Järve elav ehk limnoplankton Jões elav ehk potamoplankton Lombi- ja tiigiplankton ehk telmatoplankton. Sooplankton ehk heloplankton Allikaplankton ehk krenoplankton Soolajärveplankton ehk salinoplankton Läänemere fütoplankton. Fütoplankton. Liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest. Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud eluks riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 (10) . Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide tõuseb üle 14-15º Rohevetikad - koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad - üherakulised v. koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui meres v. magevees
BIOLOOGIA (KALAD) Kalu võib jagada selle järgi, kas nad elavad magedas või soolases vees, ning selle järgi, kas nad on lepis, või röövkalad! MAGEVEEKALAD Elavad jõgedes ja järvedesmagedas vees Euraasia mandril on peamised mageveelised kalad ahvenlased, haiglased, siiglased, silmud jt .. Mõned mageveekalad suudavad elada ka riimvees Maailma suurimaks mageveekalaks peetakse kaluugat MEREKALAD Elavad meres, ookeanissoolases vees Vee soolasisalduse muutumis taluvad väga vähesed liigid SIIRDEKALAD Saavad elada nii soolases kui ka magedas vees Oma elu jooksul rändavad siirdekalad ühest veekogust teise. Siirdekalu nimetatakse diadroomseteks kaladeks. Tõenäoliselt kõige pikema (tuhandetesse kilomeetritesse küündiva) kudemisrände teevad angerjad
Tüüpilised meretaimed ja mageveekogule iseloomulikud taimed Taimhõljum, vetikad ja õistaimed Põhjataimestik on liigivaene Loomastik Rohkelt isendeid, kuid neil pole palju liike Loomhõljum ja väikesed selgrootud Imetajad hülged ja viigrid Riimveega kohastunud karbid Rohkelt võõrliike Kalad Elavad suurte parvedena avavees Toituvad loomhõljumist, väiksematest kaladest või põhjaloomakestest Riimvees on paljunemine ja kudemine raskendatud - siirdekalad Läänemeres elavad näiteks: räim, kilu, tursk, lest, lõhe, forell, angerjas, lõhi Toiduahelad Algavad fütoplanktonist -> zooplankton -> väike kala -> suur kala Näiteks: taimhõljum -> loomhõljum -> ahven -> haug Inimkäsi võib mõjutada toiduahelaid, mis omakorda mõjutavad toiduvõrgustikke ja seeläbi populatsioonidevahelisi toiduahelaid Tänan kuulamast!
koostisele suurimat mõju soolsuse- ja temperatuuritingimused. Suhtumise järgi keskkonna soolsusesse liigitatakse kalad tavaliselt mere-, siirde- ja mageveekaladeks. Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees. Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades)
BALE CAPACITY – tükklasti kaubaruumide maht BALLAST - ballast, tugilast BALLAST BONUS - tühisõiduhüvitis BAREBOAT /DEMISE CHARTER - laevapereta laev/ laeva laevapereta prahtimise leping BEFORE BREAKING BULK – enne lossimise alustamist BERTH – kai/sadamasild BERTH CHARTER – liinileping/liinivedu BOTH ENDS - lastimise ja lossimise sadam(ad) BRACKISH WATER ARRIVAL DRAFT - saabumissüvis riimvees BREAKBULK - lossimise alustamine BREAKING BULK – lossimise alusamine BROKEN STOWAGE - (lasti) vaegpaigutus, kasutamatu lastiruum (lasti omaduste tõttu) BROKERAGE – nö laevamaakler BUNDLING – komplekteerimine BUNKER ADJUSTMENT FACTOR - kütusehinna kooskõlastustegur BUNKERS – laoruum, kus hoitakse katelde kütmiseks vajalikku sütt/ laeva kütusevaru CANCELLING DATE - tühistamiskuupäev CERTIFICATE OF ORIGIN - päritolusertifikaat
Rakukesta seesmine kiht tselluloosist, välimine pektiinainest. Tallus mõni μm kuni mõnikümmend cm, kuju väga varieeruv. Koloniaalseid, üherakulisi, hulkrakseid (niidid, plaadid, torud). 8000-20000 liiki (olenevalt taksonoomia printsiipidest Enamik perekondi magevees, vähem madalamas merevees, osa ka tüvedel jne. Niiskes õhukeskkonnas. Suurtest niitrohevetikatest on meie vetes tähtsamad Cladophora, Spirogyra, Zygnema, Ulothrix (vesijuus), Oedogonium, Mougeotia, riimvees Enteromorpha intestinalis. Kõikvõimalikud paljunemisviisid: pooldumine, talluse jagunemine, zoospooride teke, gametangiumide teke. Paljunemisrakud 2 või 4 viburiga. Enamasti vegetatiivses olekus haploidsed. Silmaga nähtav tallus esineb tavaliselt suvekuudel, ebasoodsal aastaajal sügoodina, zoospoori või akineedina. 11. Mändvetiktaimed – üldiseloomustus, ehituse eripära võrreldes teiste vetikatega, sugulise paljunemise organid.
