Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” (Kippar 1997) tegelaste omadused ja nende seos loomade ökoloogiaga   (0)

Tartu Tamme Gümnaasium
Triinu Kangur
Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud , putukad” ( Kippar 1997) tegelaste omadused ja nende seos loomade ökoloogiaga  
Uurimistöö
Juhendaja :
Tartu Tamme Gümnaasiumi õppealajuhataja
Merle Ööpik
Tartu 2017

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Uurimistöö teoreetilise tausta ülevaade 5
1.1. Rahvaluule žanrid 5
1.1.1. Loomamuinasjutud 6
1.2. Ökoloogia ja käitumisökoloogia ning nende poolt kirjeldatavad tunnused loomadel 7
1.2.1. Ökoloogia ja käitumisökoloogia olemus 7
1.2.2. Välimäärajas kirjeldatavad andmed 8
2. Metoodika 10
3. Tulemused 13
3.1. Rebane (punarebane ehk Vulpes vulpes) 14
3.2. Hunt ( Canis lupus ) 15
3.3. Karu (pruunkaru ehk Ursus arctos) 16
3.4. Teised loomad 17
3.5. Loomadele omistatud omadused ja iseloomujooned 18
Kõikidele muinasjuttudes esinenud Eesti looduses elavatele imetajatest peategelastele on omistatud 31 erinevat omadusust, millest 24 korral on Eesti looduses elavatele imetajatest metsloomadele antud iseloomujoon või omadus, mida saab otseselt või kaudselt siduda antud looma käitumisökoloogiaga ning 20 korral kui seda ei saa siduda. 44 korral omistati Eesti looduses elavale imetajatest peategelastele mingi omadus. Kavalus , kiskjalikkus ja kuuletumine teistele olid kõige populaarsemad omadused, mis olid tegelastele omistatud (Joonis 3). 19
19
3.6. Järeldused 20
Kokkuvõte 21
Summary 22
Kasutatud teabeallikad 23
Lisad 23
Lisa 1. Muinasjuttude lühikokkuvõte 23
23
Lisa 2. Muinasjuttude tegelased 51
Lisa 3. Tulemused 54

Sissejuhatus

Muinasjutt on teadlik väljamõeldis, mis räägib tõsielulistest juhtumustest ja tegudest läbi poeetilise võtme ning ei arvesta reaalse elu seaduste ja loogikaga. Omaette kategooriaks on loomamuinasjutud, kus peategelasteks on mets- ja koduloomad , kellele on omistatud mitmesuguseid võimeid ja kindlaid iseloomujooni (Mihkla & Tedre , 1980). Osa nende muinasjuttude sisust on loomingulised väljamõeldised, kuid pole välistatud ka otsesed seosed loomade looduses kirjeldatud käitumisega. Selliste seoste uurimine annab võimaluse lisada infot selgitustele, kuidas loomamuinasjutud on tekkinud ning aitab täiendada praktiliselt puuduvaid andmeid selles valdkonnas.
Uurimistöö eesmärgiks on uurida, kes on Eesti loomamuinasjuttude tegelased ning leida nende võimalikke seoseid loomade ökoloogiaga. Uurimuse valmi moodustas 1997. aastal koostatud Pille Kippari Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatükk “Metsloomad”, mis koosnes 73 erinevast loomamuinasjutust.
Kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatüki “Metsloomad” põhjal koostatakse andmebaas Eestis elavatest loomaliikidest, kes on antud peatükis tegelasteks, märkides ära neile muinasjuttudes omistatud iseloomujooned ja omadused. Loomade muinasjuttudes kirjeldatud tunnuseid püütakse omakorda siduda nende liikide ökoloogiliste iseärasustega.  
Uurimistöö jaoks koostati järgmised uurimisküsimused:
1) Millised loomad on Eesti loomamuinasjuttude tegelased?
2) Kui palju leidub muinasjutte, mis on ühe või teise tegelasega seotud?
3) Millised omadused, võimed ja iseloomujooned on tegelaste kohta kirja pandud?
4) Kas kirjeldatud omadusi, võimeid, iseloomujooni saab siduda konkreetse looma ökoloogiaga?

