kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu on Kagu-Aasias elav võrkpüüton, kelle pikkus võib vahel harva ulatuda isegi 10 meetrini. Raskeim roomaja on sealsamas elav krokodill kehamassiga kuni 520 kg, väikseim Haitilt pärit 17 mm pikkune sisalikulaadne geko. Kus roomajad elavad? Roomajad on maismaaloomad. Kui osa roomajaid elabki ajutiselt või alaliselt vees, siis nende sigimiseks ja arenguks veekeskkond enam oluline ei ole. Roomajad on kõige arvukamad just soojemates ja kuivemates kohtades - kõrbetes ning poolkõrbetes. Kuidas roomajad liiguvad? Et sisalikud ei jõua oma jalgadega keha üles tõsta, siis liiguvad nad roomates
Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülahuulesoomust (supralabialia), millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus (praeoculare), selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust soomust (postocularia). Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad) ja Aasias kuni Mongooliani, samuti Põhja-Aafrikas. Ta on ainus roomaja rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni. Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks Natrix maura ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele.
Eestis on 5 liiki roomajaid, kes kõik kuuluvad looduskaitse alla. Minevikus u 5000 8000 aastat tagasi on Eesti alal elanud ka sookilpkonn.Eesti roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised Squamata; alamselts- sisalikulised Lacetilia, sugukond- sisaliklased Lacertilia: kivisisalik (Lacerta agilis), arusisalik (Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised Ophidia ; sugukond- nastiklased Colubridae: nastik (Natrix natrix); sugukond-rästiklased (Viperidae): rästik (Vipera berus). [5] Soome roomajad Soome roomajad on Soome territooriumil looduses elavad ja sigivad roomajad. Soomes on 4 liiki roomajaid. Kõik 4 liiki roomajat on looduskaitse all. Soome roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised: nastik (Natrix natrix), rästik (Vipera berus). [10] Eestis on roomajate liigirikkus suurem kui Soomes. Eestis ja Soomes elavad samad
Rästik on kõige laiemalt levinud ussiline, keda võib kohata 68`põhjalaiuskraadist kuni 40`lõunalaiuskraadini, lisaks kõigele on rästik ainus teadaolev mürgine madu Eestis. Asustus tihedus on kõikuv, mõnes kohas võib leida vaid 3-8 liigiesindajat, samas aga sobivas keskkonnas ehk nii öelda madude keskuses (koldes) võib neid leiduda kuni 90. Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Samuti võib seljal asetsev joonis
............................................................8 OHUSTATUS JA KAITSE........................................................................................... 9 KOKKUVÕTE.............................................................................................................10 KASUTATUD KIRJANUD........................................................................................ 11 2 SISSEJUHATUS Harilik rästik on üks kahekasteistkümnest liigist, kellel on veel seitse alamliiki. Rästikut eritastb teistest madudest tume siksak joon, mis asub seljal. Rästik kasvab 60-75 cm pikkuseks. Pikimad rästiklased on gütsa ja Lõuna-Aasia ning Kagu-Aasia ahelr. Pisim rästiklane on stepir. Rästiku ladinakeelne nimetus on Vipera berus. Rästik kuuub looduskaitse alla. Rästikud kardavad inimesi väga. Kui nad inimest näevad, siis nad roomavad ära nagu oma elu eest.
(Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend
Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Harilik rästik Vipera berus Koostas: Kärt KaasikAaslav Klass: 7.b Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2015 Sisukord Sissejuhatus 2 Elupaik ja levik Eestis 3 Tunnused 4 Toitumine 5 Paljunemine 6 Maomürk 7 Kokkuvõte 8 Kasutatud kirjandus 9
põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997)
valkjashall, kollakas või rohekas · Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid · võib kohata peamiselt niiskematel aladel · üldpikkus on 10...16 (18) cm, kere pikkus 6,5 cm · Eesti kõige tavalisem roomaja · toitub mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest · kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse ! RABAKONN · kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse ! · värvuselt pruun või hallikas,
Magavad sageli kuid lühiajaliselt. Neile on iseloomulik väga kiire ainevahetus, mis on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Rangelt loomtoidulised. Söövad kõiki loomi kellest jõud üle käib. Peamise toidu moodustavad putukad. Söömata ei suuda olla kauem kui ööpäeva. Ööpäeva jooksul söövad ära rohkem toitu kui ise kaaluvad. Sigivad 2 kuni 3 korda aastas. Eestis kestab sigimisperiood aprillist septembrini. Tiinus kestab 21 päeva. Ühes pesakonnas on tavaliselt 7 kuni 9 poega. Pojad on sündides paljad, pimedad ja välja arenemata kärsaga. Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee- eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka
Roomajad on kõigusoojased selgroogsed loomad. Roomajate klassi kuuluvad sisalikud maod , kilpkonnad, ja krokodillid. Kokku 8000 liiki, eestis on vaid 5 liiki. Aru-, kivisisalik, nastik, rästik, vaskuss. Elupaigad nii kuivades kui ka niiskemates paikades. Mõned roomajad tegutsevad ka vees. Kehakatted: nahk ja sarvsoomused. Kuiv limanääärmeteta nahk. Sarvaine kaitseb kuivamise eest, esineb varjevärvus. jäsemed: Küünistega lõppvad tugevad jäsemed kinnituvad kere külgedele, võimaldavad kiiret liikumist maapinnal. Madudel puuduvad jäsemed. nad liiguvad siueldes lihaseid kokku tõmmates ja lõdvaks lastes, toetuvad samal ajal soomustele ja roietele
Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. 5 Kährik
Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil. Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased. Ontsilla elupaigaks on lähitroopilised metsad ja mägimetsad, mille kõrgus jääb alla 3000 meetri. peale nimetatud kohtade leidub isendeid ka kuivades heitlehelistes metsades ja raiealadel. Ontsilla toitub väikeimetajatest nagu närilised ja ka lindudest. mõnikord langevad ontsilla saagiks ka Brasiila metsades elavad primaatidest. Emased loomad annavad järglasi kord aastas. Nende tiinus kestab 74-78 päeva. Ühes pesakonnas on keskmiselt kaks järglast. Pojad võõrutatakse emast umbes 55. päeva pärast peale sündi.
Mees,kes teadis ussisõnu Tegevus toimub muistes Eestis. Enamik inimesi on tulnud metsast välja ja läinud küladesse elama.Laande on elama jäänud vaid mõningad üksikud ja raugad.Metsast välja tulemist soodustab raudmeeste tulek(saksalased).Raudmehed toovad endaga kaasa ristiusu,leiva ja kördi,mis tarbeks hakatakse rajama põllumaid,sirp võetakse kasutusele(moodne tööriist). Igapäevane on ka saksa keel ja kirik. Need,kes on metsa elama jäänud vaatavad toimuvat põlastavalt.Samamoodi vaatab külarahas metsainimesi. Ajast maha jäänud ning ei tea mis on hea,milleks nii
riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed- nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad. Meeldivad paju, haab, pihlakas, toomingas. Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega siis juunikuus, sünnitab 1-4, harvem kuni 5 poega. Imetamisperiood poolteist kuni 2 kuud. On monogaamne. Pesakonnas vanemate paar, sama aasta ja eelmise aasta pojad. Probleemid: Langetatud puud veekogude kallastel ja veevoolu takistamisest tekkivad üleujutused. Tammide ehitamisega ujutatakse üle ka metsaääred, need muutuvad liigniisketeks, puud kuivavad. Tammid takistavad lõhelistel jõuda kudemispaika. Lubatud jahiviisid ja aeg: Kohe surmavad nn Connibear-raudadega ja tulirelvad. Paljud tulirelvast tulistatud loomad upuvad
Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris jaHimaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht. Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Sigimine - Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel
Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Innaaeg on aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Hunt - Canis Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia hunt saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem.