koostisele suurimat mõju soolsuse- ja temperatuuritingimused. Suhtumise järgi keskkonna soolsusesse liigitatakse kalad tavaliselt mere-, siirde- ja mageveekaladeks. Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees. Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades)
Levik ja elupaik Vikerforell on igasuguste keskkonna-tingimustega üsna kergesti kohanev kala. Kõige kiiremini kasvab vikerforell 10-18-kraadises vees, kuid ta talub ka ajutist temperatuuri tõusu 23 kraadini. Optimaalne vee hapnikusisaldus on 9-11, ellujäämiseks vajalik alampiir 3 mg/l. Looduses sobivad vikerforellile ka jõed, kus elab jõeforell, kuid ta on vähem sõltuv jõe profiilist ja veerezhiimist. Vikerforell on eurühaliinne ja kasvab hästi ka Läänemere riimvees. Eesti forellikasvatus põhineb marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Kasvatamiseks kasutatakse ainult emaskaladest koosnevat asustusmaterjali. Isased kalad saavad suguküpseks noorena, nende liha kvaliteet halveneb, nad muutuvad agressiivseks. Seetõttu kasutavad kalakasvatajad biomanipulatsiooni tehnoloogiat, mis võimaldab toota ainult emaseid kalu. Eesti kalakasvataja saab valida, kas tellida
lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5…1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000…4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3…7 päeva pärast kooruvad 7…8,5 mm pikkused vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45…55 päeva. Vahetult enne moonet on kullesed 2,5…2,8 cm pikkused ning erinevalt teistest meie kärnkonnadest võib nende areng toimuda ka riimvees. Kõred saavad suguküpseks 3…4 aasta vanuselt. Kõre kuulub looduskaitse alla ning tegemist on haruldase ja kaitset vajava liigiga, kelle arvukus on viimastel aastatel järjest langenud. Selle põhjuseks on rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni konnadele sobivad kudemispaigad. Samuti häirib kärnkonni igasugune inimtegevus nende elupaikades. Seetõttu on kõre looduskaitse all.
suhteliselt väike arv Läänemeres. Läänemere põhja- ja idapiirkondades suureneb üha enam mageveeorganismide arv, kes mere kõige magestunumates osades moodustavad valdava osa taimestikust ja loomastikust. Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Riimvetes suhteliselt vähe liike, räägitakse koguni `'riimveepelgusest''. RIIMVEE FÜSIOLOOGILINE TOIME Riimvees puutuvad mere- ja mageveeorganismid kokku muutunud soolsustingimustega, kusjuures muutused hõlmavad nii soolade üldkontsentratsiooni kui ka üksikute soolade kontsentratsiooni. Soolade üldkontsentratsiooni muutumine avaldub merevee osmootse väärtuse(rõhu) muutumises. Soolalahuste ja ka merevee osmootne väärtus oleneb lahuse molaarsest kontsentratsioonist, s.o. soolamolekulide hulgast lahuses. Riimvee osmootne väärtus erineb nii merevee kui ka magevee
Hk. rohevetiktaimed. (sh. Hk. Mändvetiktaimed, hk Ikkesvetiktaimed). Rohevetikaid on umbes 8000 liiki. Ehitus on palju mitmekesisem kui teistel. Leidub nii üherakulisi viburtega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsama struktuuriga rohevetikad on niitjad, täiuslikematel on plaatjas tallus. Mändvetiktaimed – Rohevetikate hõimkond, mille hulka kuuluvad lähimad embrüofüütides sugulased. Umbes 300 liiki teatakse. Suurem osa elab magevees, mõed riimvees. Ei sisalda embrüofüüte, on see parafüleetiline rühm. Ikkesvetiktaimed – Klass rohevetikaid. Nad on ühetuumalised vetikad, mille arenemistsükklis puuduvad viburitega paljunemisstaadiumid ja esineb omapärane suguline paljunemine - Konjugatsioon. 500 liiki magevees. Kõrgemad taimed. Soontaimed. Soontaimed on kõrgemad taimed, kuhu kuuluvad koldtaimed, sõnajalgtaimed ja seemnetaimed. Soontaimede nimetus tuleneb juhtkudede ehk soonte olemasolust neil taimedel