1. Uurimistöö teoreetilise tausta ülevaade

1.1. Rahvaluule žanrid

Rahvaluule ehk folkloor on suuline pärimus, mis säilis inimeste mälus ja kanti edasi suusõnaliselt. Rahvaluule on anonüümne, traditsiooniline ja kollektiivne looming, sest rahvaluulel pole ühte kindlat autorit ja rahvaluuleteose esitajad on kõik rahvaluule kujundamisest osa võtnud . Rahvaluule jaguneb järgmisteks žanriteks: rahvajutud, rahvalaulud, kõnekäänud, vanasõnad ja mõistatused. (Mihkla & Tedre, 1980)
Rahvajutt on pärimuslik jutustus, mis on levinud rahvasuus. Rahvajutt on võrreldes teiste rahvaluule liikidega keerukama ülesehitusega ning arenenum kunstiliik.  Rahvajutud jagunevad muinasjuttudeks, muistenditeks, naljanditeks ja pajatusteks. (Mihkla & Tedre, 1980)
Muinasjutt on teadlik väljamõeldis, mis räägib reaalsetest juhtumustest ja tegudest läbi poeetilise võtme, aga ei hooli reaalse elu seadustest ja loogikast (Mihkla & Tedre, 1980). See on luulelooming kindlate poeetiliste võtete, reeglite, sündmustiku arenduse ja lemmiktegelastega ( Kask , Nirk, Sõgel, Vassar & Vinkel, 1965). Samuti on muinasjutt on kõige rahvusvahelisem rahvaluule liik, sest erinevatel rahvastel on nendes lugudes sarnane sisu, kangelased ja lõpplahendus. Muinasjutud jagunevad järgmisteks alaliikideks: loomamuinasjutud, imemuinasjutud ning novellilaadsed ehk olustikulised muinasjutud (Mihkla & Tedre, 1980).
Eesti muinasjutud peegeldavad reeglina rahva talupoeglikku maailma ning võrreldes rahvalauludega on muinasjutud mehelikumad, nende jutustajateks on olnud ka üldjuhul mehed. Jutud  on rohmakad, sisaldavad palju pilkavaid detaile ja mõnikord ebasündsaid juhtumisi. (Kask et al., 1965)
Muinasjuttude funktsioon on pakkuda kaasaelamisrõõmu, see koosneb kuulaja ja jutustaja soovunelmatest, ootustest ja lootustest (Mihkla & Tedre, 1980; Kask et al., 1965). Samuti õpetab see inimesi unistama ja edasi püüdlema täiuslikuma ning inimväärsema elu poole ( Mälk , Sarv & Viidalepp, 1967). Vanemale generatsioonile pakuvad muinasjutud tänapäeval  huvi, sest  kajastavad meie esivanemate mõttemaailma ja omaaegset elu (Mihkla & Tedre, 1980; Mälk et al., 1967).
Muinasjutu üldised tunnused on (Mihkla & Tedre, 1980):

õnnelik lõpp;

õpetlik (moraliseeriv) sisu;

kangelaseks on madalama ühiskonnakihi esindaja;

tegelased on läbi erinevate muinasjuttude ühesuguse iseloomuga;

sisu pole seotud kindla aja või kohaga;

tegelaste vastandamine;

tegevus koondub peategelase ümber;

sündmustiku kordumine.

1.1.1. Loomamuinasjutud

Loomamuinasjutu peategelasteks on mets- ja koduloomad ning selle ülesehitus on lihtsam võrreldes teiste muinasjututüüpidega (Mihkla & Tedre, 1980). Eesti loomamuinasjutte on kokku umbes 200 tüüpi (Mälk et al., 1967). Nende peamisteks tegelasteks on rebane, hunt, karu, koer ja kass (Mihkla & Tedre, 1980). Rebase ja hundi iseloomustus on kõige püsivam läbi erinevate Eesti loomamuinasjuttude (Mihkla & Tedre, 1980; Kippar, 1989).
Loomamuinasjutud kuuluvad rahvajuttude vanemasse aega ning see näitab, kuidas on inimeste suhtumine loomadesse aja jooksul muutunud. Eestis näiteks pole säilinud loomajutte, mis näitaksid metsloomade kartmist või austamist. Reeglina domineerib koduloomade metsloomadest üleolek. (Mälk et al., 1967)
Erinevad autorid on välja toonud loomamuinasjuttudele iseloomulikud jooned:

Loomad on isikustatud - loomadele on omistatud inimtunded, nad kõnelevad ja tegutsevad nagu inimesed (Mihkla & Tedre, 1980).