toiduks seeni. Kuklaste seas on mitu väga kasulikku liiki. Et kuklased söövad ka kahjurputukaid, on nad Eestis looduskaitse all. (Wikipedia, 2011) Liikide arv mõnes ühtlasemalt uuritud putukarühmas Matsalu looduskaitseala poollooduslikes elupaikades (Vilbaste et al. 1985) Elupaik Kuivad Kadastikud Lamminiidud Rannaniidud Puisniidud Putukarühm põllud ja ja metsad niidud Tirdilised 22 24 42 61 131 (Cicadinea) Lutikalised 12 16 17 39 62 (Heteroptera) Mardikalised 16 7 193 188 123 (Coleoptera) Sipelglased 10 14 6 7 (Formicidae 9 Tabel 1
varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda. Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3- 7 poega. Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks. Pärast jäävhammaste tulekut on pojad võimelised ise endale toitu otsima ning suudavad edukalt saaki murda juba 8 nädalaselt. Suguküpsus saabub kolme- nelja kuuselt (kui pesakond sünnib varakult ja toitu on palju siis samal aastal). Silmad avanevad nelja nädalaselt ning emapiimast võõrduvad pojad 3-4 nädalaselt. Poegi hooldab ainult
tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates- pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus "kõre" tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett.
Pulmad on nagu pulmad ikka: isased püüavad emaste vastu olla kenad, kuid omavahel siiski ärplevad, tülitsevad ja kaklevad. Isane meelitab emast mitu tundi, tema ümber tiirutades. Emane laseb armuaktiks seljaokkad maksimaalselt longu, kuid paarituvad nagu imetajad ikka . Silma järgi võib emase siili ära tunda ainult...isane siil. Kui kõik hästi läheb sünnib 49 päeva pärast emasel lehtedest ja rohust valmistatud pessa 6-7 poega. Algul on pojad pimedad ja paljad, mõne tunni pärast ilmuvad neile selga väikesed pehmed okkakesed. Paari-kolme nädala pärast tulevad silmad pähe, seejärel saavad nad veel paar nädalat tissi (umbes 40 päeva) ja siis mõni nädal hiljem peavad nad ise hakkama saama, nii kuidas keegi oskab. Loomariigis ei ole kombeks täiskasvanutel rügada laste heaks ja elada nende elu Poolteisekuuselt on noored siilid juba vanade moodi ja järgmisel kevadel veereb nende elu
või kaks. Poegimise ajaks kaevab saarmas erilise, tavalisest palju sügavama, kindlama ja mugavama uru, mille vooderdab tavaliselt pehme rohuga. Saarma järglased. Saarmas kannab poegi üheksa nädalat, enne kui need ilmale tulevad. Pojad sünnivad enamasti mais või juunis. Poegimiseks kaevab ta erilise, tavalisest palju sügavama ja kindlama uru ning vooderdab selle pehme rohuga. Seal sünnivadki pojad maailma. Pesakonnas võibolla kaks kuni neli poega. Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsiva sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline. Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust.