1. Seleta lahti järgmised metabolismitüübid: a) Autotroof- organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest. Selleks kasutatakse kas valgusenergiat või redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat b) Organotroof- Organism, kes elektroni doonorina kasutab orgaanilisi aineid (loomad ja seened) c) Litotroof- saab energiat anorgaanilistest ainetest. (litotroofsete protsesside käigus anorg ühendid oksüdeeritakse, vabanev energia kasutatakse ära hingamisprotsessides ja CO2 redutseerimisel). Bakterid, taimed või fotosünteesivad protistid. d) Heteretroof- organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil. e) Fototroof- on organism, kes saab energiat valgusenergiast (bakterid, protistid ja taimed ehk fotosünteesivad organismid). f) Kemilitotroof- bakterid, kes saavad energiat keemiliste sidemete energiast (erineval...
kuhu need jäävad umbes üheks kuuks. 200 000 - 900 000 muna Sigimis ja paljunemis käitumine Munast koorununa pole vastsed veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Vastsed kestuvad tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. Vastsed ei ela veekogu põhjas vaid hõljuvad või ujuvad pinnakihtides Tohutu hulk vastseid satub röövloomade saagiks. Vastsed suudavad areneda üksnes mere- ja riimvees. Toit ja vaenlane Vaenlasteks on mitmed kalad, peajalgsed ja ka teised kümnejalalised. Röövloomad - söövad teisi loomi, mõned ka oma liigikaaslasi. Toiduks on taimed, selgrootud, kalad. Domineeriva toiduosa moodustavad karbid ja teod. Levik ja kaitse Läänemere võõrliik. Hiina villkäppkrabi looduslik levila on Aasia, peaasjalikult Hiina piirkond. Umbes 1912. aastal toodi hiina villkäppkrabivastsed laevade ballastvees juhuslikult sisse Elbe jõgikonda
Läänemere keskosa on jäävaba.Isel. Vetikaid ning mille alusel moodustub vöönd?Sinivetikate vöönd, rohevetikate-, pruunvetikate- ja punavetikate vöönd. Vees kasvavad vetikad vajavad fotosünteesiks päikesevalgust. Sügaval on valust vähem ning vetikad on sellega kohastunud ja moodustavad sügavuse suunas vööndeid.Miks peetakse ainulaadseks?Läänemere taimede ja loomade hulgas on selliseid mere- ja mageveeliike, kes suudavad elada ka riimvees (merikilk, harjasabalane). Taimestikus elavad kõrvuti nii mere- ja magevatele omased liigid. Kaluri võrgus võin olla seega nii lest kui ka järvekala latikasELUSTIKLimused: 1) söödav rannakarp- sinine, piklik koda, eesotsas ahenev, elab kaljusel põhjal, toitub väikeloomadest ning ise on toiduks lestadele ja hahkadele. 2) liiva- uurikkarp- piklik ja paksu kojaga, elab liivasel põhjal, toitub liivaterade pinda katvaist bektereis, räni- ja sinivetikaist
7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. Turbajärvedes on kalad punakaspruunid. Kõik uimed on hallid. Pärakuuimes on 2230 hargnevat kiirt. Harilikult on latikas paikne. Riimvees elavad latikad söövad koorikloomi, 3 Kalad meie toidulaual lõhkjalalisi ja lõnguskilbilisi ja hulkharjasusse, järvedes putukavastseid. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud
Hauglased: haug Tintlased: meritint Angerlased: angerjas Karplased: vimb, säinas, roosärg, koger, hõbekoger, latikas, karpkala, nurg Tuulehauglased: tuulehaug Lestlased: lest Eesti vetes töönduslikult vähetähtsad Läänemere kalad: Ogalikulased: ogalik, luukarits, raudkiisk Merinõelalised: madunõel, merinõel Ahvenlased: kiisk Ridakalalased: suttlimst (Läänemere lõunaosas 20-200m sügavusel) Võikalalased: võikala (Eesti aladel puudub) Emakalalased: emakal (kuni 5 soolsusega riimvees, > 20m sügavusel) Tobiaslased: väike tobias, suur tobias Mudillased: must mudil, väike mudilake, pisimudilake, kirjumudil, ümarmudil Makrellased: makrell Võldaslased: merihärg, nolgus, meripühvel, võldas Merivarblaslased: merivarblane Pullukalalased: pullukala Kammellased: kammeljas Heeringlased: vinträim (tänapäeval harv Valdre) Sõõrsuudest: silmlased: merisutt SOOME LAHE põhjaosa harrastuspüügiliigid (õnge- ja võrgupüük): · Lappalainen ja Pönni, 2000
eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel
Haug HAUGI ELUPAIK JA-VIIS http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m
Läänemere soolsuse jaotumine 2. Temperatuur. 3. Hoovused 1.1 Soolsuse horisontaalne varieeruvus mere eri osades on 10-15- kordne: 3-5 Põhjalahes, 6-8 avameres, 20-30 Kattegatis ja Skagerrakis. Seetõttu liigiline koosseis mere eri osades erinev. Darssi künnis on "looduslik piir", millest idapoole väheneb tugevasti polühaliinsete liikide arv perekondadest Chaetoceros, Coscinodiscus, Rhizosolenia, Ceratium.. Mereliste fütoplankterite kohastumised riimvees: Mitmed Läänemere fütoplanktonis esinevad merelise päritoluga vetikad erinevad ookeanis elavatest liigikaaslastest õhema skeleti poolest (Skeletonema costatum, Stephanodiscus subsalsus). Seda tuleb vaadelda kohastumist erikaalu vähendamisele, mis võimaldab hõljumist madalama soolsusega vees. 1.2 Temperatuur. Paljud külmalembesed liigid esinevad peamiselt Läänemere põhjapoolsetes osades. Rida külmaveelisi mereliike (dinoflagellaat Peridiniella catenata, ränivetikad Chaetoceros
Kehamass Kaalub tavaliselt kuni 0,3...2,5 kg, suurimad isendid võivad olla isegi 20 kg. Levik Levinud kogu Põhja-Euroopas. Eestis elab sisevetes: pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes. Arvukus Haug on Eesti sisevete levinuim kalaliik. Elupaik ja -viis Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Toitumine Haug on röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi.
Selja- ja sabauim on tumedad, kõik teised uimed heledamad. Silma vikerkest on kuldset tooni. Joonis 1. Valge amuur. http://www.loodusajakiri.ee/valgeamuur-eesti-veekogude-elustikule-ohtu-ei- kujuta/ Looduslik levila ja bioloogia Valgeamuur on magevees elav taimetoiduline kala. Ta eelistab aeglase vooluga suuri taimestikurikkaid jõgesid ja nende jõgedega ühenduses olevaid järvi ja vanajõgesid. Kala talub suuri temperatuuri vahemike (0–38°C), tunneb end hästi ka riimvees (soolsus kuni 10‰) ning talub hapnikusisalduse langust kuni 0,5 mg/l. Looduslik areaal hõlmab Ida-Aasias Venemaa ja Hiina piiril paikneva Amuuri jõe kesk- ja alamjooksu ja sellest jõest lõuna poole jäävaid siseveekogusid kuni Põhja-Vietnamini. Tema elupaigast on tulnud ka nimi, mis viitab Amuuri jõele. Toitumine ja kasv Maimueas toiduks zooplankton ja põhjaloomad, aga ka vetikaid. Maimueast väljajõudnuna peaaegu eranditult ainult kõrgem taimestik
palju ja need on raku perifeerias; () koondunud viburi lähedusse Bacillariophyceae e diatomeed e ränivtikad Vegetatiivsete rakkude ehitustüüp: () hulkraksed; (x) kokkoidsed; () niitjad; (x) koloonialised; () heterokontsed monaadid Viburiga vormid esinevad: () ainult mageveeliikidel; () ainult mereliikidel (x) ketasränivetikate sugurakkudel; () sulgränivetikate zoospooridel; () ainult planktilistel vormdel Levik: () peamiselt magevees; () peamiselt riimvees; () peamiselt meres; (x) võrdselt nii mere kui magevees; () peamiselt rabades ja soodes; () peamiselt planktonis; () peamiselt bentoses; (x) nii planktonis kui bentoses Rakusein: () mitmekihiline ja tselluloosist; () pektiinainetest; (x) ränispantser; () polüsahhariididest plaadid; () puudub Üldjuhul eelistavad: () tugevalt kihistunud veekogusid; (x) turbulentset keskkonda; () vooluveekogusid; (jõed); () soojemaid troopilisi veekogusid; () orgaanikaga reostunud
