Referaat Itaalia vararenessanss (2)

Vararenessanss on renessanssaja osa, mis vältas aastatel 1430-1500. Sel ajajärgul on renessansiaja kujutavas kunstis tooniandjaks Itaalia. 15.sajandil oli Euroopa tähtsamaiks kunstikeskuseks Firenze . Kriitikatule alla võeti religioon , keskaegne moraal . Kasvas usk inimmõistuse jõusse, hindama hakati tugevat isiksust- inimest kui loojat . Otsitakse ja leitakse paralleele antiikajaga.
Maalikunst
Maalikunst oli 15.sajandil juhtiv kunstiliik . Maalikunsti tõi renessansiajastu palju uut. Nüüd lähtusid maalijad loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist ning palju muid oskusi. Nende uute teadmiste omandamise aeg oli just vararenessanss. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilist helget ja pühalikku meeleolu. Tihtipeale on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega; käsutatakse puhtaid värvitoone. Naiivse põhjalikkusega on ära toodud kõik kujutatava sündmuse üksikasjad, tihti on tegelased paigutatud ridamisi ning eraldatud taustast selgete piirjoontega. Perspektiivid olid keerulised, kehaasendid olid raskeloomulised, figuurid kattuvad, emotsioone edastati täpselt, maalidesse toodi sisse ruumilisus . Muutus maalide temaatika- antiikmütoloogia, floora , loodus, ajaloomaal jne. Maalikunsti temaatika oli enamasti usuline, kuid piiblitegelased muudeti kaasaegsete inimeste taoliseks. Pühak ja ilmalik sulasid kokku. 15.sajandi teisel poolel segunesid ilmalike sündmuste kujutused ja kaasaegsete inimeste portreed. Seintele maaliti peamiselt freskotehnikas, puutahvlitele temperavärvidega. Hakkasid levima ka õlivärvid. Vararenessansi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessansi maalikunst.
Esimeseks vararenessansi maalijaks peetakse 28-aastaselt surnud Masaccio 't (1401-1429), kes Firenzes oma freskodega saavutas sellise inimlike tunnete väljenduse, millist varem veel polnud nähtud. Masaccio värvid on tumedad ja sügavad, inimesed tema freskodel tugevamad ja tüsedamad kui gootiaegsetel maalidel, nii et nende kehade kumerus tundub olevat lausa kombatav. Ta püüdis maalida elavaid inimesi. Ta kujutas Aadamat ja eevat erinevatel tasapindadel, mis tekitab ruumilisuse tunde.
Edasi järgnes terve rida omanäolisi maalijaid. Leebe munk Fra Angelico (1387-1455) maalis harda usutundega, säravalt puhastes toonides freskosid, ohtralt kasutas ta seejuures kulda. Inimesed on tal veel gootilikult saledad , harukordselt hingelised on ta haprad enesessetõmbunud madonnad ja inglid. Ta oli esimene kunstnik, kes hakkas pilvi maalima. Peamiselt maalis ta pühakupilte ja oli sügavalt usklik . Paolo Uccello (1397-1475) lõi värvikaid lahingupilte, kus ta mõnuga demonstreeris oma oskusi ratsude ja rüütlite keerukate pooside edasiandmises. Vaikselt suursugused on Piero della Francesca (1416-1492) kindla ja lihtsa joonega freskod ning mehised portreed. Kuidagi kõle meeleolu õhkub Andrea Mantegna (1431- 1506 ) maalidelt. Nendel on selge, läbipaistev, nagu liikumatult paigalpüsiv õhk, elutult mõjuvad puud ning paljaste kaljudega maastikutaustad. Mantegna inimesed on teravajoonelised ja karmid .
Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessansi maalikunsti Sandro Botticelli ( 1447 -1510). Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma oma tööde tegelaskujusid antiikmütoloogiast. ”Veenuse sünd” on maalitud legendist, mille järgi armastusjumalanna olevat sündinud merevahust. Maalil on kujutatud merekarbil alasti seisvat jumalannat, kelle seesmine rahu, kehavormide harmoonia ja ilu on edasi antud erakordse loomulikkusega. Botticcelli töödes põimuvad tihti vararenessanss ja hilisgootika. See mahedate madonnapiltidega kuulsaks saanud kunstnik muutus peagi Medicite soosikuks. Temalt telliti muu seas ka kaks antiikmütoloogia-ainelist tahvelmaali. Üks neist on "Primavera" ("Kevad") ning teine "Veenuse sünd", mis kujutab ilu- ja armastusjumalannat just merevahust sündinuna. Neis luulelise meeleoluga piltides on peenust ja graatsiat, sujuvat liikumist ning kauneid hingestatud nägusid. 