Tagajärjed: Vee saastumine põhjustab nakkushaiguste levikut Taastumatud loodusvarad lõppevad otsa Loodusvarade kaevandamine kahjustab looduslikku keskkonda Lahendus: Kasutada taastuvaid loodusvarasid, tarbida loodusvarasid säästlikult, et jõuaksid taastuda Happevihmad Põhjused Lämmastiku ja väävli ühendid Kivisütt kasutavad elektrijaamad Transpordist pärinev saaste Tagajärjed hukkuvad taimed surevad kalad veekogudes lagunevad kiviehitised metsad hävinevad, looduslik mul ja veekogud muutuvad happelisteks Lahendus Vähendada atmosfääri saastamist väävli- ja lämmastikoksiididega, happesust tasakaalustav paene aluskivi Kasvuhooneefekt Põhjused CO2 sisalduse suurenemine atmosfääris, mis tuleneb peamiselt fossiilsete kütuste üha kasvavast tarbimisest Kasvuhoonegaasid Tagajärjed Temperatuuri tõus Liustike jää sulamine Joogivee nappus Orkaanid, tugevad vihmasajud Üleujutused Osoonikihi hõrenemine Põhjused
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Kodukakk on, nagu kõik kakulised, looduskaitse all. Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk ja küüned on tal kollased. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse- segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste
siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid, talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda, mistõttu varajane jäälagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1] Kogukas morsk: hiiglasuur, kohmakas ja väga paks morsk ehk merihobu on hülge lähedane sugulane. Ta on eriti hästi kohastunud Arktikaga
Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub veelindudest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid. Toitumisel on küllalt tähtsal kohal raibe, eriti aga randauhutud hülgekorjused. Saagijaht. Merikotkaid võib näha passimas kõrgematel puudel või suurematel kividel nii rannikul kui ka järvede ääres. Sobivat saaklooma märgates lahkub kotkas istumispaigast, lendab-liugleb kiiresti saagini ja üritab seda haarata. Alati see ei õnnestu. Noored linnud näevad vilumust kogudes tihti väga palju vaeva. Et saaki tabada, kasutab merikotkas ka mitmesuguseid lennutaktikaid. Ta võib olla liikumatul tiivul purilennul või liuelda edasi- tagasi ja sobivat saaki märgates laskuda sellele. Vahel otsib lind saaki sõudelennul paari meetri kõrgusel mere kohal
hiljem kui mingil. Mink (kutsutakse ka ameerika naaritsaks). Mink asustati Euroopasse kui hinnaline karusloom umbes 70 80 aastat tagasi. Neid hakati kasvatama karusloomakasvandustes, aga lasti ka loodusesse. Seal, kus mink toodi naaritsa asustusalale, tõrjus ta naaritsa välja, sest kasutas samu elupaiku. Jooksuaeg on mingil märtsis-aprillis. Pojad sünnivad peale 40...90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4...5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored mingid sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad ise sigima. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani. Mingi isasloom võib viljastada euroopa naaritsa. Sel juhul looted hukkuvad enne valmimist. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks euroopa naaritsad välja surevad. (Eesti selgroogsed)
Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste hulka, kes on imetajatest ainsana võimelised tõeliselt ja kestvalt lendama. Nende eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Eestis elavad nahkhiired on putuktoidulised, toitudes enamasti öösel aktiivsetest putukatest, keda nad leiavad ultraheli- kajalokatsiooni kasutades. Päeva veedavad nad tardumuses hoonete pööninguil või puuõõntes. Emasloomad toovad suve keskel ilmale 1-2 poega. Sageli moodustavad poegivad nahkhiired kolooniaid, kus nad saavad hoida loodetele sobivat kehasoojust. Sündinud poeg võetakse enda külge klammerdunult kaasa öisele saagijahile. Natuke suuremad järeltulijad jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab oktoobrist aprillini
Põhiline söök on neil hüljes. Hülgeid jahtides teeb ta pikki retki üle paakjää. Kui hüljes veepinnale hingama tuleb, tapab jääkaru ta käpahoobiga. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Jääkaru pojad sünnivad oktoobris-novembris maismaal emakaru tehtud lumekoopas, kus emakaru hakkab parajasti talveunne langema. Talveund magavad ainult emased jääkarud, isased seda ei tee. Harilikult sünnitab emakaru 2 abitut ja tillukest poega. Kui pojad on kolmekuused, lähevad nad emaga jahile. Jääkaru pojad mängivad üksteisega tihti. Mäng muudab jääkarupojad tugevaks ja osavaks. See on harjutuseks iseseisvaks eluks. Noored karud maadlevad tihti lumes, suud lahti, näidates oma teravaid hambaid. Emaga elavad nad umbes 2 aastat. Jääkarud olid peaaegu välja suremas, sest neid kütiti nii naha kui ka liha pärast sportlikust huvist. Paljud neist said surma ka siis, kui nad läksid linnadele liiga lähedale
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