Räim on teistest atlandi heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikk, kuid suguküpseks saab varem, 13-14 cm pikkuselt ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 5457. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti magevees, näiteks mõnes Rootsi järves. Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 220 m sügavuses. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Teda püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega.Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist
ja 2-3 aasta vanuselt. Räimede seas esineb kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, aga hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv: neid on tal 5457. Peale selle on räim kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi täiesti magevees, näiteks mõnes Rootsi järves. Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 220 m sügavuses. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Teda püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis)
Lainetuse mõju randadele. -Järsakrannik tekib, murrutab randa, nt. Põhja-Eestis ja saartel pankrannik ja kriidikaljud Taanis ja Saksamaal -Lauskrannik tekib, kui toimub setete kuhjumine, nt liivarannik maasäärte ja laguunidega mere lõunaosas, skäärrannik Soomes ja Rootsis. 2. Läänemere taimestik. Fütoplankton. Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes
tuulehaug, samuti koha,särg ja vimb. Peamisteks püügivahenditeks on mõrrad, võrgud, õngejada. Peale kalade omab kutselises rannakalanduses olulist osa ka agariku varumine. Kalu saab liigitada suurusjärgult kolme tüübi alusel elukoha järgi, toitumise järgi ja toese järgi . Mis oma korda veel jagunevad alakrupiteks. Elukoha järgi : 1.Merekalad ( nt lest,räim,kilu jne) 2.Mageveekalad (nt linask,ahven,haug,koger jne Mitmed mageveekalad võivad elada ka madala soolsusega riimvees. Läänemere magestunud merelahtedes on kohatud 21 mageveekalaliiki, kõige rohkem ahvenat, haugi, nurgu, säinast, särge ja rääbist. 3.Siirdekalad (lõhe , meriforell,angerjas jne ) Toitumise järgi : 1.Röövkaladkes ( toitub teistest kaladest või muudest loomadest ) 2.Lepiskalad ( on taimedest, detriitist või väikestest selgrootutest toituvad kalad ) Toese järgi : 1.Kõhrkalad ( kõhrelise sisetoesega kalad. Nende hulka kuuluvad täispeased ja varilõpusesed (haid ja raid). 2
lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5...1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000...4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3...7 päeva pärast kooruvad 7...8,5 mm pikkused vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45...55 päeva. Vahetult enne moonet on kullesed 2,5... 2,8 cm pikkused ning erinevalt teistest meie kärnkonnadest võib nende areng toimuda ka riimvees. Kõred saavad suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Kõre kuulub looduskaitse alla ning tegemist on haruldase ja kaitset vajava liigiga, kelle arvukus on viimastel aastatel järjest langenud. Selle põhjuseks on rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni konnadele sobivad kudemispaigad. Samuti häirib kärnkonni igasugune inimtegevus nende elupaikades. Seetõttu on kõre looduskaitse all.