Loomade iseloom on läbi erinevate loomamuinasjuttude sarnane (Mihkla & Tedre, 1980).

Jutud on tavaliselt lühikesed , ühe stseeniga (Mälk et al., 1967).

Tegelaste vahel on rohkelt dialoogi (Mälk et al., 1967).

Traditsioonilist sissejuhatust ja lõppu esineb harva (Mälk et al., 1967).

Reeglina lõpetatakse jutt vanasõna või kõnekäänuga (Mälk et al., 1967).
Eesti muinasjutt ei ole alati eestlaste väljamõeldud rahvajutt, vaid see võib olla levinud siia naaberrahvastelt ja Eesti on selle endale vastavalt kohandanud (Kippar, 1989). Samuti on eestlased vahetanud muinasjutte naaberrahvastega ning suurem osa Eesti muinasjutte on tulnud saksa või vene juturepertuaarist. Vene mõju on ilmekalt näha, sest Ida-Eesti on muinasjuttude poolest rikkam kui Lääne-Eesti (Mälk et al., 1967).

1.2. Ökoloogia ja käitumisökoloogia ning nende poolt kirjeldatavad tunnused loomadel

1.2.1. Ökoloogia ja käitumisökoloogia olemus

Ökoloogia on teadus, mis uurib elusorganismide suhteid nende elukeskkonnaga (Pleijel, 1993).  Sõna tuleb kreeka keelsest tüvest oikos , mis tähendab kodukollet või maja (Repossi, 1984). Ökoloogia mõiste võttis 1866. aastal kasutusele saksa loodusteadlane ja arst Ernst Haeckel, kuid see tugineb aastasadade jooksul talletatud teadmistele loomade ja taimede eluviisidest. See on teadusharu , mis ei sea keskkondi tähtsuse järjekorda ja selle arengut on tugevalt mõjutanud rahvastiku-uurimused, põllumajandus, kalandus ja arstiteaduse praktilised vajadused. Ökoloogia on seotud bioloogia , keemia ja füüsikaga, bioloogiaharudest on lähimad käitumisökoloogia ehk loomade käitumist uuriv teadus, füsioloogia ehk õpetus organismi talitlusest, geneetika ehk pärilikkusõpetus ja evolutioon ehk ühiskonna ning looduse arenguõpetus (Vuorisalo, 1999).
Varased käitumisuurijad  seletasid ja põhjendasi loomade käitumist enamasti inimese käitumise põhjal ning seetõttu omistati loomadele samu tunnuseid ja omadusi nagu on omased inimestele. Tänapäeval on käitumisökoloogia arenenud välja sotsiobioloogiast, mis uurib käitumise funktsioone ja evolutsiooni. Selle eesmärgiks on selgitada käitumise põhjuseid, mille poolest üks või teine kasulik käitumisviis on evolutsiooni käigus tekkinud ja püsima jäänud. Käitumisuuringute algus hakkas 19. sajandis ning selle märkimisväärsemad uurijad olid Charles Darwin , Konrad Lorenz, Niko Tinbergen ja Karl von Frisch. Käitumisökoloogia kujunes välja omaette bioloogiaharuna alles 1970. aastail. ( Mänd , 2015)

1.2.2. Välimäärajas kirjeldatavad andmed

Loodushuviliste kõige esmane allikas elusolendite välimuse ja tunnuste kohta info saamiseks on erinevad määrajad. Imetajate välimäärajates on elusolendite kohta enamasti välja toodud järgmised üldised ja ökoloogilised andmed, millest on lähtutud ka selle töö kontekstis: nimetus, sugukond , seisund, tunnused, elupaik, eluviis, sigimine, eluiga, mõõtmed ja lisamärkused. Kirjeldatakse liigi välimuse tähtsamaid jooni ja elupaikasid,  mõnikord antakse informatsiooni  karvavahetuse ja tegevusjälgede kohta. Eluviisi osas iseloomustatakse liigi ööpäevast rütmi, tema toitumisharjumusi, sotsiaalset käitumist ja liigisisest suhtlemist. Sigimise juures on antud paaritumise ja poegade sünni tõenäoline aeg, suguküpsuse saavutamise iga ja pesakondade arv aastas. Samuti märgitakse ära liigi pikim eluiga looduses ja tehistingimustes. (MacDonald & Barrett, 2002)

