige lihtsam ja kättesaadavam viis üldise tervise jälgimiseks, ütleb Eesti Kardioloogia Instituudi direktor kardioloog Jüri Kaik.
Kolmveerand tundi tempokat liikumist paar-kolm korda nädalas vähendab pulsisagedust. Treenimise ajal küll pulss kiireneb , kuid selle baasrütm aeglustub. Hästi treenitud inimese süda suudab tõrgeteta töötada erinevate koormuste puhul ning kiiresti taas baasrütm tagasi saada. Niisugune inimene on terve, tugev ja püsib kaua elujõuline.
Lastel on suhteliselt kiire pulss, see stabiliseerub teismeliseeas. Millise rütmiga süda edasi töötama hakkab, oleneb paljus treenitusest. Erineva koormusega harjunud hästi treenitud süda teeb 40–45 lööki minutis , keskmise treenitusega aga 70 löögi ümber.
Pulsilöökide ja tervise seost uuriti juba vanas Roomas. Nüüd on see viimasel 3–4 aastal taas terviseteadlaste huviorbiiti tõusnud. On kindlaks tehtud, et vaatamata ligi neljakümnekordsele erinevusele eluea pikkuses lööb kõikide imetajate süda sünnist surmani üks miljard korda. Inimese eluiga on 2,6 miljardit südametukset. Seega: mida aeglasem on pulss, seda pikem elu. Sama on ka loomadel. Näiteks merikilpkonna süda lööb 6, laborirotil aga 250 korda minutis. Merikilpkonn elab keskmiselt 177, laborirott 5 aastat, südametukseid on neil aga elu jooksul peaaegu samapalju.
Selle lahtiseletamiseks on teadus välja pakkunud mitu teooriat. Üheks põhjuseks peetakse igale elusolendile sündides kaasa antud kindlat energiakogust, mis on vajalik täpse arvu südamelöökide tegemiseks: mida kiiremini need löögid tehakse, seda kiiremini kulub ka energia.
Haigus kiirendab pulssi
Kas see müstilisena näiv tõdemus ka kõikide tervete inimeste puhul kehtib, pole veel uuritud. Kuid südamepuudulikkuse all kannatavate patsientide süda teeb minuti jooksul märksa enam tukseid kui tervetel ja karastatud inimestel. Paljude haiguste puhul, eriti palavikuga, hakkab süda kiiremini tuksuma. Haige inimese süda peab piisava koguse organismile vajalike ainete verega laialikandmiseks kiiremini töötama.
Südame- ja veresoonkonnahaiguste puhul on täheldatud, et patsientide pulss on väga kiire. Ühesuguse südamekahjustusega ja enam-vähem ühevanuseid patsiente uurides on selgunud , et mida korrapärasemalt ja loomulikumas tempos süda lööb, seda tõenäolisemalt pikem on selle inimese eluiga võrreldes kiirepulsiliste patsientidega. Kriitiline piir on 90 lööki minutis, sellest aeglasema pulsiga inimestel jätkub eluaastaid rohkem kui kiirema pulsiga inimestel.
Ühe teooria alusel oletatakse, et eluea pikkus oleneb energiaaine kogusest, mida süda ise toodab ja mis on vajalik tema kokkutõmbumiseks. Süda toodab seda igas ööpäevas ligi 35 kilo. Kui pulsilööke 10 võrra minuti kohta vähendada, peab süda tootma 5 kilo vähem ainet. Energiatootmine kulutab mootorit, vaatamata sellele, et tekkiv energia just sedasama mootorit töökorras hoiab. Mida aeglasemalt saab süda töötada, seda vähem läheb vaja energiat ning seda vähem kulub sisemine mootor seda tootes .
Maksimaalse pulsisageduse saab määrata valemi järgi: 220 – vanus.
Näiteks 30aastase inimese arvutuslik maksimaalne pulsisagedus on 220 – 30 = 190 südamelööki minutis.
Kuna südame treenitus ja tervislik seisund on igal inimesel erinev, tuleks kindlaks määrata ka oma tegelik maksimaalne pulsisagedus, mille saab kõige täpsemalt välja selgitada spetsialisti kontrolli all tehtud testiga. Ise saab seda määrata pulsimõõturi abil.
Mida treenitum on inimene ja mida tugevam on süda, seda rohkem jaksab see iga löögiga organismi verega varustada ning peab seejuures tunduvalt vähem tööd tegema. Treenimise juures on oluline arvestada oma südame suutlikkusega. Selle jaoks tuleb kindlaks teha maksimaalne pulsisagedus.
Südamelihast tugevdab pikemaaegne tempokas liikumine, mis hoiab südamelöögid tasemel 60–70% maksimumpulsist. Selleks sobib suusatamine , tempokas kõnd, rattasõit ja ujumine. Kui pulsimõõturit pole, on kõige lihtsam viis treeningukoormuse hoidmiseks jälgida hingamist. Kui tekib kerge hingeldus , mis võimaldab rääkida või laulda , on koormus paras . Vaid sellise koormusega peaksid treenima diabeetikud ja kõrge vererõhuga inimesed – nemad ei tohiks pulssi kiiremaks ajada. Vajaduse korral võiksid nad koormust suurendada treenimise aega pikendades.
Üks kord nädalas 30–45 minutit treenida on ikkagi parem kui mitte midagi. Kaks korda nädalas aitab püsida vormis ning kolm korda nädalas aitab vastupidavust parandada. Neli korda nädalas aitab tunduvalt tõhusamat füüsilist vormi saavutada.
Juba treenitud südame koormust saab kasvatada, kui treeningu käigus kiirendada 20–25 minuti jooksul südamelööke 70–80%ni maksimumpulsist, väga hea treenituse korral koormata südant paari minuti jooksul koguni ka 80–95% löökidega maksimumpulsist. Mida paremas vormis on süda, seda kiiremini taastub pärast koormamist tema tavapärane rütm ja seda rahulikum on puhkeoleku pulss.
Kui treenida koormusega, mis on 60% maksimumist, ning see ei aja higistama ega teki kerget hingeldust, on aeg treeningutempot tõsta. Iga kord võib pingutada natukene rohkem, kuid mitte mingil juhul ei tohi üle pingutada. Ületreenitusele viitavad väga tugev hingeldamine, halb enesetunne, valutavad lihased ja taastumatu pulss. Tavapärase tegevusega kaasnev südamerütm on umbes 90 lööki minutis. Rahuolekus peaks see olema 60–70 ringis. Liiga kiire pulss sellel ajal viitab ülekoormatusele või põletikele organismis.
Südame rütmi muutumist treenimise käigus on mugav jälgida pulsimõõturite või -kellade abil, mida müüakse spordipoodides. On lihtsamaid ja keerukamaid seadmeid, kallimatel on peal isegi test, mis aitab õiget koormust määrata ning selle põhjal treeninguprogrammi koostada.
Töö käik:

• mõõtsime katses osalenud inimesel vererõhu ja pulsi pühkeolekus ( rahulikult istudes), koheselt füüsilise koormuse järel ning koormusest taastumise järel.
  
• Kanname tulemused tabelisse
  

Tulemused:
Madis Metsanurk
Pulsi sagedus (lööki/min)
Pulsi sageduse muutus
Arteriaalne vererõhk (mm Hg)
Puhkeolek
89
130/ 80
Koheselt füüsilise koormuse järel
137
+48
193/ 102
10 minutit pärast koormust
106
+17
126 / 84
Teet Laur
Pulsi sagedus (lööki/min)
Pulsi sageduse muutus
Arteriaalne vererõhk (mm Hg)
Puhkeolek
69
110 / 75
Koheselt füüsilise koormuse järel
129
+50
168/ 90
10 minutit pärast koormust
78
+11
121 / 75
Sandra Vähejaus
Pulsi sagedus (lööki/min)
Pulsi sageduse muutus
Arteriaalne vererõhk (mm Hg)
Puhkeolek
78
108 / 73
Koheselt füüsilise koormuse järel
132
+54
140/ 93
10 minutit pärast koormust
85
+7
109 / 68
Kokkuvõte:
Tulemusena oli näha, et katseisikutel tõusis nii vererõhk kui ka pulsi sagedus füürilise koormuse korral märgatavalt. Taastumine toimus vererõhu andmete alusel kiiremini kui pulsi osas. Tervislikult oli isikute taastumine üpriski kiire, vererõhk ja pulss normaalsesisundis jäid täielikult normi piiresse.
Allikad: Talllinna Tehnikaülikool, Töökaitse laboratoorsed tööd IV, Tallinn, 1992.