d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) 7.4.1 Kitsasõraline vähk (Astacus leptodatcylus) Kitsasõraline vähk on jõevähist vähenõudlikum. Ta asustab nii madalaid kui ka sügavaid järvi, jõgesid ja ojasid, lepib erisuguse põhjasubstraadiga ning varjepaiga olemasolu ei ole talle nii oluline nagu jõevähile. Ta on vähem tundlik reostuse suhtes, tema temperatuuritaluvus on samuti laiem. Pealegi võib kitsasõraline vähk elada ka riimvees. Tulenevalt kitsasõralise vähi laiemast ökonisist, on ta konkurentsivõimelisem. Samuti on ta aktiivsem (toitub ka päeval) ja sigib paremini. Sattudes jõevähiga asustatud veekogusse elutseb kitsasõraline vähk esialgu paikades, mis jõevähile ei sobi, kuid tõrjub järk-järgult viimase tervest veekogust välja[1, 2]. 7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) Toodi Euroopasse 1890 aastal. See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera),
1 Sügavus. Polüheetide e. hulkharjasusside, okasnahksete ja vähkide liikide arv on abüssaalis alla 1% sellest, mis litoraalis. Ookeani 140000 loomaliigist esineb 5-6 km sügavusel 600-700, 8 km sügavusel 120 liiki. Soolsus. Enamik liike on STENOHALIINSED, eriti vastsed. Liiga madala soolasisalduse korral on mereloomade mõõtmed väiksemad (nt. jõesuudmetes), see-eest magevee teod on riimvees väiksemad. Mere nekton. Kalad, imetajad, peajalgsed, vähid. Mere-, siirde- ja poolsiirdekalad (merekalad, kes lähevad kudema jõesuudmetesse). Põhjapoolkeral arvukad heeringalised, tursalised, ahvenalaadsed (nt skumbria). Siirdekalad: lõhilasd ja tuuralised. Poolsiirdekalad: vobla, latikas, sasaan, siiad. Imetajad: vaalalised, loivalised (morsad, hülged). Peajalgsed: kalmaarid. Vooluvete nekton- kalad, vähid, imetajad, kohalikud ja siirdekalad. Mere zoobentos
Kudu paikneb 1,5...1,8 m pikkuse ja 4,55 mm laiuse nöörina, milles on 3000...4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. · Areng Inkubatsiooniperiood kestab 3...7 päeva, koorunud vastsed on 7...8,5 mm pikkused. Vastse areng vältab 45...55 päeva (1...1,5 kuud), vahetult enne moonet on kullesed 25...28 mm pikkused. Kulleste areng võib toimuda ka riimvees. Kõred saavutavad suguküpsuse 3...4 aasta vanuselt. · Koht ökosüsteemis Vaenlasteks võivad olla rebased, mägrad, siilid ja teised kahepaiksetest toituvad loomad. · Ohustatus ja kaitse Elupaikade hävimist põhjustab rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni kudemispaigad. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti · Kehamõõtmed
lõhnatu, tekitab kasvuhooneefekti. Riisipõllud on suurimad CH4 tekitajad. Bioloogilised komponendid Fütoplankton on produtseerija nr 1. Taksonoomiline koosseis ei erine palju mere omast. Ka mehhanismid saransed – sama zooplanktoni ja nektoni puhul. Liigilises koosseisus on erinevusi. Seal, kus footiline tsoon on põhjani, on peamisteks produtsentideks õistaimed ja suurvetikad. Liivastel setetel on meriheinakooslused – Zostera, Posidonia, Cymodocea, Halodule. Riimvees on Ruppia ja Thalassia. Nende levila on kitsas riba, vajavad kaitstud piirkondi. See vöönd on loomadele koduks. Rannikualade bioloogiline aktiivsus on kõrge. Ka primaarne produktsioon on suhteliselt kõrge - orgaanilise aine lagunemine ja intensiivsus on ka kõrged. Nende ainete transport rannikult välja on aktiivne, kannavad sügavatele aladele toitu. Estuaarides on hapniku defitsiit, mis on tingitud
ja nende vetikad. Mangroovid on puud (kuni 30m kõrged) ja kuni 2m kõrged põõsad, mis kasvavad meres. Viimased võivad kõrge tõusuvee 9 puhul jääda täiesti vee alla. Kõige N- poolsemad mangroovide kasvualad on Punase meres ja Pärsia lahes, Bermudal ja Mauritanias. Kõige S- poolsem on Austraalias, Victorias, kus esineb vaid üks liik Avicenna marina. Mangroovid on kohastunud eluks kõrge soolsusega või riimvees tänu oma tugijuurtele, (mis toimivad filtrina, ei lase omastada üleliigset soola) ja lehtedele, milles on spets. soolanäärmed, kuhu eraldub ja millest eemaldub üleliigne sool. Tugijuured ankurdavad taime, neis leiduvad pneumatofoorid võimaldavad gaaside vahetust settesse mattunud juurtest, paljudel on ujuvad seemned ja viljad. Mangroovide tugijuurte peal ja ümber on rohkesti punavetikaid, kuna mudasel põhjal kasvab rohevetikas Caulerpa . Punavetikad on tihti tugevasti lubjastunud.