2. Metoodika

Uurimistöö eesmärgiks on uurida Eesti loomamuinasjuttude tegelasi, neile omistatud iseloomuomadusi ja oskusi ning leida kirjeldatud tegevuste võimalikke seoseid loomade ökoloogiaga.
Uurimistöö jaoks koostati järgmised uurimisküsimused:
1) Millised loomad on Eesti loomamuinasjuttude tegelased?
2) Kui palju leidub muinasjutte, mis on ühe või teise tegelasega seotud?
3) Millised omadused, võimed ja iseloomujooned on tegelastele omistatud?
4) Kas kirjeldatud omadusi, võimeid, iseloomujooni saab siduda konkreetse looma ökoloogiaga?
Uurimuse valmi moodustas 1997. aastal koostatud Pille Kippari Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatükk “Metsloomad”, mis koosnes 73 erinevast loomamuinasjutust.  Kõik 290 Eesti loomamuinasjuttu kogumikus “Loomad, linnud, putukad” on varustatud kommentaaridega lugude päritolu, üleskirjutajate ja jutustajate kohta.
Teost “Loomad, linnud, putukad” uurides lähtuti kolmest esimesest uurimisküsimustest ning koostati selle põhjal andmebaas Google Drives (Lisa 1). Andmebaasi märgiti igas muinasjutus mainitud tegelased ning iga kirje kohta vaadati järgmiseid tunnuseid: kas tegelane on kõrval- või peategelase rollis, milliseid omadused ja oskuseid on tegelastele omistatud ning lisati ka tõendusmaterjal tekstinäidete või kommentaaridena. Andmebaasi märgiti lisaks muinasjutu pealkiri ning päritolu ja üldine selgitus muinasjutu sisu kohta. Üldine metoodiline struktuur on esitatud joonisel 1.
Joonis 1. Metoodika üldine struktuur
Tekkinud andmebaasis jagati muinasjuttude tegelased kaheks uurimisaluseks grupiks:
1. Eesti metsloomadest imetajad , kelle kohta välja toodud tunnuseid sooviti seostada loomade käitumisega looduses. Selleks koostati andmebaas Google Drives (Lisa 2) ja kirjeldati iga looma järgmisi ökoloogilisi tunnuseid: looma välimus, elupaik, eluviis, sigimine, eluiga ja lisamärkused. Kui  muinasjututegelasele vastas mitu erinevat liiki imetajaid, kirjeldati looma ökoloogilisi tunnused Eestis kõige levinuima liigi kohta. Antud andmebaasi aluseks olid teatmeteosed “Euroopa imetajad” (MacDonald, D. W. & Barrett, P.) ning “Eesti elusloodus” (Kuresoo, R., Relve, H. & Rohtmets, I.).
2. Kõik teised muinasjuttudes mainitud elusolendid , kelle puhul fikseeriti üksnes tegelasena nimetamine ja omistatud tunnused, kuid ei otsitud seoseid ökoloogiaga. Rühm “teised” koosnes  põhiliselt lindudest, imetajatest, kelle kohta ei leitud uuritud muinasjuttudest omadusi või oli tegemist koduloomadega.  
Eesti loomamuinasjutu tegelaste andmebaas kogumiku “Loomad, linnud, putukad” põhjal ja looma ökoloogiliste tunnuste andmebaas seoti omavahel tegelaste omadustega muinasjuttudest ning selle põhjal sai leida seoseid loomamuinasjutu tegelaste omaduste ja imetajate ökoloogiliste käitumise vahel.
Seosed loomamuinasjutu tegelaste omaduste ja imetajate ökoloogiliste käitumise vahel jagati kolmeks rühmaks:
1. Muinasjuttudest leitud omadused saab siduda looma ökoloogiaga.
2. Muinasjuttudest leitud omadused on kaudses seoses looma ökoloogiaga.
3. Muinasjuttudest leitud omadused ei ole seotud looma ökoloogiaga.
3. Tulemused
Kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatüki “Metsloomad” kohta selgub , et uuritud 73 muinasjutus oli kokku ära nimetatud 168 tegelast, kellest peategelasi oli 134 ja kõrvaltegelasi 34. Leitud 134 peategelasest Eesti metsloomi oli 103 (Lisa 3). Muinasjuttudes oli välja toodud 26 erinevat elusolendi liiki (Joonis 2). Muinasjuttudes oli 8 Eesti looduses elavate imetajat, kes oli vähemelt korra peategelase rollis (Joonis 3).
Joonis 2. Muinasjuttudes kokku esinenud elusolendite arv
Joonis 3. Eesti looduses elavate imetajate esinemine muinasjuttudes ja nendele omistatud omaduste arv