Paljudelt tolleaegsetelt portreedelt vaatavad meile otsekohese ja rahuliku pilguga vastu teotahtelised renessansiinimesed. Vararenessansi portreedest on aga muide suur osa maalitud profiilis.
Arhitektuur
Kõige tugevam antiikkunsti mõju avaldus arhitektuuris. Moodi tulid kuplid , moest langesid teravad tornid. Taas hakati konstruktiivse elemendina kasutama silindervõlvi ja ümarkaart. Vararenessanssi iseloomustab dekoratiivste vormide rikkus. Kuplite tähtsus seisnes ruumi tervikuna koos hoidmises. Vertikaaljooned läksid moest välja ja asemele tulid domineerima horisontaaljooned. Lagedest eelistatakse suurte palkidega reljeefseid lagesid või kassettlagesid. Seinapinda hakkavad kaunistama poolsambad ja pilastrid, simsid ja girlandid (kipskrohvist leillevanikud). Seinapindu dekoreeritakse tihtipeale antigist üle võetud väänlevate taimedega. Iseloomulik on linnadesse purskkaevudega parkide ja väljakute rajamine. Avalikesse paikadesse telliti kunstiteoseid oma patriootlikuse väljendamiseks. Eeskujuks said kreeklased .
Filippo Brunelleschi (1377-1446) võttis kasutusele tsentraalperspektiivi, mis näis tähistatavat mõistusliku korra võitu. Tema kavandatud on kuppel Firenze toomkiriku nelitisele. Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama õigeid proportsioone ja numbrites väljenduvaid mooduleid, mida ta antiikarhitektuurist tuletada püüdis. Renessanssaritektuuris võeti kasutusele antiigis kehtinud proportsioonireeglid, esmajoones kuldlõike reegel. Leon Battista Alberti (1404-1472) tegi Palazzosid. Palazzod olid 3 korrusega paleed, neil oli neli tiiba ja nende keskel asus siseõu (nt: Palazzo Rucellai). See on kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessanssi arhitektuuris. Elamud pidid ülestõusude ajal ülikutele ja rikkuritele kaitset pakkuma, seetõttu meenutasid need kindluseid. Katus oli neil nii madal, et seda tänavale peaaegu ei paistnudki. Palazzode puhul eirati igati gootikale omaseid jooni. Palazzode juures kasutati erinevatel korrustel erinevalt töödeldud kive. Albertiga on seotud uus palazzo tüüp, kus iga korruse akende vahele paigutati pilastrid. See elustas fassaadi ja lõi taakaalu kandvate osade vahel. Nii muutusid palazzod järjest rohkem lossitaolisteks.
Skulptuur
Skulptuur hakkas kohta tagasi võitma taas eradi kunstiharuna. Hakati tegema monumentaalskulptuuri. Kujutati usutegelasi vägagi tõelistena. Kunstnikke huvitas looduslähedus ja kujud olid toretsevad ja rõõmsameelsed. Püüti kujutada vaimset ja hingelist tervikut .
Lorenzo Ghiberti (1378-1455)- ta tegi paarikümne aasta jooksul 28 kullatud pronksist reljeefi, mis kujutasid Vanas Testamendis kujutatud sündmusi. Inimeste figuurid olid realistlikumad, kui gootikas (nt:” Paradiisi värav”). Tema tööks on Firenze toomkiriku juures asuva baptisteeriumi pronksuksed. Töö jaguneb vanemaks ja uuemaks uksepaariks. Uuemat uksepaari nimetatakse paradiisi väravateks. Donatello (1386-1466)- kasutas kontraposti ehk nõiajalga. 1430. aastal valmis pronksist ”Taavet”, mis tähistab firenzelaste võitu Milano üle. See oli esimene aktifiguur pärast antiikajastut. ” Gattamelata ratsakuju” Padovas on valmistatud palgasõdurite pealikule Gattameatale.
Need kolm kunstnikku püüdsid piiblitegelasi kujutada võimalikult reaalsetena, konkreetsetan ja kordumatute indiviididena. Ka pühakte kujutamisel lähtuti nüüd tavalistest inimestest.
Kasutatud materjal:
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/renessanss.ht m
http://www.scribd.com/doc/13890764/Vararenessanss-Itaalias
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/it_vara_maal.htm