-pakub varju ja toitu veeloomadele -kohastunud vähese valgusega -üheaastased taimed -punavetikate vahel on rohkesti rannakarp -pruunvetikate, sh. põisadru vöönd Läänemere fütoplakton -liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega
On arvutatud, et kui Läänemere äravool ületaks umbes 60 000 kuupmeetrit sekundis ehk 2000 kuupkilomeetrit aastas, tõkestaks vee väljavool Taani väinadest riimvee sissevoolu täielikult ja Läänemere vesi muutuks täiesti magedaks. Samuti juhtuks see, kui Taani väinad oleks praegusest umbes 5 meetrit madalamad. Täielik veevahetus toimub umbes 30 aasta jooksul. Läänemeri on seetõttu kergesti reostatav. Läänemere riimvees elab suhteliselt vähe loomaja taimeliike, kuid see piiratud kooslus hõlmab ainulaadset segu mere- ja mageveeliikidest, kes on kohanenud riimveetingimustega. Liikide piiratud arv tähendab, et igal liigil on kogu ökosüsteemi struktuuris ja toimimises asendamatu roll. Üheainsa tähtsa liigi kadumine või võõrliigi lisandumine võib muuta kogu süsteemi. Elupaikade eristumine Läänemeres sõltub keskkonnatingimuste kombinatsioonidest:
Kalade jagunemine: Sõõrsuud (silmud) Kõhrkalad (haid, raid) Luukalad (räim, ahven) Suurem osa kalu elab meredes või ookeanides, nad on kohastunud soolases veel elama. Osa liike eelistab elupaigana avamerd, teised sügavamaid veekihte, osad kalad armastavad aga hoopis vaikseid taimerikkaid lahesoppe. Kalu, kes elavad terve oma elu järvedes või jõgedes, neid me kutsume mageveekaladeks. Mõned mageveekalad suudavad elada ka riimvees (haug, ahven, räim) 2. Kl luukalad esindaja välis- ja siseehitus. Kala soomused. Vaatamata kalade elupaikade erinevusele, on luukalade väliskuju üsnagi sarnane. Avavees elavatel kaladel on nooljas kehakuju (ahven, haug), põhja lähedal elavate kalade keha on pikk ja sale (luts) ning mõned veekogu põhjas elavad kalad on laiad ja lamedad (rai, lest). VÄLIS: SISE: roided pärakuime toes 3
toimub lôpp-peremehe seedetraktis. Sügoot teeb läbi spiraalse lôigustumise ja muna ümber ladestuvad membraani kihid. (Wright, 1971; Whitfield, 1973; ref. Young, 2002). Esimene larvi staadium acanthor e. kidavastne hakkab arenema juba emases kidakärsses. Munad väljutatakse emakakella kaudu väliskeskkonda. (Spinders, Kates, 1940; ref. Young, 2002) Vastse areng toimub lülijalgsest (Arthropoda) vaheperemehe sisikonnas vôi kehaôônes. Meres ja riimvees on vaheperemeesteks koorikloomad (Crustacea) nagu kümnejalalised (Decapoda), kirpvähilised (Amphipoda) ja kakandilised (Isopoda). (Baer, 1951; Schmidt, 1985; ref. Young, 2002) Sobiva lülijalgse sisikonnas vabaneb acanthor ümbritsevast kestast ja kinnitub soolestiku seinale. Kasutades kidasid, kaevub ta läbi soolestiku seina ja satub kehaôônde. Seal teeb ta läbi metamorfoosi temast areneb acanthella. Moodustub kärss ja kidad ning gonaadide arenemisega pikeneb keha
aeromonoosipuhang esineb reeglina pärast vibrioosipuhangut suve teiel poolel. Haugide lapihaiguse tekitajaks peetakse A. punctata t. Haigusele on iseloomulik soomuste laiguti väljalangemine ja nahanekroos, peas võivad esineda sügavamad haavandid,uimede alused on põletikulised ja abstsessidega. Nakkusallikaks on kalad ,kellest haug toitub, sh karpkala. Mageveekogudes saab haigust diagnoosida sümtomaatiliselt, riimvees esineb paljudel karplastel,ahvenal,kohal,rääbisel,siial. Haugide lapihaigus esineb kudeajal, suremus võib olla väga kõrge. Läänemeres haugi ,lesta jt kalade keha pinal haavanditeesinemist seostatakse A. salmonicida atüüpiliste vormidega. Flavobakterioosid Flavobakterioosid (fleksibakterioosid) on lõhelaste noorjärkudel sagedased bakteriaal haigused, mille tekitajaiks on müksobakterid Flavobacterium psychrophilum ja Flavobacterium columnare
annaabi.ee 