3.1. Rebane (punarebane ehk Vulpes vulpes)

Rebane esines 73 muinasjutust peatelegasena 42 korral ja polnud kordagi kõrvaltegelase rollis. Talle omistati peategelase rollis 14 erinevat omadust.
6 omadust, mis on antud imetaja ökoloogiaga otseses seoses: üleliigse saagi kogumine, kiskjalikkus, teiste saagi varastamine, oskus teiste loomade jälgi lugeda, karvkatte puhastamine, surnu teesklemine.
2 omadust, mis on kaudses seoses rebase ökoloogiaga: uudishimulikkus, kavalus.
6 omadust, mis pole seotud rebase ökoloogiaga: rumalus, valelikkus, ausus, õelus, ahnus, lahkus.
Rebane on kiskjaline ning see tõttu saame väita, et muinasjuttudes kõnealusele tegelasele omistatud “kiskjalikkus” on otseselt seotud rebase ökoloogilise käitumisega. Samuti käib kiskjaliku eluviisi juurde ka teiste saagi varastamine, sest rebane on raipesööja, üleliigse saagi kogumine raskemateks aegadeks, kui toitu napib ning hea haistmismeel, mis aitab tal teiste loomade jälgi lugeda. Nagu paljud loomad vahetab rebane karvkatet kaks korda aastas ning seetõttu peab ta enda kasuka eest hoolitsema ja seda pidevalt puhastama (MacDonald & Barrett, 2002). Kui loom satub hädaolukorda, on ette tulnud juhtumeid, kus ohver on enda kaitsmiseks teeselnud surnut. Niimoodi võib käituda ka rebane, lootes eluga pääseda (Looduskalender, 2014).
Ühelegi loomale ei saa panna külge kindlaid iseloomujooni ning samuti ei saa me öelda rebaseliigi kohta, et ta on uudishimulik ja kaval, kuigi neid saab kaudselt siduda kiskjaliku eluviisiga. Mida leidlikum ja uudishimulikum on loom, seda suurem šanss on tal ellu jääda ja seda kindlam on, et antud liik jääb püsima. (Mänd, 1998)
Rebasele oli omistatud ka 6 omadust, mis ei ole seotud looma ökoloogiaga. Need on iseloomujooned, mis inimene on üle kandnud rebasele, sest paljud loomategelased on muinasjuttudes isikustatud (Mihkla & Tedre, 1980).

3.2. Hunt (Canis lupus)

Hunt esines 73 muinasjutust peategelasena 33 ja kõrvaltegelasena 2 korral. Talle omistati peategelase rollis 13 erinevat omadust.
4 omadust, mis on hundi ökoloogiaga otseses seoses: peab öösel jahti, kiskjalikkus, kuuletub teistele (karjaloom), hea haistmismeel.
3 omadust, mis on kaudses seoses hundi ökoloogiaga: kannatlikkus, kavalus, külarahva vaenlane .
6 omadust, mis pole seotud hundi ökoloogiaga: õelus, ausus, laiskus, valelikkus, lihtsameelsus, sööb enda järglasi.
Hunt on karjaloom, kes püüab saaki enamasti ööhämaruses. Seetõttu on muinasjuttudes külge pandud omadused  “peab öösel jahti”, “kiskjalikkus” ja “kuuletub teistele (karjaloom)” täiesti õigustatud. Samuti on tal nagu kiskjaltele omane, hea haistmismeel. (MacDonald & Barrett, 2002)
Hundile on antud muinasjuttudes järgmised iseloomujooned: kavalus ja kannatlikkus. Neid saab kaudselt siduda looma kiskjaliku eluviisiga, sest kiskjal peavad olema mõlemad iseloomuomadused, et efektiivselt saaki püüda ning säilitada loomaliik (Mänd, 1998). Kiskjaliku eluviisiga on ta algusest peale olnud inimese toidukonkurent ning saanud muiasjuttudest “külarahva vaenlase” tiitli. Hunti on kujutatud kurja loomana, kes toob inimestele halba õnne ning on kõigile kahjulik, kuigi ükski loom ei saa olla tegelikuly halb. Samuti on hunt rünnanud inimeste kariloomi ning teeninud sellega välja inimeste pahameele.  (Turovski, 2016 )
Omadussõnad nagu õelus, ausus, laiskus, valelikkus ja lihtsameelsus on hundile üle kantud inimese iseloomuomadustest ehk looma on muinasjuttudes isikustatud (Mihkla & Tedre, 1980). Muinasjutust leitud väite kohta, et hunt sööb enda järglasi ei leitud allikaid, mis seda tõestaksid.

3.3. Karu (pruunkaru ehk Ursus arctos)

Karu esines 73 muinasjutust peategelasena 15 ja kõrvaltegelasena 3 korral. Talle omistati peategelase rollis 10 erinevat omadust.
5 omadust, mis on karu ökoloogiaga otseses seoses: kiskjalikkus, järglasi õpetama, teravilja sööma, tugevus, ronimine puu otsa.
1 omadust, mis on antud imetajaga kaudses seoses: uudishimulikkus.
4 omadust, mis pole seotud karu ökoloogia: rumalus, lahkus, ahnus ja kuuletub teistele (karjaloom)
Karu on suure ning tugeva kehaehitusega kiskjaline, kelle toidulaud on äärmiselt mitmekesine. Ta sööb marju, rohttaimi, tammetõrusid, kaera, raipeid ja mõnikord põtrasid. Seetõttu on muinasjuttudes loomale omistatud omadused “kiskjalikkus”, “teravilja sööma” ning “tugevus” otseses seoses karu ökoloogiaga. Kuna ta on imetaja, peab ta kindlasti hoolitsema oma järglaste eest 1-2 aastat ning õpetama neile elus hakkama saamist. Samuti on ta suuteline puu otsa ronima. (MacDonald & Barrett, 2002)
Muinasjuttudes välja toodud uudishimulikkust saab siduda kaudselt kõnealuse looma ökoloogiaga. Karud ei otsi eriti inimese lähedust, aga võivad toitu otsides sattuda ka inimasustuste lähedusse ja sealjuures näidata üles uudishimulikkust (Aasma, 2013).
Karu on harilikult üksildane loom ning seetõttu ei saa öelda, et ta kuuletuks teistele või oleks karjaloom (MacDonald & Barrett, 2002). Muinasjuttudest leitud omadused nagu “rumalus”, “lahkus” ja “ahnus on inimese poolt karule külge pandud iseloomujooned, mida ei saa siduda antud looma ökoloogiaga.

3.4. Teised loomad

Jänes (halljänes ehk Lepus europaeus) esines 73 muinasjutust peategelasena 7 ja kõrvaltegelasena 6 korral. Talle omistati peategelase rollis 3 erinevat omadust:
2 omadus, mis on kaudses seoses jänese ökoloogiaga: hoolimatus poegadega ning alituja.
1 omadus, mis ei ole seotud jänese ökoloogia: rumalus.
Halljänes on taimetoiduline loom, kes poegib aastas 2-3 korda. Kuna ta poegib tihedalt ning ei ole enamasti poegade läheduses võib arvata, et ta ei hoolitse enda poegade eest. Kui pojad sünnivad, hoolitseb nende eest ainult emaloom ning päevas saavad jänesepojad ja ema kokku ainult õhtusel ajal imetamiseks. (MacDonald & Barrett, 2002) Alistujaks võib jänest pidada, sest ta on taimetoiduline ja seega samuti kiskjate saak. Kõnealuse looma kohta ei saa öelda, et ta on rumal, sest kui nii oleks, siis antud liik ei püsiks kuigi kaua elus. See omadus on inimestelt üle kantud jänesele.
Hiir (koduhiir ehk Mus musculus) esines 73 muinsjutust peategelasena 2 korral ja polnud kordagi kõrvaltegelase rollis. Talle omistati peategease rollis 2 erinevat omadust:
1 omadus, mis on hiire ökoloogiaga otseses seoses: kiire poegimine.
1 omadus, mis pole seotud hiire ökoloogiaga: lihtsameelsus.
Koduhiir on üks levinuimaid hiir Eestis ja elab tihti inimese läheduses. Ta poegib aastas 5-6 korral ja sellepärast on ka muinasjutust leitud omadus “kiire poegimine” otseses seoses hiire ökoloogiaga. (Kuresoo, Relve & Rohtmets, 2001)
Siil (harilik siil ehk Erinaceus europaeus) esines 73 muinasjutust peategelasena 2 korral ja polnud kordagi kõrvaltegelase rollis. Talle omistati peategelase rollis 1 omadus: tarkus. See ei ole seotud kõnealuse looma ökoloogia, vaid inimese iseloomuomadus, mis on omistatud siilile (Mihkla & Tedre, 1980).
Orav (Sciurus vulgaris) esines 73 muinasjutust peategelasena kui ka kõrvaltegelasena 1 korral. Talle ei omistatud peategelase rollis ühtegi omadust.
Põder (Alces alces) esines 73 muinasjutust peategelasena 1 korral ja polnud kordagi kõrvaltegelase rollis. Talle omistati peategelase rollis 1 omadus: upsakus. Seda omadust ei saa siduda tema ökoloogiaga. Antud loom on muinasjutus isikustatud (Mihkla & Tedre, 1980).

3.5. Loomadele omistatud omadused ja iseloomujooned

Kõikidele muinasjuttudes esinenud Eesti looduses elavatele imetajatest peategelastele on omistatud 31 erinevat omadusust, millest 24 korral on Eesti looduses elavatele imetajatest metsloomadele antud iseloomujoon või omadus, mida saab otseselt või kaudselt siduda antud looma käitumisökoloogiaga ning 20 korral kui seda ei saa siduda. 44 korral omistati Eesti looduses elavale imetajatest peategelastele mingi omadus. Kavalus, kiskjalikkus ja kuuletumine teistele olid kõige populaarsemad omadused, mis olid tegelastele omistatud (Joonis 3).

Joonis 3. Muinasjuttudest leitud populaarsemad omadused, mis olid tegelastele omistatud

3.6. Järeldused

Eesti loomamuinasjuttude peamised tegelased on imetajad, näiteks rebane, hunt, karu ning jänes. Nendest loomadest on rebane ja jänes Eestis arvukalt levinud loomad ja inimene puutub kokku mõlema liigiga (Männi & Luhila, 2015). Seepärast võivad rebane ning jänes olla populaarsed tegelased ka Eesti muinasjuttudes. Samuti on hunt saanud tuntuks seetõttu, et on teinud kahju inimeste koduloomadele (Turovski, 2016 ). Karu on populaarne metsloomamuinasjuttudes nimetatud tegelastest, kuid pole Eesti metsades kõige rohkearvulisemalt levinud imetaja ning tal on vähe kokkupuuteid inimesega.
Kõige rohkem esines peategelase rollis rebane, 42 korral. Rebase populaarsus muinasjuttudes võib olla tingitud sellest, et ta on maailma levinuim ja arvukaim kiskja , kes suudab elada eeslinnades ja põllumaastike läheduses, kus inimesed teda tihti märkavad. Samuti on ta kurikuulus, sest sattudes lindlatesse või teistesse olukordadesse, kus saakloomadel puudub põgenemisvõimalus, tapab ta murdmisinstinkti ajel kõik loomad, keda kätte saab, ning peidab üleliigse saagi ära.  (MacDonald & Barrett, 2002)
Loomadele on omistatud läbi muinasjuttude nii inimese omadusi kui ka loodusteaduslikes allikates ära toodud omadusi. Meil puuduksid loomamuinasjutud, kui seal poleks loomad isikustatud ning seetõttu on kõigile tegelastele omistatud looma enda ökoloogiliste omaduste kõrvale ka  erinevad inimeste iseloomujooned ja võimed. (Mihkla & Tedre, 1980)

Kokkuvõte

Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada Eesti loomamuinasjuttude tegelased ning leida nende seoseid loomade käitumisökoloogiaga. Antud eesmärgi täitmiseks uuriti 1997. aastal koostatud Pille Kippari Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” peatükki “Metsloomad” ning koostati andmebaas Eestis elavatest loomaliikidest, kes olid antud peatükis tegelasteks, märkides ära neile muinasjuttudes omistatud iseloomujooned ja omadused.  Andmebaasis oli kokku 168 tegelast uuritud 73 muinasjutust, kellest kõige populaarsemad olid rebane , keda oli mainitud 42 korral, hunt 35 korral ja  karu 18 korral. Muinasjuttutes omistatud iseloomujoonte ja omaduste seoseid loomadega uuriti teabeallikate põhjal ning leiti, et 24 korral on Eesti looduses elavatele imetajatest metsloomadele antud iseloomujoon või omadus, mida saab otseselt või kaudselt siduda antud looma käitumisökoloogiaga ning 20 korral kui seda ei saa siduda. Kõnealustele peategelastele oli omistatud kokku 31 erinevast omadust.

Summary

Tartu Tamme Gümnaasium
Triinu Kangur
Supervisior: Merle Ööpik
Estonia animals fairy tale (Kippar 1997) characters characteristics and their connection to animals ecology.
Pille Kippari koostatud Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” tegelastele omistatud omaduste seosed loomade ökoloogiaga  
Research Paper
2017
Number of Pages 20
The paper falls into 3 chapters.
The current research paper focuses on Estonian animal fairy tale characters.
The aim of the paper is to identify Estonian fairy tale animal characters and their relation with the animal ecology.
Chapter 1 provides information about the genres of the folklore , but also the nature of conservational and behavioral ecology described on animals.
Chapter 2 provides the reader with the methodic of the paper. It describes the creation of the database regarding Estonian animal species , who were the characters in fairy tales.
Chapter 3 provides the results .
Main results of the research paper show that 24 times out of 44, Estonian wild animals were given a trait or a characteristic which could be linked to the animals’ ecology.
Keywords: fairy-tale, ecology, Estonia

Kasutatud teabeallikad

Aasma, K. (2013). Uudishimulik karu hirmutas marjulist. Külastatud 30.04.2017, aadressil http://www.ohtuleht.ee/540092/tv3-uudishimulik-karu-hirmutas-marjulist
Kask, A., Nirk, E., Sõgel, E., Vassar, A. & Vinkel, A. (1965). Eesti kirjanduse ajalugu I köide. Tallinn: Eesti Raamat.
Kippar, P. (1997). Loomad, linnud, putukad. Tallinn: Varrak .
Kippar, P. (1989). Eesti loomamuinasjuttude tegelastest. Kogumikus E. Ernits, M. Hiiemäe, E. Kalmre, E. Liiv, H. Tering (Toim), Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII  (lk. 148-157). Tallinn: Eesti Raamat.
Kuresoo, R., Relve, H. & Rohtmets, I. (2001). Eesti elusloodus. Tallinn: Varrak.
Looduskalender. (2014). Noorte kährikute kurb lõpp. Külastatud 30.04.2017, aadressil   http://www.looduskalender.ee/node/20915
MacDonald, D. W. & Barrett, P. (2002). Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Mihkla, K. & Tedre, Ü. (1980). Eesti kirjandus IX klassile. Tallinn: Valgus.
Mänd, R. (2015). Sissejuhatus käitumisökoloogiasse. Tartu Ülikool.
Mänd, R. (1998). Elukunstnikud. Tallinn: Huma.
Mälk, V., Sarv, I. & Viidalepp, R. (1967). Eesti muinasjutud. Tallinn: Eesti Raamat.
Männi, M. & Luhila, P. (2015). Eesti metsad kubisevad loomadest: vaata kaardilt, kus võid trehvata hunti, kus hirve. Külastatud 30.04.2017, aadressil http://lemmik.postimees.ee/3307831/eesti-metsad-kubisevad-loomadest-vaata-kaard i
lt-kus-void-trehvata-hunti-kus-hirve
Pleijel, H. (1993). Ökoloogiaraamat. Tallinn: Huma.
Repossi, G. (1984). Elu ja surma küsimus. Tallinn: Valgus.
Turovski, M. (2016). Hunt - kõige õnnetum metsaloom. Külastatud 30.04.2017, aadressil http://maaelu.postimees.ee/3476427/hunt-koige-onnetum-metsloo m
Vuorisalo, T. (1999). Keskkonnakaitse ökoloogilised alused. Tallinn: Eesti Loodusfoto.
Lisad
Lisa 1. Muinasjuttude lühikokkuvõte
Lisa 2. Muinasjuttude tegelased

Lisa 3. Tulemused